Kus on kvarteli maailma Atlantis?

Eestlane Vahur Lokk elab Gruusias juba seitse aastat ja teeb interneti kaudu tõlketöid, tema tõlkes on ilmunud ligi 40 peamiselt populaarteaduslikku raamatut. Tiit Pruuli kohtus Vahuriga Thbilisis.

Mida peab armastama, et Gruusias elada?

Gruusia, minu eelistatud variandis Kartveelia, on tohutult suur väike maa. Siia ei pea tulema ühe kindla asja või armastuse pärast. Mina armastan metsikuid mägesid ja looduses kolamist, ajalugu ja „vanu kive“. Selle jaoks paremat kohta planeedil vist polegi. Kõrgmäed, vihmametsad, poolkõrb, vulkaanilised platood, arheoloogia algab siin juba Homo sapiens’i eelsest ajast ning kõik see jääb territooriumile, mis idast läände on 450 kilomeetrit (Abhaasiaga koos 600 kilomeetrit) ja põhjast lõunasse veel vähem. Kartveelia on pindalalt poolteist Eestit koos 20% okupeeritud aladega. Ent ikkagi, isegi kui oled siin sündinud, ei jõua kõike läbi käia, mis vaatamist vääriks. Ja Kartveelia on suurepärane baas, kust minna avastama Armeeniat, Türgit, Aserbaidžaani, kunagi jälle ehk ka Iraani ja Põhja-Kaukaasiat.

Aga mõni tuleb siia lihtsalt kliima pärast, teine hea veini ja söögi pärast. Õige paljud mu tuttavad on ilusa kartveli tüdruku külge kinni jäänud ja siin nad nüüd on. Tullakse ka vabaduse pärast, pagedes rikka maailma ettehooldusriigi käest maale, kus paberile pandud ettekirjutusi ja reegleid on vähe ja hoolitakse neist veel vähem. Eks see viimane on pisut ka enesepettus, see vabadus eeldab enesega toime tulemist, mis lääne poolt tulles on tublisti lihtsam ja kõigile kartvelidele pole see sugugi nii lihtne. Sihuke väike privileegi tunnetamise probleem.

Mille peab välja kannatama, et Gruusias elada?

Ma olin vast paar kuud Thbilisis olnud, miski ei laabunud, miski ei toiminud nii nagu pidi. Sattusin matkale ühe pikemalt siin olnud Saksa tüdrukuga ja too lohutas mind: „Vahur, siin asju ei plaanita, asjad lihtsalt juhtuvad. Aga alati juhtuvad.“ No sakslase suust pidi seda ju uskuma. Nii ongi. Põhjamaade rahvast on just seepärast siin vähe, närv ei pea kaosele pikalt vastu. Vana nali, et kartvelidel käib kõik ajavööndis GMT – Georgian Maybe Time. Rääkida ja lubada nad armastavad, tegudega on kehvemini. See on ikka üsna puhas vahemereline kultuur teatud nõukoguliku pinnakihistuse all.

Üksinduse peab välja kannatama. Külaline on kartvelile jumalast. See pole turistivoldiku jutt, see on päriselt nii. Aga kui sa enam külaline pole, siis oled mittekeegi, ja päriselt sõbraks, omaks saada on kartveliga vaat et raskem kui eestlasega. See kukkumine jumalast nulli on ootamatu ja päris ränk. Minult nõudis enda seltskonna loomine aastaid kõva tööd ja nüüd korjan pärast pandeemiat uuesti kilde kokku. Eks neid hädasid ole siin veel, päris paljudel tuttavatel käib suhtumine kartvelidesse väga järsku sinusoidi mööda, armastuse ja vihkamise vahel.

Keel. Kartveli keelt vabalt selgeks saada on väga raske. Kindlalt raskem kui eesti keelt. Ja vahet pole, kui head on su inglise ja vene keel, suhtlemisbarjäär jääb. Mind on see järjest rohkem vaevama hakanud, et ei saa ennast selgelt ja hästi väljendada või kui saadki, siis läheb teisel pool mingi nüanss ikka kaotsi. Tekib tunne, et oled justkui pisut puudega...

Räägime siis mägedest. Neid on siin palju ja mitmele maitsele ning erinevate kategooriatega. Millised on sinu lemmikud?

Alpinistina olen ikka veel algaja. Vanemad viisid mu küll juba kuueaastaselt Terskej-Ala-Too’sse ja nõukaaja lõpul sai veel pisut käidud, aga siis alustasin uuesti alles 2009 Araratil. Tagatipuks kardan ma kõrgust, mis seab omad piirid, mida ma siis tasapisi kompan. Õnneks teisalt jälle aklimatiseerun kergesti, viie-kuue tuhandeni üsna muretult. Olen käinud Kazbekil kaks korda, Damāvandi, Laila tipus, Leninil jõudsin 6400 peale ja siis tuli teadmine, et nii suured mäed pole päris minu rida. Mingeid pisemaid kolmetuhandelisi on kogunenud paras pihutäis, aga nendest ükski pole väga tehniline mägi. Tulevaks aastaks panen meeskonda kokku Donguz-Orunile, see tõotab tulla põnevam ja keerulisem.

Õigupoolest pole need tipud ise mulle hirmus tähtsad, pigem teetähised, et näe, sain hakkama. Mulle meeldib protsess ise, alates hetkest, kui võtad kaardi ette ja hakkad marsruuti vaatama, keerulisematest kohtadest fotosid välja otsima ja plaanima. Olgu siis tegu tipu või matkaga. Ja mind kisub ikka kuskile, kus rahvast vähem ja rada pole ees väga laiaks tallatud. Ma ei kasuta peaaegu kunagi giide. Aga kaaslased on olulised. Mägedes käijad on minu inimesed. Seal üleval, nende inimeste seltsis olen ma palju parem inimene kui siin all.

Mägedes on ju veel lisaks tippudele nii palju muud teha. Oma hirmudele silma vaatamiseks hakkasin kaljuronimisega tegelema. Uskumatult mõnus vertikaalne jooga ja kõrgusekartuse vastu töötab muide suurepäraselt. Thbilisi lähedal on üks vahva kanjon, kus suvel end jahutada. Oleks ainult aega, siis vaataks ka Imerethi suured kanjonid üle. Kangesti tahaks proovida sealsamas ka koopamatkamist ehk speleot, aga pole õigete inimestega trehvanud.

Kartveelias on tohutult eri raskusastmega matkamarsruute, küll ametlikke, küll isetegevuslikke, praegu on mu pilk Lääne-Svanethi mägijärvedel, mis on uskumatult ilusad, aga väga raskesti ligipääsetavad ja käidud on seal imevähe. Lõpuks ostsin kõige selle jaoks omale vana maasturirondi ja avastasin, et kui asfaldilt maha keerad, saab lusti kuhjaga ka ilma raske seljakotiga ringi vantsimata.

Ma olen ikka öelnud, et olen spetsialisti vastand – tean ja oskan pisut kõike, aga mitte midagi väga hästi. Aga mulle nii meeldibki.

Mainisid, et sind huvitab ajalugu ja vanad kivid. Neid siin tõesti jagub, aga kui hästi on need ära uuritud ja kas oleks veel midagi avastada?

Eestis, mis mandrijää alt 10 000 aastat tagasi välja sulas, on pisut raske kujutleda, et Kartveelia vanim arheoloogiline objekt (Dmanisi kolp) on 1,8 miljonit aastat vana. Kui Eestis Pulli asula rahvas kala püüdis, leiutati siin veinitegu. Kui eestlaste suured ja sõjakamad naabrid olid venelased, rootslased ja sakslased, on kartvelid olnud kiilutud pärslaste, Rooma impeeriumi, türklaste ja hiljem venelaste vahele. Tänasega võrreldes oli maa kunagi asustatud sootuks tihedamalt ning kindlusevaremeid, vanu kultusobjekte ja asulakohti on siin tuhandeid. Kõik need objektid ei jõua kunagi registritesse. Pandeemiaaegsetel retkedel Borjomi kandis komistasin ise mitmetele objektidele, millest tuttavad arheoloogid midagi ei teadnud. Ses mõttes on siin ka hobiarheoloogile avastamise rõõmu tohutult. Selle varjukülg on muidugi takistamatult lokkav must arheoloogia, millega riik praktiliselt ei tegele.

Vist kõige põnevamad rajoonid selles mõttes on lõuna pool, kuhu turistid väga sageli ei satu. Paravani järve taga Abuli ahelikul on Shaori ja Abuli surnulinnad, mis on minu jaoks vist kõige põnevamad kohad Kartveelias üldse, aga terve see piirkond on üle külvatud pronksiaegsete menhiriväljade (esiajast pärinev inimese püstitatud sambataoline tahumata või vähe tahutud kivirahn – toim.), megaliitkindluste varemete ja muude asustusjälgedega kuni kiviaegsete kaljujoonisteni välja. Enamikku neist ei leia ühestki turismibrošüürist.

Tõeline kartveli maailma Atlantis on Samtskhe maakond Türgi piiri ääres. Turist on heal juhul kuulnud Vardzia koobaslinnast ja Ahhaltsihhe kindlusest, aga enne türklaste tulekut 15. sajandil asus Kartveelia tõeline süda just siin. Iga künka otsas on kindlus või kirik, kohalik entusiast kogub tuhande aasta vanustelt hüljatud põlluterrassidelt vanu viinamarjasorte (tänase tarkuse kohaselt siin „Kartveli Siberis“ ju viinamari ei kasva, aga 500 aastat tagasi kasvas küll). Kusjuures see pärandsortide teema on siin maal ühtaegu pööraselt põnev ja kohutavalt kurb, sest vanad viinamarjad päästetakse ära ja ehk säilib ka kohalik päris tomati maitsega tomat, aga samal ajal kaovad mägikülades paljude aiakultuuride kohalikud, täiesti imelised sordid koos viimaste vanamemmedega.

Jalutasime sinuga Thbilisi turul, sa ostsid endale toitu. Millised värvid, lõhnad ja maised! Millised on sinu siinsed lemmikvärvid, -lõhnad ja -maitsed?

Mägironijana on mu maailm natuke mustvalge poole kaldu. Valge lumi ja mustad kaljud. Aga neid värve ja tundeid, kui oled ööpimedas tiputõusule läinud ja kuskil nõlva peal olles hakkab taevas tasapisi heledamaks tõmbama, harjad tõmbavad korraga taevasse musta juti ja vähe aja pärast heidavad oma pikki varje... ei ma ei oskagi kirjeldada, see on üks neid elu imesid, mille jaoks peab sinna kohale minema ja ise selle higi valama. Kahjuks on minu ametis oktoober üks kõige tihedam kuu, nõnda pole ma kunagi jõudnud oktoobrikuisesse Ratšasse sellel õigel ajal, kui kõik on kuldse-punasekirju. Thbilisi ümbruse sügis on kuldne, mõnel nädalavahetusel ikka jõuan lehtedesse sahistama.

Lõhnatajuga on mul kui staažikal piibuinimesel kehvasti, aga vürtsileti ees turul seisaks ja imaks neid lõhnu endasse vist pikalt, kui piinlik poleks.

Maitsed... eks kõik oota nüüd kiitust Kartveli köögile, aga selle keerukus ja võlu on ju peamiselt selle lihtsuses. Mingeid väga peeni maitsenüansse siit ei leia. Hästi küpsetatud liha, lihtsad juustud, pihuga maitserohelist, tummine ja jõulise maitsega vein. See, mis põhjast tulnud inimest siin rabab, on puu- ja köögivili. Mina paadunud viinamarjahoolikuna sõin mitu esimest sügist kaks-kolm kilo viinamarja õhtusöögiks, nüüd olen vist isu täis saanud, üle kilo enam ei taha. Aga seda ma ju teadsin oodata. Kartveli tomat seevastu ründas täiesti alatult, selja tagant ja lõi puhtalt nokki. Ükski Eesti koduaia tomat ei saa ligi ka. Nii palju päikest on asi, millele meil pole lihtsalt vastust. Seda võib süüa nagu õuna. Õunad on vist ainus asi, mis Eestis on maitsvamad – ma just meie kohalikke sorte pean silmas, suisleppa, lambanina jne.

No ja siin on ikka asju, millest me kuulnudki pole, Kartveelias kasvab kõik, mooruspuust kiivini. Veini juba nimetasin, ma pole küll väga suur veinijooja, aga siin ju ilma ei saa. Kartveli vein tahab harjumist, kui tuled Euroopast. Vastupidi ka, sai millalgi korralikku prantslast proovitud, kuidagi plassi mulje jättis pärast Saperavit. Punane on kartvelide jaoks muidugi üldse naiste jook, need kipuvad olema pealegi magusa poole kaldu. Mehed joovad ikka valget või pigem seda merevaigukarvalist, mis igapäevaseks pruukimiseks on toekam, supra jaoks tehakse lahjat kerget, et mees ikka toostireale vastu paneks.

Tekst: Tiit Pruuli

Foto: Vahur Loki erakogu

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Ühepajatoit ja kaalikas – kas ainult eestlaste lemmik? Kindlasti mitte!
• „Nad tegid ajalugu!“ ehk Kuidas käis esimene Eesti tiim päikeseautode maailmameistrivõistlustel
• Kuidas targalt reisida?
• Kolm nädalat matka Nepalis pilvepiiril
• Hooajaline töö kui pikk elamusreis talvevõlumaal
• Purjetamine ümber maailma – unistus, mis tasub ellu viia!
• Aastaga 52 riiki
• Jaan Joonatan Pruuli: „Eriti meeldisid mulle öised vahikorrad.“
• Monorattaga Prantsusmaalt Eestisse
• Liibanon – islam ja kristlus koos
• Kus on kvarteli maailma Atlantis?
• Kaks kanget Kaukaasias
• Seiklusspordi MM Lõuna-Aafrika Vabariigis
• Jääme mäletama Priit Vesilindu (1943–2023)
• Tooteuudised
• Kroonika