Loodusturism Rumeenia moodi

Mida Rumeenia kohta teadsin? Vampiirid. Vein. Dacia. Mustlased. Narkootikumid. Ilusad, müüdavad ja ostetavad naised. Doonau. Umbes sama pealiskaudne info on vist kaugema kandi inimesel ka Eestimaa kohta, ainult et oma automarki meil ei ole ja veini asemel voolab siinmail õlu. Et mitte langeda stereotüüpide ohvriks, oli aeg müüte purustada või kinnitada.

Kui küsida rumeenlaselt, mis teil siin ägedat on, jääb ta üsna kohmetuks ja hakkab vadistama kõikvõimalikest hotellidest. Kuna Rumeenia on suur riik ning välismaa on selle raju looduse ja üsna organiseeritud kaosena juhitud piirkonna suhtes huvi üles näitama hakanud alles võrdlemisi hiljuti, on kohalikud turismiettevõtted senini keskendunud siseturismile (ja rumeenlane armastab kodumaal puhata!).

Niisiis pead täpsustama: kas tahad seiklusparki, autentset kööki (tasub proovida!), loodusturismi või miskit muud. Siis tuleb neile kohe meelde, et riik on täis ulmeliselt ilusaid kohti, mida väliskülalised veel ära trööbanud pole.

Rumeenia või Lõuna-Ameerika džungel?

Nii sattusime meie Doonau jõe deltale kruiisile. Meie seiklus sai alguse Crișanist, Murighilo sadamakesest ja need kaheksa tundi olid justkui kuskilt Lõuna-Ameerika džunglist. Doonau delta ise on Euroopa teiseks suurim, umbes 5000 km2 looduskaitseala, mis koosneb sadadest jõgedest, soodest, ojakestest, allikatest, ujuvatest kõrkjasaarekestest ja päris saartest. Nii mastaapne, et ei oskagi kohe ette kujutada, mida oodata.

Alguses tundus jõgi nagu jõgi ikka, tuli üsna mitu kilomeetrit allavoolu liikuda, kui hakkasid avanema müstilised lisajõed, suuremad ja väiksemad veeteed, mida mööda edasi kulgesime, täies õies vesiroosiväljad, vette ulatuvate põõsaste vahelt paistsid jäälinnud ja sellised nokalised, keda ma kunagi Eestis kohanud pole. Pelikanid, haigrud, kajakad, üleliuglevad kullilised, luiged, haned, partlased ja kümned teised liigid, mis isegi ornitoloogiakaugel suu ammuli võtavad.

Meile suurte järvedena näivad jõesopid olid kaetud vesiroosiväljade, mingite fantastiliste pinnavetikate ja muude taimedega. Jõevool kiskus aga endaga kaasa nii, et ujumispeatuse ajal oli tükk tegu, et kaatrist kinni saada. Kui pole tugev ujuja, ära Doonaul sisse hüppa, sest Eestis ei koge sellist tõmmet ühegi jõe peal.

Lisaks muidugi nastikud. Sellised meeter-poolteist pikad imeilusad maod, kes ujujast või paatidest külma ükskõiksusega mööda siuglevad. Neid nägime jõel hulganisti.

Ka nii palju rohelisi ja kollaseid konni pole ma veel kunagi oma elus näinud. Nagu Pöial-Liisi muinasjutus, konnad vesiroosilehtedel. Muuseas, Doonau deltal, sealsamas, kus meilgi õnnestus loodust nautida, testib Nikon oma uusi fotoaparaate. Eks seegi ütleb looduse ja erinevate visuaalsete võimaluste kohta mõndagi.

Miks ma väga soovitan sellele reisile giidi kaasata, on see, et eksimisvõimalus kõigil neil lisajõgedel on hullem kui näiteks Pariisi tänavatel: kust miski algab ja lõppeb, on täiesti võimatu teada ja tihti ongi kohalikel tulnud iseseisvalt paadi laenutanud turiste mööda harujõgesid tundide kaupa taga otsida. Kanna ka päästevesti, sest lisaks ohutusele on jõepatrullid üsna agarad sinu tegemisi binoklist jälgima ja heal meelel juttu puhuma tulema.

Meie reis päris Doonau merre suubumise punkti välja ei jõudnudki, sinna jäi umbes 20 kilomeetrit minna, kui giid järsku kaatri ühe kilomeetri pikkuse ja poole kilomeetri laiuse saarekese kõrvale ära parkis ja meid lõunale viis.

