Lastega mööda Eestimaad: Põnevat Põlva põhjast

Niisiis oleme autos, lapsed ikka ka, ja hakkame jõudma kohale. Meie sihiks on Põlva põnevad ääred, ükskõik kas võtame seda nüüd Põlva kui maakonna või Põlva kui kihelkonna mõttes. Pöörame Ahja-Rasina maanteelt üle Lutsu jõe lõunasse, just seal paikneb Aarniku veski, ja satume kohe lõunaeestilikku lummusesse – mahe jõeke, tumm vesiveski, käänuline tee. Veski seljataha jätnud, suundume metsa. Kui siin tasa sõita ja maastikku tähele panna, siis hakkavad peagi siin-seal männiku all silma madalad samblased mügarad. See on kääbastik, kus puhkavad muinasajal Ahja jõge pidi üles sõitnud ja siiakanti asunud esivanemate hinged, kes elasid neil maastikel umbes poolteist tuhat aastat tagasi. Siin on muide ka Eesti pikim, peaaegu sajameetrine kääbas (95 meetrit), madal vall laiusega vaat et kümme meetrit. Siin leidub nii põletus- kui ka laibamatuseid, kuuldavasti on siit põnevaim arheoloogiline leid üks puutüvest õõnestatud kirst. Kokku on siin Aarniku metsas loetud üle 40 pika või ümara kääpa. Kui palju leiate teie neist üles? Ja kas tunnete, mets on täis hingi? 

Metsast lõuna suunas väljudes tõuseb meie ees üle mäenõlvaku Mooste mõis, mille rohkearvulised hooned paistavad üle järvevee. Tegu on ühe terviklikumalt säilinud ja täielikumalt renoveeritud mõisaansambliga Eestis. Kui oled lapsena siin käinud ja õppinud selgeks mõisa tarbehooned – laudad, tallid, tõllakuurid, koguni kellatorni teenijate tööle kutsumiseks, rääkimata valitsejamajast ja uhkest häärberist –, siis on mõisaasjandus sulle selge. Pealegi on siin rikkalikult võimalusi meisterdamiseks ja kunstilisteks harrastusteks, siin leiduvad puutöökoda, sepikoda, savikoda... oi seda meisterdamislusti ja rõõmu. Viinavabrikus töötab Eesti fototurismi keskus, on käsitöökoda, mõisavalitsejamajas on kunstikeskus, folgikoda on karjalaudas, veskiteater asub jahuveskis. Olemas on ka villakoda ja taaskasutuskeskus. Kui veab, võite sattuda kontserdilegi, kuna Mooste on kontserdipaigana meie suurlinnade kõrval võrdväärsel kohal.

Edasi tuleb soovitada seigelda edasi ikka lõuna poole, kus Kaaru küla Kitse renditalus on Jaan Vahtra sünnikoht, mida tähistab mälestuskivi. Siit aeglaselt möödudes, kuni Karulaane bussipeatusse jõudmiseni tasuks lastele meeleoluks ette lugeda mõni Jaan Vahtra asjakohane lühijutt, näiteks „Laanevana”, mis algab nii: „Kui ma olin väike poiss, elasime kord väikeses talus, mis asus küladest ja teistest taludest kaugel metsade keskel. See oli väike renditalu, mille isa oli mõisalt rentinud. Talu piirides oli igas küljes suur mõisamets – Karulaas. See oli suur vana mets, kus kasvasid väga kõrged kuused, männid ja kased, mis olid nii jämedad, et ei ulatunud kätega ümber võtma. ... Varakevadest kuni hilja sügiseni oli laas täis hääli ja elu: laulsid igasugused tuntud ja tundmata linnud ning liikus alatasa kõiksugu metsloomi – jäneseid, oravaid, rebaseid. Kõneldi, et kusagil õige kaugel laanekurus elutsevat koguni karu...” Ega kohanimed ei valeta – hoiduge kevadiste karude eest!

Jõuame Kauksisse, kus tasub metsa tagant pärast väikest seiklemist üles otsida Leerimägi, mis on umbes tuhat aastat vana linnusekoht. Linnus ise asub neemikul ja teda piirab Lutsu jõgi ning selle soine luht. Sinna on väga tore lühike metsamatk. Ja mis sellest, et linnus ise majutab tänapäeval ka kõrgepingeliini posti − tema nõlvad ja vesised kaitserajatised pakuvad kahtlemata huvi ning on lastele turnimiseks ja omavahel puuokstega võitlemiseks lausa loodud.

Kauksist võib suunduda otse läände, kus Põlva linna lähistel Himmaste küla vainul on õige aeg tuletada meelde õpetaja Jakob Hurta, kes on (vanemad lapsed veel mäletavad) Eesti kümnekroonise nägu, maailma võimsaima rahvaluulekogu looja ja eesti rahvusliku liikumise üks juhtisikuid. Põlva lauludega alustas ta ka oma rahvaluulemonumentide sarja „Vana kannel”. Himmaste küla, ka oma muutumises, paikneb maaliliselt mäenõlval. Jakob Hurda sünnikohas on mälestuskivi ning ajastutruu ristpalkehitis koos väikese väljapanekuga.

Kuid vaevalt lapsed Hurdast palju kuulda tahavad, seepärast tuleks rutuga edasi minna – meid ootab Taevaskoja! Sellest kujuneb kindlasti reisi üks tippe. Ja ma ei räägi ainult Eesti tähtsaimatest loodusmaastikest – Suurest ja Väikesest Taevaskojast ning Ahja jõe maalilisest ürgorust, kaunist metsaalusest ning Saesaare veehoidlast, mis on vee alla jätnud Eesti pikima kärestiku. Siin asub ka Taevaskoja puhkekeskus, kus korraldatakse ilmatu põnevaid vabaõhutegevusi kogu perele: maastikumänge, seikluspargis turnimist, jõesõite, laenutatakse tõukerattaid ja soome kelkusid. Eriti põnev on gepsimine, see on maastikumäng, kus meeskondadele antakse GPS-seadmed ning nende järgi suunistudes tuleb leida aardeid, vastata küsimustele ümbruskonna kohta ning aja peale kiiresti lõpp-punkti jõuda. Kindlasti sobib see hariv ja põnev ettevõtmine teismelistegi raskes eas. Võin soovitada raudselt.

Kui Taevaskoja võib tunduda tipphooajal liigagi turistlik, siis võib seiklusrajal turnimiseks valida hoopis vana Tartu-Võru maantee lähedal paikneva Mesikamäe Tarzani-raja. See on lastele ideaalne koht, kus oma julgus ja osavus proovile panna. Tegu on Mesikamäe talu taga männitukas oleva mõnusa ja koduse seikluspargiga, mis lõpeb ägeda ja pika liuga – no ikka mitmesajameetrisega – üle põlluse kingu.

Tartu-Võru vana maantee ehk nn postitee tähtsaim huviväärsus on aga kahtlemata omaaegses Varbuse postijaamas paiknev Eesti Maanteemuuseum. Siin on lastele uudistamist oi kui palju, eriti veel juba siis, kui ilmad soojemad ja avatud on rohkesti talvel suletud atraktsioone ja kui soojad ilmad lubavad Hiinas toodetud elektriautodel lastel liikluslinnakus pärisliiklust jäljendada jne. Lisapunktid annab Varbusele veel sealsamas mäe all asuv Tilleorg Ahja jõe kallastel, mis on vist küll üks kaunimaid jõeorge terves Eestis. Pärast muuseumis möllamist võib Tilleorus jalutades oma meelt kosutada.

Veel: Tõudsimäe tähetorn. See on Eesti tuntuima täheteaduse populariseerija Hugo Raudsaare kodutalu, kus tema järeltulijad etteteatamisel külalisi ja huvilisi vastu võtavad ning lastele planeetide liikumist õpetavad. Kasutusel on Hugo Raudsaare aegsed tehnilised õppevahendid ning selge ilmaga saab ka pimedas taevas tähtkujusid ja planeete vaadata.

Ja kui sealkandis juba olla, siis tasuks peatuda korraks asfalttee ääres Lauga külas, kus Reinu taluõuel kasvab maanteelegi hästi kättepaistev kadakas. See Reinu kadakas on oma 13,5-meetrise kasvuga Eesti kõrgeim kadakas.

Okas hinges, tuleb reis sedapuhku lõpetada, nii palju oleks veel vaadata. Põlvasse endasse, Põlva linna me ju veel ei jõudnudki...

Selles numbris

• RAAMATUTUTVUSTUS
• Paralleelmaailmad ehk kuidas sündis raamat „Islandile”
• MÄLESTUSED RAPIIRILT
• JEEMEN - kohanenud ajatus
• PORTUGALI POPURRII: ajaloo vältimatuse ja kunstide linnad
• Seal, kus lõpeb asfalt ehk Tenerife edasijõudnutele
• Eesti kunstnike jalgsimatkad Euroopas
• Lastega mööda Eestimaad: Põnevat Põlva põhjast
• Varanasi kirjad 2. Raga Rageshri ja matsiplika
• Kõigest kurrutus maakoores
• Raamidest väljas. PEETER VAREP (03.05.1914-16.03.1984)
• Go Reisiajakiri küsib: Kus on parimad JAHTSADAMAD?
• Näitlejad lähevad Hoppetiga merele
• Vana rendijahiga Kosi saarestikus
• KAPHOORNERID OMAVAHEL
• SOOLOPURJETAMISEST BISKAIAL
• MINI TRANSAT karm proovilepanek ookeanil
• Go Reisiajakiri 47 – Aprill 2014