Kultuurišokk Lääne-Iraanis

Tanel Saimre käis Iraani mägikülades vaatamisväärsuseks.

Iraani saabudes oli mul plaan käia läbi riigi kolm peamist paika: Teheran, Esfahan ja Shiraz. Peale Teherani ja Esfahani külastamist aga, istudes viimast õhtut Esfahani hotellitoas, mõtlen ümber. Ma ei sõidagi otse Shirazi, vaid teen kolmepäevase põike läbi Zagrose mägede! Tahan vaadata mägesid, kuid tegelikkus kujuneb teistsuguseks ...

Retk mägedesse algab päikeselisel pärastlõunal Esfahani bussijaamas, kus päevinäinud ent väärika olekuga buss ootab reisijaid. Väiksematel liinidel ei ole bussidel kindlaid väljumisaegu, buss hakkab sõitma siis, kui kõik istekohad on täis.

Esimeseks sihtpunktiks on Shahre Kord, kohalik provintsipealinn. Elanikke on siin u 130 000, Iraani mõistes on tegemist kolkalinnaga. Turismimagneteid siin pole, on vaid igapäevaste tarbeasutustega – poed, juuksuritöökojad, käsitöökojad – täidetud tänavad. Utilitaarne, praktiline ja ehe linnake. Jalutan veidi mööda tänavaid ja vaatan tänavalampide, reklaamtahvlite ja poetulede valgel toimuvat õhtust Iraani väikelinna elu. See toiming on kahepoolne, sest ka mind vaadatakse. Turist on siin kohalike jaoks vaatamisväärsus, asi millest hiljem sõpradele rääkida.

Öö veedan Hotel Mohammadis, see maksab Eesti rahas 90 krooni. Mulle eraldatakse tuba, milles on kolm reformvoodit, gaasiahi ja äravooluta kraanikauss. Kui olen paar tundi oma toas veetnud, kutsutakse mind hotellipidaja ruumi. Seal seisab keegi mustas mantlis tõsine härra ja sirvib mu passi. Jõuan juba veidi hirmu tunda. Ta küsib ülitõsise näoga: „Estonia?” „Yes,” vastan. Ütleb veel mingi küsiva lause farsi keeles ja lisab lõppu: „Esfahan?” „Yes,” vastan taas. Tulin Esfahanist. Küsib jälle midagi farsi keeles. Vastan huupi: „Shiraz.” Ilmselt tahab teada, kuhu ma edasi lähen. Ametnik jääb vastustega rahule, helistab hotelli lauatelefonilt kuhugi, täidab veel pabereid ja lahkub. Ohkan kergendatult, ülekuulamine on läbi. Hotellipidaja naeratab mulle vabandavalt.

Hommikul ostan veidi provianti ja asun otsima transporti, mis mind edasi viiks. Käin mööda bussijaama ja küsin bussijuhtide käest: „Farsan?” See on üks linn, mille ma Lonely Planeti kaardilt võtsin – asub enam-vähem soovitud suunas.

Varsti ongi mu ümber trobikond umbkeelseid mehi, kes kõik seletavad midagi, nii mulle kui ka omavahel. Muidugi ei saa ma mitte sõnagi nende jutust aru. Ilmub ka politseinik, viib mu oma ruumi ja asume vestlema – tema farsi, mina eesti keeles. Ma ei saagi kunagi teada, mis tema probleem oli, mida ta püüdis seal väljendada. Lõpuks ta loobub ja juhatab mu ühele suurele platsile, kus seisavad savari’d (umbes takso põhimõttel töötavad sõiduautod, mille juht kogub kokku neli samasse sihtpunkti sõitvat reisijat). Leiame mulle Farsani viiva savari.

See kena päikeseline sõit läbi mägede kestab tunnikese. Mina olen ainuke, kes ammulisui kuristikke, kurusid ja mägesid vahib ja pilte teha klõpsib. Üks kaasreisija magab, teine mängib mobiilist Bollywoodi muusikavideosid, kolmas näpib palvehelmeid ja pomiseb midagi. Neile on see igav, igapäevane teekond. Minule aga ahhetamapanev elamus. Nii võimas, et savari’st lahkudes unustan oma kaustiku auto taha aknalauale. Kaustiku, millesse ma teen reisimärkmeid ja pean päevikut.

Farsan osutub umbes samasuguseks linnaks nagu Shahr-e Kord, ent on veelgi väiksem. Tunniajase jalutuskäiguga teen kindlaks, et mul pole siin tõepoolest mitte midagi teha. On aeg sõita edasi, hõigun savari'de platsil „Ardal”. See on järgmise linna nimi, mis kaardilt paistab. Sõit läbi mägede on sama ilus nagu eelmine. Palju kauneid vaateid savarisõidu hinnaga, mis maksab Eesti rahas 10-20 krooni.

Jõuame Ardali. Kõik kaasreisijad vaatavad mind huvitatud-murelike nägudega. Ilmselt tahaksid nad küsida, et mida kuradit ma siin teen. Kui savari pealt maha astun, mõtlen ausalt öeldes ise sedasama. Vaatepilt, mis mulle nüüd avaneb, on hämmastav. Jalutan ringi väikeses Iraani mägikülas, kuhu õigupoolest ei peaks asja olema mitte ühelgi turistil. Siin on elumajad, mõned tarbepoed, töökojad ja üks mošeelogu. Tõenäosus, et üks Lasnamäel üles kasvanud noormees oma elu jooksul siia satub, on lihtsalt olematu. Ometi olen ma siin. Jalutan mööda külakese ainsat tänavat ja naeran selle mõtte peale.

Möödub vast kümme minutit, kui olen äratanud kohalike tähelepanu. Minust sõidab mööda mootorrattaid. Need on Iraanis põhiliseks liiklusvahendiks ja ekipaaž on pea alati kaheliikmeline. Mind filmitakse või pildistatakse mobiilidega. Mina pildistan oma fotokaga vastu. Naeratame, mulle hüütakse midagi farsi või lori keeles (maainimesed pole siinkandis pärsia, vaid põhiliselt lori rahvusest).

Veel natuke aega ja minu järel jookseb juba väike lastekari. Peatuvad ka esimesed tsikliekipaažid ja püüavad vestelda. Hüütakse Euroopa riikide nimesid, püüdes ära arvata, kust ma tulen (Germanii? Italiano? England?). Hüüan „Estonii”, hääldades seda farsipäraselt, aga keegi ei näita vähimatki äratundmise märki. Eriti eredalt jääb meelde poiss, kelle nägu on mässitud Arafati-ruudulisse salli ja kellel on käes korralik püss. Ütleb oma nime, tahab minuga pilti teha ja kutsub sõbralikult endaga kaasa kalale.

Ilmselt on sõna minu külasviibimisest juba levinud. Tänavale on kuidagi palju rahvast tekkinud, kõik jälgivad mind. Järsku avaneb üks aiavärav, sealt lendab välja härrasmees, kes tutvustab ennast suhteliselt heas inglise keeles kui kohaliku ülikooli inglise keele õpetajat, tirib mind kättpidi koolimajja, kus mind järsku ümbritseb mitukümmend õppurit, kes kõik naeratavad ja trügivad agarasti, et mulle lähemale pääseda. Vaatan neid siiraid ja rõõmsaid iraani maainimesi, vaatan seda ülikoolihoonet (pigem 8-klassilist kutseharidusasutust) ja heldimus tõuseb hinge.

Aga see tähelepanu keskmes olek on mulle ka harjumatu. Olen siin põhjustamas mingit suuremat sorti stseeni ja otsustan lahkuda enne, kui see eskaleerub massirahutusteks. Teen vabandusi ette ja taha, tänan ja palun, ning põgenen minibussi peale, mida nägin enne tänava ääres reisijaid ootavat. Kuhu te sõidate? Tagasi Shahr-e Kordi? Sobib. Ükskõik kuhu.

Olen rahvamurru käest pääsenud. Hingan kergendatult ja joon Shahr-e Kordi bussijaamas ühe mahla. Käin uitmõtte ajel läbi ka selle platsi, kus seisavad savari'd. Loodan, et ehk on tagasi jõudnud auto, mis mind Farsani sõidutas ja millesse oma kaustiku unustasin. Ennäe imet. Ühe auto tagaaknalt vaatabki vastu mu armas siniste kaantega kaustik. Reisisime veidi aega teineteisest eraldi, mööda Lääne-Iraani mägesid. Nüüd saime taas kokku.

Selleks ajaks olen aru saanud, kuidas Iraanis reisimine käib: tuleb lihtsalt seista inimeste keskele ja öelda kõva häälega soovitud sihtpunkti nimi. Kohe hakkab tööle võlukunst ja inimesed sinu ümber organiseerivad sulle kõik vajaliku. Lähen siis ja ütlen järgmise linna nime, mis kaardilt paistab: Yasuj. Mind viiakse leti äärde, kust ostan pileti ja istun (Iraani mõistes) luksuslikku pikamaabussi. Sõit kestab neli tundi ja selle aja jooksul tutvun Sajadiga.

Sajad peab enne iga lause ütlemist kõvasti mõtlema ja oma mobiilis asuva farsi-inglise sõnaraamatuga konsul- teerima. Tema laupa künnavad sel pingutuse hetkel sügavad murekortsud. Vaevaliselt, ent siiski õnnestub meil suhelda ja ta lubab mind Yasuj’is ka hotellini juhatada. Vahepeal aga tuleb talle meelde, et hotell on väga kallis ja selle asemel peaksin ma hoopis tema perega kohtuma ja õhtust sööma. Nii ma siis avastan end hotellitoa asemel Iraani väikelinna eramajast kellegi elutoast. Majas on paarkümmend inimest, mulle tutvustatakse kõiki: see on selle onu või õde ja too on tolle väimees või vend. See kõik ununeb mul poolteist sekundit hiljem. Ma püüan praegu alles selle linna nime meelde jätta. Edeneme tasapisi, eks ole.

Suudan ka ühe ebaviisakusega hakkama saada – majja sisenedes tervitan naisperet enne kui mehi, sest nad seisavad uksele lähemal. Pereisa muigab – kaugelt tulnud matsile annab ta kombekuse puudumise suuremeelselt andeks. Vähemalt ei ulatanud ma naistele tervituseks kätt, niipalju teadmisi islami kommetest mul vähemalt on.

Peale tervitust kaovad kõik naissoo esindajad kuhugi taharuumidesse, varsti aga näen silmanurgast, et nad piiluvad nurga tagant. Kui pööran pilgu otse nendele, tõmbutakse nurga taha ära. Kümne-viieteist minuti möödudes muutuvad nad julgemaks ja hakkavad vaikselt seinaäärt mööda edasi istudes lähemale nihkuma nagu armsad arglikud kassipojad.

Pärast perekondlikku koosviibimist viiakse mind Sharifi juurde. Sharif on kellegi onu või vend või naisevend, ma tõesti ei mäleta. Igatahes magame tema juures, neli meest elutoa põrandal ning Sharif ja veel keegi magamistoas. Hommikul pakutakse kenasti lavašisarnase leivaga praetud muna ja mingit juustu ning Merevaigu vahepealset asja. Toit on väga maitsev, kusjuures laud kaetakse sellele samale põrandale, kus me äsja magasime.

Söögi järel võtavad Sajad ja tema vend või onupoeg Omid mind oma auto peale ja asuvad Yasuj' vaatamisväärsusi tutvustama. Vaatame ajaloomuuseumi, kus ainsateks eksponaatideks on umbes seitse potikildu ja mõned metallesemed.

Sõidame linna serva mägedesse, vaatame seal mingit koseniret. Nad küsivad mult pidevalt, et on ju ilus linn see Yasuj. Korrutan vastuseks diplomaatiliselt, et „very nice”.

Pikkamööda hakkan siiski muutuma murelikuks, sest neil näib olevat pikk programm ette valmistatud. Nad tahaksid, et ma jääksin Yasuj’isse mitmeks päevaks, juba räägitakse mulle kellestki, kes mind ülehomme Shirazi ära viia saaks. See kõik veidi hirmutab, ma tahan edasi liikuda, ei taha siia külalislahkuse vangiks jääda.

Kui mind minu palve peale internetikohvikusse viiakse, valetan, et sain e-kirja sõbralt, kes mind Shirazis väga ootab. Nad kohe pärivad, et kas see on mees või naine. Asjale pakilisuse lisamiseks väidan, et naine. Nad kõik noogutavad mõistvalt. Viivad veel viimase hetke lõunasöögile Sajadi perega, ja siis ära bussi peale. Pääsen nende ülevoolava külalislahkuse käest, ees ootab Shiraz.

Iraani maapiirkondades reisides tuleb arvestada, et enamasti suhtled inimestega, kelle haridus piirdub võib­ olla kaheksa klassi või mõne kohaliku kutsekooliga – praktiliste maalähedaste inimestega. Ühele ma püüdsin Lonely Planeti tagakaanel oleva maailmakaardi abil seletada Eesti asukohta ja mõistsin tema näoilmest, et ta ei tea, mis asi on maakaart. Kaardi kontseptsioon on talle lihtsalt võõras.

Ka suhtlemiskombed on siin teistsugused – öeldakse asju, mida meil mehed oma­ vahel ei ütle, näiteks komplimente juuste või keha kohta. Mitu korda öeldi mulle, et ma olen „very handsome”. Küsitakse ka väga isiklikke küsimusi (palga, usu jms kohta). Sellistel puhkudel aitab, kui lisaks riietele ja toidule on seljakotti pakitud ka kõvasti eelarvamustevaba suhtumist ja avatud meelt. Kui need on kaasas, saad tuttavaks Iraani põhilise vaatamisväär­susega: kohalike inimeste ja nende piiritu külalislahkusega.

Selles numbris

• Parimad palad 2009. aasta maailmamuusikast
• Uno Laur. Tuulepealne meri - Meenutusi meresõidust Kaug-Idas 1950. aastatel.
• Eesti kihelkonnad - Kihelkondade kaart 1:410000
• Tarvo Nõmm. Minu Island. Tule ja jää sümfoonia
• Kaja Saksakulm Tampere. Minu Soome
• Võidusõit ümber Gotlandi
• Suveks Siberisse
• Tai ajaloogurmaanidele
• Jalad krõnksu ja liivadüünist alla!
• Kultuurišokk Lääne-Iraanis
• Iraani keelud ja tegelik elu
• Kulinaarsed elamused Keenias
• Aastavahetuseks jõele
• Tõelist talve otsimas
• Reisi palju reisid, ikka jõuad kratsida vaid pinda
• Talvised surfimõnud
• Go Reisiajakiri nr 21 – Detsember 2009