Groundhopping ehk jalgpalliturism on reisimise liik, kus kirikute pildistamise ja rannakuurordis vedelemise asemel põrutatakse välismaale hoopis jalgpalli vaatama. Mida selline matk endast üldse kujutab?
Eesti inimesele meeldib mõistetavatel põhjustel soe päike. Kui isegi jaanipäeval on õues napid 14 soojakraadi, siis tahaks reisi ette võttes ju ometi midagi paremat kogeda! Pean aga tunnistama, et oma reiside jooksul olen ma tõeliselt soojale maale sattunud vaid paar korda.
Groundhopper’i ehk eesti keeli jalkaturisti elu juba kord on selline, et klimaatilised eelistused jäävad vaeslapse rolli ja märtsikuine Birmingham, novembrikülm Berliin või jaanuarikarge Milano on sihtkohtade seas märksa tavapärasemad kui Kanaarid või Kreeka saared.
Eestis on jalgpalli oma elustiili osaks pidav indiviid kahjuks pidevalt näljas ja paljas.
Jalgpallist Maarjamaal muidugi puudust ei tule, sest seda keerutatakse meil hoolimata puudulikust taristust kohati lolli järjekindlusega lumest lumeni.
Kohalik meistrisari kahjuks liiga tihti spektaakleid ei paku ning jätab tihtilugu staadionilt lahkudes hinge hoopis tunde, et tellitud supi asemel toodi lauda pelgalt märg taldrik. Pole midagi parata – Eesti- jalkaelu lihtsalt jätab selles vallas põue teatud tühimiku. Meie jalgpallikultuur on vähene või suisa olematu, staadionid tühjavõitu ja melu tagasihoidlik.
Jalgpall pole aga ainult vaatamiseks. See pole ainult omade võit ja vastaste kaotus. Pole vaid kaval pass ja kaunis värav. See on ootusärevus enne kohtumist, õlg õla kõrval tunne mängul ja jätkuv jututeema ka päevi hiljem.
Jalgpall on kogemus ja selle intensiivseks tunnetamiseks tuleb aeg-ajalt piiri taha putkata, et siis rahulolu hinges taas Eesti staadionitele võiks naasta.
Pikem reis fännikultuuri sünnimaale
Minu jaoks tähendab selline reis üldjuhul pisut pikemat nädalavahetust, ent kuna amet ja isiklik elu võimaldavad kodumaalt kaduda ka pikemaks ajaks, otsustasin võtta seekord välismaa jalgpallist maksimumi. Nii vältas see reisiseiklus möödunud aasta detsembri lõpust kuni aprilli esimeste päevadeni!
Kuna Itaalia oli minu jaoks avastamata maa ja jalgpalli võetakse seal väga tõsiselt, oligi otsus langetatud. Valiku kasuks kõneles veel üks oluline fakt – nimelt on Itaalia lisaks suurepärasele vutimängule tuntud ka kui organiseeritud fännikultuuri sünnimaa.
Just siit said alguse nn ultrad ehk organiseeritud fännirühmitused, kelle tegevus staadionil selle õige, suurele jalgpallile omase säriseva atmosfääri loob. Neis fänniliikumistes on oma tavad, reeglid ja sümboolika ning neid liidab suur ühtekuuluvustunne. Ultrakultuur on elustiil ning seda rada juba kord käima hakanud inimesed ühtegi mängu naljalt vahele ei jäta. Kohalikud väidavad, läbi huumori mõistagi, et tõeline ultra puudub mängu nimel kasvõi iseenda pulmast!
Jalgpallipisikuga nakatunud linnas on kohaliku klubi värvid igal pool – tänavatel kohtad fännisärkides inimesi, kohvikutes embleemidega vimpleid ja salle, laternapostid on täis kleepse ning seintelt võib leida tänavakunsti kohaliku klubi jalgpallikangelastest.
Reisi epitsentriks saab Genova
Viljakas kirjanik Ernest Hemingway sõnas kunagi, et igas maailma sadamas on mõni eestlane. Tuleb tõdeda, et see väide sai järje-kordselt kinnitust, sest minugi jalkareisi epitsentriks sai ajalooline sadamalinn, Vahemererannikul asuv Genova.
Kuigi ka Sitsiilia ja Lõuna-Itaalia tundusid vahvad, olnuks seal reisimine mõnevõrra tüütum ja pähe jäi kummitama mõte, et algaja Itaalia avastajana võiks alustada ikkagi põhjaosast. Torino, Milano ja ka näiteks Rooma on aga suured miljonilinnad, kus elamine ja olemine seetõttu ka kallim.
Genova oma umbes poole miljoni linnaelanikuga tundus täpselt paras, lisaks on seal linnas lausa kaks heal tasemel jalgpalliklubi. Küllap ei saa alahinnata ka alateadvuse mõju – Eestis olen elanud Virtsus, Pärnus ja Tallinnas ehk terve elu ikka pigem mere ääres.
Mis puutub linna endasse, siis tegu on Vahemere suurima sadamalinnaga, asudes Milanost umbes 150 kilomeetri kaugusel. Turismi sihtkohana ei kuulu see küll riigi suurimate tõmbenumbrite sekka, ent autentsuse mõttes on see ehtne Itaalia: meri, mäed, pastelsetes toonides majad ja rohkelt kitsaid keskaegseid linnatänavaid.
Tänu oma asukohale on kliima võrreldes ülejäänud Põhja-Itaaliaga talvel veidi mahedam. Samas näitab jaanuarikuu siingi talvisemat palet – tugevad tuuleiilid puhusid sagedasti ning vihm ja 6-7 soojakraadi polnud harvad nähtused. Parematel päevadel särab taevas aga päike ning kevadiseks hakkab kiskuma juba veebruari lõpust, mil võib üha enam kohata ka 15-20-kraadiseid päevi.
Keskajal oli see üks põhilisi kaubanduse tuiksooni maailmas ning äärmiselt jõukas ja võimas linn. Suurmeestest võib välja tuua näiteks Genovas sündinud maadeavastaja Christoph Kolumbuse. Hilisemal ajal on linn tuntud olnud oma laevaehituse poolest ning kõik merendusega seotud on siin tänaseni tähtsal kohal.
Ära mainimata ei saa jätta ka kohalikku kööki – pesto Genovese ja krõbisev focaccia kuuluvad uhkusega iga toidukoha menüüsse!
Originaalne ja omalaadne on ka linna jalgpall. Genova on koduks kahele klubile, 1893. aastal loodud Genoa CFC-le ja 1946. aastal ilmavalgust näinud UC Sampdoriale.
Esimese puhul on tegu Itaalia vanima tegutseva jalgpalliklubiga ning üheksakordse Itaalia meistriga. Tõsi, see viisakas tiitlisaak on saavutatud enam kui sada aastat tagasi ja tänapäeval pendeldab meeskond enamasti kahe kõrgema divisjoni vahet, kus kaalukauss kaldub siiski enam Serie A ehk Itaalia meistrivõistluste poole.
Klubi asutati Inglise madruste poolt ja Briti kultuuri mõjutusi kohtab nii klubi nimes, embleemil kui isegi kodustaadioni arhitektuuris. Näiteks puudub Luigi Ferrarise nime kandval staadionil Itaalia kohalikele väljakutele omane kaardus disain ja jooksurajad, mistõttu on ka publik mängijatele Inglise stiili kohaselt palju lähemal.
Rossoblu (klubi hüüdnimi) fännid peavad linna ja staadionit aga jagama linnarivaali Sampdoriaga. 1946. aastal asutatud klubi nimi tuleneb Sampierdarena linnaosast ja 14. sajandil elanud kuulsa kohaliku poliitiku ja meremehe Andrea Doria nimest.
Serie A on Blucerchiati (Sampdoria hüüdnimi) võitnud täpselt ühe korra, aastal 1991. Tänavune aasta on olnud klubi fännidele nagu sõit Ameerika mägedel. Esmalt suutsid nad klubi ajaloos esmakordselt kukkuda tugevuselt kolmandasse liigasse, ent katastroofile järgnes lausa piibellik taassünd, kus konkurendile antud miinuspunktide ja pisukese õnne toel suudeti koht Serie B-s ikkagi säilitada.
Sampdorial on ootamatult oluline roll ka Eesti jalgpalliloos. Nimelt on sealses noorteakadeemias mänginud lausa kolm Eesti koondislast: Henri Anier, Joonas Tamm ja Markus Soomets!
Poole valimine on kohustuslik
Tänu kahe klubi igipõlisele kemplemisele ongi Genova jalgpallikeskkonna mõttes üks omapärane linn. Kui Napolis, Bolognas või Firenzes elades on asi lihtne, sest on ainult üks jalkasats, mida järgida, siis seal lööb jalgpall inimeste vahele kiilu.
Poole valimine on kohustuslik, kuigi pigem võib see otsus olla tehtud veel enne, kui uus ilmakodanik päikesevalgust näeb. Fänlus on siin midagi perekondliku tava sarnast, vanematelt lastele pärandatav traditsioon ja komme. Värvide vahetamine on mõistagi karm üleastumine ja pühadusetoetus!
See omamoodi maailm ja võrratult kirglik suhtumine jalgpalli avaldus mu silme ees peaaegu kohe, kui linna jõudsin. Kui mulle linnas majutust pakkuv ja rongijaama vastu tulnud Alessandro kuulis, et tulin siia eeskätt jalgpall mõtetes, uuris ta kohe mu sümpaatiate kohta. Vale vastust kuuldes lubas ta mu rongijaama jättagi, seega pidin Jüri Ratase stiilis diplomaatilise ümarvastusega pingestuvat õhkkonda klaarima asuma!
Pomisesin midagi neutraalsest jalgpallivaatlemisest ja kaunist ilmast, kuni hoogsalt rooli keerav Alessandro jutuotsa üle võttis. Selgus, et tema puhul on tegu elupõlise Genoa toetajaga, kes juba pisipõnnina ühes vanematega jalgpalli jälgima hakkas. Noorpõlves kuulus tänaseks 50-ndatesse jõudnud mees Fossa dei Grifoni nimelisse fännirühmitusse, mis Itaalia ultrakultuuris on väikestviisi legendi staatuses kultusgrupp.
1973. aastal asutatud ultragrupp oli liikumise üks silmapaistvamaid eestvedajaid Itaalias, pakkudes armastatud klubile marulist toetust nii kodus kui ka võõrsil. Paljud tänased fännitribüüni normid ja tavad leiutati just nende poolt.
Jutusoonele sattunud Alessandro meenutustelõnga katkestas vaid kahe rollerijuhi nägemine, kes olid kaela tõmmanud Sampdoria sallid. „Vaata, need on Sampa fännid. Täielikud idioodid,“ lausus mees muretult ja jätkas seejärel oma lemmikklubi teemadel.
Midagi pole teha, igapäevaelus peavad kahe võistkonna fännid siiski üksteisega kõrvuti elama mahtuma, isegi kui teatud hetkedel tundub jalgpall olevat suurem veelgi kui elu.
Õnneks ei ole isegi jalgpallihullus Itaalias mõeldav, et keegi kellelegi espresso serveerimata jätab ainuüksi seepärast, et too vale salli kandes kohvikusse astus!
Enamiku ajast vaadatakse „vale klubi“ toetaja suunas pigem kaastundliku pilguga või nagu lihtsameelsele eksinule, kel peas kõik korras pole. Tuliseks muutub asi siis, kui kaks klubi juhtuvad omavahel vastamisi minema. Genova klubide omavahelist kohtumist teatakse Derby della Lanterna’na ehk meie keeli „majakaderbina“.
