Lõhnade ja maitsete bukett Fääri saartelt
„Admiral Bellingshausen“ jäi Arktika ekspeditsioonil tormitsüklonite tõttu pikemalt ankrusse Fääri saartele, seetõttu sai laevameeskond võimaluse tutvuda pikemalt sealse köögikunstiga. See kogemus pani nii mõnegi maitsemeele proovile. Maris Pruuli kirjutab kohalikest maitsetest ja lõhnadest täpsemalt.
Kogu laev haises fermenteeritud lamba järele. Laine oli kõrge ja laev lengerdas hirmsasti.
„Jarek, see ongi akrobaatiline gastronoomia!“ hõikas kapten Priit roolimajast alla kambüüsi. Midagi kolises, lauljast laevakokk Jarek karjus kandval häälel appi. „Midagi kukkus?“ kikitasin kaardilaua taga kõrvu.
„Miks ma ei imesta,“ ütles Priit ja istus mu kõrval kaptenitoolis rahulikult edasi nagu vanajumal ise. Haises õrnalt Capsicami kreemi järele, mida olin mõne tunni eest oma kangele kaelale määrinud.
Sellest saab nüüd pool aastat, aga Fäärid seostuvad mulle siiani esmajoones lõhnadega. Olime „Admiral Bellingshauseniga“ teel Arktikasse ja esimene pikem peatus pärast Sillamäed oli Tórshavnis, Fääri saarte pealinnas. Üks tormitsüklon ajas teist taga ning nii jäime paari-kolme päeva asemel lausa kümneks päevaks mööda saarestikku uitama ja Islandile sõiduks paremat ilma ootama. Saime sõbraks šveitslasest laevakapteniga, kes oli sedasama tormide vahelist auku juba kümme kuud passinud ja saanud Tórshavni sadamas omamoodi legendiks. Elukunstnik vanal puulaeval. Kõige lugupidamise juures saarestiku ja mereromantikute vastu oli meil siiski kindel plaan esimesel võimalusel edasi purjetada. Tormi vaibumiseni rentisime auto ja pisut vaiksematel päevadel tegime purjekaga suurele merele välja minemata saarte vahel lühemaid tiire. Veendusime iga päevaga üha enam, et Fäärid väärinuks pikematki peatust.
Fäärid asuvad umbes poolel teel Shetlandi saartelt Islandile ja koosnevad 18 järsukaldalisest saarest, mis on koduks ümmarguselt 50 000 inimesele.
Fääri kuld – lambad
Peale inimeste elab saartel umbes 70 000 lammast. See arv pole juhuslik. Tähtsad asjamehed on välja arvutanud, kui palju kaljusaarte kasin rohelus ära toita jõuab. Lambad on nii olulised loomad, et on leidnud koha ka Fääride vapil ja neid kutsutakse Fääri kullaks. Fääri lammaste villast kampsuneid kandsid juba Taani sõdurid Napoleoni sõdades ja lambaliha on üks Fääride põhitoite. Lambad on kõige hea kõrval ka mõnevõrra nuhtluseks, sest neid on palju, nad liiguvad vabalt ringi ja söövad ära kõik inimeste vaevaga kasvatatud rohelise.
Põhiline rohekultuur on rabarber, mis kasvab mitmel pool nagu kindluses, ümbritsetuna rinnuni ulatuvast kiviaiast. Tavalise aia värav kipub ikka vahel lahti jääma või astub lammas lihtsalt aiast üle või läbi ning kogu töö ja vaev, nii taimed kui ka noored puud, on lamba kõhus. Käivad üle nagu rändtirtsude parv. Just nii kurtis Fääri mees Sølvi Simonarson, kui meile oma koduköögis rohkes võis turska praadis ja rabarberimoosi juurde pakkus. Ootamatult maitsev kombinatsioon. Tursa kõrval on fäärlaste toidulaual sageli veel atlandi merilest, hiidlest, heeringas ja krevetid.
Fermenteeritud toidud – kohalik delikatess
Olime lugenud ja kuulnud, et fermenteeritud lammas, kohaliku nimetusega skerpikjøt, on delikatess ja seda tuleb siiakanti sattudes tingimata maitsta.
Fääride kliima hoiab ühtlast temperatuuri sisuliselt aasta ringi. See annab ainulaadse võimaluse liha ja kala fermenteerida ehk pikalt meresoolase õhu käes seista lasta, ilma et see riknema läheks. Traditsioon pärineb aegadest, mil külmkapp oli veel tundmatu suurus.
Leidsime Kirkjubøuri külast suurte rabarberilehtede vahelt poisi, kes oli valmis meile rabarbereid müüma ja ühtlasi lubas teises talus elava isaga läbi rääkida, et äkki saab ka lambajalga.
„Kas soovite ühte või kahte?“
„Ikka kahte!“ hõiskasin kohe, sest mis on üks lambajalg kaheteistkümnesele meeskonnale. Rabarber oli odav ja lambast, mida veel polnud, me rahaühikutes ei rääkinud. See oli viga. Järgmisel päeval toodi laeva kaks fermenteeritud koiba ja küsiti selle eest nii palju kohalikku raha, et mu aju tõrkus seda eurodesse ümber arvestamast.
Samas pole fermenteerimisprotsess seesama, mis moosi keetmine. Et paned purki ja ongi valmis. Lammas peab tuule käes rippuma viis kuni üheksa kuud ja teeb selle ajaga läbi mitu faasi. Maitse, lõhn ja konsistents muutuvad pidevalt. Liha tuleb igal aasta pisut erinev sõltuvalt konkreetse aasta ilmastikust, kui palju on soojust ja niiskust. Ohuks on kärbsed, kes võivad lihale muneda ja selle kõlbmatuks muuta. Seetõttu on kuivatusmajad tavaliselt võimalikult tuulistes kohtades mere ääres.
Laeva toodud peen kohalik hõrgutis riputati ahtritekile roolimaja taha. Päevapealt lõppesid mõnusad istumised ja jutuajamised ahtritekil, sest hais oli imal ja tugev. Fileerisime mõne viilu, sest kui kallis kraam juba laeva toodi, tuli sellega ometi midagi teha. Kui imeõhukesele viilule tublisti soola ja pipart pandi, siis kannatas õlut peale juues süüa küll! Selleks ajaks oli mereretke alguses kokaks olnud Jarek Kasari välja vahetanud teine laulev laevakokk Kaisa Ling, kes ühest lambajalast ja kaalikatest erakordselt vürtsise roa keetis. Vürtsid olid head, kaalikad ka ja lamba maitset polnud eriti tunda. Teine koib tõsteti vabasse õhku besaanmasti külge, sest ega see hullemaks minna enam ei saanud. Nii sõitis see meiega veel pikalt. Ei osanud me kohalikku delikatessi vääriliselt hinnata.
Aga me ei andnud alla. Kui üks tubli väike mererahvas on fermenteeritud asju juba sajandeid isuga söönud, siis tuli läbi hammustada, mil moel nad seda veel valmistavad ja kuidas see maitseb.
À la carte Fääri moodi
Broneerisime meeskonnale laua fermenteeritud toitude restoranis. Söögikohtade hinnad jagunevad Fääridel expensive, midrange, cheap and cheerful. Meie valitu kuulus esimesse kategooriasse ja panime õhtule suured lootused. Kui peenesse restorani astusime, siis niitis juba uksel jalust tuttav ahtriteki lambahais. Väga põnev oli, kuus (toidu)käiku tundmatusse, mis oli kohati üks suur piin. Teame nüüd, kuidas maitsevad kuivatatud vaalaliha ja kala, lammas seitsmel eri moel ja angervaksajäätis! See viimane koos krõbisevate tatrahelvestega pani punkti me unustamatule maitseelamusele. Tegime salamahti pärast neljandat käiku restorani akna lahti, et sõõm värsket õhku aitaks vastu pidada.
Mõistagi süüakse keset ookeani asuvatel saartel palju mereande. Traditsiooniliste roogade hulka kuuluvad kindlasti vaalaliha, vaala nahaalune paks rasv ja kala.
Vaalapüüdmise traditsioon püsib siiani
Fäärid kuuluvad Taani riigi koosseisu, aga on paljudes olulistes otsustes autonoomsed. Nad ei kuulu näiteks Euroopa Liitu. Üheks vastuseisu kõrvalpõhjuseks on tõenäoliselt Euroopa Liidu peavoolust erinev suhtumine vaalapüüki. Rahvusliku traditsioonina toimub Fääridel kord aastas niinimetatud grindadráp, mille käigus tapetakse sadu madalasse lahesoppi aetud grindasid ehk pilootvaalu. Nii on seda väidetavalt tehtud juba üle tuhande aasta, esimene dokumenteeritud jaht jääb aastasse 1584.
Grindasid arvatakse maailmameres ujuvat üle 750 000 ja nad pole ohustatud liik. Moraalses mõttes on kõrge intelligentsiga mereimetajate tapmine üha enamatele inimestele aga vastuvõetamatu. Aastasadu oli tegu ellujäämiseks vajaliku lihaga ja see on kohalikes traditsioonides juurdunud. Fäärlased väidavad, et sead, lehmad ja lambad on vaaladega üsna sarnased imetajad ja et varem kutsutigi grindasid merilehmadeks.
2014. aastal sõitis näitlejanna Pamela Anderson Fääridele vaalapüüdmist hukka mõistma. Temalt küsiti, kas tema arvates teeksid nad planeedile vähem liiga, kui ostaksid kõik vajaliku toidu supermarketist, kasvataksid sellega pakendatud, kunstlikult kasvatatud ning Fääridele transporditud toodete hulka.
Fäärlased väidavad ka, et kui siga või mõnd teist toiduks tapetavat looma hoitakse enne seda pikalt siseruumides ja vangistuses, siis pole ka see moraalses mõttes asi, mille üle uhke olla. Vaalad saavad kuni ärasöömiseni olla vabas looduses.
Loll, kes põhjendust ei leia, võiks öelda. Või et ega me kiviajast sellepärast välja ei tulnud, et kivid otsa oleksid saanud.
Toitumisharjumused on põhjalikult muutunud, kala süüakse palju vähem ja köögivilju palju rohkem kui vanasti. Paljudel fäärlastel on püss ja nuga tarbeesemetena aga endiselt kasutuses ning nad jahivad tänini merelinde ja loomi. Nii on seal karmides tingimustes alati tehtud. Elu ja surma tsüklit looduses võetakse loomulikult.
Tim Ecott toob oma raamatus „The Land of Maybe“ näite, kuidas üks noor fäärlasest isa oli äia peale väga pahane, et see oli viinud tema nelja-aastase poja naabertallu härjatappu vaatama. Pahane mitte sellepärast, et kartnuks, nagu võiks poeg hiljem õudusunenägusid näha, vaid sellepärast, et kell oli liiga palju. Poiss pidanuks juba voodis olema.
Paljud noored fääri mehed on noorusele omase protestivaimuga just vaalakaitsjate kiuste grindadráp’iga ühinema hakanud. Nende meelest sekkuvad mujalt tulnud asjatult nende iidsetesse traditsioonidesse, millessegi, millega tegelesid juba nende isad ja vanaisad.
Just me retke lõpuosas jõudsid meieni uudised, et selgi aastal toimus tavapärane grindadráp. Kuu aega hiljem aga veel metsik delfiinide tapmine, kus hukati ligi 1500 looma. Hiljem tundus, et osalisedki olid pisut ehmatanud, et ega me nii palju ka tappa tahtnud, „tööõnnetus“...
Tüüpilised Fääri road
Tvøst og spik on väga tüüpiline Fääri roog, mille üheks osaks on kuivatatud mustja tiheda tekstuuriga vaalaliha. Selle kõrvale serveeritakse keedetud kartuleid, kuivatatud kala ja soolatud vaalarasva. Kõiki neid asju saab osta peaaegu igast suuremast toidupoest. Vaalaliha söömist Fääridel mainitakse esimest korda aastal 1298 Norra seadustes.
Garnatálg on veel üks Fääri saartelt pärit traditsiooniline roog. Seda valmistatakse lamba mao ja soolte ümber olevast võrkja struktuuriga rasvast. See sõtkutakse parajateks kamakateks, kuivatatakse spetsiaalses hjallur’is ehk katusealuses, kus tuul vabalt läbi käib, ja fermenteeritakse. Garnatálg’i serveeritakse viilutatult kas kartulite või kala kõrvale.
Lunnid oma värvika välimusega tunduvad kaugelt tulnutele eksootilised ning mõte, et neid tarvitatakse toiduks, tundub esiotsa võõrastav. Lindude püüdmine ja munade korjamine on käinud aga Fääride toidukultuuri juurde juba sajandeid. Tirk ja lunn on olnud enim jahitud linnud. Täidetud lunn on üks rahvusroogasid. Lunne püütakse pika kepi otsa pandud võrguga. Eriti populaarne on just pesast merre lennanud lunnipoegade püük, sest need on liiga kohmakad, et püüdjate eest põgeneda. Viimastel aastatel on lunnide arvukus vähenenud ja nende püüki on tugevalt piiratud. Peale küttimise on nende arvukuse alla viinud tõsiasi, et rannikuvete kalavarud on vähenenud ja lunnid peavad toitu otsides üha kaugemale lendama.
Munade korjamine on läbi aegade käinud nii, et korjajad lastakse köiega alla rannakaljudelt, kus merelinnud suurte kolooniatena pesitsevad. Eks sedagi tehakse tänapäeval üha harvem. Mune korjates püüti linde siiski sedavõrd säästa, et kui ühelt mäeküljelt korjati munad ära, siis järgmisel korral jäeti see pool puutumata, et linnud jõuaksid uuesti muneda ja ka pojad välja haududa.
Fääridel on lindude söömisest tähtsamaks saanud nende vaatlemine, huvilistele korraldatakse arvukalt linnuvaatlusreise. Sealsesse linnuriiki kuuluvad peale eespool nimetatute veel mitut liiki kaurid, tormilinnud, tormipääsud, suulad, kormoranid, kosklad, ännid, kajakad, tiirud, krüüslid, tikutajad, rüüdid, pistrikud, varesed, meriskid, vigled, rüdid, kivirullijad, veetallajad ja hulk teisi. Tõeline linnuvaatlejate paradiis!
Aupaklikkusega mõtlen sellele Fääri saarte fermenteeritud toitude buketile tagasi. Eestlastel on küll kaerakile ja palju toredaid söögitraditsioone, aga nende söömine ei nõua nii suurt kangelaslikkust. Meilt, kes me sellega harjunud oleme. Paljud kaugetelt maadelt saabunud külalised on tõsises hämmingus, kuidas me näiteks „halvaks läinud“ kapsast ja kurke sööme.
Me tõesti püüdsime Fääride kööki vääriliselt hinnata, sest üks reisimise suuri võlusid on ju tutvumine uue kauge paiga toidukultuuriga. Meie jaoks jäi „Admiral Bellingshauseni“ kambüüs ikka lemmikrestoraniks. Austa võõrast, armasta kodust.
Tekst ja foto: Maris Pruuli
Selles numbris
- Raamatuarvustus
- Lennuhirmust psühholoogina
- Lõhnade ja maitsete bukett Fääri saartelt
- Liina Saar: "Reis Gambiasse mõjutas sügavalt"
- Maailma pikim rippsild võtab kõhu alt õõnsaks
- Õnnelik vulkaanivallutus
- Reisija räägib
- Eesti Arstid Aitavad Maailma. Keenia 2021
- Kui palju inimene õnneks vajab ehk elu surfibussis
- Seiklejahingega seljakotirändur Tõnu Grünberg
- Sokotra – saar, kus ärkad tulnukate kõrval
- Müstiline Manasarovari järv
- Chan-budismi mõtluslaager
- Unenäoline Tiibet – 20 aastat hiljem
- Külas Tšingis-khaanil II osa
- Hille Hanso: „Kõik on suhteline – tegelikult pole mingit terviklikku „ida“ olemas.”
- TOOTEUUDISED
- KROONIKA
