Kuidas soodsalt Eestit avastada

Säästureisimise nipid Eesti avastamiseks paadunud säästureisijalt. Selgub, et tasuta saab üsna põnevaid asju ette võtta.

Pariisi on näinud igaüks, kes on viitsinud sinna minna. Tänu pandeemiale on nüüd võimalus ära käia ka Nuustakul. Või teistes kohtades, mis on teel Riia lennujaama kahe silma vahele jäänud. Ometi ei tahaks kodukandis reisides raha kulutada. See teeks sama välja, mis süüa kodus, arvutada restorani juurdehindlus koos jootrahaga ning visata peotäis kõlisevat köögiaknast alla.

Kõigepealt tasub muidugi mõelda, kas on üldse tarvis kuhugi minna. Ainuüksi venima jäänud ja seeläbi vastumeelseks muutunud vannitoaremont ei pruugi olla mõjuv põhjus põgenemiseks, sest reisilt tulles ootab plaatimata sein sealsamas kus enne.

Kui kihk end tuulutada on tugev, võiks esmalt kaaluda võimalusi reisida asja pärast ehk kellegi kulul. Näiteks sokutada end sünnipäevale, pulma, koolitusele, firma suvepäevadele, kordusõppustele või mis tahes üritusele, mis viib kodust võimalikult kaugele. Eriti kaval on välja kaubelda päevarahad ja kirjutada reisist ajakirja.

Kuid isegi tasuta väljasõidul on hind. Näiteks vahel tuleb kaasa teha alandavaid ämmamänge, laulda karaoket, püherdada poris, juua ämbritäis siidrit, kuulata soojuspumpade müügistatistikat kuude lõikes või taluda muud säärast. Ühel töölähetusel Saaremaale arvasid lennujaama töötajad mu kotti läbi valgustades, et termos on pomm, majutusasutuses kääksutasid naabrid öö läbi vedrusid ja dušš oli hommikul voolu all.

Kui otsustad hääletada

Kui otsustada pigem vabaduse ja privaatsuse kasuks, lisanduvad mõistagi sõidukulud. Kuid nooremale lugejale ütleksin ma, et reisida võib ka häälega. Kõige kiiremini pidavat auto peale saama rahvariietes või sõjaväemundris. Proovida tasub ka vahepealseid variante, laenates elemente nii ühelt kui teiselt.

Aga eks priiküüdilgi ole omad krutskid sees. Näiteks üks motospordihuviline lennutas mu poole tunniga Haapsalust Tallinna, teine kord kulus Otepäält pealinna hääletamiseks terve päev, mistõttu pidin varastama põllult kartuleid, veeretades süü sea kaela, paaril korral tuli roolijoodikut kõrvalistmelt juhendada, üks otsustas teha vahepeatuse lõbumajas ning muu hulgas olen reisinud kalluri kastis. Ühtlasi meenub juhus, kui jäin juba linna lähedal toppama ja ainsast peatunud autost küsiti: „Missä se Mustamäen tori on?“ (’Kus on Kadaka turg?’)

Säherdused vintsutused pakuvad pinget ainult noorest peast – siis on, millest vanuigi rääkida. Ja eks suhtumine pöidlaküüti ole kah aja jooksul muutunud. Kui sügaval nõukaajal üritati juurutada lausa talongidega autostopisüsteemi, et edendada siseturismi, on tänapäeval hääletamine pigem marginaalne. Pealegi soliidsemas eas tee ääres seistes pole sa enam rahutu vabanoor, vaid lihtsalt vaene hatune, keda ei võeta meeleldi autosse. Ilmselt hirmust, et vaesuse lõhn võib kallisse polstrisse imenduda.

Võrdlemisi odav ja samas sümpaatne liikumisviis on rongi ja jalgratta kombinatsioon. Esiteks on rong inimesele mõeldud sõiduriist, mitte mingi loomavagun, teiseks saab ratta kaasa võtta. Rattaga loodust naudiskledes on võimalik samal ajal suspesid kuivatada või läbihigistatud särki tuulutada. Ka jalgratas ise ei maksa midagi, sest üks õige hipsteriratas näebki välja nagu jõepõhjast õngitsetud vrakk. Sellist pole ka kahju mõnele vanarauakogujale annetada, kui sõiduriist peaks poolel teel otsad andma. Pisut väärtuslikuma ratta saaks teoreetiliselt tasuta koju saata, kui sihtjaamas oleks keegi seda vastu võtmas.

Kahjuks pole rööpaid igale poole pandud, autoturistidele aga saavad osaks kütusekulud. Pean silmas bensiini ja, noh... neid teisi. Ma pole veel julgenud elektriautode omanikelt küsida, kuidas hinnarekordid sõidukulusid mõjutavad. Kuid nii ehk naa moodustab kütus reisikulude söödamatu osa, mille pealt pole võimalik kuigipalju tingida. Kui aga hoida kogu pagas autos sees, nii et see kuskilt välja ei turrita, sõita kinniste akendega, pumbata rehvid ümmarguseks ja läbida viimane kilomeeter seisva mootoriga, ei tohiks kulud Eesti mastaapides üle pea kasvada.

Ei maksa muidugi unustada, et lisaks raudteedele ja maanteedele tuleb ette ka veeteid, mis jätavad ainult kaks võimalust: maksta hind, mida üleveol küsitakse, või püsida mandril. Kuid nii mõnelegi väikesaarele ja laiule pääseb eelteadmiste olemasolul ka jalgsi, pamp pea kohal. Kurkse väina jätaksin vast rahule. Kardan, et see on aegade lõpuni neetud.

Kus ööbida?

Looduses ööbimine ei ole enam nii lihtne kui vanasti. Õigemini on kõik hästi seni, kui pole vaja ühtaegu parkida, telkida ja tuld teha. Eramaad ja kaitsealad nõuavad hoolikat süvenemist ning vahel koguni juristi leidlikkust. Teoorias võiks mõni desperaado maskeerida auto telgiks, telgi vajaduse korral haagiseks ja nii edasi, järgides juba teada-tuntud pretsedente, kus kaldapealsesse ehituskeelutsooni püstitatud maja on registreeritud laevana või suvila tõstetakse iga viie aasta tagant naabri krundile. Ükskõik millega tegu, tuleks valida koht, mis ei asu Kaitseliidu territooriumil. Me ei taha sekeldusi Kaitseliiduga.

Oluliselt pingevabam on laager püsti panna RMK platsile. Riigimetsa Majandamise Keskuse telkimis- ja lõkkekohti koos kaartide ja kirjeldustega on kerge netist leida. Kui mõni üksik kogemus välja arvata, pole need üldjuhul ülerahvastatud ning kui platsile õnnestub jõuda esimesena, tasub teised sealt heaga eemal hoida. Selleks sobib koroonaajal välja töötatud nipp: kui saabuvad järgmised matkajad, hakkavad pereliikmed üksteise võidu läkastama, vahtu välja ajama või pidalitõbist mängima.

Lisaks leidub täiesti viisakaid kämpinguid, mis pakuvad viie euro eest kõike hädavajalikku ehk telkimis- ja parkimiskohta, voolu akude laadimiseks, külmikut jääpakkide elustamiseks ning dušši. Kui visata enne reisi autosse külmkast ja kümneeurone kokkupandav grill, õnnestub vedamise korral einestada merevaatega restoranis. Päikeseloojang on juba niigi tasuta.

Alternatiivina pakutakse taluõuedel soodsaid Airbnb haagissuvilaid. Kuid kõige lihtsam ja odavam on magada autos, küll mõningaste reservatsioonidega. Teinekord tuleb sisse võtta pööraseid asendeid ning kui akendel pole sääsevõrke, hakkab kimbutama vähemalt kaks kolmest: niiskus, putukad ja tappev hommikupäike. Vähe sellest, ükskord ajas mind üles kiirabi, mille oli kutsunud keegi valvas kodanik, olles märganud lagendikul „raske avarii läbi teinud sõidukit, milles on teadvuseta inimene“. Auto oli tollal tõesti pisut mõlkis, aga kuidas sai õnnetus juhtuda kohas, kus pole isegi teid, või mismoodi ronis meelemärkuseta juht tagaistmele ja magamiskotti, jääb arusaamatuks. Oleks võinud vähemalt koputada.

Üks osa reisimisest on kindlasti vaatamisväärsused. Välismaalasi mööda Eestit lohistades imestavad nad alati, et iga nurga peal on muuseum. Mõni neist on tõesti piletihinda väärt, eriti kui on tegu millegi ainulaadsega, näiteks allmaakaevandusega, ning tuleb ette ka vabapidamisel muuseume, kus annetuspurki saab poetada tülika peenraha. Kuid ma ei näe mõtet maksta 12 eurot mördiga lapitud varemete eest, kus pole midagi peale plätsimisekraanide ja esemete, mis pole isegi ehtsad.

See-eest on Eestis kümneid vaatetorne, kust saab alla sülitada vaid ronimise vaeva eest. Ühtlasi paistab vaateplatvormidele kätte meie lapikuvõitu maa tagasihoidlik ilu. Millegi tippu ronimises ja sealt alla vaatamises on alati oma võlu ning imekombel ei tüüta see ära. Tasulised on peamiselt majakad, kuid vanale heale ronimis- ja vaatamisrituaalile pole kahju mõnda eurot kulutada. Liiati et torni peab sageli kohalik pere, kes rendib seda omakorda vallalt. Pilet, postkaart ja jäätis peavad rendikulu tasa teenima.

On kiusatus öelda, et edasi saab lugeda raamatust, mida pole veel kirjutatud.

Tekst: Raul Tõnurist

Illustratsioon: Ott Jeeser

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Kui kõrgus teeb liiga
• Ukraina köök – mitte ainult boršist
• Diivani­surf? See on imelihtne!
• Pianist Holger Marjamaa New Yorgi maailm
• Kuidas soodsalt Eestit avastada
• Küpros – kui rannailma asemel ootab lumi
• Küpros – armastuse jumalanna sündimise saar
• 7 soovitust rahaasjadest
• Vahepeatus keskläänes
• Eesti jäljed maailmas: Johan Pitka
• Cornwall – ajalooline ja võimas!
• Geir O. Kløver – Norra parima muuseumi juht
• Elukutse – matkaja!
• Supercouloir 2018/2022
• Jaanika Merilo: Ukrainast läbi pisarate, mälestuste ja lootuse
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA