Kui kommunistlik on Vietnam?

Kommunism taandub vaid punaste kaelarättide ja üksikute, üha enam reklaamplakatite varju jäävate valitsuse või Kommunistliku Partei müürilehtede tasemele, leidis Karin Dean.

“Kõik suured ajaloolised kujud – Karl Marx, Jeesus, Buda, Konfutsius – soovisid inimestele parimat. Pole tähtis, millise nimega nende õpetust kutsuda – sotsialism, budism või midagi muud. Tuleb keskenduda inimestele, tõstmaks nende heaolu.”

Nii seletas mulle Kesk-Vietnami suurima tekstiili- ja rõivavabriku direktor Tran Van Pho, kinnitades öeldut tsitaadiga Karl Marxilt ja täiendades seda Vietnami vanasõnaga. Viimane kuulutab, et “homne peab tänasest parem olema”.

Need vestluskatked 2007. aastast on asendamatud ja aegumatud, iseloomustamaks Vietnamist üle käinud õpetuste pärandit ja vietnamlase tegelikku pragmatismi.

Lääne inimene on kultuuritraditsioonidest lähtuvalt harjunud välistama pealtnäha vasturääkivate ilmingute – nagu näiteks kapitalism ja kommunism – kooseksisteerimist. Ent vietnamlased pole kunagi vajalikuks pidanud eksklu- siivsete doktriinide järgimist. Tänase valitseva riikliku elukäsituse, sotsialistliku kapitalismi, on Vietnami Kommunistlik Partei väga ilmekalt sõnadesse pannud: majanduspoliitika, mida juhivad sotsialistliku orientatsiooniga turumehhanismid ja mis on riiklikult reguleeritud.

Vietnamis võib tänavatel näha nii punase kaelarätiga pioneere – keskastme kooliõpilased, kõik pikkades pükstes, sõltumata soost – kui ka vanemates klassides koolivormina kasutatavas traditsioonilises pükskostüümis, ao dai-s, noori tütarlapsi. Viimase õhulisus, lumivalge värv ja liibuv ülemine osa – mis lubab riide alt läbi kumada aluspesul – mõjub Vietnami tolmustel tänavatel ja mootorratastel ootamatult seksikalt. Neid kauneid pükskostüüme esineb kõigis värvides, mustrites ja moodides, valge on vaid koolivorm. Traditsioonilises ao dai-s noored naised, soovitatavalt koonusekujulise kübaraga, ongi Vietnami firmamärk, mille abil oma kultuuri ja traditsioone välismaailmale esitatakse.

Samas viisnurga, sirbi ja vasaraga kaunistatud loosungid ja Vietnami Kommunistliku Partei rajaja Ho Chi Minhi kujutised võivad tänapäeva Vietnamis ehtida nii koosolekuruume kui templite sissepääse. Ho Chi Minhi vaadatakse eelkõige kui rahvuslast, kes ajas Vietnamis pea sada aastat valitsenud prantslased jõuga välja ja kes lisaks võitis USA suurvõimu ning taasühendas Põhja- ja Lõuna-Vietnami. Võib öelda, et juhtumisi, ning ka tingituna maailma geopoliitilisest olukorrast, kasutas Ho Chi Minh selleks kommunistlikku ideoloogiat ning suutliku juhi ja eduka ideoloogina veenis selles ka miljoneid, olles ise neli aastakümmet kommunistliku valitsuse juht Hanois.

“Vietnam ei ole selline, nagu meie, Lääne inimesed, Nõukogude Liidu kommunismi näitel ette kujutame. Siin on väga modernne. See siin on sotsiaalmajanduslik riik, mis tahab areneda. Õhkkond on väga pingevaba,” rääkis mulle kunagi Ola Ree, Norra mobiilifirma Telenor peaesindaja Vietnamis. Peapõhjused, miks firma Vietnamisse investeeris, olid tema sõnul suur turg, noorepoolne rahvastik, kiire majanduskasv ja poliitiline stabiilsus.

ESIVANEMATE KULTUS

Iga vietnamlase kodus võtavad siseneja vastu altarid esivanemate piltide, toidu ja viirukiküünaldega. Esivanemate kummardamise traditsioonis üle riigi igal hommikul süüdatavad viirukiküünlad on ilmselgelt uue ajastu indikaatoriks, mis sai alguse 1980. aastate lõpus uue riigipoliitika doi moi-ga, mida võib nimetada ka Vietnami perestroikaks. Doi moi oli mõeldud sügavas kriisis olnud Vietnami majanduse – mitte partei ja ideoloogia – ümberkorraldamiseks. Ent täna toimetavad ka kommunistidest riigiametnikud – Vietnami Kommunist- lik Partei valitseb riigis endiselt ainsa legaalse poliitilise erakonnana – avalikkuse ees religioosseid toiminguid. Samas aga ka kommunistliku ideoloogia kõrgperioodil leiti võimalusi religiooni ja sellega kaasnevate tegevuste toimetamiseks, kuigi see pidi toimuma pealtnäha salaja.

Esivanemad toimetavad Vietnami igapäevaelus enam-vähem kogu aeg koos surelikega. Nad on majapidamistes pidevalt jututeemaks, neid kasutatakse ühiskondlike sidemete loomisel ning seatakse lastele moraalseks eeskujuks. Esivanemate austamine võtab märki- misväärse osa iga vietnamlase eelarvest. Nad on osa igapäevastest rutiinidest ja tähelepanu keskmeks palvustes. Nad on aukülalised perekondlikel üritustel – pidulaua taha seatakse neilegi koht. Nende surmapäevadel kaetakse laud ohtrate söökide-jookidega. Näiteks Kesk-Vietnamis Hoi Ani hotellis elatud kolme kuu jooksul juhtus mitmeid kordi, et abielupaarist hotelliomanike mõne esivanema surmaaastapäeva puhul takistas hotelli peasissekäiku hommikul rikkalikult kaetud laud, kus oli mitmekäiguline hommikusöök alates supist, elusuuruses kanast ja riisist ning lõpetades magustoitude ja puuviljaga, joogiks vesi ja tee. See kõik toimus kergelt varjutatud aromaatset lõhna levitavate viirukiküünalde suitsus. Lõuna ajal aga koristati laud ära – austatud esivanem olla juba kohal ära käinud ja kõhu täis söönud. Enne Lääne kultuuri mõju ei tähistatud Vietnamis sünnipäevi, vaid kallite inimeste surmapäevi.

Kas esivanemate kummardamine on religioon, traditsioon, uskumus, ebausk või eetika? Ühiskonnateadlased on selle üle vaielnud. Esivanemate kummardamine on niivõrd läbi põimunud igapäevaelu erinevatest aspektidest – nii spirituaalsusest, ühiskondlikust elust, avalikust staatusest kui ka isiklikust moraalist –, mistõttu pole ime, et seda on raske ühe konkreetse olemasoleva kategooria alla liigitada. Liiatigi kui esivanemaid austavad ja kummardavad nii vietnamlastest kristlased, budistid kui ka kommunistid.

Hoogsalt edeneva kapitalistliku turumajandusega sobib taoline traditsioonide soodustatud raha kulutamine imehästi. Leiutatakse üha uusi viise ja võimalusi, kuidas esivanematele austust avaldada – mille eest peab muidugi raha välja panema. Näiteks kui varem lisati esivanemate kodusele altarile nende eluaja jooksul tehtud esinduslikem ülesvõte, siis täna aitab arvuti luua esivanematest uusi uhkeid pilte – pannes neile selga näiteks vanaaegsete kõrgete ametnike mandariinide riided, andes neile staatuse, mida neil polnud. See on tulus äri. Vanasti tähendas esivanematele hauatagusesse ellu vajalike esemete saatmine seda, et neid pidi haual põletama. Vanasti saadeti teispoolsusse riideid, nagu soojad kampsunid või muud esmatarbekaubad. Koos kaasajaga moderniseeruvad aga ka esivanemad – nüüd läheb ka seal vaja näiteks mootorrattaid ja elektrilisi riisikeetjaid. Kuna taolised kaubad on kallid, põletatakse haual nende paberist kujutisi.

LINNAMAASTIKU PUHASTAMINE

Kui juba hauataguses elus ilma moodsa elu hüvedeta hakkama ei saada, siis elavate vietnamlaste hulgas on kiiresti juurdunud tarbija- ja ostukeskusekultuur, üsna samamoodi, nagu see on toimunud kapitalistlikke elumõnusid pikemalt nautinud naaberriikides Singapuris, Malaisias ja Tais. Suuremates linnades kerkivad hoogsalt klaasist kõrghooned neoonist reklaamidega, ilmunud on nii trendikad kohvikud kui ka inimesed. Uinunud külade asemele on kerkinud lausa uued linnad, kui riik nii tahab – nagu näiteks Kesk-Vietnamis Danang, mis on kasu lõiganud riigi keskosa edendavast sisepoliitikast.

Pole saladus, et riiklikuks prioriteediks on saanud kiire majanduslik areng, mitte ideoloogia. See paistab Vietnamis viibides kohe silma, olgu tegemist suurlinnade või provintsipiirkondadega. Kommunism taandubki vaid punaste kaelarättide ja üksikute, üha enam reklaamplakatite varju jäävate valitsuse või Kommunistliku Partei müürilehtede tasemele. Sotsialistlikule turumajandusele ülemineku tulemusena esindab partei pigem võimu kui ideoloogiat.

Partei ambitsioonikaks eesmärgiks on pakkuda pilti igati modernsest riigist, mis peagi jõuab järele Singapurile. Kaasaegsesse linnamaastikku ei kuulu enam tänavatoidumüüjad, kes aegade jooksul seadsid õhtuti tänavatele üles lauakesi ja pinke, et inimesed saaks nautida odavat tänavatoitu. Sellesse pilti ei sobi mobiilsed puuvilja- ja snäkimüüjad, kolmerattalised sõidukid ja teised sarnased väikeettevõtjad – kõik, kes tänavatel odavaid teenuseid pakkudes on loonud neist kireva, kuigi veidi kaootilise igapäevaelu keskuse. Nüüd kehastavad taolised pildid tagurlikkust, ebasanitaarsust, arengumaalisust ja linnavalitsused püüavad neid jõudumööda vähendada.

Sotsialistliku riigi valitsus liidus suurkapitalistidega (ehk siis kinnisvaraomanikest eliitidega) proovib haarata kontrolli tänavate üle, peamiseks põhjuseks kasum, mida soovivad kinnisvaraomanikud, eristades ühiskondlikku ja eraomandit kindlate piiridega. Maa hind on tohutult tõusnud, eriti kesklinnades. See on väga võimas liit, mida edendatakse uue võimsa tsiviliseerumise ja moderniseerumise jutluse varjus – millest pasundab riigi kontrollitud meedia.

Ja vietnamlastest linnaelanikud on selle retoorika omandanud. Erinevate taustadega inimesed kinnitavad: nad on rahul, et valitsus puhastab linnatänavad igasugu tänavamüüjatest ja odavate teenuste pakkujatest. Kardinaalselt erinevad ühiskonnakihid – uusrikkad, üliõpilased, ametnikud, kes kõik varem olid tänava söögikohti kasutanud ja nautinud – väidavad nagu ühest suust, et nad ei igatse neid tagasi. Need kohad meeldisid rahvale oma odavuse tõttu – ent sellega tekkis koha seos vaesuse ja vähese majandusliku arenguga. See polnud piisavalt tsiviliseeritud. Täna on nende asemel kohvikud, restoranid, sageli tumedate akendega ja tänavaelust isoleeritud – kõrgema keskklassi tegut- semisala.

KUI ON VAENE, TÄHENDAB LAISK

Ent suur osa tavalisi vietnamlasi uusi kalleid kohvikuid ja ostukeskusi nautida ei jaksa. Kaks olulist aspekti Vietnami kasvava jõukuse dünaamikas – head suhted võimuga (ehk siis Kommunistliku Parteiga) või väljastpoolt tulnud kapital – jätavad kõrvale suurema osa Vietnami 86-miljonilisest rahvastikust. Olukorra võib muuta veelgi ebavõrdsemaks asukoht kiiresti arenevate linnade orbiidist eemal – ning lõviosa Vietnami rahvastikust elab maapiirkondades.

Tutvustades Vietnami ühiskonnas täna toimuvaid muutusi Euroopa tudengitele 2009. aasta sügisel Phan Châu Trinhi ülikoolis Hoi Anis Kesk-Vietnamis, kommenteeris Hanoi ülikoolis töötav antropoloogia professor Nguyễn Văn Chính: ”Sotsialismi ajal said vaestest inimestest rahva juhid, keda sügavalt austati. Täna, kui oled vaene, oled sa järelikult laisk! Rikkad on õiged inimesed – nad teavad, kuidas raha teha.” Viimases avalduses peegeldub muidugi iroonia. Kui varem oli märgatav rikkus taunitav ja vaesust hoiti au sees (ning inimesed kogusid säästusid salaja), siis tänaseks pole elujärje materiaalne parandamine mitte ainult vastuvõetav, vaid riik igati julgustab seda.

Vietnamlased on alati leidlikud olnud. Täna on Kommunistliku Partei liikmesus igati populaarne (loe: praktiline) – sellega liituvad paljud noored. Ettevõtlikkusega pole pragmaatilistel vietnamlastel aga kunagi probleeme olnud.

Selles numbris

• Andres Herkel. Aserbaidžaani kirjad
• Afganistani muusikast ja mitte automaadist
• Et mäesuusareis läheks täie ette
• Reisipäevik: Tobagol matkamas
• Metsik Aserbaidžaan (nii rikas ja nii vaene)
• Unustatud alpilaagrit avastamas
• Pamiir - Helena Pruuli päevikukatkeid
• Vanad head Pamiirid
• Kui kommunistlik on Vietnam?
• Kauaks jätkub Kuubale kommunismi?
• Lõuna-Korea on lausa utoopiline!
• Šokireis Põhja-Koreasse
• Punane kuningriik
• Muskusveised Dovrefjellis
• Go Reisiajakiri nr 27 – Detsember 2010