Leedu versus Läti – elukutselised mägironijad!
Eestit, Lätit ja Leedut vaadatakse ikka ühtse Baltikumina. Sellest hoolimata teame naabrite matkategemistest suhteliselt vähe. Vähemalt kahel mehel on õnnestunud matkamisest ja mägironimisest endale elukutse teha. Tutvustame teile lätlast Atis Plakansit ja leedulast Saulius Viliust.
Saulius Vilius (35) on meie lugejale juba tõenäoliselt tuttav: koos Alar Sikuga tõusis ta Džomolungma tippu ning üritas aasta tagasi tõusu Gasherbrum II-le.
Kaua sa oled mägedes käinud ja mis sulle selleks innustust annab?
Kõigepealt soovin tervitada kõiki Eesti mägironijaid ja matkajaid ümmarguse juubeli puhul. Olen rõõmus, et mul on olnud võimalus osa võtta Eesti mägironimise projektidest, millega seoses on olnud palju ilusaid hetki. Loodan, et käime ka tulevikus koos mägedes ning soovin teile kauneid ja ohutuid tõuse.
Ise ei pea ma ennast sugugi elukutseliseks alpinistiks – elan küll mägedega, aga mitte nende pärast.
Esimest korda nägin tõelisi mägesid peaaegu 20 aastat tagasi. Sellest ajast saadik olen käinud mägedes kui mägimatkaja. Alles viimasel ajal olen hakanud tõsiseid alpinistlikke tõuse tegema. Miks ma mägedes käin, on raske selgitada. Ühte kindlat põhjust polegi. Ma lihtsalt tunnen ennast seal väga hästi.
Räägi palun, kuidas sündis otsus hakata mägironimise ja seiklemisega endale leiba teenima? Mida arvab sellest sinu elukaaslane Ruta, ja kas saad lähedastega hoolimata oma tööst piisavalt aega veeta?
Mingisugust otsust ma vastu ei võtnud, elu kujunes lihtsalt nii. Kui olen mägedes ja ronin, elavad minu kõige lähedasemad inimesed seda väga üle, kuid nad on sellega leppinud, sest nad teavad – see on osa minust. Rutaga tutvusingi tegelikult mägedes ning sageli matkame ja ronime mägedes koos.
Oled üritanud tõusu Gasherbrum II-le, käinud Everestil, Ismoili Somonil, Han-Tengril, kui nimetada mõningaid tippe. Mida pead enda jaoks olulisimaks mägironimisalaseks saavutuseks? Mida tahaksid veel kindlasti teha?
Tippudest rääkides oli minu jaoks eriti raske Gasherbrum II (jõudis tippu 26.07.2006, 2005. aastal üritas tõusu koos eestlastega, vt GoDiscover nr 1 – toimetaja märkus), Han-Tengrile ja Leninile ronisin üksinda kaks korda. Loomulikult Everest – raske füüsiliselt ja psühholoogiliselt; viimase hetkeni kartsin probleeme grupiga, sest keegi meist ei teadnud, kas ta suudab taluda sellist kõrgust või mitte. Raske oli ka Aconcagual, keeruline esmatõusudel Pamiiris ja Tjan-Šanis.
Planeerin tõuse veel paljudele tippudele. Loodan, et nende seas on ka mõned kaheksatuhandelised Karakoramis ja Himaalajas. Huvi pakuvad tehnilised tõusud Andides, Kaukasuses, Alpides, Uus-Meremaal ja Patagoonias. Kunagi ei tea, kuidas elu kulgeda võib, nii et midagi kindlat lubada ei oska. Kuid kõige olulisem on siiski, et tegelen asjaga, mis mulle meeldib, ja seda koos sõpradega.
Mägironimise juurde kuulub risk. Kuidas hindad riski ning millisest piirist sa kunagi üle ei astu?
Juhindun alati külmast kalkulatsioonist ning väldin liigseid emotsioone. Otsused mõtlen alati ise läbi ja püüan mitte lasta ennast mõjutada teiste emotsioonidest. Kui risk on tegelik, püüan edasi mitte tõusta, kuid samas ei pööra ma kunagi ümber ainult selle pärast, et on hirmus. Mägedes tuleb aeg-ajalt ikka riskida, kuid väldin riskimist auahnuse nimel. Näiteks koos Alariga Everestil me riskisime. Aga ma teadsin, et kui õnnestume, tulen tagasi ja mitte üksi. Nii ka läks.
Mägedes, nagu ka elus, ei tehta kõike raha pärast. Palju rohkem teen oma sõprade, eesmärgi, kodumaa, lipu pärast, mis taskus on ja vaja tipus heisata ning alla tuua. Olen idealist, aga olen kohanud mägedes ka palju materialiste.
Ole hea, kirjelda palun meie lugejatele, mida pead mägironijale vajalikeks isikuomadusteks?
Mägironija kõige olulisem omadus on mõistus, kalkuleeriv mõistus.
Teatud piirides individualism alpinisti ei sega. Aga ta peab olema ausameelne inimene, tugeva tahtejõuga.
Kuidas käib alpinismi käsi sinu kodumaal Leedus?
Arvan, et alpinism Leedus on teel ülesmäge. Tõenäoliselt paari aasta möödudes korraldatakse juba mitu sportlikku ja mittekommerts ekspeditsiooni Himaalajasse. Meil on piisavalt palju häid kaljuronijaid, kes suurima heameelega roniksid kõrgmäestikus tehnilisi marsruute.
Samas on paljud tugevad mägironijad unustanud mägironimise kui kollektiivse ettevõtmise võlu ja püüavad vallutada ainult tippe. Eriti vastumeelne on mulle noorte mägironijate poolt viljeletav kergemeelne suhtumine alpinismi.
Täname sind lühiintervjuu eest. Kas soovid midagi omaltpoolt GoDiscoveri Eesti lugejatele lisada?
Soovin teie rändajatele head ilma, edu ja kauneid tippe!
Atis Plakans (38) on abielus, kahe tütre isa ja kirglik mägironija. Atise elukaaslane Liga saadab teda tihti reisidel ning ronib ka ise mägedes. Atisel on oma matka-reisifirma Piedzīvojumi (www.piedzivojumi.lv).
Kaua oled mägedes käinud ja mis sulle selleks innustust annab?
Esimest korda käisin mägedes 1987. aastal Tadžikistanis, Fani mägedes. Mäletan, et oli väga raske – raske kõndida, raske seljakott; raske oli ka aru saada, miks ma seda teen.
Räägi palun, kuidas sündis otsus hakata mägironimise ja seiklemisega endale leiba teenima? Mida arvab sellest sinu elukaaslane Liga ja kas saad lähedastega hoolimata oma tööst piisavalt aega veeta?
Kohe esimestel aastatel käisin palju mägedes – neli kuni viis korda aastas. Mõne aasta pärast hakkasin iseseisvalt reise organiseerima ja ekspeditsioone planeerima, siis alustasin ka gruppide juhtimisega. 1990-aastate lõpus, kui enamik inimesi päevitas randades ja käis lõunamaal puhkamas, hakkasid mõned mu tuttavad huvi tundma, kas on võimalik koos minuga Mont Blancile ronida? Vastasin, et teeme ära. Siis hakkaski asi vaikselt veerema. Aina rohkem ja rohkem inimesi soovis mägedes käia, võtta ette juhitud tõuse. Pere suhtub mu töösse hästi. Kevadel käisin koos oma naise Liga’ga Himaalajas Shisha Pangma ekspeditsioonil. Ta tõusis 7600 meetri kõrgusele. Hiljem, suvel, ronisime koos Tadžikistanis Ismoili Somoni tippu. Kindlasti käin koos perega korra aastas mägedes ronimas ja matkamas ning korra suusatamas. Enne Tadžikistani minekut oli mu vanem, 14-aastane tütar kaasas Kaukaasias ning ta tõusis Elbruse läänetippu (5646 m).
Oled käinud Shisha Pangmal (8027 m), Ismoili Somonil, Han-Tengril, Pobedal, Aconcagual, kui nimetada mõningaid tippe. Mida pead enda jaoks olulisimaks mägironimisalaseks saavutuseks? Mida tahaksid veel kindlasti teha?
Usun, et senini on mu kõige raskem tõus olnud Pik Pobeda tippu, võib-olla ka Ama-Dablam Himaalajas 1998. aastal. Tuleviku suhtes väga täpseid plaane hetkel pole. Tahaks tõusta mõnele kaheksatuhandesele, näiteks K2 (8611 m) või Kangchenjunga (8586 m).
Mägironimise juurde kuulub risk. Kuidas hindad riski ning millisest piirist sa kunagi üle ei astu?
Risk? Riski hindamine on saanud mulle järk-järgult aina olulisemaks. Kõige olulisem on tervelt koju tagasi jõuda, seetõttu pööran ka enne tippu lihtsamini ümber kui 10 aastat tagasi. (Atis oli sunnitud 300 meetri kaugusel Sisha Pangma tipust tõusust loobuma suure laviiniohu tõttu – läbida oli jäänud veel viimane horisontaalne hari). Kui olen klientidega, jälgin pidevalt olukorda. Kontrollin lume stabiilsust, jää ja kaljude olukorda, klientide enesetunnet jne. Usun, et suudan ära tunda õige hetke, millal vajadusel tagasi pöörata.
Ole hea, kirjelda palun meie lugejatele, mida pead mägironijale vajalikeks isikuomadusteks?
Alpinist, olgu ta mees või naine, on inimene, kes mõistab mägesid. Igaüks peab teadma oma oskusi ja võimekust ning käima marsruutidel, kus ta saab hakkama ka ilma teiste abita. Või siis ostma giidi. Vastasel juhul on see ebaaus teiste alpinistide suhtes, kes on tõsiselt ette valmistanud ning pühendanud selleks hulk aega ja ressursse. Kui kogemusteta mägironija satub raskel marsruudil hätta, päästavad teda kogenenumad, kellele tipp ei ole enam nii oluline. Ühesõnaga, alpinist peab olema alati aus iseenda ja teiste vastu.
Kuidas käib alpinismi käsi sinu kodumaal Lätis?
Läti alpinismis on esile kerkimas uus põlvkond 20-25-aastaseid mägironijaid, kellel on võimalik sõita Alpidesse erinevatele kursustele, õppida vanemate kogemustest. Loodan, et sellest põlvkonnast kasvab välja tugev meeskond, kes suudab ronida huvitavaid marsruute ja mitte ainult Alpides, aga ka kõrgmägedes. See on üks suund. Teine suund on 30-35-aastased piisavalt elus edasijõudnud. Neil on küllaldaselt vahendeid, et võtta endale giid ja läbida klassikalisi marsruute kõikjal maailmas, st nagu normaalsed lääne inimesed, kes igapäevaselt teevad midagi muud, kuid nende hobiks on alpinism. Tavapäraselt on mägironijate seas selliste inimeste osakaal umbes 75 protsenti, aga Lätis on nad vähemuses. Arvan, et mitte rohkem, kui 30 protsenti mägedes käijatest.
Täname sind lühiintervjuu eest. Kas soovid midagi omaltpoolt GoDiscoveri lugejatele lisada?
GoDiscoveri lugejatele tahan öelda, et teil on Eestis üks alpinist Priit [Priit Rooden, Tartu alpiklubi Firn president – toimetaja märkus], kes hoolimata sellest, et tal endal ei olnud kerge ja pidi terviserikke tõttu enne otsustavat tõusu tagasi pöörama, aitas meid laskumisel Ismoili Somonil, kui üks meie alpinist haigestus 6700 meetri kõrgusel mägihaigusesse.
Selles numbris
- Kadunud maa
- Mäehaigus – kiirelt tappev, kiirelt ravitav
- Vasaloppet
- Lapsega matkamise rõõmud ja hirmud
- Taasavastatud vana - räätsad
- Leedu versus Läti - elukutselised mägironijad!
- Mägironimine, mis see veel on?
- Vettpidava ja hingava jope otsingul
- Kuus päeva saanimeeste paradiisis
- Talvel jääb taevas Matsalu kohal vaikseks
- Kaks mäge - üks lugu
- Rebaseonu – üksildane uitaja
- Gröönimaal eksinud
- Polaarseikleja Børge Ousland: ma ei proovi võita loodust, vaid omaenese hirme
- Go Reisiajakiri nr 5 – Detsember 2006
