Lastega maailma pikimas riigis

Arstide perekond Sten ja Liina-Kadi Saar reisisid koos kahe väikese tütrega Tšiili. Mis jäi reisist kõige enam meelde?

Tekst ja foto: Sten Saar

Meie reis Tšiili sai alguse 2023. aasta veebruaris Tallinnast ning kulges vahemaandumistega Kopenhaagenis ja Pariisis. Viimane lend Pariisist Tšiili pealinna Santiagosse kestis neliteist ja pool tundi. Reisiseltskond oli neljaliikmeline: mina, minu abikaasa Liina-Kadi ja meie kaks tütart, nelja-aastane Anette ja kuueaastane Helena. Kindlus eksootilisemaid reise väikeste lastega ette võtta oli tekkinud varasemast kogemusest Lõuna-Aafrika Vabariigis, kus elasime seoses tööga mitu kuud.

Tšiili on geograafiliselt väga põnev riik, sest põhjast lõuna suunas on selle pikkus üle 4300 kilomeetri ning see fakt annab riigile õiguse kanda maakera kõige pikema riigi nimetust. Tegemist on looduslikult ja klimaatiliselt väga mitmekesise riigiga. Samas on riigi keskmine laius ainult 175 kilomeetrit. Tšiili geograafilist mastaapi aitab mõista järgmine näide – kui asetada kaardil põhjatipp Eestisse, siis Tšiili lõunatipp ulatuks Sahara kõrbesse välja. Lause, „käin nädalavahetusel Lõuna-Eestis“, omandaks hoopis teistsuguse tähenduse. Elanike arv Tšiilis on ligikaudu 19,6 miljonit, millega paigutub kuuendale kohale Lõuna-Ameerika riikide seas.

Pealinn Santiago – avastamist on palju

Tšiili pealinna Santiagosse maandudes ootas meid ees mõnusalt soe päikesepaisteline ilm ja temperatuurinäit oli +34 kraadi. Kui kellelegi peaks meenuma arvuti taustapilt, kus oli näha kerges sudus linn, mille taustal Andide mäestik, siis see on Santiago. Santiago asub Tšiili keskosas ja paikneb keskmiselt 600 meetri kõrgusel merepinnast. Elanike arv on ligikaudu seitse miljonit, moodustades 40% riigi populatsioonist.

Santiagosse jõudes ootas meid lennujaamas takso, mis viis Santiago kesklinnas asuvasse hotelli. Teekond kulges lõbusalt, taksojuht ei rääkinud sõnagi inglise keelt ja meie hispaania keel on „pehmelt öeldes“ nõrk, samas taksojuht üritas meiega vestlust üleval hoida ja linna tutvustada. Meie esimene hotell nimega Hotel Plaza San Francisco asus Santiago kesklinnas. Hotell oli sisustatud antiikse raskekujulise mööbliga ja tekitas sellise ajas tagasirändamise tunde, aga hommikusöök oli üks parimatest, mida erinevates hotellides olime saanud. Kesklinnas torkas esmalt silma, et väga paljude majade alumised osad olid täis grafitit ning hiljem kuulsime ka ühelt taksojuhilt selle põhjuse. Nimelt juba pikemat aega on Santiago kesklinnas toimunud nädalavahetuseti valitsusvastased protestid, mille käigus soditi majade alumised korrused ära. Esialgu linnavõimud puhastasid ja värvisid seinad iga kord üle, kuid praeguseks on sellest loobutud.

Järgmisel hommikul seadsime eesmärgiks jalutada hotellist 5 kilomeetri kaugusel olevale San Cristobali mäele, kus asub Tšiili rahvuslik loomaaed ja kust avanevad imelised vaated Santiago linnale. Kindlat marsruuti paika ei pannud ja lihtsalt kulgesime läbi linna. Kui hotelli ümbruses oli linn pigem hall, siis ühel hetkel avastasime ennast väga mõnusatel rohelistel ja boheemlaslikel tänavatel, mis vaheldusid parkidega. Teekond viis ka üle mudase ja kiirevoolulise Mapocho jõe, mis saab alguse Andide mäestikust ja jagab Santiago linna kaheks. Peatselt olimegi San Cristobali mäe jalamil ja esmalt külastasime loomaaeda, mis paiknes mäenõlval ning oli oma asukoha ja huvitava liigivalikuga väga hea elamus. Sealsed loomad said nautida korralikku vaadet üle linna. Edasi sõitsime funikulööriga mäe tippu ja nautisime ilusaid vaateid Santiagole, taustal paistmas Andide mäestik.

Vitacura – lummav linnakeskkond

Järgmisel päeval astusime pärast hommikusööki Santiago metroosse ja võtsime ette teekonna Bicentenario parki Vitacura linnaosas. Vitacura ja kõrval paiknev Las Condes on ühed paremad ja turvalisemad linnaosad Santiagos, kus on palju rohelust ja parke. Selle tõttu pole ka imestada, et kõrgema elatustasemega inimeste seas on see populaarne piirkond eluaseme soetamiseks, eriti lastega perede seas. Kui peaksin soovitama linna esmakülastajale piirkonda hotelli valimisel, siis Las Condes ja Vitacura oleksid eelistatud. Enne Bicentenario parki sisenemist jalutasime nendes linnaosades ringi ning seal on tõesti saavutatud fantastiline linnakeskkond. 

Hiiglaslik Bicentenario park on üks suuremaid parke Santiagos ning on tõeline roheline oaas oma tiikide ja erinevate linnuliikidega keset suurlinna. Pargis kulus peaaegu terve päev. Taamal oli meid alati saatmas Lõuna-Ameerika kõrgeim hoone Gran Torre Costanera. Pargist lahkudes külastasime ka selles kõrghoones asuvat hiiglaslikku kaubanduskeskust ja sealt sõitsime taksoga tagasi hotelli, et valmistada end ette järgmise päeva teekonnaks kuulsasse Patagoonia rahvusparki Tšiili lõunaosas. Õhtul üritasime veel külastada kesklinnas asuvat kuulsat Plaza de Armast, kuid seal oli käimas mingi meeleavaldus ja tegime sealt ruttu minekut.

Maailma äärel Punta Arenases ja Patagoonia rahvuspargis

Varahommikul viis tee meid Santiago lennujaama, et alustada kolm ja pool tundi kestvat siselendu Punta Arenasesse Tšiili lõunatipus. Tšiili siselende haldab LATAM Airlines, mis jättis suurepärase mulje oma täpsuse ja viisaka teenindusega; tegime selle lennufirmaga veel mitu siselendu. Enne kohalejõudmist sai lennukiaknast juba nautida kuulsaid Patagoonia rahvuspargi vaateid. Punta Arenas on umbes Tartu-suurune linn Magalhãesi väina ääres, mida kutsutakse ka Antarktika väravalinnaks. Arvasime, et arvestades linna asukohta, on Punta Arenas väga turismile pühendunud, kuid pigem olime sattunud maailma äärel olevasse linna, kus kõik kulges vaikselt omas rütmis. 

Punta Arenas on koht, kust tavaliselt renditakse auto, et sõita edasi Torres del Paine parki Patagoonias. Ka meie rentisime endale sealt auto. Autot üle andnud meesterahvas küsis ühel hetkel, et kas me oleme pärit Soomest. Selgitasime, et peaaegu ja et eesti keel on väga sarnane soome keelega jne. Küsisime, et kust pärinevad tema teadmised meie piirkonna kohta ja tuli välja, et ta on suur Soome heavy metal’i muusika fänn. Väga ootamatu paik selliseks kohtumiseks.

Laadisime kohalikus kaubanduskeskuses auto pagasiruumi toidu- ja joogikraami täis ning algas viietunnine sõit Torres del Paine pargi kõrvale, kus asus meie ööbimispaik. Esimesed tunnid meenutas meid ümbritsev maastik Islandi, kuid teises pooles hakkasid taustal paistma lumiste tippudega mäed; lähenesime oma sihtkohale. Viimasel 50 kilomeetril muutus tee väga auklikuks ja kiirus oli kohati ainult 30-40 km/h, see-eest muutusid vaated hingematvaks. 

Meie ööbimispaik nimega Konkashken Lodge asus umbes kolm kilomeetrit pargi väravast. See oli selline pisike vankrit meenutav maja, kus sees oli kaks nari, väike kööginurk, WC ja dušš ning väike ahi, mida kütsime õhtuti, kuna öised temperatuurid langesid madalale vaatamata sellele, et oli kõige soojem periood sealses piirkonnas. Öösiti tulid meid külastama metsikud hobused. Pidevad külalised olid kaks kohalikku: kass ja koer, kes pakkusid lastele palju elevust.

Külastasime korduvalt imelist Torres del Paine parki ja matkasime sealsete mägede vahel. Vaated olid kirjeldamatult ilusad. Üks imelisemaid hetki oli vaadata majesteetlikke kondoreid liuglemas mägede kohal. Andide kondorid oma kuni 3,3-meetrise tiivaulatusega ja 15-kilose kehakaaluga on ühed suurimad lennuvõimelised linnud maailmas. Lisaks nägime palju guanakosid ning korra õnnestus autoaknast näha ka puumat. Raske on sealset looduse ilu ja võimsust sõnadesse panna.

San Pedro de Atacama – ehe kõrbelinn

Veetsime Patagoonias neli ööd ja siis lendasime väikese vahepeatusega Santiagos Atacama kõrbesse. Atacama kõrb on maailma kõige kuivem mittepolaarne kõrb ja see asub Tšiili põhjaosas, kattes 105 000-ruutkilomeetrise ala. Meie eesmärk oli jõuda väikesesse umbes 4000 elanikuga San Pedro de Atacama linna, mis asub ligikaudu 100 kilomeetri kaugusel Calama linnas paiknevast Atacama lennujaamast. Kasutasime sinna jõudmiseks transfeeri, kuna autorent oli seal piirkonnas halva kuulsusega. 

San Pedro de Atacama on tõeliselt ehe kõrbelinn, mis koosnes ühe- kuni kahekorruselistest savimajakestest. Uitasime palju seal linnakeses ringi, nautisime lahedat kontrasti, kuna olime jõudnud just Patagoonia mägedest kõrbesse, põikasime sisse suveniiripoodidesse ja õdusatesse kohvikutesse, kus paljudes sai kuulata kohalikku muusikat. Järgmisel päeval võtsime privaattuuri, et vaadata flamingode looduslikku elupaika Atacama kõrbes, ning saime maitsta kohalikku brändit pisco’t. Atacama kõrbest lendasime tagasi juba koduseks muutunud Santiagosse ning veetsime enne kojulendu viimased ööd Vitacura piirkonnas.

Kokkuvõtteid tehes saab öelda, et Tšiili on imeline maa, mis pakub lõputult avastamist nii linnakeskkonnas kui ka loodusesõpradele. Tšiili puges meile vägagi südamesse. Tšiili inimesed on pigem rahuliku temperamendiga ning väga sõbralikud ja abivalmid. Sellist viisakust oleme kogenud vähestes riikides. Kindlasti tahaks sinna kunagi tagasi minna, sest nii palju jäi veel avastada.

Meie reisikirjelduse lõpetaksin Tšiili kuulsaima poeedi ja Nobeli kirjanduspreemia võitja Pablo Neruda ridadega: „He who does not travel, who does not read, who does not listen to music, who does not find grace in himself, dies slowly.“*

*   Kes ei reisi, kes ei loe, kes ei kuula muusikat, kes ei leia endas armu, see sureb aeglaselt.

Selles numbris

• Raamatuarvustus: Iida Turpeinen "Surelikud"
• Raamatuarvustus: Tuul Sepp "Loovad loomad muutuvas maailmas"
• Mida odessiit sööb?
• Noor Andres Sööt dokumentalistina Antarktikas
• Gringo trail
• Tšiili – matkaja unistus
• Lastega maailma pikimas riigis
• Võimas veematk piiritsoonis
• Elo Ruutu. Kas lennukit juhtida on kergem kui autot?
• Jalgsimatk Lähis-Polaar-Uuralis
• Tõnis Milling: igal juhul ümber maailma!
• Kuu aega naisena islamiriigis
• 12 aastat surfiparadiisis
• Hawaiil ja Mehhikos maailma parimaid laineid püüdmas
• Jaan Roose: kõrgusekartus on primitiivne hirm
• Tooteuudised
• Kroonika