Külas Tšingis-khaanil II osa

Peeter Vähi jätkab oktoobrikuu Go Reisiajakirjas alguse saanud Mongoolia ekspeditsiooni tutvustamist, seekord jõuab reisiseltskond ka Ulaanbaatarisse, mis mongoli keeles tähendab punast kangelast, ning juttu tuleb ka ühest Maarjamaa taustaga kurikuulsast mehest, kes oma iseloomu ja tegude tõttu pälvis hüüdnime Hull Parun.

Punane kangelane

Kalendri järgi on küll alles varasügis, ent hommikupoole ööd langevad termomeetrinäidud nullist allapoole. Magamamineku eel kütame jurtad soojaks.

Jätkame kulgemist ida suunas ja jõuame lõpuks Ulaanbaatarisse (mongoli k ’punane kangelane’), kuhu jääme mõneks päevaks. Külastame Gandantegtšenlini kloostrikompleksi (mongoli k Гандантэгчэнлин хийд, ’täieliku rõõmu suur asupaik’). See on rajatud V džebtsun-damba hutuktu initsiatiivil aastal 1809. Tõsi küll, esimesest templist on alles vaid puidust sammas. Nagu juhtus kõigi teiste budakloostritega Mongoolias ja Nõukogude Liidus, nõnda suleti ka see 1930. aastate teises pooles. Aastal 1944 avati Gandantegtšenlin taas ning praeguseks tegutseb siin üle 150 munga.

Osaleme hommikusel rituaalil. Teeme tutvust ka 26,5-meetrise Avalokitešvaraga, mis väidetavalt on maailma kõrgeim siseruumi skulptuur. Hiigelskulptuuri püstitamise algne idee pärineb XII dalai-laamalt, kes külastas Urga (Ulaanbaatari endine nimi) linna aastal 1905, ning mõni aasta hiljem valmiski budakuju. Arvatakse, et skulptuuri püstitamine võis maksta umbes miljon Vene rubla. Asja taga seisis Bogd-gegeeni valitsuse tollane peaminister. Kaastundejumaluse sisemusse paigutati Kandžuri köited, mantrad, ravimtaimi, mitmesuguseid juveele. Kokku kulus 45 kg kulda, 56 kg hõbedat ja 400 vääriskivi.

Arvatavasti Tšoibalsani korraldusel lammutasid 1937. või 1938. aastal vasest originaalskulptuuri nõukogude sõdurid, väidetavalt olevat selle detailid viidud NSV Liitu ja ümber sulatatud, kuid kindlaid fakte selle kohta pole. Aastal 1996 valmistati uus vasest kuju, mis kaeti lehtkullaga ja kaunistati enam kui 2000 vääriskiviga. Skulptuuri sisemusse on paigutatud budistlikud reliikviad: XIV dalai-laama saadetud täielik kogu Kandžuri ja Tandžuri raamatuid, Tsongkhapa teosed, kõrgete laamade kingitused, eelmiste dalai-laamade juuksesalgud, XIII dalai-laama kingitud Taranatha näo kujutis ja muid pühasid esemeid. Pjedestaali ehk lootosetrooni sisemuses on jurta, kehaosa toetab 11-meetrine lehisetüvi, mis toodi pühalt Bogd-khaani mäelt. Kuju sissepühitsemisel viidi läbi Kalatšakra tseremoonia ja rahvuslik naadami festival. Kuju erineb tavapärasest tiibeti neljakäelisest Avalokitešvarast, ta pole istuvas lootosepoosis, vaid seisab. Ja tavaliselt on neljakäelise vormi puhul ülemises paremas käes palvehelmed ja vasakus lootoslill, siin aga näeme nektarikannu ja peeglit.

Järgmisel päeval keskendume Bogd-khaani paleele. Kompleksi territooriumil on säilinud kuus templit, kus on hulganisti budistlikke skulptuure (sealhulgas Zanabazari 21 Tarat) ja thangka’sid. Eksponaatide hulgas näeme välismaistelt kõrgetelt ametnikelt saadud kingitusi, nagu näiteks 80 rebasenahast rüü, 150 lumeleopardinahast valmistatud jurta ja muud luksuslikku kraami. Nähtaval on ka foto elevandist, kelle ostis valitseja Venemaalt 22 000 rubla eest ja kes kõndis kaks kuud Vene piirilt Ulaanbaatarisse. Elevandi hooldaja − ühtlasi Bogd-khaani ihukaitsja − oli hiiglaslik Öndör (’kõrge, pikk’) Gongor, kelle pikkuseks on mõõdetud 236 sentimeetrit.

Kes oli Bogd-khaan ja mida kujutab endast Bogd-geneenide institutsioon? Just hiljuti lugesin mälu värskendamiseks veel kord läbi Ferdinand Ossendowski raamatu „Loomad, inimesed ja jumalad“, kus autor kirjeldab oma kohtumisi Bogd-khaaniga. Pärast mandžu dünastia kokkuvarisemist võttis VIII Bogd-gegeen endale tiitli Bogd-khaan ning kuulutas Mongoolia pärast 200-aastast Hiina ülemvõimu taas iseseisvaks. Aastal 1919 vallutasid hiinlased Urga ja kõrvaldasid Bogd-khaani võimult. Parun Ungern-Sternberg aitas ta ajutiselt uuesti troonile, kuid peagi kõrvaldasid kommunistid Bogd-khaani poliitilise võimu juurest ning kuulutasid pärast tema surma ümbersündide ahela lõppenuks. Ent hiljuti avaldas XIV dalai-laama siiski usku, et Mongoolias on sündinud liinijätkaja, X Bogd-gegeen.

Ulaanbaatari keskväljaku ääres näeme Marco Polo elegantset ausammast. Selle paigutamine sedavõrd väärikasse kohta pole juhuslik, on ju Marko Polo reisikirjeldused ühed olulisemad infoallikad 13. sajandi teise poole Sise-Aasia ja sealhulgas Mongoolia kohta. Millest kõigest küll messer Marco ei pajata! Kas vennad Polod ka tegelikult siinkandis käisid ning aastaid Hubilai-khaani teenistuses olid, seda me ei tea. Skeptikud igatahes kahtlevad. Kuid kahtlustele vaatamata on Marco Polost aegade jooksul kujunenud otsekui kaubamärk ning kindlasti oleks siinkohal põhjust rääkida tast pikemalt. Nii nagu ka teistest khaanidest, Dža-laamast jne, kuid seda kõike on liiga palju, tuleb teha valik. Küll aga tahaksin kindlasti juttu teha ühest Maarjamaa taustaga, siinmail erakordselt kurikuulsast mehest − parun Roman Ungern von Sternbergist. On ju enamik eestlasi kuulnud lugusid Ungru krahvist ning baltisaksa Ungern-Sternbergide aadlisuguvõsale kuulunud mõisavaldustest. Järgnev jutt väljub küll ehk reisikirja formaadist, aga teema on sedavõrd intrigeeriv, et patt oleks paruni siinsele tegevusele mitte tähelepanu osutada.

Hull parun Maarjamaalt

Romani isa oli Kärdla mõisas sündinud Theodor Leonhard Rudolph von Ungern-Sternberg. Roman ise sündis aastal 1886 küll Grazis, kuid lapse kaheaastaseks saades kolis pere Eestisse. Poiss kasvas üles kasuisa majas Tallinnas ja esialgu õppis Aleksandri (praegu Gustav Adolfi) Gümnaasiumis. Aastal 1904 suundus noor Ungern von Sternberg Vene-Jaapani sõtta. Ühe versiooni kohaselt lõppes sõda enne, kui Ungern sõjaväljale jõudis, teise versiooni kohaselt võitles ta Mandžuurias ning sai mitu autasu. Aastal 1908 lõpetas Ungern von Sternberg Peterburis sõjaväeakadeemia ja teenis Taga-Baikali kasakaväes, kus tutvus mongolite ja burjaatide eluviisiga. Aastal 1912 tegi ta üksi hobusel retke Tšitast läbi taiga ja stepi Mongooliasse, et ühineda Dža-laama vägedega ja osaleda lahingutes hiinlaste vastu.

Aastal 1913 naasis Ungern von Sternberg Tallinna pere juurde, kuid ilmasõja puhkedes siirdus taas armeesse. Teda peeti vapraks, hulljulgeks, kuid ka vaimselt tasakaalutuks ohvitseriks. Pärast oktoobrirevolutsiooni asus parun oma Mandžuuria erirühma eesotsas võitlema bolševike vastu. Ta võitles küll bolševike vastu, kuid samas keeldus allumast admiral Koltšaki ülemjuhatusele. Aastast 1918 juhatas Ungern von Sternberg Dauurias vägesid, mis koosnesid Vene sõduritest, Taga-Baikali kasakatest, mongolitest ja burjaatidest. Ta paistis silma julmusega vastaste, kohalike elanike ja isegi oma alluvate vastu, teenides ära Verise Paruni hüüdnime. Ekstsentrilise käitumise tõttu kutsuti teda ka Hulluks Paruniks. Ta oli veendunud antisemiit ja tema vägede läbi hukkusid paljud sõjategevuse eest ida poole põgenenud juudid.

Paruni idee oli lisaks Mongoolia riigi loomisele ka Qing-dünastia taastamine Hiina troonil, mis oleks lõpuks pidanud viima utoopilise Tšingis-khaani riigi taastamiseni ja väidetavalt ühtse Kaug-Ida budistliku teokraatia tekkeni. Osalt ehk sel eesmärgil (?) abiellus ta Qing-dünastiast pärit printsessiga. Mongooliat sai Ungern von Sternberg rünnata alles aastal 1920, suundudes kolme ratsaväepolguga Urga peale. Neis kolmes polgus oli tal kokku vaid 800 meest ja 6 suurtükki. Bogd-gegeen andis parunile salajase nõusoleku Mongoolia vabastamiseks. Mitmendal katsel õnnestus tal Tiibeti sõdalaste abil lõpuks vabastada Bogd-gegeen, keda hoiti oma lossis koduarestis, ning 1921. aasta veebruaris alistus Urga paruni vägedele. Kuu hiljem kuulutati välja sõltumatu Mongoolia monarhia eesotsas Bogd-gegeeniga, riigi tegelikuks valitsejaks tõusis aga parun Roman Ungern-Sternberg. Tema filosoofia oli vastuoluline segu vene natsionalismist ja erinevatest Ida usunditest, eeskätt budismist, kuid tema valitsusaega iseloomustas peamiselt sõjaväeline terror. Samas aitas ta kaasa tehnilisele progressile, lastes väidetavalt ehitada Urgasse elektrijaama, lasi puhastada tänavad ja rajada esimese tänavavalgustuse, asutada ajalehe, rajada haiglaid, koolimaju, sildu ning esimese veterinaarialabori.

Pärast võitlusi ja sagimisi Venemaa ja Mongoolia vahel soovis Hull Parun siirduda Tiibeti aladele. See idee ei meeldinud tema ohvitseridele ja mongolitest sõduritele, kes ta lõpuks reetsid ja punavägede kätte andsid. Olgu siinkohal ära toodud Lenini telefonikõne, mis edastati poliitbüroole: „Советую обратить на это дело побольше внимания, добиться проверки солидности обвинения, и в случае если доказанность полнейшая, в чём, по-видимому, нельзя сомневаться, то устроить публичный суд, провести его с максимальной скоростью и расстрелять.“* Sellega nõustusid poliitbüroo neli ülejäänud liiget: Trotski, Stalin, Kamenev ja Zinovjev. Parun toimetati Novonikolajevskisse (praegune Novosibirsk), kus peeti kuuetunnine avalik kohtuistung. Kohtualust süüdistati koostöös Jaapaniga, relvastatud võitluses eesmärgiga taastada Romanovite dünastia ning julmuses ja terroris. Ungern von Sternberg olevat öelnud kohtus: „Ungern von Sternbergide üle ei saa keegi kunagi kohut mõista − meie oleme need, kes seadust esindavad siin maailmas…“ Parun mõisteti surma mahalaskmise läbi, otsus viidi täide selsamal päeval. Bogd-gegeen austas Ungern von Sternbergi mälestusteenistuste korraldamisega kõigis Mongoolia kloostrites ja templites, XIII dalai-laama kuulutas paruni budistliku raevuka jumaluse Mahakala kehastuseks.

Militaarteemad muutuvad taas aktuaalseks just meie siinviibimise ajal. Parajasti on toimumas Vene ja Hiina vägede enneolematult ulatuslikud ühisõppused „Vostok“, manöövritest ei jää kõrvale ka Mongoolia relvajõud ja territoorium. Teedel liiguvad sajad Hiina numbrimärkidega veoautod ning sõjamasinad. Teid tavaliikluseks küll ei päriselt suleta, kuid sõjaväekolonnid tuleb läbi lasta ja mõnikord võtab ootamine tunde ja tunde, mis ühtlasi tähendab, et meie algselt visandatud ajakava pole võimalik järgida.

Tere, Tšingis-khaan!

Põikame teelt kõrvale Tšingis-khaani memoriaali juurde. Me kõik teame, kes oli see vägev mees, kuid siinkohal üks täiendav kild… Üks eriti võimas šamaan ennustas Temüdžinile, et taevajumal tahab temast teha maailma isanda. Šamaan andis Temüdžinile tiitli Tšingis-khaan. Hiljem aga šamaan kuulutas, et Tšingise noorem vend tõukab valitseja troonilt. Seepeale lasi Tšingis šamaani tappa. Laip olevat jäänud kolmeks päevaks jurtasse ja seejärel tõusnud läbi suitsuava taevasse.

Reisides oleme näinud paljude suurte valitsejate haudu, Meso-Ameerika, Egiptuse ja Sudaani püramiide ja templeid, iidsete Iraani kuningate hauakambreid, samuti Hiina esimese keisri Qin Shi Huangdi lausa uskumatult grandioosset matmispaika koos tuhandete terrakotasõdalastega. Võiks eeldada, et ka maailma suurima impeeriumi rajaja Tšingis-khaan on oma nime igaveseks jäädvustamiseks lasknud püstitada hiiglasliku mälestusmärgi – püramiidi, templi, hauakambri või monumendi. Paraku ei. Väidetavalt olevat ta palunud, et tema maised jäänused viidaks ta sünnipaika, impeeriumi keskmest võimalikult kaugele, kohta, mis ühtlasi sümboliseeriks impeeriumi põhjapiiri. Küll aga püstitas Tšingis-khaan endale monumendi, mis pole kivist ega metallist, ent on ajale vastu pidanud paremini, kui misiganes materiaalses vormis eksisteeriv rajatis. See on aastast 1206 eksisteerinud Mongoli impeerium ning paljude stepihõimude liitumisest tekkinud mongoli rahvas. Kuigi praeguseks on impeeriumi kunagine hiilgus tuhmunud, eksisteerib endiselt Mongoolia kui iseseisev riik, eksisteerivad endiselt mongolid kui rahvus, samuti keel, traditsioonid, ajalugu.

Jõuame linna, mille ametlik nimi on Tšinggis. Kaheksa aastat tagasi andis Mongoolia parlament endisele Öndörhaanile (’kõrge valitseja’) kuulsa khaani nime, kuid inerts on esialgu veel takistuseks uue nime omaksvõtmisel. Muide, Tšingis-khaani nimi või näopilt on saanud justkui kvaliteedimärgiks kõikvõimalikes valdkondades, tema nimelised on mitmed viinasordid, hotellid ja restoranid, tema nägu kaunistab suuremaid rahatähti jne.

Stalini käepikendus

Tšoibalsani linnas on põhjust korraks heita tagasivaatav pilk 20. sajandi ajaloole. Pärast Lenini surma 1924. aastal sai tollane Mongoolia liikuda oma kommunistlikul teel mõne aasta Moskvast sõltumata. Kuid kui Stalin tuli ainuvõimule, alustas ta peagi ka siin puhastustööd ja kõrvaldas Mongoolia Rahvarevolutsioonilise Partei liidrid, kuni leidis lõpuks truu käsilase Horloogiin Tšoibalsani näol. Temast sai kommunistlik liider ja relvajõudude marssal alates 1930. aastatest. Teda nimetatakse sageli „Mongoolia Staliniks“. Jossif Vissarionovitši näpunäidete kohaselt alustati kollektiviseerimisega, senistelt omanikelt konfiskeeriti maa ja kari, eraviisiline majandustegevus keelati. Vana põllumajanduse lammutamine toimus kiiremini, kui jõuti üles ehitada uus, seepärast oli tulemuseks − nagu Nõukogude Liiduski − suur näljahäda. Tšoibalsani tegevuse tagajärjel suri kümneid tuhandeid inimesi. Enamik ohvreid olid buda vaimulikud, intelligendid, poliitilised teisitimõtlejad, etnilised burjaadid ja kasahhid ning muud „revolutsiooni vaenlased“. Arvatakse, et ainuüksi 1937. aastal saadeti surma vähemalt 27 000 inimest, kellest suurema osa moodustasid mungad. Tšoibalsan praktiliselt likvideeris siinse budismi. Samas tema ustavus Jossif Stalinile aitas säilitada Mongoolia Rahvavabariigi nominaalse iseseisvuse ning mõistagi poliitilise, majandusliku ja sõjalise seotuse NSV Liiduga. Tekkis Tšoibalsani isikukultus, siiski vähemal määral kui Stalini kultus.

Nagu öeldud, viibime linnas, mis saanud nime Horloogiin Tšoibalsani järgi. Siinkohal ei jää märkamata üks mõnevõrra üllatav asjaolu. Teatavasti mõni aasta pärast Stalini surma hakati tema nimesilte maha võtma. Ümber nimetati Stalini-nimeline Moskva autotehas, 1961. aastal võeti Stalini nimi Valgemere-Läänemere kanalilt, samal aastal sai Stalingradist Volgograd jne. Ent siin … Bayan Tümen kannab endiselt Stalini võitluskaaslase ja kannupoisi Tšoibalsani nime.

Sõidame linnast 15 kilomeetri kaugusele maalilise järve äärde telkima. Laagriplatsi ümbrust kaunistavad hobuste karjad ning sookurgede, luikede ja hanede häälitsused. Kuid meepotti satub ka tilk tõrva − kihulaste hulk on kujuteldamatu, neid pole võimalik loendada tuhandetes, neid on miljoneid, õhk on paks, õhk on tumehall.

Hüvasti, Tšingis-khaan!

Teame, et sadakond kilomeetrit enne Venemaa piiri peaksid olema säilinud Tšingis-khaani müüri jäänused. Müür on küll tegelikult ehitatud enne suure khaani valitsusaega kitanite poolt, kuid on tuntud Tšingis-khaani müürina. Kunagisel Siiditee ekspeditsioonil kulgesime sadu ja sadu kilomeetreid paralleelselt Suure Hiina müüri Han-dünastia aegse osaga, nüüd tahaksime näha siinset müüri. Kulgeme mööda steppi, otsides silmapiirilt pinnavorme, mis võiksid kuidagi meenutada müüri või selle jäänuseid. Piirkond on praktiliselt inimtühi, pole kelleltki küsida. Poole päeva jooksul näeme vaid kahte heinaveoautot ja pole ka ime, sest teed kui niisugust polegi, on vaid mööda steppi kulgevad autojäljed, mis kord lahknevad, kord kaovad, kord muutuvad neljarealiseks „autostradaks“. Igatahes müür jääb leidmata.

Vene piiri äärde jääv piirkond − Tšuluunhoroot − on probleemne. Peale punase võimu kokkuvarisemist venelased lahkusid ja sum’i majandus käis alla. Noorte meeste seas oli tööpuudus kuni 60%, levis alkoholism, perevägivald, kuritegevus. Nüüd on olukord normaliseerumas.

Ületame riigipiiri, väljume Mongooliast. Käime Tšingis-khaani väidetavas sünnipaigas. On üldiselt teada, et Tšingis-khaan on sündinud ja hiljem arvatavasti ka maetud Delüün Boldogi orus, Ononi jõe ääres. Org ulatub nii praeguse Venemaa kui ka Mongoolia territooriumile, samuti ületab Ononi jõgi kahe riigi piiri. Nõnda ongi, et burjaadid ja venelased peavad suure khaani sünnikohaks just seda paika siin, kust Mongoolia piirini jääb 38 kilomeetrit, ent mongolid usuvad, et sünnipaik asub sama oru Mongoolia-poolses osas Khentii aimakis, 25 kilomeetrit Vene piirist lõuna pool. Tšingis-khaan olevat palunud matta end sünnipaika, tema surnukeha olevatki toodud siia. Kuhu täpselt ta maetud on? Levib hüpotees, et varjamaks hauda, olevat sõjavägi koguni nihutanud Ononi voolusängi. Siinsamas lähedal asub Togoon-tšuluun (’kivipada’), khaani peeker. Legendi järgi saanud khaan noolest haavata, joonud seepeale kivinõkku kogunenud vett ning paranenud. Kivi peetakse äärmiselt pühaks. Siin sooritatakse riitusi, annetusena tuuakse viirukit, tikke, münte, kive, siniseid khatak-salle. Rituaali läbiviimisel tuleb tingimata teha kellaosuti liikumise suunas kolm või mõni muu paaritu arv ringi ümber kivi. Lisaks khaani peekrile asuvad siin südant, maksa ja neere ravivad kivid, samuti kivikuhi, mis aitab saada järglasi. Siit mitte kaugel on lame kivi, milles on kaks süvendit, neli-viis korda suuremad normaalsetest jalajälgedest. Neid nimetatakse Tšingis-khaani ning tema hobuse jälgedeks ning neisse kogunev vesi pidavat olema tervendava toimega. Saame meiegi sellest osa.

Külastame Ononi jumalanna templit, samuti ronime kõrgendiku tippu, kust avaneb lausa jumalik vaade Ononi jõeorule, väidetavale Tšingis-khaani sünni- ja matmispaigale. Parim koht, kus teha diskreetne aupaklik kummardus ja mõttes lausuda „Hüvasti, suur valitseja! Баяртай, Чингис хаан!“

Tekst ja foto: Peeter Vähi

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Lennuhirmust psühholoogina
• Lõhnade ja maitsete bukett Fääri saartelt
• Liina Saar: "Reis Gambiasse mõjutas sügavalt"
• Maailma pikim rippsild võtab kõhu alt õõnsaks
• Õnnelik vulkaanivallutus
• Reisija räägib
• Eesti Arstid Aitavad Maailma. Keenia 2021
• Kui palju inimene õnneks vajab ehk elu surfibussis
• Seiklejahingega seljakotirändur Tõnu Grünberg
• Sokotra – saar, kus ärkad tulnukate kõrval
• Müstiline Manasarovari järv
• Chan-budismi mõtluslaager
• Unenäoline Tiibet – 20 aastat hiljem
• Külas Tšingis-khaanil II osa
• Hille Hanso: „Kõik on suhteline – tegelikult pole mingit terviklikku „ida“ olemas.”
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA