Lääne-Paapua mägedes ja randades

Paapualaste külalislahkus, soojus ja oskus rõõmu tunda elu pisiasjadest on jätnud meisse oma jälje.

Lendame juba teist tundi Uus-Guinea saare kohal ega ole selle aja jooksul näinud ühtegi linna, teed ega asulat. Ainult üks lõputu džungel, millele pakuvad aeg-ajalt vaheldust suured jõed või mäestikud. Need on mu esimesed päevikusse kirjutatud Uus-Guinea saare muljed lennukist, Sulawesi saarelt Lääne-Paapua suurimasse linna Jayapurasse lennates. Selle lõputu roheluse jälgimine paneb fantaasia tööle – tulevad pähe mõtted sellest, kui vähe on sellest saarest endiselt teada, kui palju on siin läbikäimata alasid ning milliseid põnevaid saladusi see loodus endas peita võib.

Lääne-Paapua on Indoneesiale kuuluv osa suurest Uus-Guinea saarest, mis on Gröönimaa järel suuruselt teine saar maailmas. Saart katab üks maailma suurimaid terviklikke vihmametsi, mille raskesti ligipääsetavas keskosas elavatel loodusrahvastel on veel tänapäevani säilinud aastatuhandete vanune elukorraldus ja mõned neist ei ole siiani välismaailmaga kokku puutunud.

Minu kauaaegne soov on olnud külastada selle saare südames, Baliemi jõe ääres elavaid mägipaapua rahvaid. Dani, Lani ja Yali rahvastel on veel suures osas siiani säilinud aastatuhandete vanune loodusrahvaste kultuur. Möödunud aasta septembris viisin selle kaua meeles mõlkunud plaani ellu koos reisikaaslase Mardiga.

Wamena – linn metsikus Lääne-Paapua südames

Pärast pea ööpäeva kestnud retke kolmel lennukil maandusime Lääne-Paapua saare keskel asuvas Wamena linnas. Wamena on väike 30 000 elanikuga linnake, mis on keskuseks ümberkaudsetes mägedes elavatele rahvastele. Siin käiakse turgudel kaupa müümas ja eluks hädavajalikku hankimas.

Lennujaamast välja astudes „ründavad“ meid oma teenuseid pakkuvad giidid. Siin ennast müüvad teejuhid otsivad kerget, aga tulusat teenistust. Kuna meie eesmärk oli piirkonda avastada omal käel, astusime kindlal sammul edasi. Hotelli poole jalutades tundub Wamena nagu iga teine Indoneesia väikelinnake, ainuke kohe silma hakkav erinevus on siinsed elanikud. Nimelt, kui enamik Indoneesia elanikest kuuluvad Kagu-Aasia rahvaste hulka, siis Uus-Guinea saare elanikud on melaneeslased. Nad on märgatavalt lühemad, tumedama naha ning kräsus peaga.

Esimese päeva võtsime matka ettevalmistuseks – taotlesime politseist surat jalan'i  ehk loa linnast lahkumiseks, ostsime matkaks veidi süüa ja kingitusi ning pakkisime seljakotid.

Esimese tunde tänapäeva Wamenast saime kohalikul turul, mis on linnakese nn tuiksoon. Siinne turg on tõeliselt kirgas ja elav – müüakse porgandeid, bataati, papaiat, mägijõgedest püütud kala ja paljupalju muud. Turg on kõige parem koht tänapäeva Paapua kontrastide nägemiseks. See on koht, kus kohtub tänapäev ja sadade aastate vanune kultuur. Rahvas turul näeb välja ikka selline nagu igal pool Indoneesias – veidi räbaldunud riided seljas, mobiil ühes käes ja hunnik määrdunud ruupiaid teises. Siis aga kõnnib läbi rahvahulga meie mõistes paljas mees – tema ainukeseks rõivaesemeks on koteka ehk pudelkõrvitsast valmistatud peenisetorbik. Meid võttis see hetkeks kohmetuks, aga teiste turuliste jaoks ei olnud siin midagi imekspandavat. Suurem osa Wamena ja selle ümbruse rahvastest kannab tänapäeval humanitaarabiga saadud värvilisi ja räbaldunud rõivaid, aga veel 20 aastat tagasi kanti siin kõikjal koteka't ja rohuseelikut.

Baliemi org – Dani ja Yali rahvaste juurde

Päikesetõusu ajal ootab hotelli ees auto, mis viib meid siinse ainukese sõidutee lõppu – sinna, kust edasi saab vaid kondimootoriga. Auto on selle sõiduki kohta muidugi palju öeldud – pigem on see autot meenutav ja hädapäraselt liikuv masin. Autosse istudes peab hoolega vaatama, et jalga läbi autopõhja ei astuks, künklikul kruusateel mõistan, et amorte ja pidureid pole sellel autol juba ammu ning bensiinipaagiks on käigukasti kõrval olev kümneliitrine plastkanister.

Kuna tänapäeva Wamenasse on päris hea lennuühendus, käib ümberkaudsetes külades päris palju huvireisijaid, oma tuhat külastajat aastas. Meie eesmärk oli aga minna kaugemale, Yali rahvaste juurde, kelle eluolu on väidetavalt kõigist mägipaapuatest kõige traditsioonilisem. Enamik huvirändureid teevad kas päevamatku linna ümbruses või lähevad veidi kaugemale koos kohaliku teejuhi ning vett ja toitu kandvate porteritega. Meie soov oli võimalikult ehe kogemus ja seetõttu võtsime matka ette omal käel. Seljas suur matkakott ning näpuvahel politseilt saadud hädapärane kaart, turnisime üle Baliemi jõge ületava rippsilla ja suundusime üles mägedesse.

Meid küll hoiatati võimaliku äraeksimise pärast, aga järgnevate päevade jooksul sai selgeks, et see ei ole lihtsalt võimalik. Kõikjal leidus mõni uudishimulike poiste kamp, kes meile õige teeotsa kätte näitas või nii igaks juhuks kilomeetrite kaupa järele jooksis, kontrollimaks, kas me ikka õige tee valida suudame.

Meie plaan oli läbida kümmekond eri küla, magada perede juures ning süüa seda, mida meile pakutakse.

Wamenas oldud aja jooksul tekkis meil väike kõhklus oma reisisihi valiku suhtes – eriti ei naeratatud, meid jälgiti umbusklikult ning aeg-ajalt jälitasid meid tugevas vines tüübid, kelle plaane või soove me ei mõistnud. See kõik tekitas kerge kartuse eesoleva ees, aga juba esimeste mägedes matkatud tundide jooksul mõistsime, et meie kartused olid asjatud. Mägirada käies tervitasid kõik vastutulijad viisakalt, naeratasid ja andsid kätt. Sageli küsiti meie reisiplaanide kohta ning vahel pakuti seljakotist võetud suhkruroo või lõkkes küpsetatud bataadi näol reispassi.

Mööda mudaseid nõlvu pilvemetsa poole

Kuna enamik siinsetest küladest asuvad 2000–3000 meetri kõrgusel üle merepinna, on temperatuur paras ja õhk meeldivalt värske. Samas oli matk arvatust palju raskem, sest enamiku ajast ei püsinud teerada ühel kõrgusel, vaid lookles mäest üles-alla. Mõne päeva jooksul laskusime korduvalt 1000 meetri jagu alla orgu ning siis taas sama palju mäest üles. Kohalikud elanikud on sellise mäkkerühkimisega ikka uskumatult hästi kohanenud. Sel ajal, kui meie hing paelaga kaelas mäest üles ronisime, jooksid meist lapsed mängleva kergusega mööda ning meie järel sammuvad naised mitte ainult ei kandnud suuri mugulatega täidetud kandekotte seljas, vaid nii muuseas kudusid varraste välkudes uusi.

Kuna Baliemi org asub ekvaatori all, on tugev vihm siin igapäevane kaaslane. Päev algab kauni päikesepaistega, seejärel tekivad ennelõunal esimesed pilved ning pärastlõunal algab sadu, mis sageli lakkab alles öösel. Kuigi mõned paapuad käivad ringi vahvate banaanilehtedest valmistatud vihmakeepidega, ei lase nad end vihmast häirida. Lõpuks harjusime ka meie kõikjale kleepuva poriga ega lasknud end aluspesuni märgadel riietel häirida.

Olgugi, et rada on väsitav ja porine ning olemine niiske ja jahe, kompenseerib ümberringi laiuv vaade need ebamugavused täielikult. Siin-seal on heinasaadu meenutavad mägipaapuate onnid, madalamaid nõlvu katavad kiviaedadega ümbritsetud põllud ning mäetippe katavad võimsad pilvemetsad. Korduvalt tuleb ületada jõgesid ja jugasid ning aeg-ajalt on ainukeseks rajaks soisele pinnasele langetatud suured ja pikad puutüved.

Yali hõimu külaelu

Enne õhtut külale lähenedes kohtame vastutulevat meest, kellelt jutujätkuks küsime, kas me ehk külast öömaja saaksime. Ta vastab jaatavalt ja nii igaks juhuks hõikab mäeotsast alla orgu ning teavitab küla meie tulekust ette. Külale lähenedes lippab meile vastu nooremapoolne naine, kes meid naeratades tervitab ja käekõrval oma onni viib.

Mägipaapuate külad koosnevad väikestest heinakuhje meenutavatest hüttidest, mida ümbritsevad kaunid kivimüüriga piiritletud aiad. Hüttide katused on valmistatud heinast ning seinad puidust. Muldpõrandat katab paks kiht heina, millel on mugav istuda ja magada. Ruumi keskel asub tulease, millel olev lõke annab sooja ning kus valmistatakse süüa.

Päevad veedetakse peamiselt ümberkaudsetel põldudel töötades või uusi maa-alasid põlluks aletades. Mägipaapuad kasvatavad peamiselt bataati, jamssi ja tarot – erinevaid kartulit meenutavaid mugulvilju.

Pimeduse saabudes hakkab hüttide heinast katusest suitsu tõusma – on õhtusöögi aeg. Pere istub ümber lõkke ning ema ja tütar askeldavad toidu kallal. Vahel harva pakuti meile söögiks riisi või hautatud kapsast, aga lõviosa ajast oli hommiku-, lõuna- või õhtusöögiks lõkkes küpsetatud taro või bataat. Esimestel kordadel maitsesid nimetatud mugulad hästi ja eksootiliselt, kuid kui neid süüa kümnendat või viieteistkümnendat korda, hakkavad meie ärahellitatud maitsemeeled streikima. Tee, mis tahad, aga alla ei lähe. Pererahvas aga sööb neid sellise õhinaga nagu meie esimesel korral – toit ei ole siin maitseelamuse saamiseks, vaid eluks vajalik kütus. Igal perel on küll oma siga, kellega eluaset jagatakse, aga see tapetakse mõne väga olulise sündmuse korral ja süüakse koos kõigi külaelanikega.

Pärast õhtusööki valitseb videvikumeeleolu – aetakse juttu, naerdakse, vaadatakse lõket ja suitsetatakse. Õhtu jooksul käib meie hütist vast kogu küla läbi. Kõik tahavad kaugeid külalisi näha ja tervitada. Tuppa astujad on äärmiselt rõõmsad ja soojad – suruvad kätt, kallistavad ja naeratavad. Rõõm siinolekust on vastastikune. Kõigil Paapua rahvastel on oma keel, need on aga kohati üksteisest sama erinevad, kui näiteks seda on eesti ja hiina keel. See on nii suurte looduslike takistuste ja vahemaade tõttu. Kõik aga räägivad lisaks oma keelele ka vähem või rohkem Indoneesia keelt, mis ka meile siin oldud aja jooksul algtasemel meelde jäänud on. Lisades algtasemel keeleoskusele paberil välja prinditud fraasid, Google Translate’i mobiilirakenduse ning rahvusvahelise käte ja jalgade keele, jagub meil juttu laialt kogu õhtuks.

Pärast jutuajamist jätab pere meid lõkke äärde magama ning lahkub – vast naabrite või sugulaste juurde. Suitsuvinene õhk, mööda hütti ringi ragistavad rotid ja keha söövad putukad ei lase küll kohe uinuda, aga pikad matkapäevad teevad õige pea oma töö.

Tagasi Wamenasse jõudes oleme küll väsinud, aga rõõmsad ja rahulolevad. Paapualaste külalislahkus, soojus ja oskus elu pisiasjadest rõõmu tunda on jätnud meisse oma jälje. Võtame sooja duši ning lõpetame muguladieedi näsi gorengiga, mis on traditsiooniline Indoneesia riisi- ka kanaroog, peale rüüpame külma Coca-Colat ja tunneme, et midagi enamat ei oskakski tahta.

Paapua maagilised paradiisisaared

Varem Indoneesias reisides olen kuulnud lugusid müstilisest paradiisist nimega Raja Ampat. Saartest, kus on säilinud veealune elu, millesarnast mujalt ei leia ning mis on kaetud lopsaka vihmametsa ja ümbritsetud pimestavalt valge liivaga. Kontrastiks mägedele ja saare sisemaa elule otsustasime reisi teises etapis selle paiga üles otsida.

Nagu kõikidesse Lääne-Paapua paikadesse, on ka Raja Ampatisse minek üks vaevaline ja aeganõudev seiklus. Lähim linn on Tallinnast veidi väiksem olev Sorong. Pärast seal maandumist võtsime esimese takso, tegime kiire poepeatuse, et osta hädavajalikku (loe: kast Indoneesia õlut, snäkke ja šokolaadi) ning kiirustasime edasi sadamasse. Juba kaugelt hakkas silma suur tunglemine päeva ainukesele ekspresspraamile. Pärast kahe ja poole tunnist loksumist jõudsime kohale Raja Ampati suurimale saarele Waigeole. Sadamas ootas meid väike paadike, millest tervitasid vennad August ja Setmel, kes peavad väikest kodumajutust Kri saarel. Seal asuvast väikesest bangalost saab meie kodu järgmiseks kaheksaks päevaks. Veel tunnike päikeseloojangusse sõitmist ja olemegi kohal.

Hiljem Waigeo saare saginast eemaldudes on lõpuks aega mõelda selle üle, kuhu me õigupoolest jõudnud oleme. Ekvaatorini on siit vähem kui 50 kilomeetrit, lähim saarestik põhjas on Pulau, lõunas asuva Austraaliani on vaid 1200 kilomeetrit ja otse läände sõites oleks esimeseks maismaaks 3000 kilomeetri kaugusel asuvad Marshalli saared.

Ainulaadne Raja Ampat

Raja Ampati arhipelaag koosneb 1500 väikesest ja suuremast saarest ning on mitmete teadlaste ja organisatsioonide poolt nimetatud kõige mitmekesisema vee-elustikuga paigaks planeedil. Näiteks on siin esindatud 504 eri koralliliiki, mis on 75% kõigist maailma koralliliikidest. Võrreldes näiteks kogu Kariibi merega, on siin koralle koguni kümme korda rohkem.

Kalarikkus on kõrge nii kogu biomassi kui ka liikide poolest. Ühes kuulsaimas sukeldumiskohas nimega Cape Kri on dr. G.Alleni poolt 2012. aastal kirja pandud maailmarekord – 374 kalaliiki ühe sukeldumise jooksul. Kokku on Raja Ampatis loendatud üle 1400 kalaliigi, kellest 42 elavad ainult selles piirkonnas.

Sellel Eestimaa-suurusel alal elab alla 50 000 inimese, kes kuuluvad peamiselt Paapua või Lõuna-Maluku rahvaste hulka.

Kõiki saari katab troopiline vihmamets, mis ei jää oma liigirikkuse poolest veealusele elule palju alla. Suurt osa puudest, taimedest ning linnu- ja loomaliikidest kohtab ainult siin ja ei kusagil mujal. Ühed kaunimad ja ehk ka tuntumad asukad on uhkeldava välimusega paradiisilinnud, keda siin võrdlemisi kerge vaevaga näha saab.

Kri saar

Meie valisime oma kodusaareks väikese, umbes 3 kilomeetrit pika ja kilomeeter laia Kri saare. Kuna paadikütus on selles kauges Indoneesia nurgas hirmkallis ja pikki saarte või sukeldumiskohtade vahelisi sõite ei ole mõistlik liialt palju ette võtta, on peatumiskoha optimaalne asukoht kõigi huvipakkuvate kohtade suhtes väga oluline. Lõpuks leidsime, et Kri saar võiks ehk kõige kesksema asukohaga olla. Selgitamaks, mida tähendab hirmkallis paadisõit, võib tuua näitena, et 30-minutiline paadisõit maksab umbes 100 eurot.

Mõistagi oli meie peamine eesmärk siinse veealuse eluga tutvumine ning Kril ja selle ümbruses on neid võimalusi lõputult. Saart ümbritseb kaunis korallriff, mille idatipus on juba eespool nimetatud maailma liigirikkaim paik. Lisaks asub Kri saarest vaid kilomeetrise ujumise kaugusel Mansuari saar, mis pakub veelgi kuhjaga avastamisvõimalusi. Samuti ei ole teistel saartel või avamerel asuvad sukeldumispaigad liialt kaugel.

Saar ise on vaikne ja idülliline, kus ei ole kunagi püsivat asustust olnud – ainukesed siinsed elanikud on kodumajutusi ja kahte sukeldumiskeskust pidavad pered ja nende töötajad. Saart ümbritseb säravvalge liiv, mille kohal õõtsuvad kõrged palmid ning saart ennast katab lopsakas džungel.

Veealune elu

Kuigi Raja Ampat on eelkõige kuulus sukeldujate seas, on ka kogu see liigirikkus nähtav snorgeldades. Meie valisime viimase, sest enamik siinseid sukeldumispaiku eeldavad vähemalt 50 logitud sukeldumiskorda. Põhjuseks on kohati äärmiselt kiired hoovused ning mitmes kohas esinev down current ehk kahe hoovuse kokkusaamisel tekkiv sukelduv hoovus, mis sukelduja kiirusel kuni 5 m/s põhja poole viivad.

Esimesel hommikul ärgates oli ärevus suur. Sõime kiiresti pakutud praebanaanid, võtsime lestad ja snorkli ning astusime kiirel sammul mööda saart ümbritsevat liivariba Cape Kri poole teele. Kolm kilomeetrit kõrvetava hommikupäikese käes tundus terve igavik – lõpuks paistis saare kivine tipp ning saarest veidi eemal suur kaljurahn – nende kahe maamärgi vaheline ala ongi see kõige-kõigem koht. Esimesed sajad meetrid on igav liiv, hägune vesi ja maski vahele kippuv vetikas. Siis aga hakkas pihta – sisenesime justkui teise maailma. Maailma, kus on esindatud kõik värvid ja mustrid ning kus on kalu ehk nii palju, kui enne Hiina kalatraalerite või dünamiidiga kalapüügi leiutamist. Kogu ookeanipõhja katab ühtlane, terviklik ja suurepärase tervise juures korall. Meid ümbritsevad tuhanded kalad, kelle seas on pisikesi kiriahvenaid, naljaka välimusega kerakalu ning meist suuremaid kühmnina-papagoikalu. Riffi servas ujuvad saaki otsides valge- ja musttäpp-haid ning suurte rõõneskarpide kõrval nosib koralli rohekilpkonn. Nähtavus on suurepärane, kuni 50 meetrit.

Järgnevate päevade jooksul veetsime enamiku valgest ajast vees. On hämmastav, kui erinevad ja mitmekesised võivad ühe piirkonna sukeldumiskohad olla. Minu varasem kogemus on see, et ühes piirkonnas üle paari päeva järjest snorgeldada ei viitsi – elustik ja pinnamood hakkavad korduma ning enam palju uut ei paku. Siin aga leiab kõikjalt midagi uut ja omanäolist. Ühes kohas laiuvad lehvikute taolised valged, punased, sinised, rohelised ja kollased pehmed korallid. Teises on aga miljonitest väikestest kaladest koosnevad parved. Kolmandas on jällegi koos suured kalad – kahe meetri pikkused barrakuudad, saaki otsivad trevallid, tuhanded jackfish'id, inimesest suuremad hiid-kivikohad ja nii edasi.

Puhkehetkedel vedelesime võrkkiikedes ja vaatasime merd. Niimoodi päevade kaupa merd vaadates mõistsin lõpuks, et selle paiga idüll ei seisne ainult faktis, et siin on suur liigirikkus, vaid selles, mida see tähistab. Siin ei ole randades triivprügi, mis kõikjal mujal Indoneesias probleemiks on, siin ei ole motikaid ega autosid, isegi ülelendavaid lennukeid mitte ning enamik saari on kas asustamata või elab siin käputäis inimesi. Lisaks ei oska vee-elukad inimest karta – näiteks haile, kilpkonnale või teistele kaladele saab rahulikult mõne meetri kaugusele ujuda ning alles siis otsustavad nad igaks juhuks eemalduda.

Kõik see loob tõesti tunde maapealsest paradiisist. Kohast, kus on säilinud kõik see, mis mujal kadunud või kadumas on.

Lääne-Paapua on üks imeline paik, mis pakkus palju enam, kui me oodata oskasime. See on rännak ajas tagasi ja tagasivaade looduse vaikelule, mille sarnast mitmekesisust võis ehk kunagi mitmel pool troopikas näha. Kõik see on õnneks veel kättesaadav ainult neile huviränduritele, kes on valmis tavapärastest turismimarsruutidest kaugemale minema ning loobuma oma igapäevastest mugavustest.

Tekst ja fotod: Vahur Mäe

Heinakuhjasid meenutavad mägipaapuate onnid.

Selles numbris

• Tiit Pruuli soovitab: rõõmsad reisiraamatud
• Kuidas reisimisel und hoida?
• Kuidas naasta reisilt tähenduslike fotodega?
• Orest Kormašovi reisihetked
• Tatarlaste suur võitlus ladina tähestiku nimel
• Erki Urva: Turism, see on elu!
• Elamusmaratonid
• 800 kilomeetrit jalutuskäiku
• Purjelaeval Panamast Papteeteni
• Kui palju plaanite sel hooajal vee peal olla?
• Uus-Meremaa vulkaanil suusatamas
• Kive, koopaid ja koaalasid otsimas
• Troopikas krokodille ja meduuse trotsides
• Elu koos Austraalia põlisrahvastega
• Lääne-Paapua mägedes ja randades
• Puna de Atacama – teedeta imedemaa
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA