Kolmepäevane sügismatk Hispaanias

Eesti endine suursaadik Hispaanias Mariin Ratnik ning tema hispaanlasest abikaasa Augusto González armastavad matkata. Kutselise matkajuhi tunnistusega Augusto tunneb Hispaania parimaid matkaradu nagu oma viit sõrme ning annab eestlastele häid mõtteid, kuidas ja kus matk ette võtta.

1960ndatel käivitasid hispaanlased väliskülaliste kohale meelitamiseks reklaamikampaania tunnuslausega „Hispaania on teistsugune!“. See „teistsugune“ oli tollal tingitud pigem sellest, et Hispaania oli paljudest teistest riikidest eraldatud, kuna Hispaania oli olnud Teises maailmasõjas lüüa saanud riikide toetaja. Teatud määral kampaania ka töötas. See oli aeg, mil ainult päikesepaistelised rannad võisid Hispaania majandusele lootust anda. Hispaania võitiski seetõttu D-vitamiini laksu ja päikese abil enda akupanga laadimist vajavate Põhja-Euroopa turistide südame. Sellest ajast võrdub Hispaania paljude jaoks Costa del Soliga.

Erinevust toonitanud reklaamihüüdlause oli rõhutanud riigi unikaalsust – muu maailmaga võrreldes –, olen ise aga veendunud, et loosung kirjeldas suurepäraselt (kuigi tahtmatult) Hispaania tegelikku olemust ja mitmekesisust, mis ei peegeldu mitte ainult selle maa traditsioonides, keeltes ja kultuuris, vaid ka paljudes eri maastikes.

Hispaania – kahtlemata mitte ainult rannad

Pool Hispaania territooriumist on tegelikult mäeahelikud, mis ulatuvad Tenerifel Teide (3718 meetrit) tipuni. Terve riigi keskmine kõrgus merepinnast on 660 meetrit. Tuntud mäeahelike hulgas on nii Picos de Europa, Püreneed, Sierra Nevada kui ka Kesk-Kordiljeerid. Viimane neist suundub idast läände, joostes Madridist välja selle lõunanõlvade lõpus ja kaotades oma kõrguse enne Portugali territooriumile sisenemist. Selle viimane, 80 kilomeetri pikkune osa, on looduslik kaitseala – Sierra de Gredose piirkondlik park, mille kõrgeim tipp 2592 meetrit ning kannab 9. sajandi islamiaegse Ibeeria valitseja Almanzori nime. 

Legendid

Legendid räägivad, et pärast lahingut mägede lähedal telkides kuulis kaliif Almanzor kuulujutte kõrgel mäel asuvast sügavast järvest, mida kõik väga kartsid, sest järvest kostsid kummalised ja hirmsad hääled. Tahtes kogu oma territooriumi põhjalikult tunda ja kontrollida, ratsutas kaliif valgel hobusel oma silmaga järve kaema. Seal oli parasjagu kõik vaikne ja ainus heli, mida ratsanik kuulis, oli kivisel maastikul vilistav tuul. 

Aga siis, kui ta järve kaldal parasjagu naudiskles, ilmutas talle ennast hour (ilusate silmadega naine, kes ootab paradiisis ustavaid moslemeid), et hoiatada kaliifi tema enda poja eest. Viimane kavandas nimelt riigireetmist. See hoiatus aitas mehel vältida vaenlase riiki imbumist ja tema võimu hävimist. Kaliif oli rahul ja lubas pärast oma surma hakata järve äärde tagasi naasma – nüüd nähaksegi teda mõnikord seal oma hobusega ringi kappamas. Ärge teie seda muidugi uskuge!

Kohalikud kaitsevad ka teist selle järvega seotud müüti. Nad väidavad nimelt, et veekogu sügavus on selline, et järv on seotud Kantaabria merega. Väidetakse, et kui mainitud merel, umbes 400 kilomeetrit põhja pool on torm, muutuvad ka Gredose järve veed rahutuks ja kopeerivad oma käitumisega tormise Baski ranniku laineid.

Sierra de Gredos

Minu perekond on pärit Sierra de Gredose südamest. Aluskivim on siin graniit, aeglaselt jahtunud ja tahkunud maa-alusest magmast pärit tardkivim. Tektoonilised liikumised tõid selle pinnale ja umbes 20 000 aastat tagasi kujunesid siin liustikud – Alpide maastik –, mida praegu nautida saame. Kogu see ilu on rahvarohkest Madridist vähem kui kahetunnise autosõidu kaugusel, aga ometi võite selles kohas veeta looduses üksinda terveid päevi, ilma teist hingelist kohtamata.

Hoyocaseros on küla, kus üles kasvasin, kaugel suurlinnadest ja nende rahvarohketest tänavatest. Tõlgituna oleks meie küla nimi midagi sellist nagu ’inimese tehtud auk’, kuigi minu meelest on see nimi pigem seotud kitsejuustu tootmisega, kuna on tegelikult tuletatud sõnast Hoyocasero.

Minu lapsepõlveküla peamiseks sissetulekuallikaks oli veel mõni aasta tagasi ajaloolisest männimetsast pärit puit. Külaelanikud väidavad veendunult, et Christopher Columbus raius just siit vajaliku puidu, et saada oma kolmele laevadel mastid reisiks üle Atlandi ookeani. Sellel lool pole muidugi teaduslikke tõendeid, kuid jalutuskäik nende majesteetlike puude vahel paneb vägisi tundma, et oled osaline suurest avastusretkest.

Kolmepäevane matk

Soovitan matkamist Gredos ette võtta just sügisel, kui ilm on suurepärane ja loodus eriti kaunites värvides. Minna tasuks näiteks oktoobris. Kolmepäevane matkamarsruut võimaldab harjuda kõrgusega ega ole ei liiga lühike ega ka liiga pikk aeg.

1. päev: Hoyocasero – Navarredonda de Gredos

1350 meetri kõrgune Hoyocasero pole hea mitte lihtsalt kaugusesse vaatamiseks, vaid kogu siinne ümbrus on vaieldamatult hingemattev, tõeline botaaniline paradiis. Sellest paradiisist välja jalutades näed aga silmapiiril täiuslikku pilti Almanzori tipust ja tema kolleegidest. Esimesel päeval kõnnid mõnikord mäest üles, mõnikord alla, kuid see matk ei ole just väga raske tasemega.

Rohtu kasvanud mäenõlvad, laiad teekatteta teed ja vähem kui kilomeeter kattega teed juhatavad esimesse peatuspaika Navarredonda de Gredos. Selles külas pole raske majutust leida. Esimene Parador de Turismo hotell avati seal juba aastal 1928. Ümbruses on ka teisi hosteleid ja hotelle, nagu näiteks Almanzor Hostal või Hotel Garabatos. Viimased ei ole ehitatud küll nii muljetavaldavatesse hoonetesse nagu Paradori hotell, kuid ajavad asja igal juhul ära. 

Tänapäeval on see koht säilitanud endiselt oma suure atraktiivsuse ja populaarne automatkajate seas. Paraku on kohalik tunnetus sealt minu meelest nüüdseks veidi kadunud. 

2. päev: Navarredonda de Gredos – Navalperal de Tormes

Teine etapp on pealtnäha lihtne, sest kulgeb algusest peale – peaaegu kogu tee – Tormese jõge järgides. Seetõttu on selle matka ajal värske olemine garanteeritud. 

Kui mainida jõel mõnda huvitavat kohta, siis Las Chorreras on üks kohti, kus vesi peab leidma oma tee suurte rändrahnude vahel, mis asetsevad V-kujuliselt, ja seal moodustub suurepärane supluskeskkond. 

Jõe paremal kaldal märkad ühel hetkel Navacepeda de Tormesi jõulist Rooma silda, mis annab selgelt märku sellest, et nüüd tuleks marsruudilt hetkeks lahkuda ja külastada sealset kirikut. Navacepeda kiriku peauksel rippuv karuküünis avaldas Ernest Hemingwayle nii suurt muljet, et viimane mainis seda ka oma kuulsas raamatus „Kellele lüüakse hingekella“. Pärast kiriku külastamist jätkub matk karjamaade vahel kuni Navalperalini. Navalperal on vaid mõned külalistemajad ja ainult üks baar. Seda on aga piisavalt.

3. päev: Navalperal de Tormes – Gredose platvorm (Hoyos del Espino)

Nagu meil Hispaanias öeldakse: pole kahte ilma kolmeta. Olles nautinud matka kahte esimest päeva, ei vea see viimanegi kedagi alt. Käimist tuleb nüüd ette umbes 25 kilomeetri jagu ja tõusu on 1500 meetri. See on küllaltki nõudlik marsruut, kuid kõik saab kompenseeritud imelise maastiku, metsloomade, järvede, kivide, looduse värvide ja ülerahvastatuse puudumisega. Asi on seda väärt!

Marsruut algab külast ja kulgeb mööda kõvakattega teed Tormese sillani. Pärast seda silda lõpeb asfalt ning jala alla jäävad nüüd vaid kivid ja tolmune liiv. Esimesel kolmel kilomeetril tuleb ületada kolm jõge, et jõuda orgu, mis hakkab pidevalt ja ühtlaselt ülesmäge tõusma, viies sind viie järve suunas (Cinco Lagunas).

Paar kilomeetrit tasasemat ja rohtunud teed viib kõigepealt Barranca varjupaika. Sealt edasi tähistavad teed väikesed kivist verstapostid ja tõus läheb järsumaks, kuid juba üsna pea oled juba järvede juures. Minnes esimesest järvest vasakult poolt mööda, leiad ka ülejäänud veekogud kerge vaevaga. On aeg pausiks. Ja kui julged, siis mine nüüd ujuma!

Neljandast järvest alates suunavad verstapostid vasakule, marsruudi kõige järsemasse etappi. Ületada tuleb lühike, aga suure kaldega vahemaa, mis lõpeb Portilla del Rey’ga (2400 meetrit). See on parim koht liustike imetlemiseks. Kui oled oma hingamise taas normaalsesse rütmi tagasi saanud, seisab ees pikk tee alla Laguna Grande poole, mis on Sierra suurima liustiku jäänuk. Siin on sul veel üks võimalus värskendada oma jalgu, nautides samal ajal vaadet ümbritsevate majesteetlike, vertikaalsete kaljuseintega. 

Nüüd on vaja veel umbes tund aega kõndida: kõigepealt ülespoole Barreronesi peamise purskkaevu juurde ja sealt alla, jahimehe Francisco Franco tehtud platvormile. Ongi selleks korraks kõik – marsruut on läbitud.

See osa Hispaaniast on Eestiga sarnase asustustihedusega ehk umbes 26 elanikku ruutkilomeetri kohta. Olles Madridile nii lähedal, on enamik küladest kaotanud suurema osa aastast oma põlise majandustegevuse ja elu keeb seal vaid suviti, mil inimesed tulevad oma suvekodudesse rahu ja jahedamaid öid otsima. Nendel aladel matkamine väldib seega rahvarohkeid radu. 

See ei ole marsruut inimestele, kes otsivad oma teel sotsiaalset suhtlust. Nendele sobib paremini Camino de Santiago. Tõsi, õhtuti on reisijal küll võimalik suhelda väikeste külade baarides ja restoranides ning saada osa kohalikust elust, kuid pean mainima, et vestlus toimub siis ainult hispaania keeles. Väga vähesed inimesed räägivad seal mõnda muud keelt peale kohaliku keele. Sellegipoolest, kui on sul on huvi suhelda ja seda kohalikele ka välja näitad, saate koos ilmselt ka suurematest barjääridest üle.

Fauna – kes võistlevad kõige ohtlikuma looma tiitli eest?

Matkarajal võib kohata nii mõndagi lambakoera, lehmakasvatajat või hoopis mägironijat, kes on teel mõne järsu mäekülje poole. Kõige ohtlikuma looma tiitli eest võistlevad siin aga pürenee metskits ja kohalik must lehm avileña. Rebimine on tihe. Mõlemad on kõvad tegelased. Metskits tunneb end mugavalt kivistel nõlvadel ja isegi püstseintel. Lehmad, keda ekslikult tihti peetakse pullideks (sest koos noore vasikaga on nad pullidest isegi agressiivsemad), elavad rohelistel aladel ja allikate läheduses ning mägedes turnima ei kipu.

Tihti võib näha metssigade kaevamisjälgi, samas kui majesteetlik punahirv on peaaegu nähtamatu. Taevas lendleb mitut tüüpi kotkaid ja ka raisakotkas näitab ennast. Erilist tähelepanu väärib oma ohtlikkuse tõttu maist oktoobrini aktiivne rästik. Kuid see uss ei ole nende mägede suurim oht. Kõige ohtlikumad elemendid siin on tuli ja inimese mõju loodusele.

Kohalikul giidil on kaks suurt ja olulist kohustust. Üks on kliendi eest hoolitsemine, teine: kaitsta loodust. Kumbki ülesanne pole lihtne, aga looduse eest hoolitsemine on vast veelgi keerulisem, kuna viimane on seotud väga paljude aspektidega. Iga matkaja peaks ise mõistma, et loodus on koduks paljudele teistele elusolenditele peale tema. Tegelikult peaksime tundma end looduses täpselt nagu omaenda kodus – see tähendab, et peaksime selle eest hoolt kandma, nagu kanname hoolt oma kodu eest. Iga väiksemgi tegevus selle juures loeb! Nii et nautige matkamist ja pidage seda meeles ning andke see teadmine teistelegi edasi!

Tekst ja foto: Augusto González

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Väikelapsega talvel matkama?
• Maitse üle ei vaielda – rahvusköökide maitsesegud
• Vanus on vaid number – Penangi avastamas
• Polaarsuvi Arktikas
• Sõda uimastitega – kas õigustatud võitlus või vastutustundetu rapsimine?
• Eesti sõdurid Põhja-Norras
• Kristiina, mis Londonis ka toimub?
• Ukraina kultuuripärandi kaitsel
• Vaprus on ukrainlastel DNA-s
• Kolmepäevane sügismatk Hispaanias
• Õnnelikud sipelgad, mustad mäed ja kasside linn
• Jens paradiisisaarelt: „Mõni koht lihtsalt on nii äge, et peab ka teistele näitama.“
• Olev Remsu reisidest ja reisimisest
• Tooteuudised
• KROONIKA