LENNUKIajakirjade kirju maailm

Mida võiks kollektsioneerida reisiajakirjanik, kellel arvestatav osa ajast möödub lennukites? Pardaajakirju muidugi! Krister Kivi koju on rännuaastate jooksul kogunenud saja kilo ringis pardaajakirju eri lennufirmadelt.

Inimestel on kombeks võtta lennukitest ja hotellidest endaga kaasa arutul hulgal esemeid. Halvemal juhul põhjustab taolise „suveniiri“ omandamine firmadele kõvasti meelehärmi − näiteks siis, kui tegu on hotellide hommikumantlite või lennukipleedidega −, sellal kui pisem memorabiilia ongi sageli selgelt ühekordseks kasutamiseks. Sporaadiliselt olen isegi poetanud taskusse näiteks neid väikseid paberist soola-, pipra- ja suhkrupakke, mis lennukitoidu kandikule paigutatud, sest tavaliselt on need (a) kujundatud piisavalt atraktiivselt ning läheks (b) muidu koos muu rämpsuga kurvalt prügikasti. Tõsiseltvõetavat kollektsiooni pole küll sündinud, sest olukordi, kus ainus võimalus koduköögis toitu maitsestada on seisnenud Garuda soolapaketi või Kenya Airwaysi suhkurpakikese lahtikäristamises, on tulnud ette rohkem kui kahe käe sõrmedel kokku lugeda võiks. Eks ma olen neid ära visanud ka.

Lennukiajakirjadega on veidike teistsugune lugu. Stjuardessid ei tõtta neid iga lennu järel uuendama − mõnedki eesistme taskust leitavad numbrid on kalendrikuu lõpuks sedavõrd ära loetud, et leheküljed meenutavad 17. sajandi räbaldunud pärgamenti −, kuid samas muudab esikaanele trükitud lubadus brošüüri üldjuhul reisija isiklikuks koopiaks, mis koju viimiseks mõeldudki (olen kahjuks ära unustanud selle Okeaania lennufirma nime, mis oma ajakirja eest 3 dollarit küsis). Tasuta eksemplare (muide, need on väga rasked!) olen koju tassinud piisavalt usinalt, küll mitte rohkem kui ühe eksemplari lennuliini ja kuu kohta, et aastatega koguda neid magamistuppa umbes tsentneri jagu. See on minu ekvivalent margi- või põrnikakogule. Ehkki jah, sirvinud olen ma neid tolmukogujaid hiljem haruharva.

Sageli ongi lennufirmade ajakirjad ajakirjanduslikus mõttes üsna ettearvatavad. Ikka leiab neist tehniliselt laitmatuid (kuid samas hingetuid) agentuurifotosid mõnest „avastamata pärlist“, mida kompanii uue sihtkohana parajasti promoda on otsustanud (üks foto linnast peaks olema öises tuledesäras), siis turvaliselt keskpärase persooniloo tublist sportlasest või näitlejast, kümme pakkimissoovitust sageli reisivalt ärihiiult või viiuldajalt, kapteni nõuandeid lennuhirmu vastu ning muud standardset nipet-näpet, millest kogenud toimetaja ka pimesi ajakirjatäie sisu kokku panna võiks. Suurlinnad on neis lugudes üldjuhul „silmipimestavad ja pulbitsevad“ või siis tulvil „ajaloolist sarmi“ ning kui jõutakse söögielamusteni, leiavad tee klantsfotole ikka pigem rahulolust pakatavad roosad hiidkrevetid koos paari tšillipipraviilu ja koriandrilehega kui filipiinode poolt armastatud balut ehk keedetud pardiloode (kaugelt liiga ekstreemne ja tavareisijat ilmselt tülgastav). Koduse Estonian Airi pardaajakiri on siinjuures erand, olles konservatiivsusest veelgi krigisevam kui tööstusharu kullastandard ette näeb.

Kuid on ka erandeid. Nutikat infot pakkuv ja kõrgepilguline, sisu kvaliteedilt ehk rahagi eest ostmist vääriv on mulle tundnud numbrite kaupa erinevatele teemadele keskenduv KLMi Flying Dutchman. Üks USA lennuajakiri − kahjuks ei mäleta enam nime − vapustas mind kunagi liigutava ja otsekohese looga naisest, kes pärast abikaasa traagilist surma kokkamise kaudu oma elule uue mõtte leidis. SASi pardaajakiri Scandinavian Traveller on olnud julge, koguni sedavõrd, et nende mullutalvine number poliitiliste provokatsioonide tõttu (Norra progressipartei endine liider kõrvuti natsidega koostööd teinud Vidkun Quislingiga) lõpuks lennukeist kokku korjati. Kui ajakirjakogu läbitöötamiseks kunagi vaba nädala peaksin leidma, leiaksin neist küllap mitu head ajakirjanduslikku ideed.

Tõelised pärlid on sisust sõltumata mõistagi alati olnud ajakirjad nendelt lennuliinidelt, mille pardale jalg selles elus enam tõusta ei pruugi, näiteks Afganistani Safi Airwaysilt või Indoneesia Sriwijaya Airilt − käegakatsutavad meenutused ühest reisist: ühest südant ägedamalt põksumapanevast õhkutõusust, ühest turvalisest kohalejõudmisest. Tekst Krister Kivi

Selles numbris

• Killuke Kagu-Aasiat
• Tiit Pruuli soovitab
• ANDRES SÜTEVAKA: Minu tsirkus Barcelonas
• LENNUKIajakirjade kirju maailm
• Zürichi loomaaed
• Suurele inimesele suur hauakivi
• Reisiajakiri küsib: Miks on Kagu-Aasia teie arvates eriline ja oluline?
• Nelja näoga jumal
• Reis Aasia Hawaiile ja maailma lõppu
• Pulmakülalisena VIETNAMIS
• Väljasõit Chami saartele
• Nahkhiiri süüakse saba ja sarvedega
• Tashi Deleki radadel
• Matkapäevik MUSTANGI kuningriigist
• Myanmari mägihõimudel külas
• Kagu-Aasia suurim spetsialist Eestis
• Aasta looduse foto 2015
• UUDISTOOTED
• UUDISED
• Go Reisiajakiri 54 – Juuni 2015