Ladakhi matkapäevik
22. september
Eile selgus, et esimesse laagripaika sõidutatakse meid autodega. Seega polnud vaja kiirustada ja Lehist asusime teele alles üheteistkümne paiku. Spituki kloostris tegime peatuse. Olin seal korra juba käinud, ent nüüd õnnestus pääseda väikese Bakula Rinpotše ruumidesse, kus hakkas silma hulgaliselt mänguasju. Tülku, kellega kohtusin viis aastat tagasi, kui ta kolmesena veel kodus elas, õpib praegu kusagil mujal.
Klooster vaadatud, sõitsime üle Induse, pöörasime selle teisel kaldal lääne poole ja veidi hiljem lõunasse, kitsukesse orgu. Asfalttee oli seal päris uus ja lõppes alles mõni kilomeeter enne Jingchani, meie esimest laagripaika 3370 meetri kõrgusel. Kui kohale jõudsime, olid telgid juba püsti ja teevesi kees.
23. september
Äratus oli enne seitset, kaheksa paiku hakkasime liikuma. Kitsas org kruvis ennast ülespoole, sageli tekkis tunne, et edasi ei pääsegi, kuid ikka avanes mõni pragu. Vee lähedal orupõhjas kasvavad madalad puud juba kolletasid, põõsad hakkasid omandama punakat tooni. Ilm kiskus pilve. Rumbukis 3850 meetri kõrgusel tegime peatuse. Edasi läks tõus märgatavamaks, kohati oli parem orunõlv lillakat ja pahem rohekat värvi, otse ees vajusid üle mägede rasked pilved. Hakkas vihma tibutama ja puhus külm tuul. Yurutse oma 4100 meetriga tuli vaevaliselt kätte, ent ühel hetkel hakkas paistma stuupa, seejärel aga üksik suur gompat meenutav maja.
24. september
Esimene kuru, 4969 meetri kõrgune Ganda La, nõudis üsna suurt pingutust. Tõus oli eilsest järsem, vähene aklimatiseerumine andis tunda, olin sunnitud järjest sagedamini tegema peatusi hingamise korrastamiseks. Kasutasin neid pause ka pildistamiseks. Kui üle poole tõusust oli seljataga, kohtasin äärmiselt uudishimulikku ümisejat, kes ei pugenud urgu ka siis, kui olin tast mõne meetri kaugusel. Yurutsest kurule tuli üle 800 meetri tõusu, see võttis mul aega kolm tundi ja nelikümmend viis minutit. Aga siis tulid kurulipud äkki maakera kumeruse tagant nähtavale. Et ilm oli nii kõrge koha jaoks leebe, ei kiirustanud me kurult lahkuma. Istusime palvelippude ja kivikuhjade varjus, nautisime vaateid ja tegime pilti.
25. september
Lahe jalutuskäik Shingost Skyusse. Selge taevas üksikute pilvelammastega, kitsas ja väänlev org, ühtlaselt laskuv rada. Kui kõnnitud oli paar tundi, nihkusid nõlvad kaugemale ja peagi olimegi Skyus. Jäime istuma kloostri vastas oleva telgikatuse varju. Skyu gompa on drukpa liini käes nagu paljud siinsed väikesed kloostrid. Nende suur vend Hemis lõikab tulu ka laagripaikadelt.
26. september
Pikk, kuid vahelduslik matk Markhasse. Ilm oli juba liigagi palav, tundsin käies, kuidas keha üks pool kõrbes päikesekreemist hoolimata. Päeva peale tuli tõusu veidi üle 200 meetri ehk praktiliselt kõndisime nagu tasasel maal. Ilusad värvid, põõsaste kollakad, rohekad ja punakad toonid, kohatisi rohulaike muidu kiviklibuse oru põhjas. Sara’sse oli mehele läinud meie teejuhi Konchoki õde. Tegime tema teemajas väikese peatuse, jõime piimaga teed ja puhkasime jalgu. Pärast jätkus kaunis kuldse rohuga org, mis oli kahjuks piiratud inetute traataedadega nagu siinkandis tavaks. Ja siis pärast Chalat oli kahe oru ühinemise kohas neemikul võimas pühapaik stuupade, manamüüride ja väikese kivist laotud templiga. Igal pool punaseks värvitud sarvede hunnikud. Ja oru kohal loodusliku samba otsas kõrguv punane rahn nagu mingi ürgne elukas. Enne Markhat sukeldusime suurte astelpajude vahele. Tõeline mets, puud paksult marju täis. Laagripaik oli Markha kindluse varemete lähedal rohelises orusopis. Kõrgust 3750 meetrit.
27. september
Matk Markha jõe kallast pidi jätkus. Ilm kiskus taas kuumaks. Tund-poolteist pärast teeleasumist jõudsime Tacha või Techa kloostrini, mis paikneb kalju otsas oru vasakul nõlval. Mitmed varemed, millele Konchok tähelepanu juhtis, tähistavad gompa endisi asupaiku veelgi kõrgemal. Neid vaadates võis hakata uskuma lugusid lendavatest munkadest. Umlungis, kus parajasti tuulati vile saatel vilja, tegime lühikese peatuse Konchoki õetütre juures, kes kostitas teega. Enne Hankarit muutusid vaated veelgi vägevamaks, sest punastele põõsastele kontrastiks hakkas särama Kang Yatse lumine tipp (6401 meetrit). Hankar oli nagu viimane sõbralik maja, pärast keerasime Langthang Chu orgu, eemale turistide tavalistest matkaradadest. Jäime laagrisse 4100 meetri kõrgusel.
28. september
Varahommikul hakkas vihma sadama. Pilved olid madalal nõlvade kohal nagu katus. Jätkasime tõusmist piki Langthang Chu orgu. Suurt midagi polnud näha, kahel pool kollakad-hallikad nõlvad uttu kadumas. Vihm läks pikapeale üle hõredaks lumesajuks. Rada vonkles korduvalt jõe ühelt kaldalt teisele. Sildu polnud. Otsustasin ennast mitte piinata jalgade paljaks võtmisega, lõppude lõpuks olid mul jalas Keeni veematkasandaalid. Sumasin nendega otse läbi jõe sel ajal, kui teised vaeva nägid kivide vette veeretamise ja neil turnimisega. Märjad jalad ei halvendanud enesetunnet üldse, sandaalid tundusid endiselt mugavad. Ülevalt rabistas märga lisaks, nüüd jälle vihmana. Paaril korral tegin filmimispeatusi, õnnestus ka üks sinilammaste ehk bharalite kari kaadrisse püüda. Yakrupali kandis jäime laagrisse, kõrgust oli 4680 meetrit. Just siis, kui olime telgid lahti pakkinud, tehti taeva kotisuu lahti ja hakkas tulema laia märga lund. Lumesajus püstitasime telgid ja pugesime neisse varjule.
29. september
Öösel puistas lund lisaks. Kuulsin läbi une, kuidas see telgikatusele rabises. See oli hommikuks üsna paksult lumine. Maa ümberringi paistis ka kenasti valge, seda rõõmu jätkus paariks tunniks, siis sulatas päike enamiku lumest ära. Pilved hakkasid varahommikul hõrenema ja kuigi nad taevast päriselt ei kadunud, ei olnud sadu enam karta. Tõusime mööda suhteliselt kitsast, kivise põhjaga orgu, kus lookles väike ojake. Tõus läks järsemaks, kuid erilisi raskusi ei valmistanud. Kolme tunniga jõudsime Zalung Karpo La’le (5190 meetrit). Üleval oli suhteliselt vaikne, sai rahulikult pildistada ja filmida. Keegi oli heledatest kividest ladunud nõlvale kirja Free Tibet. Hobused jõudsid üles tükk aega pärast meid. Laskumine oli algul üsna järsk, pärast muutus laugemaks. Vantsisime hulk tunde mööda uut orgu (Gunlus Tokpo), mis tundus esialgu igav. Laagripaika Tsokras 4200 meetri kõrgusel jõudsime alles kell neli. Õhtusöögiks pakuti lambaliha (olime juba paari päeva eest looma ostmiseks raha kokku pannud), tuulest hoolimata tehti ka lõket, kuna naabruses asuvas orus oli rohkesti kuivanud puid ja oksi.
