Loodeväil läbitud!

Eesti purjetajate esimene Loodeväila ekspeditsioon on ajalugu. Võib-olla võiks isegi öelda, et on ajaloos. Varem pole eestlased sellist asja teinud. Lühikokkuvõtte teeb ekspeditsiooni juht Tiit Pruuli.

Purjelaev „Admiral Bellingshausen“ on Scotti Polaaruuringute Instituudi Loodeväila läbinud laevade nimekirjas numbri all 352. Esimene ses nimekirjas on Roald Amundsen oma „Gjøaga“ (1903–1906). Nimekirjas on kaubalaevad, reisilaevad ja jäälõhkujad, väikseid purjekaid on umbes 150. Et sellesse nimistusse pääseda, peab alus olema seilanud Labradori merest läbi Kanada Arktika Beringi väina. Me lugesime oma distantsi alguspunktiks Upernaviku külakese Gröönimaal ja lõpp-punktiks Beringi väina Diomidi saarte vahel. Kokku oli see distants 3445 meremiili pikk. Väljusime Upernavikist 10. augustil ja Diomidide ehk Ratmanovi ja Krusensterni saarte vahele jõudsime 14. septembril.

Selle veidi enam kui kuu aja sisse jäid paljud põnevad ankrukohad ja paar väikest sadamatki. Sisenesime Kanada Arktika labürintidesse Pond Inleti juures, peatusime veel Fort Rossis, Coningham Bays, Taloyoakis, Gjoa Havenis, Cambridge Bays, Port Epworthis, Kugluktukis, Bernard Harbouris, Tuktoyaktukis, Point Hope’is, Kivalinas, Kotzebues.

Loodeväil on muutuste keerises

Arktika on praegu oluline vähemalt kolmest vaatepunktist: ökoloogilisest, majanduslikust ja strateegilisest. Arktika soojeneb kaks korda kiiremini kui muu maailm. See esitab väljakutsed sealsetele inimestele – kuidas kohaneda olukorras, kus loodus muutub kiiresti hoopis teistsuguseks, kui see on traditsiooniliselt olnud. Jääd on vähem, aga tormid on muutunud karmimaks ja ettearvamatumaks. Vaalad ja karibud valivad oma liikumiseks uusi radu. Jää sulamine annab aga võimalusi uute laevateede avamiseks. Võib arvestada, et lähiaastatel suureneb nii kruiisi- kui ka kaubalaevade liikumine Loodeväilas. See toob raha, aga toob ka surve inim- ja looduskeskkonnale.

Külm sõda on „tänu“ Venemaale tagasi. Nii USA kui ka Kanada on suurendamas oma militaarset kohalolekut Loodeväilas. Seega – Loodeväilas on suurte muutuste aeg.

Ka väikeseid merealuseid oli Loodeväilas tänavu harukordselt palju – 17 purjekat, üks sõudepaat ja üks mootorjaht. Enamus liikus idast läände, aga mõned ka vastassuunas. Kohtumine sama marsruuti läbivate meremeestega on ses üksildases piirkonnas alati sündmus, vennastumine on kiire ja üksteise toetamine nii informatsiooni kui ka tehnilise abiga elementaarne. Rasketes oludes pidid sõudjad oma sõidu katkestama, tehniliste probleemide tõttu jäi Loodeväila talvituma üks purjekas.

Palju erilisi kogemusi

Eks igal osalejal olid sel reisil omad eesmärgid, omad ootused ja omad põnevused. Me nägime tohutult võimsaid jäämägesid Ilulissati juures, olime hädas merejääga Gröönimaa lõunatipus ja Baffini lahel. Jälgisime enam kui 40 jääkaru liikumist, sattusime suure beluugavaalade parve sisse, seisime silmitsi polaarhundiga. Õppisime piirkonna ajalugu tundma kohtumistel paljude inuittidega ja külaskäiguga vanade Hudson’s Bay Company kaubajaamadesse.

Minu jaoks oli selle reisi üks emotsionaalseid kõrghetki Krusensterni saarel oleva väikese küla külastamine. Järsul mäenõlval, 3,8 kilomeetrit Venemaast ehk Ratmanovi saarest, elab veidi alla saja inimese. Meie sõitu USA saarele jälgisid seitsme miili kauguselt Vene piirivalvelaevad. Kohalikud eskimod teatasid meile aga esmalt, et kuna meil pole vastavat luba, siis meid saarele ei lastagi. Sõitsime kummipaadiga kurvalt tagasi laeva, aga ei jätnud jonni. Mehaanik Märten Vaikmaa helistas „tribal coordinator’ile“ ja hankiski poole tunniga vajaliku loa. Kohalikud rääkisid sellest, kuidas 1947. aastal tõmmati ette raudne eesriie, mis eraldas neid teisel saarel olnud sugulastest. Venemaale kuuluva saare elanikud küüditati mandrile.

Kõndisime seal küla vahel poeg Jaaniga ja ma hakkasin kõva häälega arutama, et miks nad selles mahajäetud ja kehva kliimaga paigas küll elavad. „See on nende kodu,“ ütles 14-aastane poeg elutargalt.

Tänaseks on kõik meie 51 laevapereliiget kodus või koduteel. Purjelaev „Admiral Bellingshausen“ jäi Seattle’isse ja talle otsitakse uut seiklushimulist omanikku.

Reisist on pootsman Maris Pruulil kavas kirjutada raamat ning filmimehed Reino Kuber ja CJ Kask panevad Inspira kanali jaoks kokku telesaate. Nii et Loodeväila reisilained pole veel lõppenud.

Tekst: Tiit Pruuli

Foto: Reino Kuber

Selles numbris

• Tai maitsed ja „kuulus Tai ingverisupp“
• Lennureisijate tujurikkujad
• Matkarajad Helsingi külje all
• Albaania Alpid – avastamata nurgake Euroopas
• Esimene kogemus kõrgmägedelt
• Vabadus ronida
• Mägede nimel
• Lääne-Ukraina võlu ja valu
• Eestlased maailma pikimal aerutamise ultramaratonil
• Quo vadis, Somaalia?
• Christopher Rajaveer: Tahan minna sinna, kus maailm läheb tagurpidi!
• Nemesis ehk meresõitja tüütu needus
• Loodeväil läbitud!
• Tooteuudised
• Kroonika
• GO Reisiajakiri 102 – Oktoober 2023