Kui kõrgus teeb liiga

Ütleme kõrgushaigus ning mõtleme maailma kõrgeimale mäele Džomolungmale. Kõrgushaigust seostatakse pigem mägironijate ja matkajatega. Tegelikult võivad esimesed sümptomid endast märku anda juba märksa madalamatel kõrgustel, ilma kaljudel ronimiseta. Suusapatrulli ametit pidav Ene Sepp on seda nii ise kogenud kui ka patsientide juures märganud.

Esimest korda puutusin kõrgushaigusega kokku USA Colorado osariigi Breckenridge’i linnas, mis asub ligi 3000 meetri kõrgusel. Oskasin juba valmis olla, et keha võib tavalisest kõrgemale numbrile reageerida ega pidanudki kaua ootama. Üks esimesi märke oli vajadus tihedamalt hingata. Päris esimesel nädalal tähendas see lausa seda, et samaaegselt kõndides ja rääkides oli hingeldamine garanteeritud. 

Kaugele maha ei jäänud ka teised probleemid. Peavalu, mis ei tahtnud ega tahtnud kaduda, ning ninaverejooksud, mida lisaks muule põhjustas ka tavalisest märksa kuivem õhk. Tõsisemaks minu puhul sümptomid ei läinud ning aja möödudes kadusid ka need vähesed probleemid. Mälestused ja teadmised aga jäid.

Ka mujal kui Himaalajas

Kõrgmäestikuks loetakse mägesid, mis on vähemalt 2400 meetri kõrgused. See on tase, kust alates hakkab nii õhurõhk kui ka hapniku osakaal märkimisväärselt langema, mis omakorda tähendab, et vajalikus koguses hapniku kättesaamiseks peab keha tegema rohkem tööd. Kuna probleeme võib tekkida juba paari tuhande meetri peal, on selge see, et kõrgusehaiguse kogemiseks ei pea ilmtingimata alpinismi harrastama. 

Ka koduses Euroopas võivad paljud põnevad vaatamisväärsused ja populaarsed sihtkohad asuda 2400 meetrist kõrgemal. Imeliste vaadetega Ötztali liustikutee kerkib 2830 meetri kõrgusele, Jungfrau raudteega saab sõita aga 3454 meetri peale ning seal ringi uudistada! Loetellu saab lisada lugematud matkavõimalused, külad ja linnad teiste kõrgemate pinnavormidega riikides, nagu Türgi, Itaalia, Prantsusmaa, Austria, Georgia ja Hispaania. Liikudes Euroopast kaugemale, on kõrgusehaigusega kohtumine veelgi tõenäolisem. 

Minu koduks on hetkel Colorado osariik USAs, kus terve osariigi madalaim punkt on 1011 meetrit. Seega pole ime, et mägedes elades on oodata veelgi kõrgemat numbrit. Olen elanud 3230 meetri kõrgusel ning Breckenridge’i külje all asuva suusakuurordi kõrgeim tipp ulatub linnast endast veel ligi kilomeetri võrra kõrgemale, umbes 4000 meetri kanti! Pole ime, et selliste numbrite juures võib kohata probleeme, mis merepinna lähedal pähegi ei tuleks. 

Mis sind ees ootab?

Kõrgushaiguse (tuntud ka nime kõrgmäestiku sündroom all) sümptomid esinevad võrdlemisi laial skaalal. Mina olen siiani kokku puutunud pigem selle kergema poolega, kuigi ka kerged sümptomid võivad igapäevast tegutsemist suuresti häirida ning puhkuseplaanid täielikult untsu keerata. Kõige raskematel juhtudel võib kõrgushaigus tuua kaasa eluohtliku seisundi.

Kuidas ära tunda, et nüüd on kõrgushaigus käes? Paljude inimeste jaoks võib kõrgushaigus sarnaneda pohmelli või isegi tavalise gripiga. Esimesed sümptomid on kuiv köha ning hingeldus tavaliste tegevuste tegemisel (nt tänaval kõndimine, trepist üles minek). Väga tavalised on ka peavalu, pearinglus, tavalisest kõrgem pulss, väsimus ning samal ajal halb uni ja isupuudus. Need kõik on veel võrdlemisi kerged sümptomid, mille puhul piisab üldjuhul kodusest esmaabist.

Kraadi võrra rohkem probleeme tekib siis, kui esineb iiveldus, oksendamine ja kõhulahtisus. Sellest veelgi raskemad vormid tähendavad probleeme tasakaalu ja nägemisega ning üldist segasusseisundit. Kõige eluohtlikumateks probleemideks on aga kopsuturse ja ajuturse, mis vajavad tingimata erakorralise meditsiini osakonda pöördumist.

Sümptomid ilmuvad tavaliselt esimese ööpäeva jooksul, mõnikord ka sedavõrd kiiresti kui paari tunni jooksul. Sõltuvalt inimesest ja tekkinud sümptomite tõsidusest võivad sümptomid püsida kuni kolm päeva pärast enda jaoks tavalisele kõrgusele naasmist.

Kohtumised patsientidega

Üks võrdlemisi tavalisi kutseid, mida suusapatrullina saame, on järgmine: suusataja vajab Cashier’ rajal abi. Ütleb, et tal on halb olla ja ta ei suuda edasi minna.

„Tere, mis probleemiks?“

„Ma ei suuda enam suusatada! Proovisin, aga nii kui püsti tõusen, hakkab pea ringi käima ja tasakaal on täiesti läinud!“

„Kust pärit oled ja millal siia jõudsid?“

„Floridast, eile õhtul jõudsime. Täna on esimene suusapäev.“

„Mida hommikuks sõid?“

„Polnud väga isu, aga mul on paar müslibatooni taskus!“

„Mhm, okei. Vaatame, mis hapnikusisaldus on. Okei, 85%. Tundub, et kõrgusega harjumine tekitab probleeme. Ma saan su päästekelguga alla viia ning kui soovid, ka hapnikuga aidata. Vaatame, kuidas siis end tunned, kui baasi jõuame.“

Tee enne reisi trenni ja kõik on okei?

Levinud on valearvamus, et mida paremas vormis olla, seda vähem kõrgushaigus kimbutab. Kahjuks ei ole see tõsi. Kuigi teadlastele ei ole kõik päris täpselt selge, siis suurema kõrgusega kaasnevate keeruliste oludega toimetulek sõltub palju rohkem hoopis geenidest! Sajandeid kõrgmäestikes elanud kogukondade seas on tuvastatud erilised geneetilised markerid, mis aitavad sealsetel elanikel toime tulla nii madalama õhurõhu kui ka väiksema hapnikukogusega.

Varasema kõrgmäestikes viibimise kogemuseta on võimatu ette ennustada, kuidas keha käitub. Võib aga ka juhtuda, et kui varem polnud probleeme, siis vanemaks saades mõjub ka kõrgus teisiti. Ning selle juures on inimesed tohutult erinevad. Kes tunneb mõju juba 2500 meetri pealt, kes 3000 meetri pealt ning kes ei tunne suurt erinevust ka siis, kui on jõudnud 4000 meetri ligi.

Parim ravi on ennetus

Omaette reeglid kõrgusega harjumiseks on matkajatele ning mägironijatele, ent mida peaks tegema ja millega arvestama tavaline reisisell?

Kõige parem ja lihtsam viis kõrgusehaigust ennetada on liikuda aeglaselt. Mida see tähendab? Näiteks saan võtta jällegi Colorado. Enamik inimesi saabuvad Coloradosse läbi Denveri lennujaama. Denver ise on juba 1609 meetri kõrgusel ehk madalamalt tulijatele on hea idee vähemalt 24 tundi Denveris veeta ning alles seejärel kõrgemale mägedesse liikuda. 

Sama tasub arvestada ka mujale reisides, kui lõpliku sihtkoha kõrgus ületab 2400 meetrit – tasa ja targu! Selliselt saab keha hõredama õhuga rahulikult harjuda, mis muudab ülejäänud reisi hulga meeldivamaks. 

Esmaabi!

Esmaabi on lihtne ja seda saavad teha kõik ilma arsti poole pöördumata. Äärmiselt oluline on juua piisavalt vett ning vähendada kohvi ja alkoholi tarbimist. Oluline on ka kehale puhkust anda. Suusareisil võib see tähendada seda, et esimesed päevad mäe peal piirdud lihtsamate ja lühemate radadega ning pikemad ja keerulisemad laskumised jätad päevadeks, kus keha on juba harjunud. Sama kehtib ka suviste matkade kohta. Esimestel päevadel lühemad distantsid ja võimaluse korral madalamal ööbimine.

