Kontrollpunktijaht Suure turu katuse all

Mati Poom kirjutab orienteerumisvõistlusest Istanbuli Suurel turul.

Suur turg oli tänavu juba neljandat korda korraldatud Istanbuli orienteerumise viiepäevajooksu (vt www.ist5days. com) üheks “maastikuks”. Iga kord on ta olnud kõige omanäolisem ja külgetõmbavam etapp.

Et õhtuti ja pühapäeviti on turg suletud, siis ongi korraldajatel lubatud see äripäevadel rahvast kihav paik detailselt kaardistada ning seal võistlus korraldada. Kaup on siis tänavatelt poodidesse varjule viidud, joosta on võimalik täie hooga.

Suure turu tänavatevõrk on kohati korrapärane, kohati keerukam labürint, mis on enamasti ühel tasapinnal.

Turu äärealadel on lahtisi sisehoove, mida teise korru- se tasandil ümbritsevad rõdud ja terrassid, kuhu vahel pääseb mitmete treppide kaudu. Just need äärealad tegid orienteerumise põnevaks ja nõudsid teevalikul omajagu kiiret nuputamist.

Sel sügisel oli turuetapp veelgi keerukam kui varem, sest toimus õhtupimeduses ja nõudis pealambi kasutamist. Tõsi, suurematel tänavatel põles hämar öövalgustus, kuid paljud väiksemad käigud ning kõik nurgatagused ja sopid olid kottpimedad.

Rajad olid planeeritud mitme ristumisega ja eliitklassis venitatud kuni 3 km pikkuseks. Pikematel radadel oli kontrollpunkte (KP) kuni 30.

Kui reeglite järgi trükitakse rajad kaardile punase värviga, siis nüüd olid teisele korrusele paigutatud KP-d eristamiseks trükitud rohelisena. Orienteerumistehnika rajal meenutas vast kõige rohkem suusa- või rattaorienteerumist – otse kolmanda ristmikuni, sealt kaks ristmikku paremale ja pööre nurga taha vasakule. Kuna kaardimõõt oli vaid 1:1500 ehk 1 cm-le kaardil vastas 15 m jooksu, siis oligi palju lihtsam lugeda ristmikke ja pöördeid, kui mingil moel läbitud vahemaad hinnata. Kompassi oli siiski vaja, sest lahtistes hoovides ja treppidel keerutades kippus suunataju suurel kiirusel ikkagi sassi minema. Riietus võis olla kerge, lühike või pikk, kuid kasutada võis vaid pehmepõhjalisi jooksujalatseid.

Võistluse algus oli lihtne – põhja teise ristumiseni, sealt viis risti vasakule, üle suurema tänava ja KP paistab. Siis lõunasse ja 2. KP kohe paremale. 3. KP jaoks tuleb joosta suts läände, siis otse lahtisesse hoovi ja vasakule, kus punkt peidab end rõdualuses sopis.

Etapp 3-4 on juba keerukam – tagasi 2. KP poole ja enne seda vasakule, taas esimene vasakule ja veelkord vasakule hoovi, kus 4. KP on nurgarõdu all.

4-5 on linnulennult pikim, kuid lihtne lõik, kui ristumiste lugemisega ei eksi. 5-6 jaoks tuleb alguses taas tuldud suunas väikese vastujooksuga minna, siis pöörata paremale ning õigesse hoovi, kus KP asub treppide alguses. Ka 7. etapp pole keerukas.

Esimene tõrge tuleb lühikesel etapil 7-8, kus otseminek osutub lõksuks! Käik on keskelt suletud... Rahulikumalt vaadates võinuks selle ka kaardilt välja lugeda. Niisiis tuleb teha suurem ring tagasi peatänavale ja läbi pikliku sisehoovi järgmisse, mille paremal nurgas väikeses orvandis peaks KP olema. Aga pole...! Mis lahti?! No muidugi – KP rõngas on roheline –, see on esimene KP teisel korrusel! Tagasi kitsasse käiku, trepist üles, paremale ja seal see on!

Etapid 8-12 pole keerukad, vaja vaid hoolikalt pöördeid ja ristumisi lugeda. KP-d 13, 14 ja 15 on taas teisel korrusel – peale esimest apsu sai korruste lugemine selgeks! 13. KP ees on kõigepealt trepiastmed käigus ja siis vasakule-paremale trepp rõdule. Seejärel tuleb raja kõige täpsemat lugemist nõudev etapp 13-14, mis keskel

kulgeb nii kitsaid käike mööda, et esimeses peavad vastutulejad mööduma seljad vastu seina!

Edasi 15. KP alt läbi ja hoovist üles rõdule. 15. KP – tuldud treppi mööda alla ja kohe üles. 15-16 samu käike pidi tagasi, kuid pimedas panen kitsaimast käigust 10 m mööda. Etapid 16. KP-st finišisse juba vaid vormis- tamise küsimus.

Finišijärgne elevus on suur. Kõigil on juhtunud väiksemaid-suuremaid äpardusi, adrenaliin püsib üleval. Isegi nüüd, hulk aega pärast võistlust jooksu kaardil läbi elades tuleb kihk – seda võiks veelkord proovida!

2008. aastal toimub Istanbuli orienteerumisvõistlus 29. oktoobrist 2. novembrini.

Kapali Carsi ehk Suur turg

Istanbuli Suur turg (türgi keeles Kapali Carsi) on Sinise mošee, Topkapi sultanipalee ja Ayasofya kirik-muuseumi kõrval üks neljast Istanbuli suuremast turismimagnetist. See mõõtmeilt 300 x 300 m katusealune hoonelahmakas Istanbuli vanalinna südames kui kogu linna väikene koopia – kaubahoov, mis on aja jooksul laienenud ümbritsevatele kitsastele tänavatele, ühinenud mitme väiksema naabruses paikneva turuga ja kandnud kauplemise vaimu üle kogu linna. Pakkumine on tohutu ja oleks vale arvata, et see on mõeldud vaid välismaa- lastest turistidele – ei, Istanbulis on juba üle 15 miljoni elaniku ja eks kõik vaja midagi.

Suur turg tähendab lugematut arvu poode ja poekesi, mis enamasti kõik on kauba laiendanud tänavale; tähendab tohutut rahvahulka kitsastel tänavatel ja käikudes, kus kaupmehed kiiskavatest ja sillerdavatest poodidest ostma kutsuvad, olgu siis küütlemas kuld ja hõbe, klaas ja portselan, nahk ja kangad või hoopis rohked idamaised maiustused.

Selles numbris

• Viikingite jälgedesse!
• Maraton Istanbulis: lõpp hea, kõik hea
• Kontrollpunktijaht Suure turu katuse all
• Oo, Istanbuuuul...
• Esimest korda Indias
• Awrika-maal ellawad ennamiste Negrid
• Veealuse maailma tõeline nägu
• Kaameraga allpool veepinda
• Maailmaklassis haisukeldumised Fidžil
• Viin on tarkadele ja sukeldumine mõistlikele
• Kolme päevaga täieõiguslikuks sukeldujaks
• Kõige raskem suusamaraton maailmas?
• Suuskadel kahe Eesti lahe vahel
• McKinley tipus käidud, sõrmed-varbad alles
• Portaal oma parimas elueas: www.summitpost.org
• Kes oli tegelikult esimene eestlane Elbrusel?
• Go Reisiajakiri nr 9 – Detsember 2007