Kuivikute ja keeduspiraaliga koorikonkurssidel

1980ndate lõpp ja 1990ndate algus oli eesti isetegevuskooridele uskumatute võimaluste aeg. Õnnelik oli see, kes viisi pidas ja koorilauluks kõlbulik oli, sest lihtsaim võimalus välismaale sõita oli just mõne taidluskoori koosseisus.

Sel ajal kujunesid välja n-ö valuutavaba vahetuse vormis reisid ning iga vähegi ärksama vaimuga koori aukohuseks oli soetada endale oma isiklik lähivälismaa sõpruskoor, kellele siis sõpruse kinnituseks esimese asjana ka kohe külla sõideti. Kõvema tasemega koorid aga hankisid pigem eri maadest rahvusvaheliste koorikonkursside kutseid. Ja kes konkurssidele pääses, see ka preemiaga tagasi tuli, nii et varsti ei üllatanud uudised järjekordse eesti koori grand prix’st kuskil x-konkursil enam eriti kedagi. Peaaegu üldse aga ei räägitud sellest, kuidas need sõidud teoks said, millega reisiti, kus elati, mida söödi ja mida kõike nende reiside jooksul läbi elati...

Nende aegade eredaimad mälestused pärinevad mul Tallinna Õpetajate Naiskoorist. Mäletan, millist elevust tekitas koori ees avatud ümbrik, milles oli kutse Prantsusmaale Tours’i linna rahvusvahelisele koorikonkursile. Aasta oli siis 1989 ja mõelda vaid − Prantsusmaa... See on ju Pariis, Eiffeli torn ja mis kõik veel! Isegi tundmatu sõna „Tours” kõlas kõrvus kui kõige sulnim prantsuse šansoon! Et see unelm aga reaalsuseks muutuks, tuli asjaajajatel kulutada sadu kabinetiuksi nii Tallinnas kui ka Moskvas, sest vaja oli ju vormistada NSV Liidu välispassid, täita ankeedid, hankida rahalised vahendid, organiseerida lennupiletid...

Meie oodatud „France dream” kukkus kokku juba esimesel kokkupuutel sellesama unistuste Tours’iga. Kui muu maailma koorid olid paigutatud elama kesklinna kontserdipaiga lähedusse, siis ainukesele Nõukogude koorile oli taskukohane vaid äärelinna odav võõrastemaja. Kitsukestesse tubadesse olid paigutatud lisavoodid, mis muutsid need toad veelgi kitsamaks, ja maja ainuke riidekapitaoline dušš oli koridoris. Lõunasöök oli küll korraldajate poolt ühes linna söögikohas, aga kindel ports ja norm oli paigas sealgi. Mäletan, kui palju ahastust ja tohutut dilemmat tekitas nõue, et magustoiduks võib valida kas topsikese jogurtit või ühe banaani. Mõlemat korraga ei tohtinud. Aga nõukogude inimesele olid nii jogurt kui ka banaan midagi sellist, millest seni ainult und oli nähtud! Hommiku- ja õhtusöök toimus iseenesestmõistetavalt omal äranägemisel ja selleks oli loomulikult igaühel Eestist kaasa võetud „Viru” leiba, saiakuivikuid, tutvuse kaudu saadud suitsuvorsti, konserve „Turisti eine” ja „Räim tomatis”, „Merevaigu” sulatatud juustu ja puljongipulbrit. Ja muidugi kruus ja keeduspiraal!

Lennureisid toimusid neil aastail kõik muidugi Moskva kaudu. Tuli ette ka lendudele hilinemisi. Meenub üks värvikas juhus samast 1989. aastast, kus vaevalt kuu pärast peent Tours’i reisi olime taas Prantsusmaal. Meie naiskoor ja tollane RAM olid palutud esinema muusikafestivalile Marseille’s. Lennuk tagasi kodumaale väljus aga Pariisist ja nii oli meid tarvis ühest linnast teise toimetada. Öö läbi kestnud bussisõit aga hilines kohutavalt ja lennujaama jõudsime siis, kui lennuki väljumiseni oli jäänud ainult napilt alla tunni. Kuid vaja oli ju teha check-in ja anda ära pagas! Närvilisust lisas juurde seegi, et keegi ei teadnud täpselt, millisest terminalist selles üüratus mitmetasandilises Charles de Gaulle’i lennujaamas meie lennuk väljub. Terminalide vahel ringlesid lennujaama bussid, kuhu siis robinal kohvritega tormati. Igas peatuses kargas keegi korraks maha, et vaadata, kas hakkab Aerofloti silt silma. Kui ei, siis läks sõit edasi. Vahepeal tehti ka valehäiret ja heauskselt ronis maha rohkem inimesi. Selleks hetkeks aga, kui oli selgunud, et tegu pole teps mitte õige peatusega, oli buss juba oma uksed kinni pannud ja edasi sõitnud ning mahajääjatel tuli uut bussi oodata. Mõni mahajääja unustas aga oma kohvri lahkunud bussi ja nii tuli edasisõitjatel ka kaaslase kohver oma kanda võtta... Mäletan, et mingi ime läbi jõudsin ma esimeste hulgas õigesse terminali, kohvrid koguti kokku, keegi läks neid ära andma, mina aga sattusin juba lennukisse viivasse bussi. Sealne teenindaja vaatas mind väga etteheitva näoga ja koputas pahaselt oma käekellale. Oleks ta teadnud, et peale mind oli veel 70 inimest tulemas...

Kord aga jäeti meid üldse lennukist maha. Olime just lõpetamas edukat konkursi- ja kontserditurneed Brasiilias ja Argentinas, kui Buenos Airese lennujaamas selgus, et igaüks peab maksma täiendavat pagasikulu 7 dollarit. Kui igale eestlasele on tuttav lause, et „me oleme Tallinnast ja maksame”, siis sel korral kujunes meie deviisiks „me oleme Nõukogude Liidust ja ei maksa!”. Pealegi − võttes arvesse, et oli aasta 1990 ja kuna turnee oli lõppenud, polnudki meil sellist raha enam kuskilt võtta. Pärast pikki vaidlusi, kus koputati korduvalt ka nõukogude inimese südametunnistusele, seati õiglus jalule ikkagi „po-brazilski” − lennule mitte lubada! Lahkuda me kui kahtlane kontingent ka ei tohtinud ja nii paigutatigi meid ühte remonditavasse ootesaali, kus veetsime kaks ööd ja kolm päeva. Pered, kes meid majutasid, said sellest teada ja tõid meile suppi ja muud suupoolist. Kui me kolm päeva hiljem Moskvasse jõudsime, olime ajagraafikust nii maas, et igaüks vaatas omal käel, kuidas aga kõige kiiremini Tallinna sai...

Kui ebameeldivalt traditsiooniliseks kohvritäiteks olid alati konservid, kuivikud ja keeduspiraal, siis iga reisi meeldivamaks tavaks püüti kujundada mõnepäevane viibimine konkursiriigi pealinnas. Meie majutus sel ajal jäi üsna sageli aga juhuse hooleks. Nii leidsime end nii mõnigi kord istumas kohvrite otsas mõne väliseestlase koduhoovis, lootuses, et vastutulelik inimene meid oma tuttavate juurde paigutab, või tänasime õnne, kui mõni lahke kloostrimajutus meid õnnistas ja nõustus oma tiiva alla võtma. Kui me 1990. aastal pärast võidukat koorikonkurssi Inglismaal Walesis ka Londonit näha tahtsime, saime võimaluse ööbida sealses tillukeses Eesti Majas. Väikesed keldrikorruse ruumid olid ühele suurele naiskoorile ilmselgelt kitsad, aga ära pidime me mahtuma. Minu magamisase oli näiteks välisukse taga koridoripõrandal. Madratseid polnud ja nii kujundas igaüks oma küljealuse kohvris leiduvatest riietest. Piinlik küll tunnistada, aga konkurentsitult parim (ja paksem) vooderdus, millel magati, oli rahvariideseelik... Vähene taskuraha hoiti vaatamisväärsuste ja muuseumipiletite tarbeks ning alati, kui kusagil kuulen mainitavat Buckinghami paleed, meenub mul, kuidas selle hunnitu lossi läheduses oleval haljasalal avasin konservi „Räim tomatis”, et oma jalgsi ringitrampimisest väsinud keha kinnitada...

1990ndatel algas ka bussireiside ajastu. Kui praegused turismifirmad reklaamivad oma bussireise fraasiga „mitte ühtegi ööbimist bussis”, siis tollal ainult bussis ööbitigi. Need, kes bussiistmel kägaras magada ei tahtnud, asetasid täispuhutavad madratsid bussi vahekäiku. Sel juhul tuli muidugi „metsapeatuste” ajal arvestada, et üle sinu liikusid kümned jalapaarid ja seda ikka mitu korda järjest... Bussist kujuneski sinu teine kodu, seal söödi, magati, kuivatati riideid... Mõnikord tehti öösel ka telkimispeatusi, aga sageli oli väsimus nii suur ja ümbrus nõnda pime, et sai magatud oma magamiskoti ja madratsiga ka palja tähistaeva all ja alles hommikul avastatud, et uinuti kas prügihunniku või tiheda liiklusega kiirtee kõrval...

Täiesti eraldi peatükki aga vääriks „loteriimajutus” peredesse. Kui palju eri rahvusest inimtüüpe õnnestus neil aegadel kohata! Olen olnud külaliseks nii prantslastest lesbipaaril kui ka tundnud end inimese parima sõbra koerana, magades Soomes üksiku vanapoisi ühetoalises korteris tema voodi ees põrandal... Unustamatu elamuse sain koos oma kaaslasega aga juudi soost brasiillaste kodus, kus peremees elas põhimõtte järgi, et elu ei tohi maha magada. Nii tuligi lisaks päevasele programmile ka öösiti üleval istuda ja filmi „Viiuldaja katusel” vaadata. Kui kolme ja poole tunnine film lõppes, ei suutnud peremees otsustada, mida järgmiseks vaadata. Pärast nõutut riiulis sobramist langes ta pilk just nähtud „Viiuldajale”, silmad lõid särama, ja otsides meilt nagu kinnitust, et „see oli ju nii-nii hea”, läks kassett taas käima ning piimamees Tevje laulis jälle! Igavest ärkvelolekut propageerinud mees magas millegipärast aga päeviti sügavalt. Et ikka ise ka magada saaks, jagasime kaaslasega eelseisvad ööd ära ja nii vaatasime „Viiuldajat” juba vahetustega...

Jah, olid ajad... Praegused reisimisvõimalused on ju nii lihtsaks tehtud − ainult maksa raha ja mine! Pole vaja ei välispasse, ei ankeete... Aga need koorisõitudest jäänud mälestused on nii tugevad ja näha sai ikkagi nii palju, et polegi tekkinud vajadust tänapäeval neid maid uuesti külastada. Pigem eelistaks valida juba mõne sellise riigi, kus üldse veel käinud pole, ja sõita sinna tsiviliseeritult. Ilma kuivikute ja keeduspiraalita.

Selles numbris

• RAAMATUTUTVUSTUS
• Irving Penn. Üks ja mitu maailma
• Ilumetsa Kuldne ring
• ISLANDI KIRJAD 4
• Polaarekspeditsioon Põhja-Siberisse
• Maastikuratturi paradiisis
• Kultuurne Motobande trolliredelil
• Salapärane avastus Bulgaarias
• VIIAKSE VÄGISI VÄLISMAALE. MAKSTAKSE VEEL PEALE KA!
• Voldemar Panso reis Leningradist Odessasse
• Piiririkkujad EÜE-s
• Käsipagasiga reisile!
• REISIMINE NÕUKA AJAL
• Kuivikute ja keeduspiraaliga koorikonkurssidel
• 14 uljast päeva TURKMEENIAS
• ANU KAALU MÄED
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 43 – August 2013