30. september
Hommikul sadas jälle lund. Mitte palju ja sadu läks peagi vihmaks üle, aga ikkagi tundub mulle imelik, et paigas, kus üldteada andmete kohaselt on kuiv kui kõrbes, sajab nii tihti. Tänane vihm oli rohkem udu moodi, isegi kaamerat ei olnud vaja kotti peita. Matkasime mööda ilusat orgu, millele madalad pilved lisasid müstilise mõõtme. Paremal üleval pruunikad kaljud kui lohe hambad suitsu sees, vasakul jõe kallastel kollased pajud. Vahepeal viis rada meid puude alla, siis tõi jõe kaldale, et näidata jätkumist teisel pool. Taas sumasin sandaalidega veest läbi, osa seltskonnast jäi aga otsima paremat koolmekohta. Korraks tõusis rada klibusel nõlval kõrgemale, ees paistsid kaljud kui hiigelsuure värava postid, mille vahelt jõgi välja voolas.
Kallast mööda suundusime kitsa lõhe poole. Püstloodsed nõlvad, tumepruunid vihmast läikivad kaljud, nende jalamil kuldsed pajud. Hall pinnas ja punakad puhmad. Üsna varsti hakkas org laienema, ees ilmus nähtavale lumine mäetipp. Juba kõndisime mööda orupõhja, kus kruusa hallikad varjundid segunesid rohu vaskse, punaka ja rohelisega, puud-põõsad aga lõppesid. Möödusime mõnest nomaadide kivimüürist ja karjaaia varemeist, mille järel tuli vapustav kollakasroheline rohumaa, kahel pool lumega ehitud nõlvad. Jõudsime pühapaika orgu läbival kõrgemal seljandikul. Stuupad, manamüürid, rohkesti palvelippe ja veel rohkemini sarvi. Vaskse rohuga org jätkus. Kohati oli maa mättaline, mätaste vahel vesi. Mitte soiselt tüma, vaid lihtsalt märg maapind. Viis tundi käimist ja jõudsime Dati, kharnaki nomaadide talvekülasse, kus asub ka drukpa klooster paari mungaga. Kui pärast laagri ülespanemist avaldasime Konchokile soovi kloostrit kaema minna, vastas ta, et praegu pole mõtet, kuna mõlemad mungad mängivad parajasti hobusemehe telgis kaarte. Kaardi järgi on Dati kõrgus 4300 meetrit, siit algab ka maantee, mis peaks Leh-Manali suurele teele välja jõudma.
1. oktoober
Öö oli külmavõitu, kuid hommik kaunis. Hommikusöögi ajaks sai päike meid kätte. Orud on siin laiad ja päike pääseb üsna vara soojendama. Pool üheksa hakkasime astuma. Pool tundi õnnestus käia teed nägemata, siis algas igav matk piki maanteed läbi kõrbe, kus polnud näha ühtki veeniret ega rohelist laiku. Konchok ütles, et nii tuleb marssida kolm tundi, alles siis saab teelt ära pöörata, et kurule (Yar La, 4860 meetrit) tõusma hakata. Ainus vaheldus teel, mis kulges suures osas sirgena nagu püssist lastud, oli kohtumine kiangide ehk tiibeti eeslikute kuuepealise karjaga. Graatsilised loomad ei lasknud väga lähedale, kuid ilmselgelt oli neil huvitav meie liikumist jälgida, sest vahepeal kappasid nad paralleelselt teega, siis peatusid jälle ja vaatasid kaua meie poole.
