Kõrbevormis Mali okastraadi taga

Kui 2020. aasta jaanuaris prantsuse filoloogide listi saadetud tööpakkumiskuulutust nägin ja sõbrannaga koos naersime, et „kuule, lähme koos Malisse tõlgiks“, ei osanud ma uneski näha, et natuke üle aasta hiljem on giidist, jutuvestjast ja terapeudist saanud korraga Eesti Kaitseväe kõrbevormis reamees Gao baasis. 

20. aprillil astun Gao lennuväljal lennukist maha ning hingan Malit esimest korda sisse. Siinne 45-kraadine kuiv õhk tervitab meid üllatavalt leebelt, mitte nagu minu mälestuste Brasiilia Salvador, kus 35 kraadi niiskust mähkisid mu hetkega endasse kui troopilisse kasukasse.

Minu esimesed nädalad trotsivad füüsikaseadusi – igasse 24-tunnisesse päeva on peidetud terve igavik: nii palju emotsioone, õppimist, märkamisi ja avastusi! Uudishimust ja hetkeimpulsist tõugatud tööle kandideerimine viib mu elu ühe kõige erakordsema inimeseks olemise kogemuseni ja algselt neljakuiseks plaanitud missioonist saab tänu minu prantsuse keele tasemele hoopis kuus.

Kontsertiinaga ümbritsetud Mali loodus. Fauna

Selle esimese kuuga olen nii mõnesidki kuulnud nimetamas Malit (küll natuke tummisemate sõnadega) „jumalatest hüljatud paigaks“. Mina ei suutnud oma silmi sellelt tasaselt liivatühjuselt lahti kiskuda juba viimasel lennujupil Bamakost Gaosse – see lõputu tühjus ja tasasus võluvad mind. Ülalt taevast näen mööda tühermaad vonklevaid jooni – need ongi need vadid, vihmaperioodil täituvad jõesängid! Miskipärast tuleb mul neid maastikke vaadates mõttesse Väike Prints, kes mind siin kõrbemaal saatma jääbki.

Meie esimesed nädalad mööduvad telgis, et siis edasi konteinereisse kolida. Nende peal ja ümber elavad ühed kõige vahvamad kohalikud elanikud. Nimetame neid algul hellitavalt gekodeks, ehkki tegu on agaamidega. Kui hommikul telgipimedusest teravasse Aafrika valgusesse astun, teevad need tüübid telgiharjal päikese käes juba hoolsalt kätekõverdusi. „Teete ikka nendega koos või?“ uurib mu 30-aastane väikeõde naerdes, kuigi sõdureina võiks seda meilt ju tõesti oodata. Agaamidest saavad meie kõigi armastatud kaaslased. Korduvalt olen tabanud mõnd sõdurist rühmakaaslast nendega suhtlemas või kümneid minuteid tõtt vaatamas. Näib kui üks meditatiivne ja maandav tegevus. Uudishimulikud armsad gekokesed.

„Oi, õnneämblik!“ rõõmustan üks päev telgis oma magamisboksi kõrval – kuidagi lahe on mõelda, et siin, 5200 kilomeetri kaugusel kodust on meie õnneämblike sugulased. Järgmisel hetkel litsub aga üks saabas ta juba laiaks: „Ma ei usalda ühtegi Aafrika putukat! Siin ei tea iial – ämblikud võivad ohtlikud olla,“ lausub ta minu süüdistava pilgu peale ja ehkki pettunud, mõistan ma teda.

Üllatusi võib leida ka duši alla minnes. Nii mõnigi tirts üritab oma elu veevoolust päästa, mulle keset pesuprotseduure säärele hüpates ja sinna klammerdudes. Juba kolmandat korda nägin eile tuttavat konna, kes dušiukse taga vaikselt konutas, oodates ehk järgmist, kes tema jaoks vee voolama paneks. Vahepeal vilksavad üle teede pisikesed oravalaadsed, kelle nimeks leian olevat „maasuslikud“.

