Kontvõõrana salapärastes New Mexico pueblo’des
Ajakirjanik Priit Pullerits tegi sügisel kahe nädalaga tiiru peale New Mexico osariigile Ühendriikide lõunaservas, kus sattus vanadesse põlisameeriklaste küladesse. Seal, nagu selgus, valitseb kutsumata külalistele karm kord, mida on kasulik teada, kui ei taha sekeldustesse sattuda.
„Siia ei tohi autot jätta!“ hüüdis mehhiklase välimusega bussijuht karmil häälel, kui nägi, et olin oma Hyundai Tucsoni rendimaasturi parkinud avarale liivasele platsile hiiglasliku, umbes 600‑aastase papli alla.
„Milles küll asi?“ imestasin endamisi ja astusin talle lähemale, et probleemist aru saada.
„Siia ei tohi autot jätta!“ kordas bussijuht. „Vii see siit eemale.“ Ta osutas käega platsi kaugeimasse nurka, kust vaatasid vastu ajast puretud hallikaspruunide elumajade räämas tagaküljed ja tõkkepuuga piiratud juurdepääs neile.
Olin jõudnud San Ildefonso pueblo’sse New Mexico põhjaosas. Olin sinna tulnud teist, kitsast kõrvalteed mööda kui enamik ülejäänud võhivõõraid, kes saabuvad korralikult asfalteeritud maanteelt. Seepärast ma külastajaile mõeldud silte ja juhiseid ei näinudki ning sattusin sinna, kuhu poleks tohtinud.
Hommikul Santa Fe’st, New Mexico pealinnast loodesse lahkudes suundusin esmalt Tesuque’i pueblo’sse. Pueblo’d on vanad, mitmesaja aasta vanused põlisameeriklaste asulad Ühendriikide kaguosas, enamasti just New Mexicos, kus neid on tänini säilinud 23. Neile on iseloomulikud kohalikust punakast saviliivamaterjalist ehitatud väliselt lihtsakoelised kahe-kolmekorruselised elamud, mis on rajatud ümber suure väljaku. Majadesse pääsemiseks tuleb tavaliselt ronida üles redelist. Sedasi on nende elanikud kaitstud – vähemasti nii nad loodavad – sissemurdjate ja kutsumata külaliste eest.
Vaatasin, et Tesuque’i pueblo väravad olid valla. Sõitsin sealt sisse. Hoonete ümbruses polnud näha hingelistki. Tulin teist teed pidi välja. Siis nägin sissesõiduvärava juures, et seal askeldab oma musta värvi sõiduki kõrval politseinik. Astusin juurde ja küsisin, kas võin pilti teha – pueblo’st, mitte politseinikust. Ta ei olnud sõbralik, vaid pigem karm. Ütles, et ei või, ja seletusi ei jaganud. Seal polnud mul midagi kaubelda. Siis keeras politseinik värava, millest olin kolm minutit tagasi sisse sõitnud, lukku. Ning läks ja keeras ka teise värava, mille kaudu olin just pueblo’st välja pääsenud, samuti kinni. Seega, kui oleksin sinna kauemaks uudistama jäänud, jäänuksin oma autoga lihtsalt luku taha.
Ei mingit naljategemist
Pueblo’des valitseb karm kord. Reegel number üks: ei mingit pildistamist! Kui sõitsin kõrvalist teed pidi San Ildefonso pueblo’sse, kus sain korralduse auto papli juurest mujale viia, tegin peatuse ühe väikse valget värvi katoliku kiriku juures. Parajasti saabus sinna pikka kasvu turske mees, kes tegi vastutulelikult kiriku ukse lahti ja kutsus sisse. Seal küsisin temalt, mis siis saab, kui pueblo’s salaja pilti teha. Ta ütles, et siis jään ilmselt fotokaamerast ilma. Ta rääkis, et oli kaks kuud tagasi oma mobiili üksnes taskust välja võtnud, et selle ekraanilt midagi vaadata, kui keegi pueblo asjameestest seda märkas, ning kuigi mu juhuslik võõrustaja kinnitas, et tal polnud plaanigi pilti teha – ta elab pueblo kõrval hispaanlaste külas –, jäi ta oma telefonist ilma. See võeti karistuseks lihtsalt ära.
Niisiis, olles saanud kinnituse, et pueblo’des nalja ei mõisteta, ajasin auto kiiresti osutatud suunas platsilt eemale. Seal eemal nägin hoonet, millel oli väike silt „Open“. Avatud. Astusin sisse. Sain teada, et kui tahan pueblo’s ringi vaadata, pean maksma kümme dollarit. Ei mingit probleemi – muidugi maksin. Vastu sain ametliku tšeki. Siis uurisin pildistamise kohta. Sain teada, et kui teen ainult fotosid, tuleb maksta veel kümme dollarit. Pole probleemi – loomulikult maksin. Ja sain teise tšeki. Ei ole ju mõtet tulla Eestist nii kaugele ja hakata närutama. Samuti sain ümber randme kollase sedeli, mis näitas juba eemalt, et mul on pildistamise õigus. Kui seda poleks, võiks kes iganes külaelanikest minust ette kanda ning küll siis juba leidub neid, kes minuga karmil ja otsustaval moel tegelevad. Kui oleksin soovinud video tegemise luba, pidanuksin maksma lisaks 25 dollarit.
Ega pildistamisluba veel tähendanud, et võin kaameraga igale poole patseerida. Sain külakaardi, kus oli roosa joonega täpselt tähistatud, millist marsruuti mööda võin liikuda. Igatahes välistas see elumajade juurde sattumise. Põhjus, miks pueblo’de elanikud ei soovi, et neid keegi pildistaks, pidi peituma selles, et fotografeerimine võib nende arvates ära viia pildistatu hinge.
Niisiis, kui külas lubatud tänavail ringi liikusin ja keegi autoga mööda sõitis – jalgsi käijaid ei kohanudki –, tõstsin alati tervituseks oma loatähega käe, et kellelgi ei tekiks küsimusi, mis õigusega ma nende külas ringi luusin.
San Ildefonso pueblo pool tuhat elanikku ei soovi liigset tähelepanu, mistõttu ei avalda siin ka ühtegi fotot nende külast, sest ma ei käinud seal ju ajakirjanikuna materjali kogumas. Ma ei tea, kas selleks üldse luba võiks saada.
Ootamatud matused
Santa Fest lahkumise järel käisin linnast mõni miil eemal asuvas Santa Fe kuulsas vabaõhuooperimajas. See on küllap maailma imelisima asukohaga ooperiteater, sest etenduste ajal paistavad kauguses taustaks mäed, nende kohal liikuvad pilved, sähvivad välgud või loojuv päike. Hommikul vara oli teatri territoorium aga suletud. Kõndisin ümber hoone, kuni avastasin, et üks must raudvärav on lahti. Ent sellel oli silt „Employees only“. Ametikäik. Otsustasin, et ei lase sildil end takistada, ning astusin väravast sisse. Eemal kostis puurimist ja muude ehitustööde müra, kuid hoidsin sellest eemale. Leidsin peasissekäigu kõrval trepid, sammusin neist üles, tõukasin ülemisel korrusel uksed valla – ja olingi ooperisaalis.
Pueblo elanikega selliseid trikke katsetada pole mõtet. Uurisin järele, et parim, mida loata pildistamisega sisse kukkudes ning fotokaamerast ilma jäädes võid loota, on see, et su juhtum läheb kohtusse. Aga kohtuveskid ei jahvata iga päev. Mis tähendab, et pead olema valmis mis iganes ajal hiljem kohtu ette astuma, kui hellitad lootust kaamerat tagasi saada.
Kõige kuulsam ja erilisem New Mexico pueblo’dest on Taose pueblo. See on osariigi peamisi turismimagneteid. Ometi ei käi asi nii lihtsalt, et lähed kohale ja astud muudkui sisse. Mu vend tahtis paar aastat tagasi seal ära käia, aga tuli välja, et terve pueblo oli mitmeks nädalaks külastajaile suletud. Mis siis, et eelmise kümnendi keskpaigast ei ela seal aasta ringi enam mitte keegi.
Sõitsin hommikul juba kella poole üheksaks kohale. Sinna on Taose kesklinnast ainult miil. Vastu vaatas silt „Taos Pueblo CLOSED“. Suletud.
Lasin maasturil aknaklaasi alla ja pärisin mehhiklase välimusega noormehelt, milles asi. Ta ütles, et neil on külas unexpected funeral, ootamatu matusetalitus (nagu saaks surm olla oodatud, plaanipärane?!) ja seepärast võõraid sinna ei lasta.
Isegi kui Taose pueblo, mis on Ameerika vanimaid järjepideva asustusega külasid – seal on elatud juba üle tuhande aasta –, kellelegi esimese hooga midagi ei ütle, siis kahtlemata on iga vähegi laiema silmaringiga inimene näinud sellest pilte. Siinseks tõmbenumbriks on mitmekorruseline pruunist savist-mudast, justkui eri mõõtu kuubikutest koosnev hoone, millele lisavad värvi sinised uksed ning omapärase kuju annavad seintest välja ulatuvad talad ja seintele toetuvad puitredelid. Kes pueblo’t oma silmaga näha tahab, peab selle eest maksma 16 dollarit. Mehhiklase välimusega pontsakas noormees soovitas mul keskpäevaks tagasi tulla.
Niisiis oli mitu tundi aega. Võtsin rataste alla rohkem kui 130-kilomeetrise maalilise tee nimega Enchanted Circle, Võluring, mis teeb laia tiiru ümber New Mexico kõrgeima mäe, veidi rohkem kui 4000-meetrise Wheeler Peaki. Eelmisel päeval, kui Taosesse saabusin, liikusid Wheeleri mäe kohal sünkjad pilved, mis värvisid taeva mitut puhku ka linna kohal ähvardavalt mustaks.
Vanasti, olin kuulnud, ei võinud Taose pueblo’s ilma luba ostmata pilti teha. Nüüd võib. Ainult ei tohi pildistada küla asukaid ning tehtud fotosid võib kasutada üksnes isiklikuks tarbeks. Mitte kusagil avaldamiseks. Väidetavalt on küla mitmekorruseline peahoone, mille ehitamine algas juba ajavahemikus 1000–1450, Põhja-Ameerika üks enim pildistatud ja maalitud maju.
Algsed ridaelamud
„Jalgratturile on see muidugi lihtne,“ nentis halli lühikese habemega mees, kui redelist üles tema juurde jõudsin.
Kuulsin ma ikka õigesti? Kust ta teadis mind jalgratturiks nimetada?
Olin Frijolese kanjonis, kuhu pole rattaga kellelgi asja. Liiati olin kohas, kust enamus edasi ei lähe. Isegi kõndides mitte. Võib-olla vanasti indiaanlased läksid, aga nüüd pole neist ühtki siin enam elavate killas.
Frijolese kanjon lõikab läbi Bandelieri looduskaitseala Los Alamose lähedal. Los Alamost peetakse teadupoolest Ameerika aatomipommi sünnilinnaks. Aga mind huvitas Bandelier, sealsed indiaanlaste vanad elupaigad, kuigi erinevalt Los Alamosest, kus teadusmuuseum on tasuta, küsitakse Bandelieri autoga sissesõidu eest 25 dollarit.
Sammusin piki kanjoni põhjas voolavat kitsast oja loodesse, mööda Suurest Kivast ja Tyuonyi vana asula jäänustest, misjärel keerasin kõrge püstloodis kaljuseina alla. Ronisin sealt üles koobasteni, kus vanasti elasid indiaanlased. Võrreldes nende häärberitega, mida nüüd veidigi haljamale oksale jõudnud ameeriklased püstitada armastavad, said inimesed vanasti ikka palju kitsamates oludes hakkama.
Tegin veidi pikema peatuse Long House’i ehk Pika maja ees. Seda võiks nimetada vanaaegseks ridaelamuks: kohati negatiivse kaldega kaljuseina alla olid rajatud umbes saja meetri pikkuses üksteise kõrvale väiksed elamised. Siiski tekkis mul küsimus, mida tegid indiaanlased siis, kui sadas vihma. Vesi pidi ju neile mööda kaljuseina alla majapidamisse voolama ja selle kapitaalselt üle ujutama.
Enamik matkajaid keerab Pika maja juurest tagasi, aga mina läksin edasi. Tahtsin näha Alcove House’i ehk Alkoovimaja, mis asub kanjoni põhjast rohkem kui 40 meetri kõrgusel kaljuseina sees. Sinna tuleb ronida mööda nelja redelit. Silt nende all hoiatab, et ronimist ei võtaks ette need, kellel on tervisehädad või kõrgusekartus.
Ei olnud üles ronimine sugugi hull. Alla ei tohi vaadata – siis ei juhtu midagi. Igatahes ei tekkinud kordagi kõhedust ega peapööritust. Kui kõige pikemast redelist ühe hooga üles läksin, saingi kuulda kommentaari, et „jalgratturile on see muidugi lihtne“. Kust too habemega mees sellisele mõttele tuli?
Lõpuks taipasin: mul oli ju Rein Taaramäelt saadud Total Direct Energie profiklubi kirjadega ratturimüts lagipähe paistva päikese eest kaitsmiseks peas.
Hirmus käänuline sõit
Sõit viis kentsaka nimega linnast Truth or Consequenceses, Tõde või Tagajärjed, üle mägede läände. Teele jäid kaks omaaegset buumi-, nüüd pooleldi kummituslinna, Hillsboro ja Kingston. Hillsboros rippus vähemalt poolte majade ees silt „For Sale“, müüa. Kurb kinnitus, et ülemöödunud sajandi lõpu- ja eelmise sajandi alguskümnendite kaevandusbuumi linn jookseb nüüd lausa paaniliselt inimestest tühjaks. Motelli ees ega sees polnud ainsatki elumärki. Kõik ärid olid suletud. Kuigi selle põhjus võis olla ka tõsiasjas, et parajasti oli hommikupoolik.
Suundusin Gila Cliff Dwellingsi ehk Gila kaljumajade kaitsealale, mis asub põhimõtteliselt pärapõrgus, rohelise metsaga mägede taga kanjonis, kust tee edasi ei vii. Sealt pole enam kusagile minna. Nagu oleks maailma tupiktee.
Liiklus oli õnneks hõre. Tee oli kohutavalt keerutav. Suur silt teatas, et viimaseks 20 miiliks, 36 kilomeetriks, tasub plaanida kolmveerand tundi. Seda oli ikka palju mis palju. Panin hoogu juurde ning asusin laugemaid ja nähtavamaid kurve metsade vahel sirgeks sõitma. Kõigepealt 7–8 miili järsult mäkke ja siis teist sama palju mäest alla. Kui lõpuks kohale jõudsin, sain tõdeda, et olin ametlikku prognoosi löönud tervelt 18 minutiga.
46 toaga Gila kaljumajad viies koopas on Põhja-Ameerika indiaanlaste vanadest koopaelamistest ühed tuntumad, sest need ei ole üksnes fotogeenilised, vaid ka hästi säilinud ja omapärased. Need asuvad paarikümne meetri kõrgusel kanjoni põhjast heleda kaljuseina sees. Kõige suuremas koopas saab ka ringi jalutada, kuid midagi puutuda ei tohi. Parajasti tegid paar nüüdisindiaanlast seal restaureerimistöid.
Kuigi Gila kaljumajad asuvad merepinnast 1790 meetri kõrgusel, valitses oktoobri lõpus väljas soe, lühikeste pükste ja spordisärgi sügisilm. Olin ikkagi New Mexico lõunaosas ning ehkki lehed olid enamasti kõikjal kollased, mõnel pool juba langenudki, oli päevane temperatuur päikse käes samasugune nagu suvel Eestis. Kui on tuuletu, kütab sealne sügispäike väga mõnusalt. Eks tänu sellele vanad indiaanlased seal aastast aastasse vastu pidasidki.
New Mexico seitse vaatamisväärsust
Kasha-Katuwe kaitseala (Kasha-Katuwe Tent Rocks National Monument) asub Santa Fe linnast 60 kilomeetrit edelas Cochiti pueblo lähistel. Valged koonusekujulised kivimoodustised meenutavad Kapadookiat Türgis. 2,5 kilomeetri pikkune Slot Canyoni ehk Pilukanjoni keskmise raskusega matkarada viib ligi 200 meetri kõrgusele, kust avaneb suurepärane vaade kogu ümbrusele.
Valge liiva rahvuspark (White Sands National Park) Alamogordost 25 kilomeetrit edelas tekitab isegi suvisel ajal tunde, nagu oleks saabunud talv. Tee ääres kõrged, ligi kümnemeetrised valged liivaluited, ka tee ise valge katte all. Ärge nii kaugele uidake, et pimeda kätte jääte, sest siis olete pooleldi surmalaps – lihtsalt külmute öösel surnuks.
Kummitusrantšo (Ghost Ranch) Abiquiust põhjas asub piirkonnas, mis meenutab geoloogiliselt lähiosariiki Utah’t: tooni annavad punasest ja kollasest liivakivist moodustunud platooga mesa’d ehk kõrgendikud. Viie kilomeetri pikkune edasi-tagasi matk Chimney Rocki ehk Korstnakaljuni on huvitavaim ja kõige võimsamate vaadetega.
Kivilinn (City of Rocks State Park) Silver Cityst 50 kilomeetrit kagus on ligi kümne meetri kõrguste sadade kividega täidetud väli, kus on lõbus uidata. Ligi 35 miljonit aastat tagasi kõmatas sealkandis vulkaan ning selle „väljeheidetest“ ongi loodus ajapikku voolinud Kivilinna.
Plaza Blanca, mida ei leia paraku üheltki kaardilt ja kuhu ei juhata ka ükski teeviit, on eriliste-kummaliste valgete-hallide sammaste kogum Abiquiust põhjas. Sammaste vahel leidub väikseid kanjoneid ja pilusid, millest läbi ronida. Plaza Blanca leidmiseks otsige üles kivine tee, mis viib Dar al-Islami, musulmanide kohaliku ühenduse keskuse juurde.
El Santuario de Chimayó on kahe sajandi vanune tilluke roomakatoliku kirik Chimayó linnakese lähedal, mis on tõenäoliselt USA kõige tähtsam katoliiklaste palverännakute sihtkoht. Looduskaunis keskkonnas asuva kiriku tagakambris saab igaüks võtta kaasa mulda, millel on väidetavalt tervist parandav toime.
Rio Grande sild (Gorge Bridge) Taosest 15 kilomeetrit loodes viib üle kakssada meetrit allpool sügavas kanjonis voolava Rio Grande jõe. Ligi 400 meetrit pikk sild on paraku ka enesetapjate lemmikpaik. Sillast 3 kilomeetrit põhja pool asub Earthshipi kommuun, lollideküla välimusega ökoasula.
Tekst ja foto: Priit Pullerits
Selles numbris
- Raamatuarvustus
- Aastavahetusel ümber maailma
- Seiklus Indias enne koroonaaja arvamist
- Prantsuse mägedes kõõlumas, seljakott lugusid täis
- Lapi kuld
- Laura Dekker – noorim soolopurjetaja
- Mark Twaini Berliin: Euroopa Chicago!
- Rännulõhn
- Kontvõõrana salapärastes New Mexico pueblo’des
- Arkadi Popov, kirglik reisikorraldaja
- Reisiajakiri küsib
- Peedu Kass – mägironimisest jazzini
- Cho Oyu – Eesti esimene Himaalaja ekspeditsioon
- In memoriam Tõivo Sarmet
- TOOTEUUDISED
- KROONIKA
- GO Reisiajakiri 86 - Detsember 2020
