Lihvimata teemant Fernando de Noronha

„Ideaalne külaline on see, kes lendab üle saare ja viskab rahapaki alla.“ Nii on öelnud tundmatu klassik Eesti kauneima saare kohta. Nali või tõsi, kuid rohkem kui Hiiumaa kohta kehtib see hoopis Fernando de Noronha puhul.

Fernando de Noronha on Atlandi ookeanis asuva samanimelise 21 saarest koosneva saarestiku suurim ja ainus asustatud saar. Meie Kihnust vaevu suurem saareke jääb Brasiilia rannikust 354 kilomeetri kaugusele ja külalised jõuavadki enamasti vaid siia. Napp tunnike õhusõitu Natalist või Recifest teeb selle mugavalt kättesaadavaks, kaunid paradiisirannad, millest paar-kolm on järjepidevalt Brasiilia kaunimate randade edetabelite esiotsas, loovad ideaalse taustsüsteemi imeliseks puhkuseks. Väärtust lisab ka tõsiasi, et Fernando de Noronha ei ole pika turismiajalooga – see on olnud vangide pagendamise sihtkohaks (vangla suleti lõplikult 1957. aastal), enamik vange viidi saarelt ära siiski juba 1942. aastal, mil saarestik muudeti föderaalterritooriumiks. Alates 1988. aastast on piirkond taas Pernambuco osariigi haldusalas ja 2001. aastal UNESCO maailmapärandi loodusväärtuste nimistusse lisamine on andnud külalistevoole vaid hoogu. Tänasel päeval elatubki saar peamiselt turismindusest.

Ent need rõõmud on kõigest üks osa paradiisisaarest. Kõik keelud vaid ahvatlevad – see tähendab, et päevas lubatud 460 külalist tekitavad suure nõudluse, mistõttu kannatab teeninduskultuur ja majutus- ja toitlustusasutuste poolt pakutav kvaliteet ning muidugi vohab igasugune väärinformatsioon, mille levitamise eest keegi ei vastuta. Vanajumala seljataga olles on kõik lubatud.

Saarele sukelduma

Meie saarekülastuse peamine eesmärk on sukeldumine. Sukeldumisklubisid on saarel kolm, sarnaselt Mandri-Brasiiliaga ei ole ka siin pingutatud inglise kui rahvusvahelise suhtluskeele oskajate leidmisega. Viimaks saab valitud klubi, mis vaevub vastama ja seda muidugi meile mõistetavas keeles. Algus on ilus, kuid ekslikku eelinfot liigub nii internetis kui ka klubi kaudu. Esimene desinformatsioon puudutab keskkonna- ja rahvuspargimakse – kõik peaks olema korda aetud mandril, enne lennukile asumist. Seetõttu punnitame nabad paigast juba Maarjamaal olles, üritades orienteeruda portugalikeelsetes ankeetides ning Brasiilias viibides maksete tegemises (tõsi, tänu sellele saame väärt kogemusi pangakontorites). Tegelikkuses võib keskkonnamaksu maksta ka saarel maandudes, järjekorrad on sama pikad eelnevalt maksnutega (2016. aastal on päevahind 51 riaali). Sukeldumise ja mitmesse randa sissepääsu eeltingimuseks on rahvuspargi passi omamine (130 riaali), mille ostmiseks on saarel õige mitu võimalust.

Järgmine probleem, mida siiski päris tõsiselt ei suuda uskuda, puudutab öömajade kitsikust. Kuigi saarele pääseb loetud arv inimesi, siis pousada’sid ehk külalistemaju ikka jagub. Muidugi ei ole need eriti uhked, nn delfiinimärgi kandjateks liigituvate hulgas on enamus ühe delfiini väärilised lihtsad külalistemajad, kõrgema kategooria omi võib sootuks ühe käe sõrmedel üles lugeda. Rahvusvahelised hotelliketid või muidu suured ja paljude teenustega hotellid puuduvad siin üldse.

Kolmandaks – sularaha. Saame mitmelt poolt teada, et saarel on tõsine probleem kaardimaksetega, mistõttu peaksime nii sukeldumised, öömaja kui ka söögid-joogid maksma sularahas. Kaks sularahaautomaati, millel ootuspärane omadus kõige ebasobivamal hetkel tühjeneda, on lennujaamas ja TAMAR-projekti keskuses (merikilpkonnade kaitsmiseks algatatud liikumine). See tähendab, et kogu eelneva nädala Brasiilias seigeldes võimleme ühtlasi ka sularahaautomaatide juures kupüüride väljameelitamisega (Brasiilias on mingid eriskummalised limiidid, mis on kaardiomaniku jaoks jumalused). Tegelikkus näitab, et kuigi wifiga on stabiilselt raskusi, siis kaardimaksed toimivad paljudes kohtades ja lõppeks oleme oma sularahaga hädas nagu kass poegadega (loe: tasahilju kaob osa meie toas olevast sularahast kõige kaduviku teed).

„Rohelise“ defitsiit

Brasiilia geograafilist asukohta ja klimaatilisi tingimusi arvestades võiks eeldada, et millega iganes seal probleeme tekib, siis ainus kindel teema on toit. Esimesel õhtul söögikohas maandudes tabab meid kummastav teade kelnerilt, kes teatab, et „rohelist“ praadide juurde ei ole. Ilmselt ebaõnnestunud kohavalik, on esimene mõte… millest saab truu saatja paljudeks järgnevateks õhtuteks – värsket rohelist kraami lihtsalt ei ole mitte kuskil enamiku ajast meie nädalasel saarel viibimisest. Toidupoodides (muidugi pole nendega saarel priisata) näeme isegi vaatepilti, kus nagu meil nõukaajal laiutavad tühjad kastid, mida ei vaevuta isegi eemaldama – kord nädalas saabub ju ometigi kaubapäev, mil vähene värske kraam ka saarele laekub. Õnneks on meie seltskonnas tublisid varustajaid, kelle toas leidub hädavajalikku laimi caipirinha’de jaoks, kui see linnabaarides juba lõppenud on, või kuiva ja saiarikka hommikusöögi kõrvale päikeseküpseid tomateid, kui saarel neid enam pole. Gurmaanidel siia väga asja ei ole, see on nüüd selge. Kui võtta arvesse pakutav valik, kvaliteet, atmosfäär ja teenindus, siis soovitada julgeks sadamas asuvat restorani Mergulhao, mille külastamise võiks sättida päikeseloojangu ajaks.

Äärmuslikult läbipaistev vesi

Kui kõige muuga siin saarel on nagu on, siis sukeldumisklubi on üle keskmise korralik. On võimalik suhelda inglise keeles, sukeldumiskeskuses on olemas kõik tarvilik ning mis peamine – laevad ja varustus on igati heal tasemel. Kuidagi on nad suutnud erinevalt teistest teenindajatest siiski sukeldumispersonaliks värvata meeldivad ja head suhtlejad.

Siinsete vete peamiseks väärtuseks on äärmuslikult hea nähtavus – aprillist novembrini koguni kuni 50 meetrit ning veetemperatuur 26–28 ºC aasta ringi. Ka sukeldumiskohti on ümber saare mitukümmend, pakkudes adrenaliini nii algajale kui ka kogenud sukeldujale. On laevavrakid ja koopad, tugevad hoovused driftimiseks, veealune mägi ja vertikaalne kaljusein, mida mööda sukelduda. Jaanuarist märtsini on lainetus aga võrdlemisi tugev, nii et merehaigus kimbutab ka tugevamaid sukeldujaid.

Vee all võib silmast silma kohata mitut railiiki (täpikrai, kotkasrai, hiid-sarvikrai jt), rohelist angerjat, mureene, muidugi mitut liiki haisid, merikilpkonni jpt, sukeldumispausidel pakuvad silmailu laeva ümber lõbutsevad delfiiniparved.

Siinsete haidega on sukeldujatel olnud head suhted kuni möödunud aasta detsembrikuuni, mil registreeriti esimene hairünnak Fernando de Noronhal. Märtsikuus igatahes on raid, haid ja merikilpkonnad meeldivad veealused kaaslased ning ühtegi suutäit ohverdust ei nõua. Väikesed haipojad sulistavad, pealtnäha rõõmsalt ja täis kõhuga, Sueste rannas ujujate vahel ja kõigil on elu ilus.

Paradiisirannad

Fernando de Noronhast rääkides peab lisaks looduskaitsele ja sukeldumisele, mille poolest saar kuulus on, kõnelema ka paradiisirandadest. Tänavu, aga nii on see olnud vist pea igal aastal, valiti Sancho rand taas TripAdvisoris külastajate poolt antud hinnete põhjal maailma kauneimate randade edetabelisse. Rand on seda igati väärt: algus on paljutõotav, kõnnime mööda mugavat rada, avanevad imelised vaated, kõik on võrratu. Kuidas aga jõuda sinna superrannale oma jalaga kohale, kui see asub mitukümmend meetrit allpool? Eks ikka kitsa ja tilkuva kaljulõhe kaudu, kuhu on paigutatud püstloodis kaheosaline redel. Arvestades kuumas higistavaid käsi ja paljudel naistel varbavahedesse lükatud plätusid, saab see allaronimine olema võrdlemisi vaevaline, mispärast paar päeva hiljem leian end „Sancho-lihaste“ õnneliku omanikuna. See-eest on rannas tõeliselt rahulik ja privaatne, ei mingeid rahvamasse.

Kuigi ega neid masse saarel peale Sueste ranna mujal suurt ei näegi. On mitu vahvat liivaranda, mis peaaegu inimtühjad – saarekülaliste arvu piiramine ja randade rohkus kannab vilja. Snorgeldamiseks ja kilpkonnadega koos ujumiseks ongi kõige sobilikumad rannad Sueste, Porcos ja Leão. Nautimaks looduslikke basseine Atalaia rannal, peaks aga eelnevalt aja broneerima. Nii et sellest omanäolisest kogemusest jäime meie kahjuks ilma. Delfiinide jälgimiseks on samuti olemas kindel rand, kuhu hommikul ja õhtul sammud seada – Golfinhos. Eelnimetatud rannad moodustavad aga vaid murdosa kõigist imeilusatest randadest Fernando de Noronhal. Ülejäänud on tegelikult sama ilusad, lihtsalt neil ei ole mingit muud lisaväärtust.

Vaikuse, rahu ja ilu saar

Pooltühjadele randadele aitab kaasa ka saarele iseloomulik asustuse koondumine tsentrisse. Erinevalt paljudest teistest lõunamaistest saartest elavad siinsed kohalikud ja majutavad ka saabunud külalised saare keskosas kulgeva peamise maantee läheduses, seevastu rannas või selle vahetus ligiduses hoonestust eriti ei ole. Seega on iga randa minek veidi nagu omaette ettevõtmine – bagil, jalgrattal või sadama ja Sueste vahel kurseeriva bussiga (ainus bussimarsruut, muide). Mitmesse randa suletakse õhtul sissepääs sootuks, et mitte häirida seal elavaid loomi ja linde.

Viimane põhimõte kehtib üldiselt kogu saare kohta. See ongi vaikuse, rahu ja ilu saar, kus ööelu lööb hilistel õhtutundidel korraks keema vaid saare keskuses Vila dos Remédioses, kuid see vaibub peagi, sest sukeldujad ja surfarid asuvad varavalges taas tegudele. Eks see üks omamoodi lihvimata teemant ole. Materjali on seal rohkem kui rubla eest, kuid selle eksponeerimisega ei näe absoluutselt mitte keegi vaeva. Huviline tuleb niisamagi kohale, maksab, mis vaja, ja kannatab kõik väikesed ebameeldivused vaikides ära – looduse ilu korvab kõik selle, mis inimtegevuses puudu jääb.

Tekst ja fotod: Mae Lender  

Selles numbris

• Reisikirjandus
• Maailma mõõtmine – TÜ Muuseumi aastanäitus
• Maaema
• Õhtud Moskva lähistel
• Reisikindlustuse 5 meelespead
• India kastisüsteemi keerdküsimused
• Ekspeditsioonid avavad hinge
• Liblikajahil Lõuna-Aafrikas
• Lihvimata teemant Fernando de Noronha
• Kultuurne Motobande Iirimaal
• Eriilmelised FILIPIINID
• Filipiinide veealused loomaaiad
• Unistajate pelgupaik
• Matkakuu TOOTEUUDISED
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 61 – August 2016