Paljud neist saarekestest end nii majandavadki: kohalikud elanikud peavad seal harukordselt maitsva toiduga kodurestorane, täiesti märkimisväärsete mugavuste ja sisebasseinidega pansionaate ja hotellikesi. Põhiline klient on seni olnud siseturist, viimasel ajal on tee Doonau deltale leidnud ka Skandinaavia ja Saksamaa linnu- ja loodusesõbrad. Loodetavasti leiavad selle harukordse piirkonna võlud üles ka eestlased.

Uskumatu loodus, imelised vaated ja mis kõige üllatavam, kaheksakohaline paat koos kuut keelt valdava ornitoloogist giidiga terveks päevaks maksis alla 300 euro.

Omalaadne elamus oli ka külastada jõelavkat ehk Doonau kaldasse kinnitatud kummalist alust, mille pardalt sai osta alkoholi, sigarette, paadikütust ja kõike muud jõeeluks vajalikku.

Kas või päevane kruiis, kui mitte nädal Doonaul on tõeline puhkus eemal linnakärast ( ja internetist, sest seal ei ole isegi kohalikel helistamise levi, rääkimata 4G-st) ja suurepärane võimalus maitsta kohalikke kalatoite (kindlasti tasub proovida kohalikke kalasuppe, mis viib keele alla ka kõige nõudlikumal gurmaanil, ja marineeritud tšillisid, mis on lihtsalt ju-ma-li-kud) ning ajada juttu vahetute pärisrumeenlastega, kes võib-olla polegi kunagi sattunud pealinna, rääkimata välismaast. Mis seal ka imestada, Rumeenias elab pea 20 miljonit inimest ja see on ka põhjuseks, miks seni on riigi rannikualad olnud rohkem orienteeritud siseturismile. See piirkond on ka sportkalastajate unistus, sest Doonau kubiseb suurematest ja väiksematest kaladest.

Suusakuurordid ja fantastilised mägiteed

Kui Doonau delta on vähemasti eestlaste seas veel üsna avastamata pärl, mida julgen südamest soovitada, siis suusareisisihtkohana on see riik meile ja lähinaabritele pisut rohkem tuntud. Nagu öeldud, siis kolmandik sest riigist on mägine, Rumeeniat läbivad kaks suuremat ahelikku, Ida-Karpaadid ja Transilvaania Alpid. Ida-Karpaatide tipud ulatuvad 2200 m kanti, kõrgeimaks tipuks peetakse Transilvaania Alpide Moldoveanu tippu, mis on lausa 2544 m üle merepinna. Kui küsida kohalikelt turismiga seotud inimestelt, millised on kõige ägedamad suusakuurordid, siis ütlevad nad kõhklemata, et väisata tuleks Poiana, Brasovi, Predeali või Sinaia suusakeskusi.

Suvisel perioodil on Rumeenia tuntud oma fantastiliste mägiteede ja -vaadete poolest. Eraldi väärivad väljatoomist Transfăgărășan ja Transalpina mägimaanteed. Esimest on „Top Geari” saatejuhid hinnanud lausa maailma kõige ilusamaks maanteeks, nii et rendiauto taguotsa alla ja mägiteid avastama! Mis rendiautosid puudutab, siis see on täiesti arvestusväärne ja taskukohaste hindadega transpordiviis ning autosid pakutakse palju. Siiski tasub meeles pidada, et rumeenlane võib olla varmas petja, nii et kontrollige kõik üle ja leppige tingimustes põhjalikult kokku.

Liiklus on Rumeenias üsna sarnane Eesti omaga. On rahulikult kulgevaid autojuhte ja neid, kelle sõidustiil meenutab potentsiaalse enesetapja oma. Ka teed on täpselt sellised nagu Eestis: mõni lõik on auk augus kinni ja mõni lapitud. Skandinaavia kiirteid sealt veel otsida ei tasu.

Üks Rumeenia avastamata aare on kindlasti sadade kilomeetrite pikkused matkarajad just mäeahelikes. Matkajad on eriti kõrgelt hinnanud fantastiliste vaadete, küllusliku looduse ja mõnusate majutustingimuste pärast Bușteni – Urlătoarea kose matkarada Bucegi mägedes IdaKarpaatides, kuid internetist matkajate soovitusi uurides leiab teisigi põnevaid avastamisväärseid radu.

Traditsiooniline maaelu tänu Inglise kuninglikule perekonnale

Seda, et mõni silmipimestavalt ilus koht saab maailmas tuntuks ainult tänu välismaalastele, ilmestab hästi ka lugu, kuidas Walesi prints Charles endale Transilvaaniasse maja ostis. Viscri mägikülake oli enne seda majaostu kaardil täielik tühi koht, kui aga Rumeenia koorekiht kuningliku perekonna investeeringust kuulis, tõusid piirkonna hinnad päevadega Bukaresti tasemele, rääkis mulle üks kohalik hotellidirektor.

Viscrist on tänaseks kujunenud traditsiooniliste töövõtete õpetamise keskus, kus saab õppida nii villaketramist, puutööd kui ka teisi traditsioonilisi maaeluga seotud oskusi.

Lisaks on piirkonnast saanud luksuslik maaturismipiirkond, mis on ühtviisi populaarne nii kohalike kui ka välismaiste turistide seas. Muuseas, prints Charlesile kuuluvas kompleksis on võimalik ööbida kõigil ja üsna mõistliku hinna eest: printsi maamajadest koosneva kompleksi tubade hinnad jäävad 40 ja 65 euro vahele öö kohta.

See lugu prints Charlesi investeeringust ja Rumeenia koorekihi kiirest soovist rojaliteedi aupaistest osa saada on tegelikult üsna kujundlik. Kõik seal riigis tahavad moega kaasas käia, näha välja paremad ja rikkamad. Eraisikute kohta on rumeenlastel suurem laenukoormus kui eestlastel, aegade jooksul on pankrotistunud mitu panka, kes liiga kergekäeliselt laenu annavad. Kontraste tegelikkuse ja visuaalse rikkuse vahel leiab nii riigijuhtimise kui ka tavalise perekonna tasemel.

Constanţa

Ma ei tea, kas ma oleksin hakanud planeerima reisi Rumeeniasse, kui Nordica ei oleks avanud otselendu Constanţasse, Mihail Kogălniceanu lennujaama. Lennujaam ise on pisike ja hubane, kõik toimingud lähevad kiiresti, sest korraga maandubki enamasti vaid üks lennuk. Muuseas, sõjalennukite huvilised − seal lennuväljal võib näha ägedaid vanemaid ja uuemaid militaarõhusõidukeid.

Internet annab Constanţa kohta võrdlemisi ametliku ülevaate: palju hotelle, viisakas ööelu, arhitektuur ja tervistav keskkond. Täiesti klassikaline tutvustus, mõeldud justkui keskealiste vanematega perekonnale teismeliste lastega ja ütlen ausalt, ka neil on seal oluliselt rohkem tegemist, kui kiire Google arvata lubab. Saan etteruttavalt öelda, et rumeenlaste nõrk külg on see, et nad ei oska end veel absoluutselt turundada ja seetõttu pakub see riik tegelikult oluliselt rohkem, kui arvata võiks.

Constanţa ja sellele lähedal asetsevad linnakesed on hetkel tõsiselt suunatud paketipuhkustele ja hotelle on Musta mere kallastele kerkinud nagu seeni pärast vihma.

Constanţa suur pluss on see, et see on maru lähedal. Kaks tundi ja viisteist minutit lennukis: selle ajaga jõuad näiteks autoga Tallinnast üle mere Kuivastu sadamasse Muhumaal, aga Saaremaale veel mitte. Lennujaamas ootavad sind mõneeurose pileti väärtusega bussid (ära unusta raha vahetada, Rumeenias on käibel oma raha leu ja ega nad seal eurosid-dollareid üleliia heal meelel vastu võta) või taksod. Iga rumeenlane, kes ise taksojuht ei ole, hoiatab sind, et sa endal nahka üle kõrvade tõmmata ei laseks, sest kohalikud taksojuhid kasutavad heausksete turistide lahkust meeleldi ära. Lepi kindlasti sõidu hinnas kokku ja võta pakkumised mitmelt taksolt.

Kui reisid seltskonnaga, on hoopis mõistlikum kutsuda endale järele mõni väikebuss, sest transfeeriettevõtteid on Constanţas palju ja internet annab nende kohta päris hea ülevaate. Meie sõitsime ringi ühe reisibüroo bussiga, nii et saime kaks ühes: agara giidi ja bussijuhi (vaata siit).

Constanţa ise pakub lisaks rannaliivale ja üsna heas kvaliteedis hotellidele omajagu ajalugu: ilus promenaad, sulnid vaated Mustale merele ja sadamasoppidele. Tõeline arhitektuuripärl on näiteks Constanţa Casino, mis ehitati 20. sajandi esimestel aastatel.

Muusikafestivalid

Kuigi Constanţa on Rumeenia mõistes võrdlemisi pisike linnake (umbes 300 000 elanikku, pealinnas Bukarestis seevastu 1,83 miljonit inimest), on see linn saamas üha enam populaarseks ööelu poolest. Imeilusad rannad ja kliente jahtivad hotellid on suurepärane baas korraldamaks maailmatasemel tantsumuusikafestivale, nagu näiteks juuli alguses toimuv Neversea festival Mamaias (Constanţast 13 km), kus esinevad enam kui arvestusväärsed DJ-d ja artistid (FatBoy Slim, Armin van Buuren, Steve Aoki jpt) üle maailma. Natuke nagu Eestis toimunud Weekend Festival (ainult et seal on kohal umbes 250 000 inimest), ehkki märksa mastaapsem, võimsam ja veelgi ägedamate esinejatega. Neversea on house- ja techno-muusika fännide seas sama hinnatud festival nagu Tomorrowland Belgias.

Lisaks tasuvad külastamist sellised gigantsed üritused nagu Untold Festival Cluj’s ja maikuine Mamaia Festival Sunwaves ning White Sensations Bukarestis. Pidutseda ja elu nautida rumeenlane oskab ning see on kaugele tunda.

Isegi visiit suvalisel reedel kohalikku ööklubisse on võrdväärne mõne Tallinna eliitklubi eriüritusega: laval esinevad kohalikud superstaarid, kolm-neli korda öö jooksul leiab aset võimas külma jää sõu ja alkoholi voolab ojadena. Ja mitte keegi ei vaata viltu, kui keset tantsusaali sigareti läidad.

Naised pidutsevad klubides enamasti tasuta, see-eest mehed tasuvad heldelt piletiraha. Hinnaklass nii alkoholi kui ka pääsmete suhtes on üsna sarnane Tallinna ööklubidega.

Majutust igale maitsele

Constanţat ja Mamaia piirkonda laiemalt peetakse Rumeenia üheks kõige soojemaks kuurordipiirkonnaks, kus vihma tuleb harva. Hooaeg algab mai lõpus ja lõpeb septembri keskpaigas, sest kool hakkab seal kaks nädalat hiljem kui meil.

Päike, kilomeetrite pikkused puhtad ja üsna prügivabad liivarannad meelitavad sinna ennekõike siseturiste mägisematest piirkondadest. Aga nagu vana reisireegel ütleb: kui meeldib kohalikule, peab olema hea ja tõesti, majutuskohti leiab seal küll igale maitsele. See, et rumeenlane alles lähiajal väliturismile keskenduma hakkas, on kaugele tunda: ingliskeelse materjali defitsiit ja tagasihoidlikkus või teadmatus oma piirkonna fantastilisusest on üsna levinud.

Enamik hotelle kannavad seintel kolme uhket tärni. Tõenäoliselt need kõik neile küll päris ei vasta, kuid leiab ka selliseid, kus kvaliteet oluliselt kõrgem, kui tärnid lubada võiks (näiteks Hotel Riviera otse mere kaldal, kus põhimõtteliselt on täidetud kõik nelja tärni reeglid, aga ametlikult jäädakse siiski kolme tärni märgi juurde, vaata siit.

Loomulikult viskab sekka ka luksuslikke hotelle ja meeletuid keskusi, kus hotelli sisehoovis on mõne kesklinna kaubanduskeskuse suurune veepark. Enamasti pakutakse all-inclusive lahendust ning see maksab inimese kohta umbes 800 eurot nädala eest ja lastele tehakse hulgaliselt soodustusi. Arvestades, et süüa osatakse Rumeenias teha ja toitu armastatakse, on see pakkumine oma hinda täiesti väärt.

Lisaks võib kõikide suuremate teede-tänavate ääres kohata mutikesi, kes seisavad terved pikad päevad tee ääres, kästi välja sirutatud ja võtmed peos. See on kõige algelisem AirBnB ja töötab sama hästi kui elektrooniline variant Eestis. Saad rahulikult auto tee äärde seisma jätta, pakutava majutusega tutvuda, hinnas kokku leppida ega peagi toetama mõne suure hotelliketi omanikke, vaid hoopis kohalikke elanikke. Kodumajutuste hinnad on hotelli omadest märgatavalt soodsamad ja kuna pakkujaid on tõesti palju, on võimalik leida endale just sobivad tingimused.

Constanţast 42 kilomeetri kaugusel on teine märkimisväärne suvine kuurortkoht Mangalia, kust leiab taskukohaseid ja heas kvaliteedis hotelle, mis orienteeritud just all-inclusive reise armastavatele perekondadele. Peale hotellide ja ranna seal aga suurt teha pole, muuks meelelahutuseks tuleb ikka ringi sõita.

Millest hoiduda?

Kui kohalikega juttu ajada ja mainida, et meil siin Eestis arvatakse, et Rumeenia naised on suuresti müüdavad ja Rumeenia mustlased teevad palju kurja, siis naiste teemast libisetakse sujuvalt üle (sest tõepoolest, lisaks võtmetega tädikestele tee ääres kohtab siin-seal ka vanima elukutse esindajaid ja neid liigub palju ka ööklubides), siis mustlaste teema ajab harja punaseks pea kõigil. Ennekõike seetõttu, et kuvand on halb ja kohalike kinnitusel mitte oluliselt tõepõhine.

Nii väidab mulle keegi, et mustlased olla kunagi tuhatkond aastat tagasi Rumeeniasse orjadeks toodud Egiptuse põhjakiht, kes seal mingi hetk ikkest vabastati ning siis harimatute ja tagakiusatutena mööda Euroopat laiali sibasid. Rumeeniasse jäi neid aga vähevõitu ja seal pidi nende põhjustatud kuritegusid olema minimaalselt. Võta siis kinni.

Küll aga tuleb jälgida, et kaupmehed, taksojuhid, bussijuhid jt nahka üle kõrvade ei tõmbaks. Aga isegi siis, kui maksad nagu tavaline turist, on hinnad Eesti tarbijale üsna jõukohased. Selles mõttes on Rumeenia kontrastne − võid nautida väga luksuslikku ja kulukat puhkust, aga samas valida küllalt kvaliteetsete ja taskukohaste majutuskohtade ja meelelahutuse vahel. Korruptsiooniindeks asutuste tasemel on meie omast oluliselt võimsam, sedagi tunnistavad kohalikud ettevõtjad üsna hõlpsalt. Suuremates linnades tasub silm peal hoida käekotil ja taskutel, sest pikanäpumehi jagub ka Rumeeniasse.

Rumeenia on äge maa, see on selge. Selle riigi suur pluss on, et kohalikud pole veel ise oma täispotentsiaalist teadlikud ning see mõjutab nii hindu kui ka suhtumist. Küll aga tuleb sinna reisijal arvestada, et iga teenindaja ei valda inglise keelt, et viidad ja sildid on ainult rumeenia keeles ning suurem osa teenindavast personalist tuleb tegelikult Moldaaviast ja seetõttu räägib edukalt vene keelt. Oma ilus ja metsikuses on see riik just nagu mõni Mehhiko seebiooperi tegelaskuju, kes satub rikka majapidamise teenijaks, kuid avastab end üsna kiirelt ja läbi keeruliste katsumuste koorekihi tipust. Praegu on selles riigis just need aastad, kus uudishimulik avastaja võidab kõige rohkem.

Tekst: Heidi Hanso, vabakutseline ajakirjanik, maaelu entusiast

Fotod: Shutterstock

Selles numbris

• Raamatuarvustus
• IISRAEL. Koššertoit aastal 5779*
• Biskaia lahe pärlid
• Loodusturism Rumeenia moodi
• Tükike Jaapanit – Hiroshima ja Kassisaar
• ARNE UUSJÄRV: seiklusreis Taisse
• KABUL – keeldude ja käskude linn
• Mis toimus saatesarja „Kaks kanget Sovetistanis” võtetel?
• Tiit Pruuli soovitab: Kesk-Aasia
• UNESCO eestlasest saadik Kesk­-Aasias
• ŠÕMKENT – Lõuna-Kasahstani värviline süda
• Pilvede, taksode ja muslimivähemuse maa
• Mongoolia ja islam
• INDONEESIA islami varjus
• Islami eri varjundid
• TOOMAS ALTNURME: Lasteaiakasvatajast Tarzaniks
• TOOTEUUDISED
• KROONIKA