LODJASEIKLUS TARTUST PEIPSILE

Selleks, et suveajal avastada Eestimaa varjatumaid ja vähemkäidavaid soppe Emajõe suudmealal ning Peipsi lõunaosas, on vaja veesõidukit, kuna maad mööda ei jõua eriti kaugele. Soovitatavalt võiks veesõiduk olla suuremat sorti, et rännumehed ulatuksid nägema üle jõekaldaid palistava pilliroo ning millel annaks ööbida, kuna leida siinkandis lapikest kuiva maad telgi püstitamiseks on omaette kunsttükk.

Suurepärane veesõiduk siinsete alade tundmaõppimiseks on Emajõe-Peipsi lodi, arhailine kaubapurjekas, mis on mahukas ning sobib oma kerekujult väga hästi Emajõe ja Peipsi madalates vetes navigeerimiseks. Ega lodjad siinkandis ilmaasjata üle 600 aasta kaupu ühest sadamast teise toimetanud.

Hansaajast Teise maailmasõjani Peipsil kasutusel olnud lodjad on üks huvitav nähtus maailma laevanduse ajaloos. Peipsi-äärne rahvas on tuntud oma konservatiivse meele poolest ja nii need lodjad siinsetel vetel elutsesid nagu dinosaurused ligipääsmatul platool. Kuni lõpuks 20. sajand, kui Peipsist sai piirijärv, toimusid maailmasõjad ja arenes raudteetransport, lodjandusele surmahoobi andis.

Lodjakultuur oli juba vajumas unustuse hõlma, kuni Emajõe Lodjaselts 2006. aastal, pool sajandit pärast viimaste kaubalotjade hävimist, kunagiste lotjade eeskujul taas ühe Emajõe-Peipsi lodja valmis ehitas ja vette lasi. Seitsme aastaga on lodi „Jõmmu” ristelnud kõikidel Eesti laevatavatel sisevetel, proovinud sisevetel laevatamist ka Venemaal Novgorodis käies ning teinud tiiru peale Läänemerele, leidnud hulgaliselt sõpru ning ootab pikisilmi järgmise ja suurema lodja valmimist.

Lodjale iga ilmaga

Võrreldes merega on Emajõel laevatamine üsna muretu. Ei tule karta tormi ega raju, hooaja saab avada aprilli alguses ja lõpetada kas või detsembris. Ka lumetormis lodjatamist on ette tulnud − kui soe trümm küdeva pliidi ja kuuma porteriga on kohe käepärast, siis on ka selline talvemaiguline lodjaretk omamoodi mõnus.

Peipsil tormab teinekord korralikult, aga halba ilma ette teades saab alati otsustada rahuliku ja turvalise seilamise kasuks Suursoo jõgedel ja järvedel. Uljama reisiseltskonnaga võib minna ka tormi trotsima ning proovida, kuidas jõel kõigutamatuna tundunud lodi kiigub Peipsi lainetel nagu pähklikoor.

Kuna Emajõel lodjatamine on võrdlemisi turvaline, sobib lodja pardale tulla ka koos lastega. Viimastel aastatel on olnud lapsed pardal arvulises ülekaalus. Lastele jätkub tegevust nii lodja kolmel korrusel kui ka laeva kohal ja ümber – hullatakse rippkoides, maadeldakse lambanahkade vahel ja mängitakse padjasõda, rahulikumatel hetkedel mängitakse lauamänge, voolitakse männikorbast lodjamudeleid, õpitakse sõlmi, vaadatakse trümmikinos filme. Siis käiakse masti otsas, kõlgutakse vantides ja hüpatakse köiega ümber masti, ujutakse ja lodibodysurfitakse – lohisetakse köiega vaikselt sõitva lodja sabas. Kõige väiksematele on käepäraste vahenditega ehitatud ajutine bassein ahtrisse tüürimehe selja taha.

Teekond algab

Otsad antakse Lodjakoja juures ja esimene peatus tehakse juba kesklinnas, et käia turul ja osta laeval hapendamiseks kartulikotitäis värsket kurki ning maasikaid ja jäätist reispassiks.

Edasi allavoolu, Ihastes, elab pirukatädi Loori, kes küpsetab maailma kõige maitsvamaid pirukaid ja muid roogi. Kui lodjalagi saab pirukaid ja muid hõrgutisi täis laotud, jätkub reis Peipsi poole.

Enne soo vahele jõudmist tehakse peatus RMK Suursoo Looduskeskuse sadamas Kantsis. Maad mööda rändajale võib ju tunduda, et Suursoo Looduskeskus on pelgalt soo ja äärmisel juhul Emajõega seotud paik ning Peipsiga ei ole sellel mingit pistmist. Ent paadimehed ja laevnikud teavad, et Kantsi on Peipsi lõunaosa iidsemaid ja olulisemaid sadamaid, võib-olla isegi kõige aktiivsemat kasutust leidev sisevetesadam tänapäeva Eestis. Neid paate, mis siit eriti nädalavahetustel Peipsile minekuks vette lastakse ja pärast jälle välja tõmmatakse, annab kokku lugeda. Peipsini on siit jõge mööda veel umbes 10 kilomeetrit paadisõitu Suursoo vahel, kuid Kantsi on järvelt tulles esimene ja Tartu poolt tulles viimane koht, kust saab kuiva jalaga maale või maalt kuiva jalaga paati.

„Jõmmu” peatub siin tavaliselt masti tõstmiseks või langetamiseks. Vanasti ei olnud lotjadel vajadust ega võimalust oma keskmiselt 30 meetri kõrguseid maste tõsta ega langetada – esimene takistus järvelt linna poole purjetades oli kuulus Kivisild ja selle alt ei oleks lodjad ka ilma mastita läbi mahtunud. Pealegi jäi lodjasadam Kivisillast allavoolu, praeguse Kaarsilla ja Sadamateatri vahele. Purjetamise jaoks kõige ebamugavamast jõelookest Suursoos on juba enne Põhjasõda kanal mööda kaevatud – seda sirget kutsutakse tänaseni Rootsi kanaliks ning see on näha ka 1704. aastal toimunud kuulsa Kastre jõelahingu kaardil.

Suursoo Looduskeskusest Peipsi poole sõites avaneb kõrgelt lodjalaelt vaade otsatule ja ajatule soomaastikule. Eriti avara vaate nautimiseks tõmmatakse julgemad pootsmanitooliga veepinnast 14 meetri kõrgusele masti otsa. Tsivilisatsioonist ei ole näha mingit märki ja arhailise laeva pardal võib ennast hõlpsalt ajas paarsada aastat tagasi kujutleda. Suursoo on huvitav soo, millel vastupidiselt reeglipärasele ei ole kunagi lootust rabaks kasvada – täpselt sellise tempoga, mis turbakiht kasvab, vajub maapind ja Peipsi tungib vaikselt peale.

Aastaringne sooelu

Kui väljastpoolt tulnule tundub Suursoo üks metsik ja elamiskõlbmatu paik, on see siiski läbi aegade olnud paljudele inimestele koduks. Emajõe suudmes asuv Praaga küla on ainuke maismaaküla Eestis, kuhu pääseb ainult veetranspordiga. Tänapäeval on Praagal küll mitmeid hoolitsetud suvilaid ja uurimisjaamu, kuid ei ühtegi püsielanikku. Ainukesena eelistab tänapäeva mugavustele aastaringset sooelu Praagast veidi eemal, Kalli jõe ääres Rebassaares elav kalur Toivo, kes on Suursoos üles kasvanud ning kellele see on kõige iseenesestmõistetavam elukeskkond. Soos looklevad jõed on tema liikumisteed ja nii tutvustab ta oma soomaailma – siin jõeristil oli mu vanaisa talu, seda kanalit mööda pääses tädi juurde ja selle järve tagant tõin endale paadiga naise. Palju jaksu Toivole soorinde hoidmisel – on ikka palju kindlam tunne otsatus soos seigelda, eriti hämaral hilissügisesel ajal, kui tead, et keegi elab siin.

Toivo naabruses, Suursoo ujuvmajades lõpebki meie esimese päeva reis. Punavalged parvmajad on siin külalisi võõrustanud juba üle kümne aasta. Keset sooüksildust saab nautida kuuma sauna ja otse lavalt jõkke sulpsata. Võib rahulikult sauna esisel põrandal pikutada ja tähtede süttimist imetleda – sääsed keset vetevälja asuvate majadeni õnneks tulla ei taipa. Maabusime siin ükskord hilissügisel öö hakul tormiselt Peipsilt tulles – eemal pilkases novembriöös kohises järv, majade juures aga oli mõnus soe saareke keset üldist maailmalõpumeeleolu.

Järgmisel hommikul, pärast sissejuhatavaid vettehüppeid ja maitsvaid pannkooke viib lodjareis edasi Peipsile, Euroopa suurimale piirijärvele. Heisatakse suur neljakandiline raapuri ja lodi võtab kursi Piirissaarele. Lõunasöögi kõrvale saab juba värskeid hapukurke.

Selles numbris

• Matkates läbi Eesti
• RAAMATUTUTVUSTUSED
• Mägironija salakaval vaenlane - KOPSUTURSE
• VALGE VAIKUS
• Kirev SAPOŽNINITE TALDRIKUMAAILM
• SININE, SAJUNE, SUITSUNE
• Tiit Pääsukese väikesed etüüdid
• POLAARTRIPP 2. Vorkuta − Ust-Kara − Salehard
• SURINAME – kus see veel on?
• Maitseelamused Peipsi moodi
• PIIRISSAAR – värviline lainemurdja
• Peidetud rännusihid Emajõe Suursoos
• LODJASEIKLUS TARTUST PEIPSILE
• Vene hingelaadiga KIRIKULAUL
• Vanausuliste matmiskombed
• Üllatusleiud muuseumist - vanausuliste esemed
• Vene vanausuliste SUHETEST õigeusu kiriku ja riigivõimuga Eestis
• Peipsi tervis valmistab muret
• Hanno Pevkur: „Võimaluse korral olen Peipsil!”
• ambulARToorium – kunsti segasummasuvila Peipsi ääres
• Vanausuliste töökusest
• PEIPSISSE SUKELDUMAS
• Peipsiveere reisjuht
• Ümbermaailmareis õpetas vaikust hindama
• UUDISTOOTED
• UUDISED
• Go Reisiajakiri 37 – August 2012