Kui palju inimene õnneks vajab ehk elu surfibussis

Kui Monika ja Jaanus Nōgisto tütar Roosi vanematel külas käib, siis koos elukaaslase Madisega nad majas enam ei ööbi, vaid pärast seltskondlemist lähevad hoopis ōue pargitud bussi. Mida tähendab bussielu Roosi ja Madise jaoks ning kuidas on see nende elu muutnud?

Roosi: „Oot, kas teil siis päris kodu ei olegi?!” on küsimus, millele me viimase kahe aasta jooksul oleme pidanud lugematuid kordi vastama. Meie päris kodu on buss. Algusest lõpuni ise koduks ehitatud Fiat Ducato Maxi. Koos kõikide mugavustega, mis „päris“ kodudes on. Suur voodi, köök, dušš, WC. Väike „elutuba“ on ka. Kui käime külas sõpradel või vanematel, siis tuleb nende poolt alati pakkumine, et jääge äkki täna tuppa magama. Meie väike kodu on meile aga armas ja voodi on parem kui kuskil mujal. Aga me mõistame, et meie elu tundub teiste jaoks ebamugav. See ei ole ju normaalne, et perekond elab bussis!

Selles mõttes sobime me Madisega hästi kokku – meie arusaam õnnest on sarnane. Me oleme meeletult õnnelikud, et saame kahekesi (vabandust, kolmekesi, meil on ka koer) bussiga seigelda ning iga päev uusi ja ägedaid kohti avastada. Me oleme õnnelikud, et kodu koristamine võtab viis minutit ja muru ei ole vaja niita.

Meie buss on küll väga mugav, aga väike. Siia kolides pidime loobuma paljudest asjadest ja suurest garderoobist. Selliste otsuste ja loobumiste ees seismine on alati veidi hirmutav, aga väga vabastav. Tänaseks oleme minimalistliku elustiiliga harjunud ega tunne mitte millestki puudust.

Kas sellise elu tarbeks peab olema väljaõppinud autoehitaja? Surfivarustuse jaoks on teil ju bussi taha ehitatud isegi eraldi soojendusega hoiupaik-kuivati ehk „garaaž“, nagu seda kutsute.

Roosi: Bussi ehitas koduks Madis täiesti ise ja tegi seda kuue kuuga. Ehitamisel oli eesmärk luua surfisõbralik buss, et kogu varustus mahuks mugavalt ära.

Madis: Surfivarustust on meil palju ning selle jaoks on tõesti suur valgustatud ja ventilatsiooniga „garaaž“. Et surfibuss oleks veelgi moodsam, on meil ka välidušš. Siinkohal oli suur abi poisipõlves isa ja vanaisaga koos ehitamisest. Need teadmised ja oskused tulevad kasuks, kui tee peal peaks midagi juhtuma.

Roosi: Mina ei pea üldse muretsema, sest Madis oskab igale probleemile lahenduse leida.

Olen aru saanud, et kogu garderoob mahub kahe kingakarbi suurusesse kapikesse. Kas balletikingi hoitakse kuskil mujal?

Madis: Baleriinist Roosile vajalikku tantsupõrandat bussis küll ei ole, aga see-eest on meie „hoov“ maailma suurune. Tants ei peagi alati nelja seina vahele jääma. Ja hoolimata väikesest garderoobist on varvaskingadel bussis oma kindel koht ja veel kindlam koht südames.

Rääkige natuke lähemalt surfarite kogukondadest Eestis ja mujal. Kuidas ühenduses ollakse, kui palju koos või eraldi käiakse?

Roosi: Oleme bussis elanud nüüdseks juba kaks aastat, seigelnud igas Eestimaa nurgas ja käinud kaks korda eurotripil Hispaanias. Hetkel talvitume samuti Tarifal. Siinset matkasuvilate kommuuni ei anna kodusega võrrelda. Busside ja matkasuvilatega inimesi on siin meeletult palju ja neile on siin ka sobiv infrastruktuur, mis meil Eestis peaaegu täielikult puudub. Igal pool saab tankida vett (duši all käimiseks ja nõude pesemiseks), tühjendada WC-d, lasta välja „hall vesi“ (nõudepesu- ja dušivesi). Viimase aasta jooksul on bussielu Eestis palju populaarsemaks muutunud ja loodetavasti on varsti kodumaal matkamine hulka mugavam ja ka loomulikum kui praegu.

Eestis kämpimise eelis on puhas ja puutumata, vaba loodus, kus viisakalt käituvaid bussielanikke kenasti sallitakse. Välismaal on matkasuvilatel tugev kontroll peal ja igal pool niisama parkida ei või. Meie pargime alati rannas või vähemalt sellele nii lähedal, et laineloks on kuulda ja hommikul saame voodiaknast merele vaadata. Meie bussil on miljonivaade! See on alati nii äge tunne, kui hommikul voodiaknalt kardina eest tõmbad ja näed, kuhu me parkinud oleme.

See kõik kõlab iseäranis praeguses koroonaolukorras, kus paljud end sunnismaiste vangidena tunnevad, väga vabastavalt. Kuidas teie tegemistel silma peal saab hoida?

Meie elu ja tegemisi saab jälgida Bussielu pildi- ja videoblogis, mille me lõimegi selleks, et inimestele seda „võõrast“ elustiili tutvustada. Bussidega sõpru on meil palju ja tihti kämbime nendega koos. Paljud neist on n-ö nädalavahetusekämpijad, aga teame vähemalt kolme perekonda, kes peale meie päriselt bussis elavad.

Me oleme surfarid ja bussis elamise üks põhiline mõte on võimalus ja vabadus surfata. Madisel ja tema partneril Andreasel on surfiklubi ja -pood. Bussis elamine on tööga tugevalt seotud. Meie töö ongi laias laastus surfamine ja teiste surfama õpetamine. No Work Surf Club’i üks põhieesmärkidest on lohesurfi populariseerimine Eestis. Praeguseks võib öelda, et oleme oma tööülesandega hästi hakkama saanud, sest surfareid on rannas juba päris palju. Surfikogukond on küll suur, aga hoiab kokku. Meile meeldib oma suureks kujunenud kommuuni kutsuda surfikärgpereks. See ütleb juba päris palju.

Kus ja kuidas surfama õppida, kas igaüks saaks sellega hakkama? Milline on surfari varustus, ka turvavarustus, kui seda on?

Üksi surfamas reeglina ei käida, see on ohtlik ja peale selle ka igav. Kuigi lohesurf tundub pealtnäha lihtne – me oleme ju kõik lapsena tuulelohet lennutanud –, on see täis keerukaid nüansse, mille õppimine võtab aega ja nõuab kogenud spetsialisti abi. Lohesurfihuvilisel tuleks enda, oma raha ja varustuse säästmiseks tulla koolitusele. Lohesurfi varustus on pigem kallis, aga see suur väljaminek on ühekordne ning need emotsioonid ja vabadusetunne, mille see annab, on hindamatud. Vees kaovad justkui imekombel peast kõik (mure)mõtted, probleemid ununevad ja mõistad, kui tühised need tegelikult on. See on põnev, kuidas näiteks ballett ja lohesurf üksteist toetavad, isegi kui need kaks on pealtnäha nii erinevad.

Kas tulevikku vaadates mõtlete ka ratasteta kodu loomisele?

Me ei usu, et me kunagi täielikult bussielust loobume. Praegu tahaks öelda, et bussielu võitis meie südame ja see ei muutu kunagi! Kindlasti muutub vorm, sest bussis elamine on palju ekstreemsem kui nädalavahetuste väljasõidud. Üks on kindel – bussielu tekitab sõltuvust!

Seniks aga naudime vabadust ja oleme õnnelikud. Õnn peitub väikestes lihtsates asjades. Meil ei ole palju asju, mida näidata. Meil on aga palju lugusid, mida rääkida.

Vaata ka: Bussielu pildi- ja videoblogi

Tekst: Maris Pruuli

Foto: Roosi Natali Nõgisto

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Lennuhirmust psühholoogina
• Lõhnade ja maitsete bukett Fääri saartelt
• Liina Saar: "Reis Gambiasse mõjutas sügavalt"
• Maailma pikim rippsild võtab kõhu alt õõnsaks
• Õnnelik vulkaanivallutus
• Reisija räägib
• Eesti Arstid Aitavad Maailma. Keenia 2021
• Kui palju inimene õnneks vajab ehk elu surfibussis
• Seiklejahingega seljakotirändur Tõnu Grünberg
• Sokotra – saar, kus ärkad tulnukate kõrval
• Müstiline Manasarovari järv
• Chan-budismi mõtluslaager
• Unenäoline Tiibet – 20 aastat hiljem
• Külas Tšingis-khaanil II osa
• Hille Hanso: „Kõik on suhteline – tegelikult pole mingit terviklikku „ida“ olemas.”
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA