Läbi sinise tule jumalate juurde

Hämarad metsad. Legendid tiigritest. 141 miljonit inimest. Kohv, mis on sama paks ja tume nagu kohalikud metsad, kus maapinnale langeb vahel vaid 5% päikesevalgusest. Vali ainult suund ja hakka minema: kusagil ootavad sind templid, koopad ja kosed. Tere tulemast Jaavale.

Ärkan südaööl, et mõni minut hiljem istuda kahe võõra mehega autosse ja sõita läbi inimtühja sadamarajooni pimeda metsa suunas. Meie sihtpunktiks on Kawah Ijen, vulkaan Jaava idaosas, kus saab ööpimeduses näha sinist tuld. Jõuame kohale umbes pool kaks öösel. Veebruar ei ole Jaaval eriline turismihooaeg, seega tunne, et võin olla ainus mittekohalik, võib täiesti tõele vastata. Siseturism on Jaaval see-eest ülimalt populaarne. Ja tänasel ööl on turistideks pea enamuses koolinoored.

Minu giidiks on endine väävlikaevur Arief. Ta on varastes kolmekümnendates, lühikest kasvu ja kerge sammuga mees, kes näib tundvat kõiki kaevureid, keda me oma vertikaalsel teekonnal kohtame. Ariefi hea silma abil läbime osa rahvarikkast, ülesmäge viivast „magistraalist” üsna kiirelt ning hakkame seejärel mööda turistivaba rada vulkaani tipus oleva kraatrijärve poole laskuma. Aeg-ajalt ristub meie rada väävlikaevurite omaga. Astume kõrvale, suuremate kivilahmakate vahele, et anda neile teed. Olen veendunud, et siinsed kaevurid teeksid suure tõenäosusega silmad ette pea kõikidele pikamaamatkajatele, sest kaevurite kahele õlale ära jaotatud kandam kaalub tavaliselt 60 kilo ning selliste korvidega veedavad nad oma 12-tunnised tööpäevad (õigemini ööd) kraatrijärve juurde alla ja tagasi üles ronides. Väävlit saab Kawah Ijenis kaevandada ainult öösiti, kuna päeval teeksid troopilised temperatuurid teekonna kontimurdvalt keeruliseks isegi nendele superinimestest töötajatele. Poolel teel alla paneme ette gaasimaskid. Lämmatav munahais tahab hinge matta.

Me jõuame järveni. Isegi taskulampide kitsas valguses on järve rohelistürkiisne värvus eksimatult paista. Kaevanduse ventilatsioonišahte ei ole näha, küll aga neist välja purskavat suitsu. Tihedad suitsusambad viskuvad maapõue peidetud torudest ootamatult üles ning kerkivad kõrgele pea kohale. Paaril korral pean kiirelt maha kükitama, sest ebaühtlane maapind ei soosi kinnisilmi seismist ning silmad kipitavad siin nagu ealeski varem! Kõige selle taustal roomavad aga tumesinised, lummavalt aeglased tulekeeled nagu pikad maod mäe külge pidi allapoole. Tegemist ei ole müütilise sinise laavaga (internet on igasuguseid jutte täis), vaid väävligaasidega, mis kerkivad maapragudest välja umbes 600-kraadisena ja süttivad õhuga kokkupuutel põlema. Osa neist gaasidest kondenseerub vedelaks väävliks ning just see vedel väävel tekitabki tunde, nagu voolaksid kraatris aegluubis sinised laavajõed. Vaatepilt, mis võiks sama hästi aset leida ka teisel planeedil.

Lõpuks muutub väävlisuits liiga vängeks ja alustame ronimist tagasi üles. Gaasimaskiga on päris raske hingata, justkui viibiksime kõrgmäestikus. Kraatri ääreni jõudes istume õnnelikult maha, sööme magusaid salakeid (troopilise palmipuu ussinahkse nahaga munasuuruseid vilju) ja ootame päikesetõusu. Minut minuti haaval muutub järve neoonvärv üha intensiivsemaks ja kollane väävel möödajalutavate ja pea alaliselt suitsu pahvivate kaevurite korvides üha kollasemaks. Väävlikänkrad, mis korvidest välja pungitavad, näevad välja nagu suured kivistunud käsnad. Taevas värvub heleroosaks ja suitsupilved roomavad aeglaselt mööda kraatriseinu üles.

Kawah Ijeni kraatrijärv on maailma suurim kõrgelt happeline järv. Vulkaanist kraatrivette imbunud söövitav vesinikkloriid on siin veega kokkupuutel tekitanud ülimalt kondenseerunud hüdrokloriidhappe. Türkiissinine järv just selle hüdrokloriidhappega täidetud ongi; happega, mille pH-tase on lähedal nullile. Sain teada, et nendel päevadel, kui järv ei paista ülevalt rohekastürkiisne, ei lasku keegi kaevuritest järve juurde. Nendel päevadel, kui värv on musta värvi, ei päästa sind ka gaasimask.

Tee parklasse vonkles allamäge, ümbritsetuna rohelistest vulkaanikoonustest ja hiljem juba laugematest mägedest. Kui hakkame pisikesse parklasse jõudma, mainib Arief muu jutu hulgas, kuidas ta armastab giidiameti kõrvalt lugusid kirjutada. „Ma ei usu, et me oleksime siin, kui me lugusid ei räägiks,” nendib ta autoni jõudes. „Vaata enda ümber. Kõik see on ilus. Aga lood annavad sellele ilule tähenduse.”

Yogyakarta: magusalõhnaline linn

Linna esimese mulje saab hõlpsalt kätte raudteeäärsetest kantidest. Astusin rongile Surabayast, Jaava ühest suurimast linnast, kus liiklusmüra kattis kogu taevalaotuse, mida kõrghoonete vahelt näha oli. Yogyakartas (ehk Yogyas) rongist välja astudes on meeleolu täiesti teine. Majad on madalamad, tänavamüra väiksem, jalgrattureid rohkem. Aknaluugid ja puitdetailid saadavad mõtted Thbilisi ja Istanbuli boheemlaslikele radadele. Vist vastabki tõele tunne, et mida kauem elad, seda vähem märkad tõeliselt puhtaid detaile: alati meenutab kellegi või millegi välimus natuke midagi teist.

Yogyakarta kuulub Indoneesia koosseisu eraldi autonoomse regioonina, mida valitseb sultanaat. Siit on pärit maailmakuulus Jaava varjuteater ning linn ise on saare religiooni-, kultuuri- ja ülikoolikeskus. Yogya tänavapilti ilmestavad kohvikud, jalgratta- ja hobuvankritaksod (andong’id), mošeed, turud, kirstumeistrite töökojad, plastpudelites müüdav bensiin ja antiigipoed. Viimastest leiab hea õnne puhul varjuteatrinukke ja puidust deemonimaske, eriti hea õnne korral aga paksust vasest meisterdatud jahisarvesuuruseid merihobuseid, millega transporditi Sumatral ravimeid. Hindade üle on kasulik kaubelda. Ja teha seda pikalt.

Olen otsustanud ööbida vähemalt nädala sultani palee kõrvaltänavas paiknevas hipihostelis. „Sa oled see, kes on Eestist, eks? Mu parim sõber läks just TTÜ-sse, Mektorysse praktikale! Ma olen kuulnud, et linn on tore!“ Sellise lausega võtab mu vastu hostelit juhtiv Oli. Oli tuli omal ajal Yogyasse õppima, kuid armus siinsesse linna sedasi ära, et pole Jakartasse tagasi läinudki. Ta keedab mulle suure poti musta kohvi ja toob lauale kolmnurkadeks lõigatud fuksiaroosa draakonipuuvilja. Tean, et Jaava köök on saare eri osades üsna isesugune. Yogya traditsiooniliseks roaks on näiteks gudeg – leivapuuviljast valmistatud magusamaitseline hautis, mida küpsetatakse madalal tulel kookospiima, sidrunheina, laimilehtede, pähklite ja musta teega täidetud savipotis. Roog, mida lähen õhtusöögiks otsima.

Jombalangi koobas

Järgmisel varahommikul, ajal, mil udu alles laisalt puude vahele kerkib, algab pikemat sorti autosõit linnast välja, Jombalangi koopa suunas. Peale minu on koopasse laskujaid veel umbes kümme. Siin on ungarlanna Istanbulist, noorpaar Taiwanist, kolm matkaselli USA lääneosast ja Jaapanist isa kahe teismelisega. Soovijad saavad endale rentida kummikud ja osta sokke. Kui uued jalanõud jalas, lastakse meid alustuseks kahekaupa kokku kukkunud koopalae 50 meetri sügavuse avause põhja. Siin hiigelaugu põhjas kasvab lõputult sõnajalgu. Maapinnal, koopaseintel – pöörates silmad ükskõik kuhu, vaatab sulle vastu peaaegu juuraajastu paks ja lokkav rohelus.

Siseneme kõrge suuga koopasse, kus päikesevalgus kaob kiirelt silmist. Mudane koopapõrand on libe ja ahnelt kleepuv. Tee viib üles ja alla ning kõnnime üksteise järel kitsas rivis, kuniks koopa teises otsas hakkab paistma õbluke valgus. Lähemale jõudes selgub, et koopalaes on ringjas ava, kust langeb pimedust noaga katkilõikav valgussammas. Üsna sarnane nende „Piiblilugude“ illustratsioonidega, kus jumal inimestega rääkis. Jumala sõnade asemel sajab meile kaela niiskusepiisku. Sellest hoolimata on vaatepilt võimas: kella 10 ja 12 vahel hommikul paistab päike koopasse sellise nurga alt, mis lööb korraks siniselt särama koopapõhjas voolava jõe ja tekitab kuldse valgustunneli koopa keskpaigas kõrguva karstikivistise kohale. Pärast, kui meid taas kakshaaval 50 meetrit üles tõmmatakse, näeme veel üht imelist vaatepilti: eeldatava vintstõstuki asemel on tegemist lihtsalt pika inimeste riviga, kes puhast kondiauru kasutades koopahuvilisi päevavalgusesse tagasi tõmbavad. Üllatusest vaevu toibununa sõidan tagasi tsivilisatsiooni poole, et jõuda lõpuks ühte kauaoodatud paika – maailma suurimasse budistlikku pühamusse.

Budistlikust pühamust džunglikanani

Borobudur sai valmis umbes aastaks 850 m.a.j. See hallist vulkaanilisest kivimist ehitatud ruudukujuline monument on tuntud oma stuupade ja poolmüstilise mineviku poolest. Esiteks kadus Borobudur pärast Jaava saare budistlike kuningriikide kadumist täielikult kaardilt. Tempel lebas suure tõenäosusega sadu ja sadu aastaid metsakasvanult peidus. Ja mattus vulkaanituha alla. Teiseks ei teata tänaseni seda, miks Borobudur ehitati. Ja mis veel olulisem – kes seda täpsemalt tegid? Jaavalased usuvad, et tegemist oli kohalike meistritega, kuid tugevad tõendid näitavad ka Nepalist tulnud meistrite poole. (Natuke nõrgemad teooriad püüavad muidugi leida seoseid Angkor Wati templikompleksiga Kambodžas.) Kindel on aga see, et tegemist on ühe olulisima kultuuri- ja arhitektuurimälestisega kogu Indoneesias. Ja ka maailmas.

Teekond Borobuduri kõrgeimale astmele, 115 meetri kõrgusel paikneva suure stuupani, sümboliseerib inimese teekonda valgustuseni. Tee astmeliselt püramiidja pühamu tippu tuleb ette võtta päripäeva, et saada kõige paremini osa lugudest, mis on tahutud templitasemeid ehtivatesse reljeefidesse. Borobuduri pühamul on üheksa taset ning kokku ehivad neid tuhanded kivireljeefid ja skulptuurid. Tasub näiteks mõelda paarile Babüloonia reljeefile, mis on välja pandud Londonis Briti muuseumis ning korrutada need... tuhandetega! Võib vaid ette kujutada, kui palju aega võisid Borobuduri imelise täpsusega tahutud reljeefide uurimiseks kulutada muistsed palverändurid. Ja mida nägid nad oma südames.

Silmanägemisest rääkides... Kui Borobuduri juurest taas metsade vahele ära minna, ei lähe kaua aega, et sattuda millegi teistmoodi ainulaadse peale: keset Kesk-Jaava metsi istub mäe peal suur valge kana. See suur kana on ehitis, mille arhitektuuriliseks inspiratsiooniks on tegelikult tuvi. Sarnasust tuviga ei ole aga keegi veel siiani märganud ning seega ongi kohaliku mehe, Daniel Alamsjahi ehitatud kirik tuntud oma selgema seose kaudu.

Legende on Gereja Ayami ehk Kanakiriku kohta levinud mitu. On arvatud, et siin elavad deemonlikud naisvampiirid ja ka seda, et tegu on hollandlaste koloniaalajastul maha jäetud ehitisega. Tegelikult alustati Kanakiriku ehitamist aastal 1988, mil Daniel sai unenäos nägemuse ehitada metsa sisse suur valge tuvi, kus saaksid kõiksuse esindajat kummardamas käia kõikide religioonide esindajad. Nii istubki nüüd keset Jaava metsi üks suur ja valge kana; kirik, mis on pühendatud kõikidele religioonidele. Kusjuures kana pea sees on ka väike luuk, mille kaudu saab ronida linnu pähe nagu kirikutorni. Siit, kana otsaeest, näeb lõputut rohelust. Ja pisikest musta klotsikest keset džunglit. Borobudur paistab siit väga väike.

Prambanan – ehitis, mis ülendab meeli ja ühendab ajastuid

Prambanani tempel (teise nimega Loro Jonggrang) jõuab vaatevälja ootamatult. Ostnud templiväravast pileti, jalutad kõigepealt väravatest mõnda aega eemale, keerad vasakule ja seal see ongi: tumehall ja hiigelsuur templihoonete kompleks, mis seisab justkui linnaväljakul keset džunglit, hallid tornitipud süngete mussoonpilvede poole sirutumas. Midagi natuke Star Warsist, midagi Indiana Jonesi unenägudest ja midagi täiesti kirjeldamatut.

Enne kui Jaava saarele jõudis islam, tegutsesid nii siin kui ka paljudes teistes Kagu-Aasia paikades hinduistlikud ja budistlikud kuningriigid. Prambanan on Jaava saare hindu kultuuri kuldaja suurim ja säilinuim tempel, ehitatud 50–100 aastat pärast Borobuduri. Templi ajaloost ei ole palju teada, kuid kindel on see, et see on ehitatud 8. ja 10. sajandi vahel; ajal, mil Kagu-Aasia džunglites valitsesid kõrgkultuurid, millest Euroopa oleks võinud samal ajal vaid unistada.

Nimi Prambanan tähistab nii siinset suurimat templikompleksi kui ka kogu arheoloogiaparki laiemalt, milles on kokku 240 templit. Kõiki neid ehitisi on maavärinad läbi aastasadade korduvalt puruks raputanud. Viis, kuidas paljud templid on kokku pandud, pakub osalist peamurdmist aga tänaseni. Nii palju on selge, et ehitamisel on kasutatud kive, mis on tahutud sulundühenduse vormi (üsna sarnaselt parketiga). Taoline tehnika aitab maavärina ajal ehitiste alusstruktuuridel püsima jääda. Sisse kukub küll katus, aga kokku ei kuku kogu ehitis.

Loro Jonggrangi templikompleksi juurest viib tee edasi kahe pisema templialani ning viimaks ligi kilomeetri kaugusel paikneva Sewu templikompleksini. Taevas on pastelselt tumeroosa, varaõhtu on saabunud ja siin ei ole ühtegi hinge. Ainult neli hiiglaslikku Dwarapala kuju, kes kaitsevad selle 8. sajandil ehitatud Mahayana budistliku templi territooriumi. Dwarapalad on hinduismist, budismist ja džainismist mõjutatud arhitektuurides levinud uksevalvurid, kes kaitsevad kohta, kuhu tulija on sisenemas. Nad kaitsevad enamasti paikasid, millel on omas ajas sügav tähendus.

Iga paik on aga elav ja muutuv fenomen. Midagi vapustavat ja aukartustäratavat ning samas ka ülimalt inimlikku on Prambanani templis kokku saanud. Need kartmatult taeva poole sirutuvad templitornid panevad iga rakuga tundma, kuidas tung, mis on pannud meid läbi aastasadade ja -tuhandete looma koostöös imelisi ruume ja maailmu, kuidas see kirg ja loometung, mis on kohal kõikides sajandites ja paikades, on suurimaks lüliks, mis ühendab meid ennast kõikide (praeguste ja kunagiste) inimestega maailmas. Prambanan on paik, kus kohavaim ei maga ja kus rändajat saab taas kord tabada tunne, et keegi meist ei kuulu siin maailmas ainult ühte ja kindlasse kohta.

Tekst ja foto: Marion Jõepera

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• Maailm seljakotis
• Koloniaalajaloo jäljed Eestis
• Hiina – maailma vanimatest alkoholikultuuridest
• Pianist Kristjan Randalu reisimise eksootikast
• Karamoja – lehmad on võimul
• Kaja Kahu: kogenud revolutsiooni, sõjakevadet, hirmu ja armastust
• Saudi Araabia – külalislahke kõrberiik
• Läbi sinise tule jumalate juurde
• Veealune paradiis – Raja Ampat
• Pildikesi ugrimaadelt koos gurmee-maitsetega
• Rännakutest soome-ugri maailmas
• Kevad neenetsi tundras
• Jukagiirid – müstiline Põhjala rahvas
• Vepsa pidu
• Soome-ugri nõiajutud
• Jaak Prozese teekond soome-ugri maailmas
• Soome-ugri kultuurivaramu Eestis
• Reis Udmurtiasse
• Ižma seiklus
• Väsimatu fennougrist Tõnu Seilenthal
• Filmidest, paatidest ja maailma­mustritest
• Hõimuretked ja hõimuhetked
• Aivar Ruukel – külas ugrimugridel
• Go Reisiajakiri 83 – Aprill/juuni 2020
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA