Kuue maa ja ühe mere taga

Peeter Annus matkas 400 km jalgsi paigas, kus meri lummab ja mäed tõmbavad – Lüükia teel Türgis.

2007. aasta septembris-oktoobris käisin jalgsimatkal kuue maa ja ühe mere taga asuval Lüükia teel, türgi keeles Likya Yolu. Jõudsin 500-kilomeetrisest teekonnast läbida u 400 km, siis – pärast Phaselis’t Kemeri lähedal – sai aeg otsa.

Huvi sai alguse küsimustest, kas Türgi maapiirkonnas on võimalik matkata ning kas seal on tähistatud matkaradu? Veebiotsingu jaatavale vastusele lisas võlu reklaamlause 1999. aastast, mil Sunday Times paigutas Lüükia tee kümne parema raja hulka maailmas.

Rada on tõesti vaheldusrikas: kord laskub rannikule, kord tõuseb mägedesse. Tee kulgeb nii turismipiirkondades kui ka küllaltki arhailist elu elavate külaelanike juures, põikab täiesti metsikutesse paikadesse ja viib läbi arvukate antiiklinnade varemete.

Üle keskmise raskusastmega rada kulgeb paralleelselt rannikuga, kaugenedes sisemaa suunas kõige rohkem 10 km jagu. Ala on enamasti mägine. Mägede kõrgus on küll tagasihoidlik, jäädes vahemikku poolest kilomeetrist kuni kilomeetrini, kuid see-eest on tõuse ja langusi palju. Ületatud ja laskutud kõrguste vahed on mägiradadel u 400–800 meetrit päevas. Päevatee pikkus oli 20 km ringis.

Pikka lauskmaad naljalt ette ei satu. Kui tekibki võimalus liikuda pool päeva tasasel maal, siis valdavalt sõiduteel rannikut või jõeorgu pidi.

Leidub ka kohti, kus edasiliikumiseks läheb käte abi tarvis. Mägirajad on suhteliselt kivised. Jalge all loksuvate lahtiste kivide tõttu peab vahel enne igat sammu hoolikalt vaatama, kuhu astuda.

Ajalooliselt on mägirajad kunagised külade ühendusteed, migratsiooniteed suve- ja talvekarjamaade vahel või lihtsalt kitserajad.

Teed küsides ei teadnud neid radu tihtipeale ka kohalikud. Küll juhatasid, millist maanteed mööda minna või millises suunas paikneb mingi asula, kus aga matkarada täpselt läheb, see oli neile mõistatus. Enamik mägiradu pole ju igapäevakasutuses – jalutamise asemel sõidetakse bussi või autoga. Samas on need rajad otseteed külade vahel.

Tuhandeaastane piraatide paradiis

Mitmel korral veetsin öö rannal. Enamasti oli kiviklibuse ranna ja sooja veega lahesilm ainuüksi minu päralt.

Sagedamini vilksatas meri aga kaugemal. Tee kulges kõrgetel kaljudel, kaugel all säras ere- või helesinine veepind, mida liigendasid asustamata väikesaared, kaljused lahesopid, kuhu pääses ainult jalgsi või paadiga.

Paar korda üllatas mõne abaja ääres üksildane söögikoht, mis ootas paadituriste. Läbi aegade on sealsed lahesopid ja saared olnud piraatide tugipunktiks. Piraadid tundsid end siin kindlalt; omal ajal vangistasid nad isegi noore Julius Caesari.

Rannakõverik on sedavõrd sopiline, et kellegi taba- mine on õnnemäng. Rooma riigi langemise järel oli seal lausa tuhandeaastane piraatide paradiis. Pärast sisserändu praeguse Türgi alale jäid türklased rannikumägede taha pidama – mere äärde välja nad ei tulnud ja mägedetagu- ne vöönd oli tuntud kui piiriala “Uç”, türklaste Metsik Lääs. Lõplikult sai piraatidest jagu alles Briti merevägi 18. sajandil.

Maastikupildis hurmasid õdusalt kodused pikaokkalise männi metsad: okkavaip maas ja vaigulõhn hõljumas. Huvitav oli ka maasikapuu – selle tihke läikiv pruunikas- punane koor paistis kaugele. Mäed on lubjakivist, päris kaljused, kuid kivikülvi vahel laiutab makja – igihaljas okkaline võsa. Midagi sammalpehmet sealt ei leia, tork- tamm, kadakas ja mis kõik veel on kangekaelsed torkima. Et käimisel ei tahtnud kuidagi lühikestest pükstest loobuda, siis tuli aegajalt kuresammul või külg ees liikuda. Kui tasakaalu kaotusel oli valida, kas pudeneda raja äärelt või taastada tasakaal okasvõssa maandudes, oli viimane variant parem, kuigi vägisi tuli pähe anekdoot hundist, kes siiliga tagumikku pühkis.

Magamiskott tähistaeva all

Õhtupäike lõi hilissuve meeleolu. Viimased valged tunnid enne hämarikku oli kõige mõnusam käimise aeg, jahe ja mahe oli olla. Samas tuli ümbrust jälgida, sest ööbimiseks sobivat maastikku leidus tee kõrval vähe – enamasti oli maapind okkaline, kivine ja kõvasti kaldus. Kui maapind oli puhkamiseks piisavalt sile, siis ei teinud paha ka tagamaid uurida: kas ülalt võib kive veereda, milline on allalibisemise võimalus, ega kellegi teele ette jää.

Öömajaks oli enamikel juhtudel termorestist matt ja magamiskott tähistaeva all. Suure kallaku tõttu polnud telgiga ööbida alati võimalik. Ka vihma tõenäosus oli väike, öössooja oli vähemalt 15 o C, õhus hõljus mõni sääsk, kuid verd ei imenud.

Paar korda peatusin pansyon ́is – nii kutsuti ööbimist külaelaniku juures. Kolm ööd veetsin päris pansionis, korra magasin puulavatsil ja paar korda telgis.

Telk osutus hädavajalikuks rännaku ainsal vihmapäeval, kui sadas keskpäevast õhtu kuueni. Õhtu oli hall, ilm jäi jahedaks ja tuuliseks. Telgis sai tuulevarju ja sooja. Enne keskööd kuuldus, kuidas metssead matsutasid puu all metspirne. Hommikupäikeses sättisin märjad riided kuivama. Kuivade riietega taastus normaalne rütm, jälle algas vastuse otsimine igahommikusele küsimusele – huvitav, mis siis täna juhtub?

Juhtus näiteks niimoodi. Rada – selline kitsuke muularada – tõusis loogeldes üpris järsult mäkke. Kiirustasin, et jõuda enne pimedat üles, lagedamale alale sobivat laagripaika leidma. Hämaras kadus õige rada käest – valisin teeharu, mis oli kutsuvalt selgepiiriline, kuid muutus märkamatult olematuks, nii et lõpuks ekslesin huupi. Väljas oli täiesti pime ja eksimispunktist kaugemale kaldumine oleks mind hommikul otsingu taasalustamisel pidepunktideta jätnud.

Nii kujunes olukord, kus õige tee asemel oli ümberringi vaid järsak okkalise põõsastiku ja kaljurahnudega. Suuremate kaljurahnude taga kumas ahvatlev taevavalgus, nagu oleks mäehari ligidal. See mulje oli ekslik. Õnneks avastasin pisut ülespoole pürgides kaljude vahel napilt magamismati suuruse okasvõsast vaba maalapi. Kui poleks leidnud, tulnuks hommikuvalguseni lihtsalt kaljul kössitada. Öösel lõi mägede vahel välku, kuid ei mürista- nud ega sadanud ka vihma. Hommikul prooviretki tehes avastasin juba teisel katsel kaotatud raja.

Elurütm käis paratamatult päikese järgi: pimenes vara, valget aega oli hommikul seitsmest õhtul seitsmeni. Päikese loojangu ja kuu tõusu vahele jäi kõige pimedam aeg – mõtisklemise ja kuulatamise aeg. Sügise hakul häälitseb loodus hõredalt. Mägede hääled tundusid algul võhivõõrad: kivide veeremine (nii need mäed kuluvad), suurte loomade liikumise klobin, harvad linnuhõiked, ühes orus sumin, nagu oleks terve org meelinde täis. Kolmandal õhtul lendas kuuvalguses oliivipuule, mille all olin uinumas, öökull. Vaatasime öökulliga tõtt vaevalt paari meetri tagant. Vast pidas ta mind mittesöödavaks, ohutuks või muidu ebaoluliseks, aga istus ta seal ligi 5 minutit ja ajas mingit oma asja.

Mis meil muuseumis, see neil tarbimises

Kui mõni kümnetuhande elanikuga suvituslinn kõrvale jätta, siis enamasti viis tee läbi väikekülade või mõne hajali maja kõrvalt. Omaette paiknevad majad olid tihtipeale inimtühjad, kolimisjälgedega. Elanikud olid suveks siirdunud mujale, eelkõige koos loomadega yaila`dele – mägikarjamaadele. Need majad tundusid nagu ajutised peatuspaigad, mitte kodud.

Suuremas külas oli reeglina mošee, veel suuremas külas ka pood. Külamošee koosseisu ei pruugi kuuluda minarett – palved kostuvad maja küljest valjuhääldist. Kindlasti oli aga kõige väiksemagi mošee juures jalatsiriiul ja rida pesemiskohti; see oli januse rändaja rõõm – saab vett. Küla kõige vanem ehitis võib olla hoopis veehoidla, selline kuppelkatusega otomani tüüpi ehitis.

Kui juhtus, et küla paiknes antiiklinna varemete kõrval või sees, siis oli hoonete seintes näha Rooma riigi aegseid ehitusdetaile, kive kreekakeelse tekstiga. See, mis meil oleks ammu muuseumis, oli seal tarbimises. Nägin Sidyma kõrval terrasspõllu toetusmüüri, mis oli osaliselt täidetud kreeka sammaste tükkidega.

Väikelinna uunikum oli bussijaam. Eraldi hoonet ega silti ei paistnud, aga kui olid piisavalt lähedale jõudnud, hakkasid mehed ootamatult hõikuma, et kuhu sõidad ja viipasid mingile platsile. Siis mõistsin, et bussijaam võib olla ka üks putka ja mõtteline osa ruumist.

Külades, kus elanikega kokku puutusin, olid tavaliselt paigale jäänud vanemad inimesed, kelle täiskasvanud lapsed töötasid linnas. Lapsi oli 3-5. Lapsed püsisid kodus nendes asulates, mis olid täis kasvuhoonelahmakaid, suuresti tomatite ja paprikate kasvatamiseks. Türgi on kogusaagilt maailma kolmas tomati- ja esimene kurgi- tootja. Ešeni jõe suudmelagendikul oli kasvuhooneasu- laid, kust elamud ja muud hooned esimese hooga väljagi ei paistnud.

Väga südamlik kohtumine oli keskeas abielupaariga, kelle kodus üksildases kohas Yalin Buruni poolsaarel käisin vett küsimas. Nad nõustusid sõbralikult. Siiski päris mees veidi kõhklevalt, kas meid on palju. Kui selgus, et olin üksinda, siis oli kõik korras. Sain vett ja jõime teed. Selgus, et lähim veekoht on 10 km kaugusel – naabrimees aitab vett autoga tuua. Suurem grupp oleks nende veevaru ammendanud. Nad elavad seal vaikselt, jõudumööda kasvatavad oliive, kui aga sügisel vihma ei tule, siis on oliividega lõpp.

Kosutav on meenutada ka kallurijuhti pahkluuni ulatuva tolmukihiga karjääriteelt, kes võttis kiiruse maha ja möödus teosammul, et mind mitte tolmutondiks muuta.

Külades oli islamimaade meestekesksust teades kummaline märgata, et enamasti olid need naised, kes külavahel teed jooma või sööma kutsusid või öömaja pakkusid. Perekonnapea aga tavaliselt jätkas oma istumist või askeldamist. Lapsed olid küll igas külas kanged halloo-hüüdjad. Meeste rõivastuses midagi traditsiooniliselt rahvuslikku ei olnud, lihtsalt viigi- või teksaspüksid, vahel mõni huvitav müts. Naised kandsid värvilisi puhvpükse ja enamik rätikuid.

Raske oli eristada ehtsat külalislahkust ja uudishimu äritsemishuvist. Eriti seal, kus turiste sagedamini liikus. Sissejuhatus oli mõlemal juhul ühesugune „Halloo, tšai?“ Teed kutsuti jooma nii heast südamest kui ka sooviga pakkuda rohkemat ja sellega teenida. Kutsele vastamine andis ka võimaluse lihtsalt vestelda.

Külades räägiti reeglina ainult türgi keelt. Olin mõne kuu türgi keele kursustel käinud, mis andis võime oma küsimus või probleem kuidagi sõnastada. Ja kuigi ma pikast vastusest sain aru vähe, märkasin ometi mulle olulisi võtmesõnu ja kehakeelt. Paari-kolme sõnalise lausepoolikuga sai paluda vett, teejuhatust, pärida tervise, laste ja nende vanuse kohta ning sõbralikult hüvasti jätta.

Pood iga 2-3 päeva järel

Külapoest sai sööki osta iga 2-3 päeva tagant. Kauba valik oli piiratud: põhiliselt kuivained, juust, vorst. Samas võis puududa köögivili, piim, laiem leivavalik ja liha, sest paljutki saavad kohalikud elanikud oma majapidamisest.

Sooja toidu jaoks võtsin kaasa rootsi sõjaväekateloki ja priimuse, mida õhtuti aeg-ajalt kasutasin (selle komplekti käsitsemise peaesitus oli siiski lennuvälja turvakontrollis). Keedetud toidud olid enamuses pakisupi põhjal.

Paki- ehk kiirsupil on Türgis traditsioonidega eelkäija – tarhana. Seda valmistatakse suvel – keedetakse köögivilju, lisatakse jahu ja jogurt, tainas mätsitakse latakateks, pannakse nädalateks kuivama ja siis peenestatakse. Talvel pannakse puru vette, lisatakse vürtse ja keedetakse supp valmis.

Suppide maitsestamiseks kasutatakse palju piparmünti, liharoogade juurde punet ja sidrunit. Vorst oli vasika ja mingi linnuliha segu, sealiha ei kasutata. Suurepärane janukustutaja oli airan – soolane jogurtijook, petiga võrreldes veidi rasvasem ja soolasem. Sool taastab higistuskadu ja säilitab jooki kauem.

Õhtusöök külaperes oli teisiti kui meil. Pere istus vaibal ümber ajutiselt tekitatud laua, mille jalaks oli madal ja lai torujupp, selle peal u meetrine ring serveerimiskandikut. Sööjal oli süles leht õhukest valget leiba, mis oli nii toiduks kui ka salvrätiks. Eraldi taldrikuid ei olnud, igaüks sõi oma lusikaga ühistest nõudest ja kahvlit kasutati ainult hädapärast. Söögiaja lõpetas tee, kohvi joomisest polnud märke. Teejoomise standard on armud – liivakella profiiliga habras teeklaas (armud – türgi keeles ‘pirn’).

Päevasooja tipphetked: 29-34 oC varjus

Isegi sügispalavus on koormav – päevasooja tipphetked olid 29-34 oC varjus. Hea veel, et sügisene päike – suvine on 40-kraadine.

Tuleb arvestada, et vähemalt pool teekonnast kulgeb päikese all, tõusud-langused panevad higistama, janu kimbutab ja vesi pole raisata. Matkaraja kaardil joogivett tähistavad tingmärgid näitavadb küll allikate, kaevude ja tsisternide asukohta, kuid põuane javihmata suvi aurutab sügiseks vee paljudest allikatest ja kaevudesteära ktanud, tolmavatest jõesängidest rääkimata. Niisiis peab mõnel lõigul veega varustamist pikemalt ette kavandama.

Päevas kulus vett vähemalt 4 liitrit. Varasema kogemu- se põhjal oli mu kehale sobivaim rütm juua hommikul ja õhtul nii palju kui mahub ja päeva jooksul napimalt.

Päikest oli nii paljuohtralt, et varju pääsemine tundus kui unistusena. Nagu siis, kui olin teel ülesmäge kõrvuti antiiklinna Xanthost toitnud veejuhtme varemetega. Lõpp-punktiks oli kaks aastatuhandet püsinud käik mäe sisemusseguava, kust väljub vesi mäepõuest akvedukti – käik mäe sisemusse on kestnud juba kaks aastatuhandet. Jahedasse ja niiskesse Kkambrisse jõudmine olin jahe ja niiske, tõeline õnnehetk.: kKükitasin Inpinari allikakambris kahekesi koos konnaga, ainukese retkel kohatud rohelise konnaga.

Kuna palavus nüristab, siis tuli. kKäimisrõõmu taastamiseks tuli teha jahtumispause: varjulises kohas riided seljast ja saapad jalast, peopesad ja jalatallad vastu varjus olnud kive. Hea, kui õnnestus ka tuulduda. Hämmastav – kui meil on majades probleemiks tõmbetuule ära hoidmine, siis lõunamaa ehitised loovad varju ja püüavad tõmbetuult.

Mujal Vahemeremaades peetakse palaval keskpäeval siestat. Kuidas see komme Türgis avaldub, sellest ei saanudki aru.

Kes seal kõnnib rada mööda?

Teise päeva keskel kolmetunnise mäkketõusu järel külani jõudnud, sattusin turistilõksu – söögimajja. Rajale lähimas majas oli selline tööjaotus: mees valvas kodus magavat last ja hõikus möödujaid, naine käis küla vahel ja noppis neid rändureid, kellel oli õnnestunud majast märkamatult mööduda.

Tee joomine jätkus rikkaliku, juba tasulise söögikorraga – ja kahvaltı ehk hommikueine oli väga maitsev. Kogunes kirev seltskond: paar ungarlast, britt, Bangladeshi päritolu britt, eestlane, kaks Türgi neidu. Enamus neist oli turismipiirkonnast üheks päevaks välja jalutanud.

Ramadaani aeg andis võimaluse türklannadelt teada saada, et vähemalt suurlinnades ja turismipiirkondades suhtub noorem põlvkond päevase söömise keeldu leigelt.

Edaspidi kohtas rajal inimesi harva – võis juhtuda, et päeva jooksul ei kohanud kedagi. Mõni üksik kõndija oli kitsekarjus või siis nädalalõpu-sakslane. Info Internetis viitas sellele, et veidi sagedamini käiakse kevadel, õitsemise ajal.

Kitsekarjuseid – reeglina mehed – oli mägedes vähem näha, aga rohkem kosta. Hõikusid nii kitsedele kui koertele.

Radadel oli näha ka jahipadrunite kesti. Suurematest metsloomadest jäi teele metssigu ja sarvloomi. Kõige sagedamini kohtusin kilpkonnadega: tulid teel vastu, sahistasid lehtedes nagu siilid. Ka suur merikilpkonn ujus Liman Ağzı lahes. Madusid sattus teele poolel tosinal korral: roninastik ja siis mingi lühem, kõhnem rohekas madu. Paar korda õnnestus näha ka skorpioni, kelle eripäraks on, et ta ei põgene nagu ämblik.

Rohkem vanakreeka varemeid kui Kreekas

Antiikne Lüükia on Türgi piirkond, kus leidub rohkem vanakreeka varemeid kui Kreekas. Ja sellist antiikpärandi loodusega ühtesulamist kohtab harva. Mine millises suunas tahes, ikka jääb ette mõni Lüükia sarkofaag. Rajal leiab arvukalt antiiklinnade varemeid, millest räägitakse legende. Võimalik on näha ligi kümmet amfiteatrit, sau- na, sambajuppidega ääristatud tänava rohkem või vähem säilinud varemeid. Kaljuseina raiutud hauakambrid ja altarid on juba enamasti Bütsantsi ajast.

Ajaloo teemal piirdun vaid mõne märksõnaga. Xantos – 800 e.m.a Lüükia Liiga pealinn, säilinud sellises ulatuses, et jätkus isegi Briti Muuseumisse viimiseks. Letoon – Lüükia kultuskeskus, mis kipub vee alla jääma.

Phaselise peatänav viib ühest sadamast teise. Selles linnas talvitus aastal 335 e.m.a Aleksander Suur 15 000 mehega.

Sadamalinna Patara’d, millest pajatas juba Ilias, kaevatakse alles liiva alt välja. Väljapanek võib kujuneda ulatuslikumaks kui näiteks Efesoses. Teimiussa, mille varemetelt on kasvanud Üçagiz`i küla. Myra, mille piiskop Nikolaosest sai meremeeste pühak. Temaga seostatakse jõuluvana traditsiooni ning talle on pühendatud Niguliste kirik Tallinnas.

Olympos – mitte Kreekas, vaid org Antalya piirkonnas. Olympose lähistel Yanartase mäenõlval põleb igavene tuli – jalgpalliväljakusuurusel kivipinnal lõõmab juba mitu aastatuhandet arvukalt maagaasilonte. Need leegid lõid müüdi viirastuslikust kimäärist. Pegasus käis siin võitlemas ja maailmale on see paik igavese tule prototüübiks.

Selles numbris

• Jaapanlannad on noored ja saledad
• Paul Theroux: üsna sageli on reisimine lihtsalt ebamugav
• Müstiliselt suur kalaturg Lõuna-Korea
• Seiklusvõistluse sünd
• Matkamiseks pole aega? Siis jookse!
• Kevade otsimine Selja jõel
• Kuue maa ja ühe mere taga
• Tagaukse kaudu Haltile
• Põrgu on päriselt olemas
• Mis Ida-Preisimaa?! Venemaa mis Venemaa!
• Ilus viski-ilm
• Sissejuhatus pöidlaküüdi saladustesse
• Kui pakiraamist jääb väheseks...
• Telk kaasa ja rattaga Venemaale
• Rannapuhkus jalgrattal
• Jalgratas pole rakett
• Et rattamatk õnnestuks
• Veteranmatkaja Ivar Vilde: käimata on Vaindlool ja Kessulaiul
• Milleks telk, kui magada saab ka heinasaos?
• Matkad Metsikus Eestis
• Go Reisiajakiri nr 11 – Aprill 2008