Kolm maalilist matkanädalat Siberis
Eesti Geograafia Seltsi Noorteklubi liige Liis Truubon koges omal nahal, miks vanema generatsiooni matkajad ei väsi kiitmast ja meenutamast Siberi loodust ning sealsete elanike külalislahkust.
Septembri keskel pakkisime – Monica, Liis, Jako, Kristjan, Tiit, Keijo, Kaido ja mina – seljakotid ning istusime Tallinn-Moskva rongi peale. Algas Eesti Geograafia Seltsi Noorteklubi (www.egs.ee/egsn) õppeekspeditsioon. Ees oli ootamas kolm nädalat Venemaa avarustes, eesmärgiga külastada Siberi eestlasi, käia ära Sajaanides, Baikali järves ujumas, matkata ilusas looduses. Tahtsime oma silmaga näha, mismoodi meie rahvuskaaslased seal elavad ja kuidas on ajahammas ning teine kultuur neid mõjutanud. Tänapäeval on need külad kui väikesed eestluse saared, nii mõneski mõttes Eesti ajalooline mälu, kuhu on talletunud keel ja väärtushinnangud ajast, mil eestlased Krasnojarski kraisse välja rändasid.
Sõit rongiga Moskvast Krasnojarskisse võttis aega 5 päeva. Kui algselt olime vaielnud, kas sõita turvalisuse huvides kupees või seikluste huvides platskaardis, siis tagantjärgi jäime väga rahule, et valisime platskaardi. Kõik me päevad kuulsal Trans-Siberi raudteel olid täis laulu, rõõmu, suhtlemist erinevate rahvustega ning maalilisi ja vahelduvaid vaateid rongi aknast.
Krasnojarskis tegime alustuseks väljasõidu hiiglaslikku Krasnojarski hüdroelektrijaama ja roosakaspunaste sambakujuliste kaljude Stolbõ’de juurde. Stolbõ’de külastus oli tõeliselt ilus – soe sügisene ilm, värske õhk, üle tee jooksvad vöötoravad, puukoristajad, väike närvikõdi kalju otsa ronides ning tippu jõudes fantastiline vaade. Paika iseloomustab looduslik mitmekesisus ja vaheldusrikas maastik: mägitaigad (peamiselt nulg ja kuusk), seeder- männi- ja lehisehõrendikud, mägitundrad. Magnetiks aga on võimsad kaljumoodustised: vulkaanilised kivimid, mille kallal aeg on oma töö teinud ja järgi jätnud muust maastikust kergesti eraldatavad 40–90 meetri kõrgused sambad.
Päeva lõpetuseks veetsime õhtu Krasnojarski Eesti Seltsi liikmetega. Seltsi esinaise ja meie kohaliku kontaktisiku Vera Nikolajeva-Oinetsi sõnul on külalised Eestist vene-eesti küladesse väga oodatud ja kutsutud.
Järgmisel päeval viis Vera sõber Sass meid Haidaki külla, kus elab u 200 inimest, kellest u 80% on setu päritolu. Haidakis ootasid meid sealse kooli esindajad ja lõunasöök. Olles enne ainult kuulnud, et hapukurki süüakse meega, oli nüüd võimalus seda kohapeal proovida. Pean tunnistama, et maitse oli tõesti väga hea. Jalutasime küla peal ringi, rääkisime kohalikega Eesti riigist ning kuulasime külaelanike läbielamisi.
Järgmises sihtpunktis, Karatuskis hommikul kella kaheksa paiku bussijaamast rajoonivalitsuse poole minnes küsis tänaval üks miilits vene keeles, kust me tuleme? Meie vastuse peale, et Eestist, küsis tema nüüd juba eesti keeles vastu, et kuhu me läheme? Mul võttis see küll hetkeks jalad nõrgaks – see eesti keel oli kuidagi nii ootamatu, samas meeliülendav. Karatuski rajooni esimees Vladimir Saar võttis meid kenasti vastu (nagu juba nimigi ütleb, voolab ka tema soontes eestlase verd). Ta organiseeris meile reisi Lääne-Sajaanide ja Karatuski piirkonda ning UAZ-bussi, millega põrutasimegi Ülem-Suetukki.
Oma kotid Ülem-Suetuki kultuurimajja maha pannud, läksime küla peale jalutama. Kohtasime külavanem Ärnit, Aegviidust pärit kooliõpetajat Airit ning tema peret, meile juba tuttavat miilitsat Ruudit... Suetuki külas tegeletakse karjakasvatuse ja põlluharimisega, mööda küla ja metsa jookseb hulganisti sigu põrsastega. Võrreldes teiste naaberküladega on nad heal järjel ning naaberkülad tembeldavad neid lausrikkuriteks. Kohe silmaga oli näha, et siin on maad paremini haritud ja hoovid rohkem korras.
Õhtupoole läksid osad meist järve äärde kalale, meie Jako ja Monicaga aga veel küla peale jalutama. Tagasi tulnud, avastasime, et maja võti on taskust kaotsi läinud.
Seda otsima minnes sattusime kokku ühe külaelanikuga, kes kutsus enda juurde memme laulu kuulama. Nii me siis istusime päikesepaistelises soojas sügisilmas, tuul õrnalt mahalangenud lehti sahistamas, kuulates memme Siberi eestlaste laule. Olime ääretult tänulikud Jako jopetasku väiksele augule, mille kaudu võti kaduma läks ning mille otsimine meile sellise elamuse andis.
Edasi viis rännak meid Lääne-Sajaanide mäestikku, täpsemalt Ergaki looduskaitsealale. Jõudes õhtul kohale, panime telgid püsti, tegime lõkke üles ning nautisime hetke – tähistaevas, lõkkevalgus, jõe vulin, hea seltskond, ootusärevus eeloleva suhtes ning positiivsed tunded sellest, mida olime juba kogenud. Hommikul ärgates avanes samamoodi fantastiline vaade – härmatis, udu mägede vahel, karge õhk, vaikselt tõusev päike...
Kuna meie kaart ei olnud kõige täpsem, otsustasime kõndida mööda „märgitud” radu. Jõudnud umbes poole maa peale, kohtasime ühte kohalikku matkaseltskonda. Nad hakkasid meile giidideks ja juhtisid peaaegu 2000 meetri kõrgusele (Lääne-Sajaanide mäestikuala maksimaalne kõrgus on 3121 meetrit üle merepinna), kasutades lühemat, aga järsemat teerada. Päev oli füüsiliselt üks raskemaid, aga väga ilus.
Pärast mägedest naasmist külastasime Vissarioni ökokogukonda, kuhu kuuluvad nii vene kui ka muu maailma kunstnikud, ärimehed, avaliku elu tegelased ja loodussõbrad. Tegemist on nn ökokülaga, kus püütakse elada kooskõlas loodusega, kahjustamata ökosüsteeme.
Peale Vissarioni kogukonna külastust oli jäänud veel üks suurem objekt – Baikali järv. Istusime jälle rongi peale. Seekord olime sunnitud valima kupee. Aga sõit oli ikkagi vahva. Ainult palav oli (nagu Moskva-Krasnojarski rongi platskaardiski). Kohati oli päris kahju vaadata väikseid lapsi, kellel põsed õhetasid sellest kuumusest. Aknaid ei tohtinud ka lahti teha, sest muidu läheb soe välja ja öösel on külm magada.
Irkutskisse jõudsime varahommikul ning pärast paaritunnist puhkust hakkasime otsima transporti Baikali järve äärde. Liinibussile nii palju kohti ei olnud ja seega tuli leida mõni „marsa”. Ei kulunud poolt tundigi, kui transport oli olemas ning hakkasime oma kotte katusele laduma. Nagu seal tavaline, ei lugenud midagi see, et pisikeses bussis oli tegelikult kohti vähem, kui lõpuks inimesi. Kui vaja sõita, siis mahuvad kõik peale.
Peale mõnetunnist sõitu hakkasid bussi aknast mägede vahelt paistma vaated maailma sügavaimale ja vanimale järvele. Meie külastasime Baikali järve 27 saarest suurimat – Olhoni saart. Praamisõit saarele meenutas esimestel hetkedel praamisõite Norras – kiire korralik teenindus, palju inglise keelt rääkivaid sõitjaid, vaated mägedele. Kui praami pealt maha astusime, tervitas meid mõnekümne meetri kaugusel mäekünkal armas suslik.
Natukene aega uuris uusi saarekülastajaid, aga kui autod hakkasid praamilt maha sõitma, puges oma urgu peitu. Pisike seik, aga tegi matka erilisemaks.
Telgid panime üles võrratult kaunisse kohta hingematvalt ilusa päikeseloojangu taustal. Ka hommik oli vapustav – teisel pool järve kerkis üle kaljude uduloor, taamal aerutasid kalurid, maapind oli härmas, valitses stoiline rahu.
Pärast ärkamist külastasime kõigepealt kohalikke kalamehi – ostsime neilt harjuseid ja omuleid. Siis võtsime suuna saare põhjapoolsema tipu suunas. Päev möödus matkates piki järve kallast avaras stepis. Videviku saabudes jõudsime metsastunud alale, kuhu peatuma jäime. Õhtu kõrghetkeks oli lõkke peal valmistatud kalade söömine.
Hommikul täiendasime kohe oma kalavarusid ning liikusime edasi saare tipu suunas. Tee peal hääletasime ühte kastiautot, mis lahkelt seisma jäi, meid peale võttis ning saare tippu ära viis. Pärastlõuna veetsime mäeküngastel turnides. Ilm oli muutunud päris tuuliseks ning jälle meenus mulle Norra maastik ja ilm. Aga meie õnneks muutus kõik taas rahulikuks.
Saare tipus saime pärast parinädalast rassimist lõpuks ka sauna ja vihelda ning ujuda külmaveelises Baikalis.
Järgmisel päeval sõitsime koos peatuskoha peremehega saare idapoolsesse ossa, kus sõbrunesime sinna nädalaks igapäevarutiini eest pagenud kalameeste pundiga. Saime jälle kala osta ja pealkaubaõpetuse, kuidas õige kalapuhastamine välja näeb, ning maitsta ehtsat rammusat uhhaad.
Viimase õhtu saarel ja telkides olime Kurziri vahetus läheduses, et hommikul kell kaheksa bussi peale minna ning alustada oma teekonda kodu suunas. Hinge tikkus kurbus – kahju oli lahkuda nii kaunist kohast. Kuldkollased seedrimetsad, lõputud stepiväljad, kõrged mäed, sõbralikud kalurid – need jäävad meenutama Olhoni. Pärast selliseid maalilisi nädalaid looduse rüpes ei tahtnud kuidagi harjuda Irkutski ja Moskva lärmi, rahvarohkuse ja liiklusega. Ka kodumaal argipäeva ellu lülitumine võttis omajagu aega.
Selles numbris
- Tarahumarad – rahvas jumala seljataga
- Rogain – võimalus avastada Eestimaa ilu
- Omaenese edevuse ohver Timothy Treadwell
- Kolm maalilist matkanädalat Siberis
- Berni Alpides kestab jääaeg
- Baltisaksa rännumehed eestlaste maailmapilti avardamas
- Vanas armsas Petseris
- Peterburi ööelu
- Valesti planeeritud matka hind on kõrge
- Rallarvegenil, kus juulikuus lumi on maas
- Kajakimatkamine Eestis
- 5X Skandinaavia
- Rännud Kersnaga
- Go Reisiajakiri nr 6 – Märts 2007
