Lõuna-Eesti pärl − Piusamaa

Matkamisega olen tegelnud pikki aastaid, käidud on kaugemal ja lähemal, nähtud lumiseid mäetippe ja kärestikulisi jõgesid, hoomamatuid ürgmetsi ja suursuguseid tundraavarusi. Tõtt-öelda on selliseid matkajaid väga palju. Ent tihtilugu selgub, et paljudel on oma kodumaa eksootika veel avastamata. See kõik tundub kodule liiga lähedal, et põnev, huvitav ja ilus olla.

Eestimaa looduses matkates võib avastada uskumatut ilu. Saladuskatte all võin öelda, et kui tahaksite minna matkama vihmametsa, siis ei pea lendama maailma teise otsa. Siinsamas väikeses Eestis on paaris kohas loodus säilinud kujul, nagu see oli mõned tuhanded aastad pärast viimast jääaega. Sealt leiabki vähesed veel Euroopas säilinud metsad, mis sarnanevad vihmametsadele. Kuna looduskaitsepoliitika püüab selliseid kohti säilitada puutumatuna, siis jätan need siin mainimata, aga kes huvi tunneb, leiab väikese uurimistöö tulemusena need kindlasti üles.

Selles artiklis keskendun ühele kättesaadavamale ja miljööväärtuslikumale paigale Lõuna-Eestis, mida kutsutakse Piusamaaks. Kui Piusamaale minna, siis mitte pelgalt tuld tooma. Varuge selleks terve nädalavahetus ja kui võimalik, tulge kohale juba reedel. Pikk nädalavahetus kombineeritult jalgsimatka, väliööbimise ja Piusa koobaste külastamisega pakub kindlasti unustamatuid elamusi ja mälestusi pikemaks ajaks.

Olen Piusa jõe ürgorgu läbi jalutanud üht- ja teistpidi nii palju, et arvestus on lootusetult sassis, aga ikka kutsub miski mind sinna tagasi. Ükskord ööbisin telgiga kevadel kuus ööd järjest Kõlgusniidu müüri juures ja jalutasin iga päev mööda matkarada Vana-Vastseliina linnuseni ja tagasi. Väga huvitav oli jälgida muutusi, mis toimusid looduses igal ööl ja päeval. Kord oli jõgi kaldakuju muutnud, kord oli kobras kuhugi teravaid orke püsti jätnud, lumi vähemaks sulanud, uued loomajäljed tekkinud ja mis kõige huvitavam, mida kauem ühe koha peal laagris olin, seda rohkem hakkasin enda ümber elavat loodust märkama. Õhtuhämaruses oli järjest rohkem erinevaid metsahääli kuulda. Kolmandal päeval maandus nii mõnigi julgem lind, vist puukoristaja, juba minu kõrvale lauaservale ja varsti võis hommikuti ka metskitsi märgata. Kohalikud jäälinnud hakkasid korraldama regulaarseid patrull-lende üle laagri ja vahepeal võis neid näha vee kohal kõlkuval männipalgil paarikaupa istumas.

Tegelikult lööb Piusamaa erilisus kõige ehedamal kujul välja kevadise suurvee ajal. Mõni aasta tagasi korraldas MTÜ Piusamaa jõepuhastust, kus koristati jõe ürgorgu jääv lõik vette langenud puudest. Rindemehena oli neid töid tegemas meie esimene Everestile tõusnud mees Alar Sikk koos vennaga.

Tulemus on hea peamiselt kahes mõttes. Kõigepealt paranes ürgoru esteetiline väärtus, mida eriti oskab hinnata just jalgsimatkaja. Teise hea asjana saavad seikluseotsijad (kanuusõit kevadise suurvee ajal Piusal kipub olema kombineeritud allveeorienteerumisega) nautida mõnusat kärestikerohket veesõitu. Sõidud toimuvad spetsiaalsete koselaskumise jaoks mõeldud kummiparvedega.

Mereröövlite kodu

Matka soovitan alustada Vana-Vastseliina linnuse juurest, mis on oma ajaloo poolest üsna värvikas, näiteks oli see mitmeid aastaid mereröövlite koduks. Piiri kõrtsi ja linnuse juures varuge vähemalt kolmveerand tundi, et tutvuda sealsete väljapanekute ja varemetega. Kui olete teada saanud, kes olid Liphard ja Kreutzwald, võtke seljakott selga ja asuge matkarajale. Matkaraja kaardi saate Piiri kõrtsist.

Piusa jõgi ise saab oma alguse Perajärvest, mis on Suure Munamäe lähistel ja suubub Pihkva järve. Perajärv asub merepinnast 245 meetri kõrgusel, Pihkva järv aga 30 meetri kõrgusel, seega on Piusa suurima langusega jõgi Eestis, mis teebki voolu kiireks.

Linnuse juurest algab Piusa jõe ürgoru maastikukaitseala ja seda tutvustav matkarada, mille pikkus on umbes 15 kilomeetrit. Kaitse all on piirkond juba alates 1965. aastast. Piusa jõgi on ka teatavas mõttes piirijõgi ning piiriks on ta setudele ja võrokestele.

Linnuse varemete juurest kulgeb matkarada edasi läbi Vastseliina pargi. Peagi võib matkaja näha esimest väiksemapoolset liivakivipaljandit − Paabu müüri. Paljand on pärimuse kohaselt saanud oma nime seal uppunud noormehe Paabu järgi. Paabu müür ise on kuue meetri kõrgune ja kalda kõrgus on üheksa meetrit.

Edasi kulgeb rada talumaade vahelt kuni Kelba veskini, kus ületate Piusa jõe ja liigute mööda külavaheteed Makõ veskini. Makõ veskis veel umbes 300 meetrit edasi kõndinud, jõuate kohani, kus rada pöörab külateelt alla jõe äärde. Olete jõudnud Makõ müürini − see liivakivipaljand on 16 meetrit kõrge ja kallas on 21 meetri kõrgune. Paljandi alla viib puidust trepp. Matkaja peab siin arvestama, et pärast vihma või siis kevadel, kui lumi pole veel täielikult sulanud, on see trepp vägagi libe. Kuna loodushuvilised külastavad kohta aasta ringi, siis talvisel ja kevadisel ajal on trepp kindlasti kaetud libeda jääga. Kui nüüd kuidagi on õnnestunud trepist alla saada nii, et luud-kondid terved, siis avastate, et olete jõudnud telkimiskohani, kus on mõned pingid ja lõkkekoht. Makõ müür on omapärane ka selle poolest, et ta on kaarja kujuga ja kergelt eenduv. Pannes telgi paljandi ja lõkkekoha vahele, olete nagu kolmest küljest paljandiga ümbritsetud. Tänu looduse suurepärasele disaineritööle võib avastada mõnes kohas suurepäraseid akustilisi efekte. Liikuge paljandi juures edasi-tagasi ja piki paljandit näiteks numbreid lugedes või veel parem, lauldes või luulet tsiteerides, ja näete, kui erinevalt võib teie hääl kohakuti kajada ja tagasi peegelduda.

Ootamatud külalised

Makõ müüri alune laagripaik meeldib mulle isiklikult juba sellepärast, et seal on lihtsalt tore istuda, vaadata jõe voolamist, teha väikest lõket ja mõtteid mõlgutada. Ööbijail tuleb arvestada võimalusega, et tuleb külalisi. Need ei ole tõenäoliselt inimesed, vaid näiteks kohalik külakõuts. Esimest korda seal ööbides sain üsna äreva elamuse osaliseks. Öösel äratas üles vali kraapimise, järamise, nohistamise ja matsutamise hääl telgi eeskojas. Tunne oli selline, et mingi suur ja kole kiskja on minu proviandivarude kallal hävitustööd tegemas. Kui lõpuks julguse kokku võtsin ja lambivalgel eeskoja alla piilusin, siis nägin seal laiali kistud toidukotti, aga ei kedagi suurt ja koledat. Võtsin julguse kokku ja piilusin ka väljapoole telki, ning avastasin telgist kolme-nelja meetri kaugusel istuva kassi, kes lakkus oma rasvaga määrdunud käppi ja limpsas keelt.

Makõ müüri juurest edasi liikuma hakates märkate, et kaldaäärne mets on pikalt ja tihedalt humalat täis põimunud. Seda pea nii kaua, kui matkarada eemaldub taas korraks jõest ja läheb korraks põllu servale ja külateele. Vahetult enne külateele jõudmist võib näha, kui ennastsalgavalt on koprad püüdnud kõrgel kaldal kasvavaid kaski langetada ja siis tüvesid nende jaoks kaugele jääva jõe äärde vedada. Sellist kobraste töökust vaadates paneb see ikka neid loomi imetlema küll.

Külavaheteed matkates möödute Tiisleri veskist ja jõuate mõne kilomeetri pärast Kalmetumäeni, kus on 14 meetri kõrgune liivakivipaljad. See paljand on omapärane tänu kaldaallikate uuristatud koobastele. Nendes koobastes olid inimesed isegi Teise maailmasõja lahingute ajal varju otsinud. Pärimuse järgi on koht olnud Põhjasõja-aegne matmispaik.

Vaevalt, et lausa koobastesse kedagi maetud on, aga kusagil mäe peal võivad mingid kalmed isegi olla. Need, kes soovivad koopaid seest uudistada, peavad arvestama, et kuiva jalaga saab seda teha ainult suvisel ajal, kui veetase jões on suhteliselt madal. Rada, mis laskub koobaste juurde, on järsk ja kui kevadel võib veel jääd esineda või on hiljaaegu vihma sadanud, siis allasaamine on üsnagi kiireloomuline, aga ülestulemine on juba alpinismivääriline proovikivi.

Aastaid on olnud Kalmetu müüri juures üle jõe ka rippsild, aga mõne aasta tagune kevadine jääminek viis ka silla endaga kaasa.

Kui sild alles oli, siis sai seda kaudu minna rajale, mis viis paarisaja meetri pärast Päevapööramise mäele. See on kindlasti kõige omapärasem võimalik laagripaik matkajale, kes siinkandis liikuda on otsustanud. Kohta on peetud ilmselt juba mitmendat aastatuhandet sakraalseks paigaks, kinnitust sellele on andnud ka arheoloogilised kaevamised.

Päevapööramise mäel laagrisse jääv seltskond peab arvestama sellega, et ei tea kust võib suure tõenäosusega välja ilmuda suur karvane koer, kes on küll väga sõbralik, aga täiesti veendunud, et kõik söödav on toodud talle.

Kalmetu müüri juurest viib rada edasi Jõksi müürini. Sealt edasi mööda külateed kuni asfaltteeni, seal tuleb vasakule pöörata ja umbes 300–350 meetrit kõndida ning siis enne silda paremale pöörata. Pärast pööramist jõuate Härma veski maadele, kus praegu on turismitalu. Matkarada kulgeb väikeste metsaonnide vahelt läbi ja peagi jõuate taas Piusa jõe äärde. Tähelepanelikumad võivad jõe ääres märgata ka vana ohvrikivi, mille tunnete ära keskel oleva õõnsuse kaudu.

Kõrgeim liivakivipaljand

Matkarada pidi edasi liikudes jõuate Rebaseniidule. Siit edasi muutub rada keeruliseks tänu pidevatele tõusudele ja langustele. Selline maastik muudab liikumise väga põnevaks. Niimoodi ennast mõnusalt kurnates jõuab matkaja enesele märkamata Eesti kõrgeimale liivakivipaljandile, Keldre müürile, mille kõrgus on 43 meetrit ja pikkus 110 meetrit. Keldre müürilt avaneb küll kena vaade ümbrusele, aga paljandi suursugusus tuleb välja alles siis, kui laskute alla ja seda kõrvalt vaatate. See on koht, kus korraks mahaistumine ja foto tegemine on suisa kohustuslikud tegevused.

Keldre müüri juurest edasiliikumiseks Kõlgusniidu müürini on kaks võimalust, pikem ja rahulikum või lühem ja ohtlikum tee – täpselt nagu muinasjutus. Pikem tee viib paljandi läheduses olevalt sillalt üle jõe, kust jõuate metsateeni, mis kulgeb kuni matkaraja lõpuni. Teise variandina liigute mööda mäge edasi, kuni jõuate Kõlgusniidu müüri peale. Ent sealt laskumine alla niidule on muidugi väga järsk ja keeruline ning ka jõe ületamine ei pruugi alati õnnestuda.

Kõlgusniidu müüri juures olev laagripaik on kindlasti populaarseim peatumiskoht Piusa jõe ürgorus. Koht on looduslikult äärmiselt ilus, samuti on sellega seotud palju põnevaid fakte. Siin on filmitud lõike filmidest „Libahunt” (1968), „Taarka” (2008) ning samuti ühe Eestis toodetava õlle reklaamklipp.

Olles ise siin telkimas, kuulsin hommikul vara telgi taga siblimist. Kui pea telgist välja pistsin, tervitas mind Ain Mäeots ja vabandas segamise pärast ning ütles, et neil oleks siin vaja hädasti valmis filmida üks lõik „Taarka” filmi jaoks. Mõnda aega, niikaua kui hommikukohvi jõime, oli päris huvitav jälgida, kuidas filmimiseks ettevalmistusi tehakse, aga kuna saime aru, et oleme siin ikkagi võõrad, otsustasime ümbrusesse jalutama minna.

Üldjuhul liiguvad matkajad siit edasi mööda metsateed kuni Jõeveere turismitaluni, kus on suur parkimisplats autode jaoks, või liigutakse Lindorani, kus on bussipeatus. Samuti võib mööda jõe äärt matka edasi jätkata ja vaadata veel üle Tamme paljandid. Tamme veski juures on ka matkaraja ametlik lõpp-punkt.

Soovitan neile, kel rohkem ajavaru, matkata mööda maanteed või metsateid pidi Piusa koobasteni. Piusa koobaste külastuskeskuse juures pole huvitav vaatamisväärtus mitte ainult koopad. Külastuskeskuses on võimalik vaadata temaatilisi filme ja väljapanekuid. Samuti on Piusa karjäär väga ilus koht, eriti päikesepaistelise ilmaga. Sealne matkarada tasuks kindlasti läbida. Tervikuna võiks Piusamaast pajatada pikemalt või isegi kirjutada keskmise paksusega raamatu.

Selles numbris

• Fotopakk kui reisikiri
• Mida kogub Meelis Pai?
• Andorra unelmamaastik piltides
• Tavalisest Norra köögist
• Timor-Leste – tuhast tõusnud!
• 1001 kilomeetrit Uus-Meremaa matkaradadel
• Lõuna-Eesti pärl − Piusamaa
• Vanemapalga eest VIETNAMI
• TEEKOND MAAILMA LÕPPU
• Kultuurne Motobande Ahvenamaal
• Tartu Ülikool 350 MÄETIPPU!
• NOPPEID AMEERIKA-EKSPEDITSIOONI MIINUSPOOLELT
• Teekond Ameerika riskantseima matkani
• TIMO PALO – Eesti mees polaarseiklejate lavalaudadel
• Go Reisiajakiri 38 – Oktoober 2012