Kuidas sündis otsus ehk Eduard Vilde reisikirjade võistluse žürii tööst
Kõik maailmas on ette määratud ja maailma tahtmise vastu ei saa. Ette oli määratud ka see, et Tallinna Kirjanduskeskus ja Go Travel korraldavad reisikirjade võistluse ning sätivad selle Eduard Vilde 160. sünniaastapäeva tähistamiseks.
Arglikult võistlusest osa võtma tulnutelt loodeti välja meelitada kaasahaarav ja hea kirjandusliku keelega reisikiri osavõtja reisikogemusest. Kirjatükk pidi olema seotud riigi või linnaga, mida Eduard Vilde on külastanud. Kuidas seost oma reisielamusega vormistada, oli fantaasia voli.
Lood anti hindajatele lugeda ilma autori nimeta. Žüriiliikmed töötasid palavikuliselt läbi kõik palad, tegid valiku ning reedel, 9. mail tuldi kokku Vilde majamuuseumisse, et vajaduse korral kasvõi kätega ära klaarida see, kes saab endale võidukoha, mille auhinnaks oli 1500 eurot Go Traveli reisiraha.
Viieliikmeline žürii koosnes tõelistest kirjandusinimestest nagu Maarja Vaino, Anneli Leinpere ja Eia Uus ning Go Traveli poolt tuli Vilde muuseumisse tööde käekäigu üle otsustama Tiit Pruuli, kes omakorda võttis kaasa Rene Satsi, sest Tiit ei tahtnud üksinda autoga sõita.
Tähtsal otsustamise päeval istusidki kaks viimati mainitud meest autosse ning vurasid muuseumi poole.
Peagi jõuti kohale. Sissepääsu majja takistas tumedas ülikonnas šikk mees, kes oli poolest kehast ruumis sees, kuigi seisis uksepakul. „Palun…“ ütles Tiit. Mees ajas end kiiresti sirgu. „Vabandust, tahtsin lihtsalt vaadata, et kuidas need asjad nüüd siin on kah,“ võttis ta peas olnud kaabu alandlikult kätte. „Astuge aga julgelt sisse,“ ütles Pruuli sõbralikult, „muuseumisse on kõik teretulnud!“ Mees naeratas kurvalt ja mudis kaabut. „Ma ei saa, teate, see ajastu…“ „Palun astuge siis eest ära,“ ütles Pruuli nüüd rangemalt, kuna ta oli ikkagi härrasmees ja džentelmenidel hilineda ei sobi. Koosolek pidi algama viie minuti pärast. Koos Satsiga siseneti majja ning mees, kes sarnanes väga Vildega, jäi õue, mudis korraks veel kaabuserva ning haihtus siis väikese paugu saatel õhku.
Külalisi juba oodati. Laud oli kaetud. Satsi hakkas endale tomateid suhu toppima. „Alustame!“ ütles Maarja. Oli kuulda mälumist. Võrreldi individuaalseid lugude edetabeleid. Kõigil oli midagi enda lemmikute kohta öelda, välja arvatud Satsil, kelle suu oli võileiba täis. Kirjandusinimesed rääkisid kirjanduslikke, kandvaid lauseid. Pruuli ütles sekka väärika sõna. Päris üksmeelt ei saavutatud võiduloo suhtes kohe. Samuti tuli valida paremikku kuuluvaid töid. Mööda oli läinud pea kaks tundi.
Kuhu me niiviisi jõuame, kui on eriarvamusi, küsis Eia murelikult ning Maarja- Vaino tõstis selle peale nimetissõrme püsti. „Mina tean!“ ütles ta, vaatas kavalalt kõikidele otsa, tegi enda eest laua tühjaks, asetas sinna valge A4 paberi ning avas ette-vaatlikult ühe tolmuse sahtli.
Sahtlist hakkas iseenesest ja aeglaselt välja kerkima suur must sulg. Maarja silmad särasid. „Issand jumal!“ karjatas Anneli. Kõik vaatasid tahtmatult vilksamisi tema suunas. „Arvasin korraks, et see on elus part,“ vabandas ta. „Kes siis parti lauasahtlis hoiab,“ rahustas Pruuli teda ja uuris uudishimulikult, „aga tõepoolest, mis see õieti on?“
„See on püha kirjanduse vaimuga õnnistatud sulg,“ selgitas Vaino. „Nõiasulg?!“ hüüatas Eia ehmunult. Maarja naeratas: „Loomulikult mitte. Nõidusega pole siin pistmist. Ainult kirjandusega. See sulg…“ ta vaatas ruumis ringi, „paneb meie välja-valitud lood õiges järjekorras kirja.“ Ja tõepoolest – sulg lendas paberi peale ja hakkas tööle. „Siis ei pea meie vastutama,“ sosistas Anneli vaikselt ja pani käed justkui tänupalveks kokku.
Niimoodi kirjutas must sulg paberile:
Võidulugu: Anneli Kivirand, „San Michele“ – kultuurireis selle parimas mõttes. Suudab väheste vahenditega luua kaasahaarava pildi. Hea kompositsiooniga sisukas tervik.
Tammsaare ja Vilde Sõprade Seltsi eriauhind: Triin Tammert, „Vildega Budapestist Viini“ – eriti nutikalt lahendatud seos Vildega, silmapaistvate teadmistega üles ehitatud dialoog.
Emili Kolk, „Nepaal – jutusta mulle lugu“ – leidlik, lugeja kõiki meeli ja tajusid kaasa haarav, hea keelekasutusega.
Kõik ahhetasid. Sulg puhkas pisut, lebades Maarja Vaino süles. Satsi proovis sulele pai teha, kuna viimasele meeldivad kassid, kuid Maarja selgitas, et kirjanduse vaimuga sulg talub vaid tema kirjanduslikku puudutust. Peagi raputas sulg ennast rammestusest lahti, lendas perenaise rüpest minema ja märkis paberile veel hulga lugusid, mis olid väärt äramärgitud saada ning mida liht-surelik saab edaspidi lugeda Reisiajakirja portaalist reisiajakiri.gotravel.ee.
Žürii oli väsinud, ent õnnelik. Otsused olid tehtud. Omaette mõmisedes tänati kõiki võistlusest osavõtjaid. Sule otsused loeti ette Tallinna päeval, 15. mail Vilde muuseumi ees.
***
Kinnitan elektroonilise allkirjaga, et kõik toimus täpselt nii, nagu see kirja sai pandud.
- Anneli Kivirand
- Anneli Leinpere
- Eduard Vilde
- Eia Uus
- Emili Kolk
- go travel
- Maarja Vaino
- Nepaal – jutusta mulle lugu
- Rene Satsi
- Tallinna kirjanduskeskus
- Tiit Pruuli
- Triin Tammert
- Vilde majamuuseum
- Vildega Budapestist Viini
- „San Michele“
Selles numbris
- 20 aastat bussireise
- Kuidas puugihammustuse korral õigesti käituda?
- Traditsioonid taldrikul: pilk Pakistani toidumaailma
- Hiie-Liin Dirveiks: igal aastal kuus kuud reisil
- Isa ja tütar seitsme kontinendi kõrgeimates tippudes
- Fotogeeniline Sitsiilia
- Külm õlu ja kuum pea: jalkaturistina Itaalias
- Matk Namiibia kõrgeima mäe tippu
- Mark Smith – kõik teed viivad perroonile
- Kogenud telkijad jagavad kogemusi
- Lvivi vabaõhumuuseum: rahulik ja roheline oaas
- Tiit Pruuli soovitab: Miks lennata Seattle’isse
- Nepaal – jutusta mulle lugu
- Vildega Budapestist Viini
- San Michele
- Kuidas sündis otsus ehk Eduard Vilde reisikirjade võistluse žürii tööst
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 113 - August 2025