Floora

Ega meile niisama Kaitseväest kõrbevärvi rõivaid antud! Rohelusega meie pisike kaitserajatiste sisse jääv Mali just ei hiilga. Ometi on baasis ohtralt kummalisi puid, mis kasvavad kohati lausa telgi serva alla ning millel näivad ühtaegu olevat nii õied kui ka viljad – sellised rohelised, natuke tohutu oa kujuga. Ühel päeval otsustan möödaminnes üht neist isepärastest viljadest katsuda – üllatus! – need viljad ei olegi kõvad, nagu eemalt vaadates öelda võiks. Nagu tühjaks läinud õhupall, vajub sile roheline pind pigistuse all ootamatult kokku.

Vaatan neile puudele otsa iga kord, kui neist möödun, kuni ühel ilusal päeval näen baasi tööle käivaid kohalikest elanikest töötajaid neid maha raiumas. „Viimasedki Mali puud võetakse maha!“ vasardab mu metsarahva loogikaga peas irooniliselt ja ma ei suuda end talitseda – ühel päeval küsin töölistelt, miks nad seda teevad, ehkki tean, et see midagi ei muuda. „Ülemus käskis,“ kõlab nende loogiline vastus. „Ena, ära hakka siin tuuleveskitega võitlema! Usu mind, sa teed sellega vaid ennast katki,“ jättis mulle oma mandaadi lõpetanud rühmaülem enne Eestisse lendamist soovituse maha. Olen talle nende sõnade eest tänulik – tal on õigus: alati ei saa midagi muuta! Sellest hoolimata meenub mulle mu Colombia hea sõbra tütar Natalia, kes nüüd, kaheksa aastat pärast seda, kui talle „Helde puu“ lugu jutustasin, ütleb oma isale: „Isa, puudele ei tohi haiget teha! Ena ütles, et puud tunnevad.“

Selles igavikuliselt kuivas keskkonnas on iga pisimgi elumärk seda imetabasem ja ootamatum – erakordsed raskusi trotsivad olendid!

Liiv – Mali ohtraim loodusvara

Juba mõnetunnise siinviibimisega värvuvad meie kõrbevormide tagumikud kergelt punakaks. Esimesel õhtul avastan üllatusega punaka kihi ka oma näolt ja kaelalt, kui näovee ja vatiga põski üle tõmban. Kõrbesaapad omandavad kiiresti maastikku sulanduva tooni. Liiv on kõikjal. Liivatolm on riiuleil, arvutiklaviatuuril, telefonis, juustes, linadel ja öösärgil. Ma ei taha mõeldagi sellele, mis mu arvuti ja telefoni sisemuses toimub. See on Mali looduslik militaarmaaling.

Aprillikuu viimasel ööl ootavad meid „seiklusjutud maalt ja merelt“ – just see tuleb mul mõttesse, kui enne õhtust hambapesu ja vetsus käimist veel mõne lehekülje lugeda otsustan ja telgiseinad äkki plagisema löövad. Tõuseb tuul. Siin pole tuul mitte lihtsalt tuul – see on „liivatuul“. Vetsus käimisega tuleb tormi möödumist oodata, nii et sellest ei tule just minu parim öö sõdurina. Hommikul on maailm moondunud – inimesed ilmuvad välja kollakashallist liivaudust, mis meie baasi teid täidab. Vetsudes on prillauad, kraanikausid, dušipõrandad ja kõik ülejäänud horisontaalpinnad punaka kihi all.

Kui kuumus mind isiklikult suurt ei kõiguta, sest olen harjunud ilmale ja temperatuurile mitte ülearu palju mõttejõudu panema, siis minu nina jookseb esimese nädala igal päeval vähemalt korra verd. Nüüd aga lisandub palavusele liiv kõikjal, nii et kui pärastlõunal otsin videokõnedeks privaatsust inimtühjalt puhkealalt, siis kardan oma arvuti süttimist ja ummistumist üheaegselt.

Liiv on siin kõikjal ja alati kohal. Sellega tuleb harjuda ja õppida koos elama. Puhtus saab uue ja vähem nõudliku tähenduse.

Päike tõuseb kõikjal ühtviisi?

Mali on mulle koduks olnud juba pea kolm nädalat, kui üks minu värskelt leitud sõpradest – üks Prantsuse staabi ohvitser – soovitab mul mõnel hommikul siinset päikesetõusu vaatama minna. Päike tõuseb siin kiiresti – mõne minutiga on ta horisondilt üles taevasse viskunud. Võiks arvata, et elame sõdureina pisikesel vanglalaadsel territooriumil, kuid mu isagi on üllatunud, kui jutustan talle, et päikesetõusuks tuleb mul 15 minutit tempokalt baasi teise otsa suunas kõndida. Sealt, ühest baasi kaitseringi vahipostist avaneb päevakerale otsevaade. Nii et mul on lubatud kõndida (ja joosta) kaugemalegi kui esimese karantiini aegsel Prantsusmaal, kus oma 1 kilomeetri raadiusega päikesetõusuretki sooritasin. Gao baasi piirid on suuremad kui koroona-Pariisil.

Pool baasitäit rahvast on hommikuks spordirõivad selga tõmmanud ning teevad oma harjumuslikku jooksuringi minu päikesetõusutrajektooril. Ehkki ühel hommikul taban termomeetrilt vaid 34 kraadi, siis jooksjate kambaga ühineda ma ometi ei suuda. Tublid ja professionaalsed sõdurid!

Jõudnud kümme minutit varem, võtan vaatemänguks koha sisse baasi kaitsvast kontsertiinast aukartlikus kauguses ja vaatan üksisilmi savannise kõrbe horisonti – maastik, mis on paljude jaoks lihtsalt tühi, kuiv ja elamiskõlbmatu. Mina mõtlen aga väikese printsi tarkusele – „kõrbe ilu seisneb selles, et ta peidab endas kusagil kaevu“ – ja taban päikese teolt, kui ta vaikselt ja liivavärvi maskeerudes püüab läbi horisondil oleva liivaudu märkamatult tõusta. On ta ka kunagi punane? Ma ei tea. Küll aga on otse päikesekettasse vaatamine siin sama lummav kui karantiiniaegsel Montmartre’i mäel.

Kultuur on igas inimeses

Sõdurina ei ole meil võimalik lihtsalt rännukott selga panna ja vabal hetkel militaarbaasist linna avastama minna. Nii et kas olengi määratud kuus kuud ühes riigis veetma, ilma et seda maad natukenegi tundma saaksin õppida?

Juba esimesel päeval telgist vetsu poole kõndides kuulen tee peal ootamatut „Tere! Kuidas läheb?“ Pööran üllatunult pead – pingil istuvad kolm laia naeratusega kohalikku, kes iga päev Gao linnast baasi tööle käivad. Milline lihtne ja vahetu kontakt! Olgugi, et nad eesti keeles rohkem öelda ehk ei oskagi, siis nende kahe lausega on jää sulatatud ning pannud meid koos naerma. Õige pea kuulen teresid mujalgi baasis – vahepeal isegi mõne jooksja suust hommikul, kui oma päevakera suunas astun. Pärast seda, kui meil on olnud ka juba esimesed baasikaitsepäevad ning olen näinud peapääslast sisse tulevaid inimesi, tunnen neid üha enam ära ka oma teel. Alati on nad valmis teretama, laialt naeratama ning ka vastu tulema, kui mul on hirmsasti tarvis vetsu minna just siis, kui koristaja on vetsud koristamiseks sulgenud. Juba need pisikesed detailid peegeldavad siinset kultuuri ja rahvast.

Peagi saame tunda sedagi, kui abivalmilt on siinsed elanikud nõus meile linnast kastide viisi limonaadi või muud head-paremat tooma – ise me saame baasist välja minna ju vaid patrulliks. Juba tunni või paariga on igatsetud jook ja puuvili kohal.

Baasis sööme küll prantsuse toite – isegi peened prantsuse juustud ja foie gras on kohale toodud, kuid ometi mõjutavad Mali traditsioonid meidki – meie esimene kuu jääb nende ramadaani aega, nii et püüame nende ees mitte liialt süüa ega juua, ka mitte patrullis olles toidust rääkida. Lisaks tulevad nad ramadaani ajal tööle pool tundi varem, kuna söövad sellal kodus enne päikesetõusu, ning ramadaani lõpu pidustuse ajal jääb meie pesupäev vahele, kuna töötajaid on vähem. Mistõttu on meie puhta pesu hulk nende pidupäevade tulemusel langenud kriitilise piirini ning järgnevail päevil on pesu tohutu hulga tõttu segadust palju – küll on pesus kellegi sokid masina poolt ära söödud või kellelgi teisel jälle mõni uus särk juurde sündinud.

Üks lühikesi, kuid meeldejäävaid kohtumisi leiab aset päeval, mil tehakse õppehäiret ning leian end pooleteiseks tunniks varjendist, kus meie vastas istuvad reas kohalikud töötajad. Nad istuvad lähestikku, mõnel käsi sõbralikult ümber sõbra õlgade – meie sõdureile on nende füüsiline lähedus võõristust tekitav, harjumatu. Uudishimulikult vaatavad nad meid nagu meie neid, kuni üks neist hommikustest teretajatest viisakalt küsib: „Kas tohib…, miks teil, eestlastel, ei ole auastmeid nähtaval kohal?“ Püüan seletada, et see on lahingvarustuse tõttu ja et pealegi minul polegi mingeid astmeid ette näidata – ma olen lihtne sõdur-tõlk.

„Kui sa oled tõlk, siis oled sa juba chef!“ vaatab pikk kõhn mees mulle naeratades silma, „Sinuta ei saa hakkama ei kolonel ega reamees.“ Siis lisab: „Aga huvitav oleks ikka näha, kellel mis auaste on.“

„No lõpuks polegi ju oluline. Kõik oleme inimesed,“ vastan naeratades.

Vestluskaaslane tõmbub tõsisemaks ja tema silmist peegeldub sügav humanism: „Sul on õigus. Inimene on püha. Inimene on tervik.“

Kodustatud Mali. Gao baasi inim- ja konteinerlabürint

Olen oma elus pisemateski paikades ära eksinud – Gao baas pole aga midagi nii vanglalikult piirav. Esimeste päevadega satun lausa meeleheitesse, kuna tõlgina on mul tarvis kokku puutuda kõikvõimalike ametnike ja asutustega, kuid isegi kui olen juba kolm päeva jutti samas sööklas söömas käinud, läheb mul aeg-ajalt tagasitee oma kodutelki sassi, rääkimata kõigist teistest paikadest, kuhu minu eelkäijad tõlgid mind kaasa veavad, et ametit õpetada. Rahandusasutus, pesumaja, postimaja, haigla, veel üks haigla, COVIDi testimine, butiik, pitsakohvik, erinevad puhkealad, internetiga tegelev inimene, elamisega tegelev tegelane, toitlustuse tellimise koht, selle kättesaamise koht, arvete küsimise koht, kauplus, õmbleja, turg… Staabis ei suuda ma prantsuse ohvitseridel mõnda aega vahet teha, ammugi ei suuda ma meelde jätta nende valdkonda tähistavat tähe- ja numbriühendit, kuna militaarmaailm on minu jaoks endiselt värske.

Esimese nädala lõpuks olen meeleheitel ning Gao baasi labürinti eksinud. Kõik käänakud ja hooned, väravad ja platsid tunduvad sarnased. Kõikidel staabiohvitseridel on võrdselt sõbralik pilk ja sarnane soeng. Tunnistan, et mul on oma poissegi (rühmakaaslasi) mõnikord esimese hetkega raske ära tunda, kui nad on otsustanud siin oma vuntsid-habemed-juuksed maha ajada.

Ometi toimub võõrast sõbraks saamine märkamatult kiiresti. Mäletan, kui aastal 2013 enda jaoks Pariisi linna kodustasin – avastasin varjatud parke, künkaid, tänavaid ning kõndisin jalgsi tundide viisi linna ühest otsast teise, kuni see metropol mulle vaenlasest sõbraks sai. Gao baas, mis näib hoomamatu kujuga konteinertänavate labürint, hakkab mõne nädalaga koduseks muutuma. Endalegi üllatuseks on neist esiti ühesugustest ohvitseridest saanud mõne nädalaga juba sõbrad või kolleegid ning sarnasuste asemel joonistuvad välja isepärad.

Meie, eestlaste, pelgupaika Risti tänaval nimetan oma esimese Mali-kuu lõpuks juba koduks.

Mikromaailm keset miljonit ruutkilomeetrit

Oleme küll ametlikult baasi suletud, kuid kui paljusid trajektoore üks tavainimenegi oma argipäevas kasutab? Sageli kodu-töö-pood-kodu. Meie eelis on see, et kõik vajalik on käe-jala juures – töö hakkab pihta mu enda toast, kust erinevaid asju ajama suundun vastavalt sellele, kelle jaoks parasjagu tõlkida tarvis. Staap on jooksujalu kahe minuti kaugusel (järele proovitud, kui ühel hommikul staabi koosolekuks sisse magasin ning pidin kahe minutiga riietuma ja teise kahega staapi jõudma, samal ajal juukseid kammides), kõik muu ehk minut-kaks rohkem. Kõige kaugemale peangi minema ehk päikesetõusuks, sest sealt edasi jalgsi enam ei pääse. Transpordile me siin elades aega ei kuluta.

Meil on postkontor, kust kavatsen koju kaarte saata, meil on kaks korda nädalas turg ka kohalike suveniiridega, rahavahetus on kolme minuti, meditsiiniõde viie sekundi kaugusel. Õhtul saab istuda minuti kaugusel avatud puhkealal ja uute sõpradega juttu ajada. Meil on igapühapäevased ühised grilliõhtud prantslastega, aeg-ajalt teeme üritusi ka oma üksusega – veteranide päev viktoriiniga, saunaõhtu, kontingendi vahetuse tseremoonia, jaanipäev jms. Juba oma viiendal Mali päeval saan prantslaste sekka aktsepteerimise rituaalina osaleda nende pühapäevagrilli karaokes, kus prantslaste tunnustavate pilkude saatel teise tõlgi Ekkega kahekesi Joe Dassini „Et si tu n’existais pas“ laulame. Seesuguseid üritusi on siiski harva, näen nädalate möödudes – mitu pikka operatsiooni on käimas, sõdurite töönädalad on tihedad ja väsitavad.

See mikromaailm siin kestab paljudele vaid neli kuud, minule kuus. See on üks üürike maailm, nii et iga hetk on arvel – kõike tuleb teha kiiresti, kohe ja julgelt. Nii ongi juba minu esimese kuu lõpuks mul tore pisike punt inimesi nii eestlaste kui ka prantslaste seas, kellega saab end lihtsalt hästi tunda, asjadest rääkida, öisel puhkealal tähtede ja naeratava kuu all istuda. Ehkki mõned poisid peavad seda pikaks ajaks kodust ära olla, tundub mulle, et nemadki tajuvad selle siinse elu mööduvust ja koos kogetava ainukordsust – palju toetust, sõbralikku tögamist, naeratusi ja hoolimist.

Retked päris maailma. Pildikesi Aafrikast ja Mali maitse

Kontsertiinast välja pääseme vaid patrullideks, kuid sedagi on juba palju. 25. aprillil astume esimest korda kõrbevormis mööda Gao liiva- ja prügiseguseid tänavaid, sellest samast pinnasest vormitud majade ja müüride vahel. Mulle meeldib – meeldib siin lõpuks olla, nende päris maailmas. Miski ei šokeeri mind liialt. Jah, siin on prügi, kuid ei midagi erinevat Lõuna-Ameerikast või Mongooliast. See on nende ühiskondade probleem, kus traditsiooniliselt eluviisilt ning kestvatelt metall- ja savinõudelt on vaheetappideta üleöö mindud „Ameerika unistuse“ kaupadele – Coca Cola, plasti pakendatud pudi-padi, plasttopsid ja kõik muu.

Uudishimulikud lapsed. Inimesed, kes siin sõdurite vahel lihtsalt ja loomulikult oma elu elavad, vee- või puuviljaanum pea peal, meie rivide vahelt läbi astuvad. Tee ääres pesu pesev naine, kes mulle õhusuudluse saadab. Laps, kes katuselt lehvitab. Kits, kes plasti vahelt kõrsi otsib. Kanad siblivad sõdurite ja inimeste vahel. Prügi. Kujult Mongoolia jurtasid meenutavad hooned. Liivast ja savist (ja prügist) ehitatud linn.

„Kas sa nägid elektriliinidele visatud kasside surnukehi?“ küsivad poisid mult pärast naastes. Ei, seda ma ei näinud ja ehk on nii parem.

29. aprillil sõidame patrulli juba Tacharane’i külla. Seekord suudan soomuki aknaluugikesest välja piiludes esimest korda elus näha lähedalt seda, mida ilmselt nimetatakse savanniks. Olen lummatud puhtalt sellest, et üks sõna minu ammusest sõnavarast on täie hiilgusega mu ees. Teel on kaamelid, kitsed, laavakivised kõrgendikud. See küla on minu stereotüüpses kujutluses üks tõeline Aafrika küla! Jurtamajad. Vaikus. Poolpaljad rõõmsad lapsed. Savist müürid ja majad. Kitsed. Kanad. Koolide hääl – laste elev kilkamine aeg-ajalt. Müüride ääres väikesed tokkidele rajatud kangast katusealused, kus lapsed kogunevad ja midagi ühiselt askeldavad. Laavakivisele künkale jätame oma soomukid ja vaatame üle küla. All külas astume Nigeri jõeni – see on Mali eluläte, ilma Nigerita poleks siin midagi. Naised traditsioonilistes riietes pesevad potte ja panne, kõnnivad tänavail, kannud peas. Kaeblevate eeslite rida jõeharude vahel. Kõik see on minu jaoks nii Aafrika, nii Aafrika. Teel läbime taas savanni – liiv ja kivi pikitud päikesest kõrbenud muru ja madalate puudega.

Teisel Gao-külastusel, kui ramadaan ja selle lõpupidustus juba möödas, asume juttu puhuma ühe pereisaga tema koduväraval. Räägime, et tahtsime tulla turgu avastama ning mangosid osta, aga meie kahjuks oli see kinni. Pereisa kõrval seisev naine naeratab avalalt ning tormab tagahoovi, et sealt suure pesukausitäie küpsete mangodega tagasi tulla. Selliseid sain viimati aastal 2006 Brasiilia paradiisisaarel. Hetk hiljem on meil kolmel käes ka pisike klaasike kohalikku korralikult tõmmanud rohelist ning magusat piparmündiga teed, mille koostisosade suhtes tekib jaoülemal kahtlusi, kuna mõjub see tee veel tükk aega hiljemgi. Mango ja see isepärane tee – nii see Mali maitseb (koos väikese liivakriginaga hamba all).

Kuidas Mali lõhnab?

Ilmselt oleks mulle Gao tänavail kõvasti vastuvaidlejaid sealsete lõhnade suhtes, kuid esimene hõng, mis soomukiluugist ninna tungib, on päikeses üle kuumenenud liiva lõhn…, sekka justkui sulaplasti ja -rehvi ja midagi veel, mida ma kirjeldada ei oska.

„Mul on nina Gaod täis!“ lausub üks jaoülematest, kui pärast patrulli taas soomukis oleme.

Ühel pärastlõunal telgist välja astudes püüab mu nina kinni veel ühe iseloomuliku lõhna – tulikuumal liival auravate vihmapiiskade oma.

Kõik see on minu siinse elu esimene kuu. Selle jooksul kadusin oma telgis või väljas istudes korduvalt vestlusse või mõtetesse nii sügavale, et ununes täielikult, kus ma tegelikult viibin – militaarbaasis, keset moonaladusid, relvi ja soomukeid, maal, kus rahumeelseid kohalikke tülitavad pidevalt pätid ja äärmuslased. Ununeb see seniks, kui mõni valjenev helikopteriheli seda taas meelde tuletab.

Ja ometi on mu ümber kõrb, mis peidab kuskil kaevu.

Tekst: Ena Mets

Foto: Valner Väino

Selles numbris

• Lisa elule vürtsi ja särtsu!
• Karulaugu­maania – kas kogu maailmas?
• Metsateraapia – hetk iseendaga
• Lend, aga kuhu?
• Noored eestlased välismaal
• Autoreis Balkanil – lähedane eksootika
• Äreva algusega sünnipäev Varssavis
• Rännu­lõhn II
• Eesti naine maailma kõrgeima mäe tipus
• GOA – paradiis põrgus
• Helilooja ja kontrabassist Mingo Rajandi piirideta reisimaailm
• Koroonaajal Pakistani – muidugi, miks mitte!
• Mesopotaamia igavene linn
• Kõrbevormis Mali okastraadi taga
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA