Peeter Helme käis oma kodulinnas Lvivis uudistamas vabaõhumuuseumi, mis annab ülevaate Lääne-Ukraina etnograafiast ja pakub meeldivat võimalust eemalduda linnamürast.
Väike kahvatukollane hobune on mõnusalt soolane, tihkest ja veidi venivast juustust valmistatud vanamoodne suupiste, mille tükk maksab Lvivi vabaõhumuuseumi jaanilaadal 30 grivnat ehk umbes kuuskümmend eurosenti. Lisaks pakutakse siin brõnsat, mitut eri sorti kohalikku juustu, sinki ja suitsuvorsti, saiakesi, pirukaid, isetehtud limonaadi ning ei puudu ka letid toekama toiduga – grillitud maisitõlvikute, praekartulite, šašlõkivarraste ja muu hea-paremaga.
Kuid ma ei tulnud siia sööma. Klõmenti- Šeptõtskõi nimeline Lvivi rahvaarhitektuuri ja -elulaadi muuseum ehk Lvivi- Skansen ehk Ševtšenko salu (Шевченків-ський гай), nagu seda asukoha järgi sageli kutsutakse, on üks linna peamisi vaatamis-väärsusi, kuhu ma aga seni veel kordagi sattunud pole. Mul on juba piinlik ukrainlaste ees, kes – kuuldes, et elan Lvivis pea poolteist aastat – imestavad, kuidas ma pole ikka veel „Salusse“ jõudnud.
Ekskursioon läbi Lääne-Ukraina
Muuseumi jaanilaat annab põhjuse see viga parandada ning külastada 1971. aastal avatud ja 36,6 hektaril asuvat vabaõhumuuseumi, mis tutvustab Lääne-Ukraina traditsioonilist elulaadi. Ostan 150 grivnat ehk veidi üle kolme euro maksva pileti internetist, kuid selle saab soetada ka muuseumi väravas, mis on ise pilkupüüdev ja elegantne. Möödunud septembris avatud hoone ühendab modernse ja traditsioonilise arhitektuuri, selle klaasseinad lasevad muuseumipoodi ja kohvikusse rohkelt valgust ning puitkonstruktsioonid viitavad samas vanale taluarhitektuurile.
Hoone taga tabab mind üllatus – siin polegi midagi! Täpsemini öeldes – ümberringi on mets. Alles mõnesaja meetri kaugusel puude all paistab mingi väike majake. Tee ääres olev muuseumi kaart kinnitab siiski, et olen õiges kohas. Kaarti uurides selgub, et muuseum on jagatud etnograafilisteks piirkondadeks, omamoodi miniküladeks: Boikomaa, Bukoviina, Hutsuulimaa, Lääne-Podillja, Lemkomaa, Lvivi piirkond, Pokuttja, Polissja ja tasandiku Taga-Karpaatia. Paljud neist nimedest ei ütle kaugelt tulnud külalisele just palju, kuid kokku moodustavad nad selle, mida tuntaksegi Lääne-Ukrainana.
Eemalt paistnud majakese juurde jõudes selgub, et tegemist on Lvivi piirkonna külapottsepa töökojaga, kus meister on praegugi ametis. Maja ette laudadele on välja pandud lai valik kaunist maalingutega keraamikat.
Edasi viib tee 1930ndatel ehitatud väikese katoliku kirikuni. Kirik on lihtne, üsna lage ja väga heas korras. Õhus on tunda vanade palkide ja tolmu lõhna ning kõrvu kostab poola keelt – turistid naaberriigist. Suviti näeb neid Lvivis jälle rohkem: eks tullakse külastama esivanemate haudu ning küllap siis ka tutvuma nende eluoluga. Lääne-Ukraina poolakad olid enamasti küll linnarahvas, kuid neid jagus piisavalt ka väikelinnadesse ja küladessegi.
Meenub lapsepõlv Muhu saarel
Tee jätkub läbi Podillja, suure ajaloolise piirkonna, mille lääneosa ulatub Lvivi oblastiga idas piirnevast Ternopili oblastist Odessa oblasti põhjaosani. Läheduses paiknevad Pokuttja (Ivano-Frankivski oblasti Karpaatides asuv lõunaosa) ja Bukoviina (hõlmab ligikaudu terve piki Rumeenia ja Moldova piiri asuva Tšernivtsi oblasti) külakesed. Näha saab vanu elu- ja majandushooneid, kaunist tuuleveskit, mis meenutab mulle lapsepõlve Muhu saarel, ning kummalisi, umbes kahe ja poole meetri kõrguseid katusega korve, mis osutuvad maisitõlvikute kuivatiteks. Kõigil hoonetel on küll juures ukraina- ja ingliskeelsed sildid, kuid kahjuks on need napisõnalised, piirdudes vaid objekti funktsiooni, ehitamisaasta ja päritolukohaga.
Elumajad ja nende sisustus mõjuvad hästi loomulikuna, justkui oleksid elanikud lahkunud vaid hetkeks. Lambanahksed tikanditega vestid on jäetud toolileenidele ning toidunõud on valgeks lubjatud ahjusuudel ootamas, millal pererahvas põllult koju jõuab. Mõned majad on puupõrandaga, teistes on põrand savist, mõnes piirkonnas on aknaraamid värvitud siniseks, teisal valgeks. Ühised on aga laepalkide ja seinte kaunid maalingud ning armsalt hoolitsetud lilleaiad. Kas see viimane ka päriselt talumajadele omane oli, julgen kahelda, kuid pisut romantikat käib ühe vabaõhumuuseumi juurde.
Kodulehelt võib lugeda, et muuseumi territooriumil asub 110 suuremat ja hulk väiksemaid arhitektuurimälestisi, nende seas Euroopa suurim sakraalhoonete kogu. Kirikuid ja kabeleid on muuseumis kokku seitse ning mitu neist tegutseb pühakojana tänapäevalgi. Peale selle on siin külakool Palamuse vana koolimaja meenutava klassiruumi ja 19. sajandi õpetajakorteriga ning väike kasakaslobodaa koos toimiva sepikojaga. Siin on palju lastele mõeldud lõbustusi ning neile korraldatakse siin ka suvelaagreid.
Tegevust jagub ka kõige väiksematele
Veel ootab väiksemaid külastajaid, keda vana puidu, naha ja riiete järele lõhnavad hämarad palk- ja savimajad millegipärast ei tõmba, miniloomaaed, kus saab sööta kitsi, eesleid ja hobuseid ning imetleda kalkuneid, hanesid, kukki ja kanu ning muskusparte. Siinsamas lähedal on ka välilava,- laadaplats ja näitusehooned.
Muuseum on avatud aasta ringi ning siin korraldatakse pidevalt ka mitmesuguseid üritusi. Kontserdid, näitused, festivalid on peamiselt nädalavahetustel ning meistriklassid ja õpitoad vastavalt kokkuleppele. Kohalikud armastavad siia ka lihtsalt lõõgastuma tulla, et jalutada suurte puude all ja pikutada võrkkiiges (see tuleb küll endal kaasa võtta) või murul.
Kuigi muuseumi koduleht on ukrainakeelne, saab sealt lisaks ukrainakeelsele audiogiidile alla laadida ka inglis-, poola- ja venekeelse versiooni. Lisatasu eest on võimalik tellida võõrkeelne giid.
Minule tuletab vabaõhumuuseum aga meelde, et Lvivi küngastevahelisse orgu surutud kivisest ja suviti umbsest kesklinnast ootab vaid lühikese trammisõidu kaugusel hoopis teine maailm – rahulik ja roheline.
- Boikomaa
- Bukoviina
- Hutsuulimaa
- Lääne-Podillja
- Lääne-Ukraina
- Lääne-Ukraina etnograafia
- Lemkomaa
- lviv
- Lvivi piirkond
- Lvivi rahvaarhitektuuri ja -elulaadi muuseum
- Lvivi vabaõhumuuseum
- Lvivi-Skansen
- Peeter Helme
- Pokuttja
- Polissja
- Taga-Karpaatia
- Ternopili oblastist
- Шевченків-ський гай
Selles numbris
- 20 aastat bussireise
- Kuidas puugihammustuse korral õigesti käituda?
- Traditsioonid taldrikul: pilk Pakistani toidumaailma
- Hiie-Liin Dirveiks: igal aastal kuus kuud reisil
- Isa ja tütar seitsme kontinendi kõrgeimates tippudes
- Fotogeeniline Sitsiilia
- Külm õlu ja kuum pea: jalkaturistina Itaalias
- Matk Namiibia kõrgeima mäe tippu
- Mark Smith – kõik teed viivad perroonile
- Kogenud telkijad jagavad kogemusi
- Lvivi vabaõhumuuseum: rahulik ja roheline oaas
- Tiit Pruuli soovitab: Miks lennata Seattle’isse
- Nepaal – jutusta mulle lugu
- Vildega Budapestist Viini
- San Michele
- Kuidas sündis otsus ehk Eduard Vilde reisikirjade võistluse žürii tööst
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 113 - August 2025
