Maailma pikim rippsild võtab kõhu alt õõnsaks
Kartograaf Merle Annov kirjutab maailma pikimast jalakäijate rippsillast nimega Arouca 516, mis alles sel aastal Portugalis valmis. Kas kõrguskartusega tasub sillale minna?
Reis Portugali oli mul juba aastaid vahelduva eduga mõttes mõlkunud ja kui Lufthansa sellel suvel väga hea hinnaga lennupileteid pakkus, ei mallanudki enam kiusatusele vastu panna. Otsusele andis hoogu veel juurde eelnevalt silma jäänud uudis, et selle aasta maikuus avati Portugalis maailma pikim jalakäijate rippsild – Arouca 516 (arv nime taga tähendab silla pikkust meetrites). Meie kolmenädalase reisi tugipost moodustuski Arouca ümber – vaatasime kogu aeg jooksvalt piirkonna ilmateadet ja veebist silla piletite saadavust ning kogu muu reisikava lähtuski sellest.
Põhja-Portugalis asuv Arouca 516 sild jääb Porto linnast kagu suunas, umbes pooleteise tunni autosõidu kaugusele. Meie reisisime Lissaboni kaudu ja nii sain ennast eelnevalt kõrgustega harjutada teistel kuulsatel vaatamisväärsustel. Ma ei naudi torne ega kõrghooneid, kuid reisidel võtan ikka alati oma julguse kokku. Kõigepealt vaatasin Lissabonis vaprat nägu tehes alla Santa Justa lifti vaateplatvormilt (45 meetrit) ning Portos juba veidi julgemalt Luis I sillalt (85 m meetrit). Arouca rippsild on 175 meetri kõrgusel jõeoru kohal. Võrdluseks, et meie koduse Tallinna teletorni vaateplatvorm asub 170 meetri kõrgusel.
Arouca geopark
Arouca rippsild asub Arouca geopargis ja tegemist on ühega UNESCO 169 geopargist. UNESCO geoparkide loomine sai alguse 2001. aastal, eesmärgiga kaitsta ja tutvustada geoloogiliselt atraktiivseid piirkondi koostöös kohalike kogukondadega. 2009. aastal loodud geopark on 327 km2 suurune ja selle keskuseks on Arouca-nimeline väikelinn. Keskmiselt on see mägine piirkond 100–600 meetri kõrgusel üle merepinna, kuid kõrgemad tipud küündivad üle 1000 meetri. Pool geopargi territooriumist on Natura 2000 kaitseala.
Loodusturismi ja seiklusspordi arendamisega tegeleb kohalik omavalitsus siin väga julgelt ja lennukalt. Ehitada lihtsalt atraktsioonina maailma pikim jalakäijate rippsild on muidugi selle ambitsioonikuse krooniks. 2,3 miljonit eurot (Euroopa Liidu rahalisel toel mõistagi) maksma läinud silla ehitus kestis kolm aastat ja külastajatele avati see 2021. aasta mais. Lisaks eespool mainitud parameetritele (pikkus 516 ja kõrgus 175 meetrit) on oluline veel kolmaski arv – silla laius on 1,2 meetrit. See on täpselt nii lai, et kaks inimest mahuvad teineteisest lahedasti mööda. Kohalik omavalitsus loodab, et rippsild toob piirkonda veelgi turiste juurde ja elavdab ettevõtlust, sest nendelgi on samad mured mis mujal – noored kolivad linnadesse ja maapiirkonnad jäävad tühjaks. Juba enne silla valmimist on siin rajatud uhkeid matkaradu, on palju teenusepakkujaid raftingule ja kanuutamisele jõgedel, kaljuronimisele, on võimalik maastikuautodega safarile minna.
Igal sillal on kaks otsa
Arouca sild asub mägede vahel Paiva jõe kohal ja turistidele autoga ligipääsu päris silla alguspunktidesse ei ole. Kuid kummast otsast sillale läheneda? Pean tunnistama, et tegelesin mitu tundi sellega, et aru saada, kuidas meil oleks mõistlik toimida. Olen tänulik kõigile nendele inimestele, kes peavad blogisid ja on juutuuberid, jagades oma postitustes nii vahetuid emotsioone kui ka näpunäiteid. Sain neilt häid nõuandeid, mida ametlikud veebilehed ei jaga.
Arouca rippsillale piletit ostes pead valima poole, kust sillale lähed. Variandid on Areinho või Alvarenga. Hinnas erinevust ei ole, see on täiskasvanule ikka 12 eurot. Areinho poolt minnes on parkla silla otsast kaugemal, parklast sillani on umbes 1700 meetrit ja see on valdavalt ülesmäge kõndimine. Lugedes teiste postitusi, siis oligi üks läbiv soovitus, et varuge sillani jõudmiseks aega. Alvarenga on küla või linnake (umbes 1200 elanikku) ja siin on küla keskelt silla otsani umbes 900 meetrit kõndimist. Alvarenga poolt sillale minnes on pärast silla ületamist hea võimalus suunduda edasi Paiva matkarajale (8 kilomeetrit). Matkarajale on võimalik minna ka Areinho poolt silda külastades – käid ära üle silla edasi-tagasi ja suundud matkarajale, kuid autoparklasse tagasijõudmiseks on siis juba 16 kilomeetrit.
Kogu see tarkus eelnevalt internetist ammutatud, pidime Portugalis olles jooksvalt valima sobiva päeva silla külastamiseks ning leidma kaks ööd majutust Alvarengas. Septembris ei olnud Portugalis enam turistide masse, kuid siiski olid sillapiletid meie reisimarsruuti kõige paremini sobituvaks päevaks (mis juhtus olema pühapäev) välja müüdud. Suvel olla olnud need lausa mitme nädala jagu välja müüdud. Ostsime siis piletid esmaspäeva hommikuks ja ilmateadet pingsalt jälgides oli lootus, et lubatud vihmahoog enne õhtut ei saabu. Ööbimise leidsime Alvarengasse ja lausa nii hea, et meie külalistemaja aiast sai silda imetleda.
Eelmisel õhtul
Jõudsime meie poolt välja valitud Casa do Soutinho külalistemajja Alvarengas pühapäeva õhtul. Kuna tunni jagu jäi veel valget aega, kasutasime seda, et silla otsa juures ära käia. Ühest küljest oli kiusatus suur juba silda näha, teisalt tahtsime hommikule mõeldes teada, et kui kaua me sinna kõnnime. Küla keskelt sillani viisid väikesed tänavad ning jalgrajad, mis olid väga hästi tähistatud matkaraja märkidega. Eksimise võimalust ei olnud.
Majade hoovides oli ka siin näha Portugali põhjaosast juba tuttavaid espigueiro’sid. Need sarkofaagilaadsed majakesed on vanad viljaaidad ning selline sammastel olev arhitektuur on hea selleks, et siis ei pääse kanad ega närilised maapinnast kõrgemal asuva saagi juurde ning hea ventilatsioon tagab omakorda teraviljale õige niiskusastme.
Silla juurde jõudsime vahetult enne selle õhtust sulgemist. Vaatasin silda ning tundsin, et mul läheb seest õõnsaks – terasest trossid (kas need ikka jõuavad seda hoida ega kuskilt järele ei anna?), silla põhjaks läbipaistev metallvõre. Sillalt tuli üks Ameerika-Portugali perekond, kellega vahetasime paar sõna: pereema ei julgenudki sillale minna, teismelised tütred seletasid, et see oli äge, aga natuke ka hirmus, ning pereisa teatas stoilise rahuga, et see oli cool. Siis tuli sillalt rõõmus pensionäride seltskond, üks vanem mees lausa kepiga. Kas tõesti mina löön nüüd põnnama? Otsustasin, et enne hommikut ma sellele ei mõtle.
Rippsild ja Paiva matkarada
Sillale tuleb osta pilet kindlaks kellaajaks ja algusega siis kas Areinho või Alvarenga poolt. Korraga müüakse üheks kellaajaks ühelt poolt 30 piletit. Silla kandevõime on muidugi kordades suurem, kuid väiksem lubatud külastajate arv tuleneb koroonareeglitest. Piletit saab osta ainult veebist, silla juures piletimüüki ei ole. Kohal palutakse olla 15 minutit enne piletil märgitud kellaaega. Meie jõudsime kohale juba 30 minutit varem. Otsustasin, et ei lähe seda kõrget, õhus rippuvat ja õõtsuvat silda külje pealt vaatama. Kui vaadata sillale otsevaates, siis on see nagu tunnel ja midagi väga hirmsat selle ületamises ei tundu. Tunnistasin juba hommikusöögilauas oma kaaslasele, et mul läks öösel kell neli uni ära ning ma tegelikult ikka kardan, aga püüan olla vapper. Jõudsin öösel juba arvutadagi, et mitu minutit hirmu see 516 meetrit on...
Kõigepealt kontrolliti QR-koodiga e-pileteid ja saime silla väravatest läbi. Alustuseks tutvustas sillatöötaja-giid silda ja selle ehituslugu (portugali keeles) ning siis said kõik soovijad teha fotosid silla otsa juures. Kui muidu pidid maskid ees olema, siis pildistamise ajaks lubati need ära võtta. Lisaks meile olid veel neli inimest, kes portugali keelt ei osanud, ja meile tehti kiire ingliskeelne ülevaade. Jäime viimasteks, kes sillale astusid, ning meie taga tuli giid. Süsteem on selline, et mõlemalt poolt hakkavad need kuni 30 inimest samal ajal kõndima ja giid kõige viimasena.
Väidetavalt on silla kõikumise amplituud kuni 30 sentimeetrit. Väga tugeva tuule ja kehvade ilmastikuolude korral on sild suletud. Sild oli aga üllatavalt stabiilne ja ma julgesin isegi paremale, vasakule ning läbi sõrestiku alla vaadata. Kõndisime üsna rahulikult, tegime ka mõne foto ning umbes 15 minutit hiljem olimegi teisel pool. Tehtud! Olin õnnelik ja uhke enda üle. Meie tagasi üle silla ei kõndinud, vaid suundusime edasi Paiva matkarajale. Enamik külastajaid kõnnib aga edasi-tagasi üle silla ja matkarajale ei lähe.
Paiva matkarada, mis algab silla Areinho-poolselt küljelt, on tasuline. Sillapilet sisaldab ka pääsu matkarajale, muidu eraldi ostes maksaks see üks euro (veebist ostes). Seda matkarada võib pidada küll matkaradade Rolls-Royce’iks – 8 kilomeetrit laudteed! Kuna matkarada kulgeb all orus Paiva jõe kaldal, siis alustuseks viib uhke puidust keerdtrepistik meid mäe otsast alla ja ka ülejäänud matkarada kulgeb meil väikese kaldega allamäge. Iga kilomeetri tagant on info, mitu kilomeetrit me alguspunktist oleme tulnud ja mis on selle asukoha koordinaadid. SOS-punkte (kus abi kutsumiseks telefon) on rajal vähemalt kolm. Täpselt poole matkaraja peal on jõe ääres mõnus puhkekoht ning siia on tehtud ka tualetid.
Tegime meiegi siin väikese peatuse ja kosutasime end kaasa võetud vorstikeste ning nata’dega. Meiega samal ajal oli siin ka üks kooliõpilaste grupp. Lapsed on ikka igal pool ühesugused – tüdrukud sõid ontlikult kaasa võetud toidupoolist ning lobisesid omavahel, poisid sehkendasid valjuhäälselt ringi ning paar julgemat läksid teiste ergutuste saatel isegi jõkke ujuma. Koolilastele on see ideaalne väljasõidukoht – matkaraja laudteel on kerge kõndida, saab vaadelda erinevaid taimi (rajal on hulk infotahvleid) ning teha tutvust kivimite ja geoloogiaga. Olin ise samuti rõõmus, kui meilegi tuttav kanarbik mulle vastu vaatas.
Ühes kohas matkarjal on ka väike rippsild, mis viib üle jõe vastaskaldale. Kuna aga samal ajal oli sellel fotosessioon, siis ei hakanud me sinna trügima. See Paiva matkaraja laudtee paneb ikka ahhetama. Pole siis ime, et nad on saanud World Travel Award Winneri auhinnad aastatel 2016–2019. Siin on nii palju tööd ja vaeva nähtud ning see kõik on nii korras! Eriti pärast Arouca 516 silda, mis oli ikka paras adrenaliinilaks, oli see väga mõnus jalutamine. Matkaraja kodulehel on märgitud läbimise ajaks neli tundi, kuid meil kulus koos ühe puhkepausiga veidi alla kolme tunni. Matkaraja lõpp on Alvarengast 6 kilomeetri kaugusel ning tagasi külla saab taksoga. Taksod on matkaraja lõpus ootel ja hind oli 10 eurot (ehkki olin varem veebist lugenud, et hind on keskmiselt 15 eurot). Ma olin juba valmis ka selleks, et kui ühtegi taksot ei ole, siis kõnnime selle maa jala, mis siis et ülesmäge, külla tagasi.
Tagasi külalistemajja jõudes võtsime alustuseks külmikusse valmis pandud siidrid ja tähistasime aias pingil istudes, ning Arouca silda veel eemalt vaadates meie edukat sillaületust. Kõik sai plaanipäraselt tehtud, hea oli olla. Meil vedas, lubatud vihmahoogu päeval ei saabunud, kuid nüüd olid taevasse kogunenud tumedad pilved ja veidi aja pärast tuligi üks sahmakas. See oli ka viimane vihm, mida me Portugalis nägime. Alvarengast liikusime järgmisel päeval edasi lõuna poole, uued kohad ja seiklused juba ootasid.
***
Olulised veebilehed
516arouca.pt – Arouca 516 rippsild
www.passadicosdopaiva.pt – Paiva matkarada
aroucageopark.pt – Arouca geopark
museudastrilobites.pt – Trilobiitide muuseum
Tekst ja foto: Merle Annov
Selles numbris
- Raamatuarvustus
- Lennuhirmust psühholoogina
- Lõhnade ja maitsete bukett Fääri saartelt
- Liina Saar: "Reis Gambiasse mõjutas sügavalt"
- Maailma pikim rippsild võtab kõhu alt õõnsaks
- Õnnelik vulkaanivallutus
- Reisija räägib
- Eesti Arstid Aitavad Maailma. Keenia 2021
- Kui palju inimene õnneks vajab ehk elu surfibussis
- Seiklejahingega seljakotirändur Tõnu Grünberg
- Sokotra – saar, kus ärkad tulnukate kõrval
- Müstiline Manasarovari järv
- Chan-budismi mõtluslaager
- Unenäoline Tiibet – 20 aastat hiljem
- Külas Tšingis-khaanil II osa
- Hille Hanso: „Kõik on suhteline – tegelikult pole mingit terviklikku „ida“ olemas.”
- TOOTEUUDISED
- KROONIKA