Vutimatši vaatamise erakordne kogemus
Linna kuulsaima, 12. sajandist pärineva sümboli järgi nime saanud vutimatš pakub tribüünidel erakordset vaatemängu, kus käiku läheb kõikmõeldav, et vastastribüünist valjem ja visuaalidelt vägevam olla. Paraku pole huligaanitsemine ja vägivald Itaalia jalgpallile kaugeltki mitte võõrad teemad, mistõttu turvab veriste tänava-lahingute ärahoidmiseks iga sellist vutimatši terve armee jagu hambuni relvastatud politseinikke.
Kuigi nii Milano kui ka Rooma linnaderbid pälvivad maailma jalgpallis kaugelt enam tähelepanu, on Genovas aset leidev rivaliteet vähemalt sama palav, kui mitte kuumemgi. Kohtumise võitnud klubi fännid võivad käia nina püsti ning kuulutada oma üleolekut, kaotanud aga peavad suu kriipsuks tõmbama ning pilkeid ja naeru taluma. Kuni järgmine kord kohtutakse ja kõik jälle otsast algab!
Pilguheit ümbruskonna klubidele ei peta lootusi
Kuna Genova asukoht on logistilises mõttes ülihea ning rongiühendused teiste linnadega suurepärased, sai ette võetud reise ka naabermaakondadesse. Isegi esmapilgul täiesti mittemidagiütlevatel linnadel võivad olla väga huvitavad jalgpalliklubid, ajalugu ja loomulikult hulgaliselt kirglikke kaasaelajaid.
Näiteks Carrarese, väike tundmatu kaevanduslinn, kus on mänginud Eesti koondislane Georgi Tunjov ja mille jalgpallisatsi omanike ringis on maailmakuulus väravavaht Gianluigi Buffon.
Toscana maakonnas, kohe Pisa naabruses, asub aga Livorno, vasakpoolse maailmavaatega linn, kus jalgpall on poliitiline avaldus ning mängudel võib pidevalt kohata kommunistliku sümboolikat.
Või siis tilluke Vercelli, Pärnu-suurune väikelinn Torino ja Milano vahel, mis on kroonitud aastatel 1908-1922 Itaalia jalgpallimeistriteks seitsmel korral.
Groundhopping pole aga kindlasti vaid jalgpall. See on tõeliselt põnev turismiliik, mis ei avarda ainult maailmapilti, vaid annab suurepärase võimaluse suhelda kohalikega, mõista jalgpalli abil kohalike kultuuride sügavust ja näha linnu hoopis teistsuguse nurga alt.
Vaata ka: staadionikroonikad.ee
- Blucerchiati
- Carrares
- Derby della Lanterna
- ernest hemingway
- Fossa dei Grifon
- Genoa CFC
- Genova
- Georgi Tunjov
- Gianluigi Buffon
- Groundhopping
- Henri Anier
- Itaalia meistrivõistlused
- jalgpallikultuur
- Joonas Tamm
- Lõuna-Itaalia
- Markus Soomets
- Rossoblu
- Sampdoria
- Sitsiilia
- UC Sampdoriale
- Ultrakultuur
- Veiko Valdna
Selles numbris
- 20 aastat bussireise
- Kuidas puugihammustuse korral õigesti käituda?
- Traditsioonid taldrikul: pilk Pakistani toidumaailma
- Hiie-Liin Dirveiks: igal aastal kuus kuud reisil
- Isa ja tütar seitsme kontinendi kõrgeimates tippudes
- Fotogeeniline Sitsiilia
- Külm õlu ja kuum pea: jalkaturistina Itaalias
- Matk Namiibia kõrgeima mäe tippu
- Mark Smith – kõik teed viivad perroonile
- Kogenud telkijad jagavad kogemusi
- Lvivi vabaõhumuuseum: rahulik ja roheline oaas
- Tiit Pruuli soovitab: Miks lennata Seattle’isse
- Nepaal – jutusta mulle lugu
- Vildega Budapestist Viini
- San Michele
- Kuidas sündis otsus ehk Eduard Vilde reisikirjade võistluse žürii tööst
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 113 - August 2025