Kui kolmest tunnist oli käidud kaks ja pool, tuli tagantpoolt auto, mille peatasime. Lungmoche nime kuuldes astus juht kabiinist välja ja joonistas maapinnale üheselt mõistetava numbri 1000. Mitme peale jagatuna ei tundunudki summa eriti suur. Et autos oli juba üks reisija, siis meid üle kolme inimese peale ei mahtunud. Autojuht tundus muhe vana, laulis päris korralikult kaasa lauludele, mida mälupulgalt autoraadiosse lasi. Kurule lähenedes selgus, et teed alles ehitati, kõik truubid olid pooleli, masinad tõkestasid liiklust. Lungmoches, ühes kharnaki nomaadide suveküladest, pandi meid suure kotihunniku kõrvale maha, kotid aga laaditi autole. Seal me siis olime, kolmekesi inimtühjas külas 4600 meetri kõrgusel. Valisime istumiseks ühe paljudest nomaadide telgiasemetest. Need on korralikult (ja ühe plaani järgi) laotud madalad kivimüürid koos mõne panipaiga ja kiviriiuliga, kolle keskel. Siia püstitatakse kuulus must jakivillast telk, mille kangast tohivad kududa ainult mehed.
2. oktoober
Lungmochest tuli Yagangi (ca 4400 meetrit) umbes kolm tundi teed mööda kõndimist koos ühe kümneminutilise peatusega. Org oli endiselt igavapoolne kuni Zara jõeni, mille sängis vett kuigivõrd ei voolanud. Seal aga kohtasime esimesi nomaadide kitse- ja lambakarju. Karjased, kaks naist, istusid maanteel kui eikellegimaal kahe karja vahel ja keerutasid kedervarsi. Kaugelt ei jätnud Yagang eriti meeldivat muljet, silma hakkasid suured plekk-katusega hooned. Ligemalt vaadates polnud külal vigagi. Igatahes oli siin inimesi.
Kohe pärast seda, kui olime kotid seljast visanud, kutsuti meid ühte nomaadi elamusse teed jooma. Hoone oli samasugune tilluke muldpõrandaga lahtistest kividest laotud ehitis nagu olime näonud Lungmoches. Istusime mahalaotatud vaipadele, noor perenaine pakkus piimaga teed. Kui nomaadide telgid on jaotatud rangelt naiste- ja meestepooleks, siis majas selline asi silma ei hakanud. Uks oli paremal nurgas, selle vastas kööginurk gaasipliidiga. Uksest vasakule jäi raudahi, selle taga nõuderiiulid, neist vasemal (ukse juurest vaadates) kodualtar drukpa liini tähtsate laamade piltidega, altari all kausid veeohvriga. Seinte ääres tsingitud plekist kastid, milles majakraam ilmselt ühest külast teise toimetatakse, rõivad rippumas mitmel pool lae all seintel. Üks väike aken. Pärast teed kallati suurest pajast jogurtit, mis maitses hea. Õues värviti suures tünnis kangast, sellega oli ametis vanem naine, keda abistas peremees.
Kui telgid üles saime, tuli üks paksus ürbis mees meiega suhtlema. Ürbi alt paistsid punased dressipüksid ja korralikud matkasaapad. Ta sõrmitses pidevalt palvehelmeid ja pomises mantraid. Lugesin mõned mantrad vastu. Seejärel lugesime ja laulsime juba koos. Kui ta muud juttu rääkima hakkas, kutsusime Konchoki tõlgiks. Saime teada, et noorena olevat mees olnud tõeline eluvend, joonud, suitsetanud ja ajanud naisi taga. Nüüd aga sisustab oma päevad meditatsiooni ja palvega.
Karjad saabusid päevaloojangu ajal üksteise järel nagu sõjaväe rügemendid. Korraga võis näha kolme-nelja karja, millest esimene kadus otsapidi majade vahele, viimane aga ilmus nõlva tagant nähtavale. Loomade häälitsused, sadade sõrgade klõbin, karjuste hõiked, tolm. Vaatepilt oli nii võimas, et võttis pisara silma.
3. oktoober
Päev tõi jalutuskäigu küla taga asuva nunnakloostri juurde. Üsna meie laagri lähedal pildistasin naist, kes keris maasse torgatud pulkade vahele vaiba lõime. Sellist kloostrit nagu Yagangis nägin esimest korda – väikesed kongikesed nagu nomaadide majad mäekülje najal orusoppi mööda ülespoole tõusmas. Madalad uksed ja kitsad väravakesed. Eemalt näis, et kõik hooned ja aiad on laotud ilma sideaineta, kuid lähemalt vaadates võis kivide vahel siiski mörti näha. Veel hiljuti elas siin üle kolmekümne nunna, kuid nüüd on järele jäänud kuus või seitse vanemat naist. Teised lahkusid karmide tingimuste tõttu muudesse kloostritesse. Meie nägime viit nunna, kes enamasti kandsid rüüde peal sobivat värvi fliise või kuubesid.
Pugesime sisse väravast, millest hädavaevu läbi mahtusin. Sama tillukese ukse taga olevas kambris pakuti meile teed ja küpsiseid. Ruum, mis nägi välja üsna nomaadi maja moodi, oli vist kloostrikese köök, sest ühe seina ääres riiulitel seisid igasugused potid ja muud sööginõud. Koos kahe nunnaga mahtusime sinna vaevalt ära. Joonud mitu tassi piimaga teed, pugesime tagasi välja ja läksime külla ainsale siinsele mungale, kes elas üsna uue gompa lähedal. Maja ees seisis lapsevanker. Munk, kes kandis punast särki kirjaga Diesel, pakkus samuti teed ja küpsist. Seejärel viis ta meid gompasse, kus kesksel kohal troonis Guru Rinpoche kuju. Tulid nunnad termoste ja tassidega ning taas pakuti teed.
Õhtuks oli kokk teinud meie sünnipäevalapsele kena haakristiga tordi. Ka muidu olid söögid tavalisest pidulikumad. Kõik tulid ja soovisid õnne ja ehtisid päevakangelase valgete siidsallidega. Pärast sööki esitasid rahvarõivais nomaadid suure sõnnikulõkke ja autotulede valgel oma laule ja tantse. Etteasted läksid peagi üle ühiseks peoks, mis kestis kella üheksani. Laulud olid nagu siinkandis varemgi kuuldud üsna sarnaste viisidega, osa üles ehitatud meeste ja naiste vastastikku laulmisele ja kindlale tekstile, mis kippus mõnikord meelest minema, osa aga improvisatsioonilisemad, kus kordamööda ja vist suvalises järjekorras salme esitati nagu tšastuškade puhul.
4. oktoober
Öö tundus külmem kui eelmised ja oligi seda, sest laagrist mööda voolav ojake jäätus. Hommik venis, päike ei jõudnud piisavalt kiiresti soojendama. Pakkisime telgid kokku, sõime hommikust ja mõistatasime samal ajal, kuidas kogu kraam ja neliteist inimest kahte autosse mahuvad. Olime juba linnas kokku leppinud, et järgneva etapi Tso Kari järveni läbime autodega, et vältida tüütut maanteed mööda vantsimist. Muidugi alahindasime me autode võimekust ja koormategijate oskusi. Kõik asjad mahtusid ära katuseraamidele ja kastidesse, meid kamandati kabiini, abivägi võttis aga kohad sisse koormate otsas.
Pangunagu (4580 meetrit), kuhu viimaks jõudsime, kujutas endast suurt laagriplatsi. Jätsime meeskonna telke püstitama ja sõitsime Tso Kari soolajärve äärde. Mitmel pool võis näha kiange, üks kari kappas üsna esimese auto eest läbi. Järve juures ja kogu orus valitses eriline pehme valgus. Ei saanudki aru, kust see tuli, sest taevas oli selge. Vesi polnud sügavsinine nagu mõnel varem nähtud mägijärvel, vaid pigem sinaka tooniga piimjas. Kallast katsid soolakristallid, mis puudutades valgeks pulbriks pudenesid. Vesi oli soolakas, kuid mitte kibesoolane, seal võis näha ujumas väikeseid paari-kolme millimeetri pikkusi punaseid ussikese moodi olendeid. Järve kohal lendas üksikuid linde, ka kaldalt kostis nende hääli. Kui laagripaika tagasi jõudsime, olid telgid juba püsti, seekord paigutatud järjest piki väikese oja kallast. Esimesel pilgul maaliline oja oli tegelikult üsna rämpsu täis, nagu ka kogu laagriplats. Selle raha eest, mis ööbimise eest võetakse, võiks rohkem koristada. Aga valikut polnud, suur silt maantee ääres keelas mujal telke üles panna.
5. oktoober
Tänane marsruut viis ilusa päikeselise ilmaga kaares ümber Tso Kari järve, kus kalda ääres ujus hulgaliselt linde. Vaevumärgatavalt tõusvat teed mööda kõndisime Riyuli, järjekordsesse tühja nomaadide külla, kus tegime väikese peatuse. Teel kohtasime prantsuse linnuvaatlejaid, kes jahtisid siinkandis mingeid haruldusi, võimalik, et tiibeti kurgesid. Edasi jätkus matk ikka kõrbelises maastikus, ees terendamas lumelaikudega mäed. Enne Nuruchani tuli mitu kilomeetrit käia okastraataedade vahel. Masendav kogemus. Ja inimtühi küla ise koos ümbrusega meenutas Afganistani. Kusagil lehvisid rohelised lipud, teisal olid põletamata savitellistest hooned. Vaikus, isegi linnulaulu polnud kuulda. Ainult kalašnikovidega taadid on puudu, leidsime.
Varsti pärast Nuruchani jõudsime jõeni, mille teisel kaldal kõrgus pikk moreenivall otsekui hiigelbuldooseriga rajatud tamm. Peagi ronisime selle nõlval, mis oli päris järsk ja kõrge. Rada suundus kahe ümara mäe vahelise sadula poole. Muidugi polnud see veel kuru, kui üles jõudsime, nägime järgmist mäeribi, selle järel veel üht. Tõus polnud kuigi järsk, ent tüütult pikk. Viimaks jõudsime laugele Harlam Kongka kurule, mille kõrgus kaardi järgi 4930 meetrit. Kurulipud päris tasasena näival maastikul oli uus kogemus. Käidud teele tagasi vaadates võis kauguses endiselt näha Tso Kari soolast valgeid kaldaid. Pärast kuru laskusime ca 50 meetrit, et jääda laagrisse Rajung Karu nimelises veidi rohekas oaasis otse jõe kaldal kitsukesel mururibal.
6. oktoober
Öö oli päris külm, magamine õnnestus poolikult. Päev algas vantsimisega piki orupõhja, aga siis soojendas päike juba nii märgatavalt, et kindaid ei läinud tarvis. Umbes tunni pärast algas pikaldane tõus. Rada suundus lamedat orgu lõpetava kivivalli poole, mis esialgu näis kättesaamatult kauge. Selleni jõudmiseks kulus oma poolteist tundi, siis veel natuke kivide vahel kohati päris järsuks muutunud rada mööda ronimist, veel üks kumer nõlv, mille tagant hakkasid äkki paistma kurulipud. Jõudsin üles napilt enne hobuste saabumist. Ilm oli endiselt mõnus, tuul suhteliselt nõrk. Filmisin ja pildistasin ega tundnud üldse, et kõrgust on GPS-i järgi 5490 meetrit.
Laskumine oli mõnusalt lauge, sest kõrgus orus, kuhu jõudsime, jäi 5100 meetri kanti. Sellest hoolimata sammusime üsna hoogsalt, sest Konchok ütles, et järgmise kuruni tuleb kolm tundi käimist. Orupõhi oli oja lähedal kaetud imemadala kuivanud rohuga ja nägi välja nagu kollakaspruun vaip. Paremalt laskus nõlvast alla suur jakikari. Loomad tulid suure hooga, sabad lehvisid. Oja kaldal hakkasid nad sööma pea olematut rohtu. Meie aga tõusime diagonaalis mööda kivist nõlva. Roni nagu Põhjala kivimäkke, mõtlesin. Ent kivid lõppesid, nõlv muutus laugemaks ja selle kumeruse tagant ilmusid palvelipud. Kaart pakkus Kartse La kõrguseks 5380 meetrit, GPS andis 5410. Nii saigi ühe päevaga ületatud kaks kõrget kuru, kusjuures käisin sandaalidega ja kindaid polnud tarvis. Järgnes laskumine kõrgorgu, kus oli näha nii inimesi kui ka kariloomi – Shema-nimeline paik. Kogu päevatee sai käidud kaheksa tunniga. Laagri püstitasime taas otse oja kaldale, kõrguseks näitas masin 5180 meetrit.
7. oktoober
Öö möödus üllatavalt hästi. Hommikul oli jõeke muidugi üleni jääs, kokapoiss pidi vaeva nägema ja jääd raiuma, mida siis priimuse peal sulatati. Aga päike hakkas kohe soojendama, juba enne kaheksat võis sulejope seljast ajada ja jääda õhukesemate rõivaste väele. Möödusime nomaadide laagrist. Kaks valget telki üksteisest mõnesaja meetri kaugusel, kari sealsamas. Üle kolme tunni võttis tõus Yalung Nyau La’le (kaardi järgi 5430, GPS 5460 meetrit). Jälle polnud see järsk, kurule viiv org hakkas paistma üsna varsti, oli selline madalate nõlvade vahel käänduv vagu, keskel osaliselt jäätunud oja. Viimaks muutus org üsna kitsaks, kuid nõlvad jäid muudkui madalamaks, ees aga kerkisid kumeruse tagant lumised tipud. Väga kõrgeks need ei kasvanudki, sest enne jõudsime kurule, kust juba paistis Tso Moriri järv. Muidugi tegime jälle usinasti pilti ja filmisime ning istusime niisama kurulippude juures.
Laskumine kurult oli pikk ja küllalt järsk, Konchoki hoiatust kuuldes olin isegi saapad jalga pannud, kuigi sandaalidega oleks tegelikult mõnusam olnud, sest miskeid erilisi ohte rajal silma ei hakanud. Teel alla pildistasin korduvalt ees mägede vahel lebavat järve, sest vaated muutusid vastavalt meie edenemisele. Võtsin tempo üsna maha, et täiel määral nautida kaunist panoraami sel viimasel matkapäeval, kõnelesin mõttes (ja vist valjustigi) mägedega, sest olin tõesti tänulik võimaluse eest näha nende suursugust ilu ja sooritada kogu teekond täie tervise juures. Kui viimaks alla jõudsin, tuli veel oma poolteist tundi kõndida väga avaras orus, kuni viimaks jõudsin meile laagripaigaks valitud kohta umbes 4650 meetri kõrgusel. Lähikonnas paistis mitmeid nomaadide telke, ka musti.
8. oktoober
Hommik oli rahulik ja uimane, enam polnud kuhugi kiiret. Söögiisu oli ka äkki kadunud, nagu oleks organism mõistnud, et edaspidi kulutab ta palju vähem energiat. Mingil ennelõunasel ajal läksime järve äärde ja Korzokki, kes jala, kes autoga. Otsustasin auto kasuks ja tegin hästi ses mõttes, et sõitsime asulast päris kaugel paiknevale künkale, kust avanesid järvele suurepärased vaated. Jalgsi sinna poleks viitsinud (ega osanud) kõndida. Seal seistes ja ümbrust vaadates oli mul tunne, et Tso Moririst mõjuvamat pilti on raske ette kujutada. Ja muidugi – lumised tipud ümberringi, needki lisasid oma osa vägevust. Otse vastas Shamser Kangri (6600) ja Lungser Kangri (6650), selja taga Mentok Kangri I (6250). Tippude valge, nõlvade kõrbelised toonid ja vee sinakasroheline neile kontrastiks. Laskusime kaldale, pistsime käed läbipaistvasse vette. See polnud nii külm, kui olin oodanud ja maitses väga nõrgalt soolakas.
Seejärel sõitsime Korzokki, läisime üle 300 aasta vanas kloostris (taas drukpa), mille õuest mungad sinna tunginud loomi välja ajasid. Vikipeedia kirjutab, et Korzok oli nomaadide kuninga residents aastani 1947, mil Indiast sai demokraatlik vabariik. Veena Bashin aga nimetab oma töös („Life on an Edge among the Changpas of Changthang, Ladakh”) nomaadide feodaalseid valitsejaid Rupshu goba’deks, kes resideerusid Korzokis. Pärast seda, kui nad oma võimu 17. sajandil kaotasid, hakati külades valima pealikke, keda kutsuti samuti gobadeks. Korzokis paistis olevat mitu poodi ja vähemalt paar võõrastemaja. Sellel kõrgusel tegeletakse isegi põlluharimisega, kasvatades otra, mis igal aastal küpseks saada ei pruugi.
Õhtul otsustati, et tuleb korraldada pidu, sest homme jaguneb rühm kaheks: tipumehed lähevad õnne proovima ühega Mentok Kangritest, ülejäänud aga sõidavad tagasi linna. Kokk valmistas järjekordse koogi kirjaga „Eestlane 6200 meetri kõrgusel”. Pärast õhtusööki pani autojuht muusika mängima ja algas tants autotulede valgel. Varsti süüdati pappkastidest ja muust põlevast materjalist lõke. Pealampide valgel saabusid esimesed nomaadid. Filmisin lustimist veidi aega, siis läksin telki. Kui ma südaööl ärkasin, oli pidu täies hoos. Nüüd kostis kõikjalt ümberkaudu ka naiste naeru ja kilkeid.
9. oktoober, kolmapäev
Pärast õhtust pidu magasid mõned meie kohalikud abilised päris kaua. Sedavõrd viibis ka ärasõit. Pikkamisi pakiti laager kokku. Hobusemehed rautasid loomi. Viimaks, umbes poole kümne paiku, tehti viimased rühmapildid. Siis hakkas meie tipurühm eemal terendavate lumede suunas liikuma. Laager pidi neile järgnema 5600 meetri kõrgusele. Meie ülejäänud istusime autosse ja hakkasime Lehi poole sõitma.
Selles numbris
- MASKI TAGA
- TIIBETI MASKITANTSUD Ladakhis
- RAAMATUTUTVUSTUS
- Peko-peko, pan-pan, kura-kura!
- AUGUST KÜNNAPU. Kau küla mehed
- Matkaradadest puutumata Emajõe Suursoo
- ISLANDI KIRJAD 6
- Reisimine kui psühholoogiline fenomen
- Simieni mägesid avastamas
- Kiirrännak üle Tian Shani ja Pamiiride
- Ladakhi matkapäevik
- Kaido Kama uitmõtteid LADAKHIST
- SA PA – killuke ehedast Vietnamist
- TA LIIGUB SIISKI!
- Reisimine on mäng
- Go Reisiajakiri 45 - Detsember 2013