Kuigi kõrgushaiguse üks sümptomeid on isupuudus, on kõigest hoolimata vaja süüa, et kehal jaguks energiat. Väga palju kohtab lisahapniku soovitust. Kui alpinistid kannavad pikematel matkadel endaga vajalikku hapnikuvaru kaasas, siis tavareisidel pole selleks ilma arsti ettekirjutusteta vajadust.

Tõsi, kõrgmägede poodides võib müügil näha „purki pandud hapnikku“ ja tavabaaride kõrval ninakanüüli abil hapnikku pakkuvaid baare, kus saad isegi hapniku „lõhna“ valida. Need toimivad aga seni, kuni tarbid hapnikku. Kui lisahapniku aktiivne tarbimine lõppeb, naasevad ka sümptomid.

Üks sümptomeid on peavalu, ent valuvaigistite kasutamisega tasub olla pigem ettevaatlik. Valuvaigistid ei lahenda probleeme, vaid peidavad sümptomeid. Selliselt võivad aga sümptomid veelgi süveneda ning olukorda halvemaks muuta.

Selge, parem siis mägedest eemale hoida?

Kõrgushaiguse võimalikkus ei tähenda küll nüüd seda, et kõik tulevased reisid peaksid toimuma 2400 meetrist madalamal. Sugugi mitte! Võin kinnitada, et Kaljumäestiku avastamist on edukalt nautinud ka need, kes igapäevaselt pigem rannikul elavad. Kõrgushaigus on lihtsalt üks probleem, mille olemasolust on hea teada. Siis oskad seda ennetada ja sümptomite ilmnemisel tead, mida ette võtta, et enesetunde halvenemist vältida.

***

Retsept, mida EI TASU järgida

Mäe peal töötamine annab päris selge pildi sellest, milline käitumine kipub endaga rohkem probleeme kaasa tooma:

1. Jõua Denverisse võimalikult hilise lennuga.
2. Sõida otse mägedesse ehk Denveri 1609 meetri pealt enam kui kilomeetri võrra kõrgemale Breckenridge’i. Boonuspunktid saad siis, kui oled pärit mõnest madalal asuvast (osa)riigist.
3. Jää magama pärast keskööd. Maga võimalikult vähe. 
4. Ärka vara! Ära söö. Unusta ka veejoomine.
5. Vii laps suusakooli, ise võta suund Põhja-Ameerika kõige kõrgema lifti poole, sest kui juba suusapuhkusel olla, tuleb igast sekundist viimast võtta.
6. Lõunal pole isu? Ära söö. Aga ära unusta õlut või paari klaasi veini.
7. Halvemal juhul võib siit edasi minna mitmel moel:

a) Suusakoolist helistatakse. Laps ei ole suurt midagi söönud ning oksendas kaks teist last täis. Palun talle järele tulla!

b) Oled suusarajal ja taipad, et jätkamine on võimatu. Pea käib kohutavalt ringi, tasakaal on olematu. Iiveldad või oksendad. Suusapatrull tuleb kohale, paneb su päästekelku, ühendab külge hapnikuballooni ja transpordib su mäelt alla.

c) A ja B juhtuvad korraga!

Võib olla, et kõige selle järel piisab vee tarbimisest ning päevasest puhkusest, et taas triksis-traksis olla. Võib aga ka juhtuda, et pead ülejäänud reisiks rentima kaasaskantava hapnikuballooni või mägedest sootuks lahkuma.

Tekst ja foto: Ene Sepp

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Kui kõrgus teeb liiga
• Ukraina köök – mitte ainult boršist
• Diivani­surf? See on imelihtne!
• Pianist Holger Marjamaa New Yorgi maailm
• Kuidas soodsalt Eestit avastada
• Küpros – kui rannailma asemel ootab lumi
• Küpros – armastuse jumalanna sündimise saar
• 7 soovitust rahaasjadest
• Vahepeatus keskläänes
• Eesti jäljed maailmas: Johan Pitka
• Cornwall – ajalooline ja võimas!
• Geir O. Kløver – Norra parima muuseumi juht
• Elukutse – matkaja!
• Supercouloir 2018/2022
• Jaanika Merilo: Ukrainast läbi pisarate, mälestuste ja lootuse
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA