Maailmalõpupurjekas Lennuk eesti kunstis

Kalevipoeg on pandud muusikasse, kinolinale, teatrilavale, internetti. Mõndagi on kirjutatud ka sellest, millisena on eeposekangelast näinud eesti kunstnikud (I. Solomõkova ja H. Üprus 1962; A. Juske 2009). Tiit Pruuli võtab siinkohal vaatluse alla peategelase ühe sangariatribuudi – purjekas Lennuki, mis viis Kalevipoja maailma otsa.

Soovituseks

Eesti- ja saksakeelne Kalevipoeg jõudis kitsa lugejaskonnani 1857–1861, mil Õpetatud Eesti Seltsi toimetiste sarjas ilmus Kalevipoja teaduslik väljaanne. Esimene rahvaväljaanne ilmus 1862 Kuopios.

Paarkümmend aastat päras eepose esmailmumist raius August Weizenberg Kalevipoja ja Linda romantilised marmorkujud. Sellega avas esimene eesti kunstnik Kalevipoja teema. Kalevipoja üle võib vaielda, nagu seda on teinud Aavik, Suits, Tuglas, Semper, võib eitada, nagu on püüdnud teha Kivisildnik, võib teha uueks ropp-eeposeks (Kalevipoeg 2.0), aga pudelisse seda laeva tagasi ei topi.

Ent millisena on eesti kunstnikud kujutanud Kalevipoja laeva?

XVI lugu, teekond maailma otsa

Toomas Haug on õigustatult väitnud (2011), et Kalevipoja XVI lugu on eesti esimene kunstiväärtuslik reisikiri. Tõsi, Kalevipoeg reisib ka neljandas kuni seitsmendas (Soome), üheteistkümnendas (Peipsi taha) ja kolmeteistkümnendas-neljateistkümnendas ning kaheksateistkümnendas (allmaailma) loos, ent vaid kuueteistkümnendas loos on reisi eesmärk reis kui selline, mitte mõni praktiline asjatoimetus või kättemaks. Ei julgegi öelda, kas XVI lugu on puhas kunst, küll aga puhas reis.

Meie rahvuseepose kuueteistkümnes (mõnes lühendatud väljaandes kolmeteistkümnes) lugu kõneleb sellest, kuidas Kalevipoeg laseb ehitada hõbedast laeva, mis ristitakse Lennukiks (Kreutzwaldi tuletis sõnast lendama). Hõbedast on ka laevalagi, mastid ja köied, meeskond sai selga hõbedast, rauast, vasest ja terasest vammused. Koos Sulevipoja, Alevipoja ning mere- ja sõjameeste ja tarkadega sõidab Kalevipoeg suure ilma otsa, purjetab põhja piirile, kus enne ei oldud käidud, teed ei iial ette tehtud. Kui Lennuk oli mõnda päeva põhja poole purjetanud, lasid soome sortsid tõusta suurel tormil, mis kestis seitse päeva. Lõpuks sortside jõud rauges, päike hakkas paistma ja Kalevipoja laev jõudis Lapu randa ehk külmale Lapimaale. Sel nõidade maal kohtas ta lapu tarka Varrakut, kes oli nõus reisiseltskonna teejuhiks hakkama, kui Kalevipoeg annab talle ära selle, mis tal kodus seinal ripub. Kalevipoeg oli kaubaga nõus ja koos purjetatakse edasi. Teekond polnud aga lihtne, neid ootab eest viis juhtumit, mida Kreutzwald ka ise oma „Lühikeses seletuses Kalevipoja laulude sisust” (1869) kirjeldab. Esmalt satuti neelukohale, mis laeva vee alla tahtis vedada. Napilt õnnestus sealt valaskala abil pääseda, kui lähenes Sädemete saar ehk Island, kus Hiiglaneitsi isa nende tarkuse proovile pani. Sealt pääsenud, liiguti jäämägede vahel veelgi põhja poole, virmalised taplesid taevas, mehi haaras hirm, lisaks kimbutasid neid järgmises peatuspaigas koerakoonlased, kellega Kalevipoeg võitlema pidi. Kui vägilane võõrast maad segi pööras, ilmus ta ette kohalik tark, kes palus oma maad mitte rikkuda ja rahvast mitte hävitada. Kalevipoeg pöörduski siis Uku poole, et too seda kauget maad õnne ja saagirohkusega õnnistaks. Seepeale andis tark talle head nõu koju tagasi sõita, sest maailma otsas varjul oleva värava kaudu petetakse Kalevipoeg põrgusse ja surmasuhu.

Sõitiski Kalevipoeg Lindanisa alla tagasi ja kiitis tarkust ning armast kodupaika. Autor ise märgib oma „Lühikeses seletuses”, et peategelane „leiab teekonnast niipalju õpetust, et targemalt tagasi tullakse, kui kodunt välja minnakse”.

See peatükk eristub üsna selgelt teistest eepose lugulauludest. Ka sünniaja poolest on see üks kõige hilisemaid, selle koostamisele asus autor alles 1854, parandusi tehti sellesse veel 1860. aastalgi. August Annist on kirjutanud (1961), et selle loo „tarbe korral võiks eemaldada ilma teose terviklikkust palju kahjustamata”. Jah, eristumise üks põhjus on ka vähetuntud tõsiasjas, et selle peatüki looja polnudki Lauluisa, vaid selle juures on enam kui märkimisväärne roll Lõuna-Eesti rahvuslikult meelestatud maamõõtjal Johan Lagosel, kes saatis Kreutzwaldile hulganisti materjale ja aitas kaasa ka X peatüki sünnile. XVI loo kohta ütleb aga Valdur Mikita (2013), et siin „saavutab Lagose kirjanduslik fantaasia nii pöörased mõõtmed, et Kreutzwald kahtles kaua, kas see peatükk ülepea sobib eeposesse”.

Mõnes üksikus muistses rahvajutus on leida katkendlikke kilde Kalevipoja reisist üle mere, aga just Lagos oli mees, kes neist kunstjutu kokku köitis, reisile „teadusliku” eesmärgi andis. Kreutzwald liitis siia üksikuid pudemeid rahvalauludest ja -juttudest ning jätkuloo, mis avaneb XIX peatükis.

Kui näiteks Saarepiiga lugu on üks eepose keskseid ja sagedamini analüüsitud, kui põrguskäigud on pakkunud pinget paljudele, siis mõnedki Kalevipojaga tegelenud uurijad (nt Semper, Oinas), eriti need, kes eeposest folkloorset ainet otsivad, pole sellele reisile kas üldse või mingit erilist tähelepanu osutanud. Ka ei ole maailma otsa sõitmine peibutanud kaugeltki mitte kõiki Kalevipojast inspireeritud kirjanikke (A. Kivirähk, A. Ehin).

Kreutzwald isegi on seda peatükki justkui häbenenud, nimetanud seda „tühiseks” ja „viikingi narrisõiduks” (1860).

Miks me’ tühjal pajatusel Kallist aega peame viitma?

Aga mis asja ta seal maailma otsas siis ajas ja miks peaksime sellega XXI sajandil tegelema? Ühe oletusena, miks Kalevipoeg reisile läks, on välja pakutud hüpotees, et ta oli kaupmeeste soost (Annist, 1934). Kui eeldame, et Kalevipoja-lugude tegelik sünniaeg võiks jääda kusagile viikingiaja kanti, siis on üle mere purjetamise motiiv muidugi täiesti mõistetav. Üle mere käisid kaupmehed ja sõjamehed.

Annist oletab ja Felix Oinas kinnitab hiljem (1979), et kui esmalt, ilmselt kusagil esimestel Kristuse-järgsetel sajanditel, olid lood Kalevipojast eelkõige loodushiidude muistendid, siis viikingiajaks kandusid Kalevi teod ja nimed üle inimestele – ühiskonna eliidile. Eliidil on teadagi kohustus olla teenäitajaks ja innustajaks.

August Annist oletab teisal (1944), et reisil oligi n-ö teaduslik eesmärk – leida üles maailma ots, aga möönab ka ise, et kui see ka nii oli, on see eesmärk välja mängitud segaselt ja häguselt.

Toomas Haug pakub, et „Kreutzwald kirjeldab siin olulist, tänapäevani kehtivat rahvuslikku arhetüüpi. Ta kirjeldab nimelt uskumust, et Eestis ei ole piisavalt tarkust, mistõttu selle omandamine on võimalik ainult reisides, s.t välismaal”.

Kogu selle ärapurjetamise looga ajaks autor(id) nagu mingit muud, võib-olla suuremat või üldisemat asja, kui muistsest põlvest ja alistatud rahva sõjameheaust pajatamine, mis üldiselt „Kalevipoja” sisu on. Kuigi Lauluisa oli kõva haridustegelane ja tõi maarahvani lugusid metsade ja merede tagant, ei tohiks me siin analüüsi lõpetades öelda, et tegu on vaid valgustusajastu manifestatsiooniga. See seletus oleks antud peatüki puhul liiga pateetiline ja lihtne. See, millest meile XVI laulus räägitakse, on seesama rahutu uudishimu, mis pani veidi hiljem Lydia Koidula vanataadi kombel üle aia piiluma. See on sama ärevus, mille tõttu Ernst Enno kõndis tolmustel teedel, mida ju lapsena armastas meel. See on Anna Haava igatsus Aateriigi järele.

Nii lisas Võrust harva välja pääsenud vanaldane doktorihärra Lagose poolt ette söödetud peatüki eeposele, sest see sisaldas ta enda salajasi ihasid, meie kõigi unistust piiluda silmapiiri taha. Minna maailma servale isegi siis, kui on oht sealt alla põrgusse kukkuda. Et asi viisakam välja paistaks, lisas Kreutzwald seiklusele õpetliku iva ja rahustas oma südametunnistust veel nii, et lasi laiale teele pöördunud Kalevipojal Varrakule kergekäeliselt ära anda selle, mis tal kodus seinal rippus – nagu XIX laulus selgub, oli selleks tema rahva iidne tarkuseraamat.

Mõlemad olulised komponendid, nii uljas seiklus igatsustemaale, mida me kõik mõnikord teha tahame, kui ka soov hariduse/ valguse poole liikuda on inspireerinud ka paljusid kunstnikke. Vaadates „Kalevipoja” illustratsioone, kumavad sealt läbi kaks kunstnike lemmikmotiivi: mõõk ja purjekas. Nii on Lennuk, tema liikumine maailma servale, tulevikku, lõpmatusse saanud üheks eepose kaubamärgiks.

Ilu tegijad

Esimesed neli Kalevipoja väljaannet (1857–61, 1862, 1876, 1901) olid kõik ilma illustratsioonideta. Kalevipoja illustreeritud väljaande tegemise idee tõstis esimesena avalikkuse ette Gustav Suits aastal 1903 ajakirjas Linda ilmunud artiklis „Kujutavast kunstis Eestis ja Kalevipoja piltidest”: „Oleks väga soovitav, kui meie kunstnikud „Kalevipoja” ilustamise enda südamesse võtaksivad. Seda oma elutööks valida maksaks vististi. Suits manitseb, et eepos pole anatoomia-atlas, kus tuleb realistlikke pilte joonistada, vaid „siin tuleb l u u a”.

Gustav Suits oli Noor-Eesti ideoloog ja moodsa rahvusluse esilaulik. Ideest haaras kinni nooreestlasliku vaimulaadiga kunstnik Nikolai Triik (1884–1940), kes sajandi esimesel kümnendil liikus Pariisi, Skandinaavia (Norra ja Ahvenamaa) ja Peterburi vahel. Neist paigust tuleb otsida ka tema kolme-nelja Kalevipoja-ainelise töö („Võitlus”, „Sõttaminek”) eeskujusid. Mõistagi on mõjutajana nimetatud Kalevala illustraatorit Akseli Gallén-Kallelat ja tema 1890. aastail valminud maale, ent need seosed on stiilis „Triik ju tundis Gallén- Kallela töid”. Teiseks Triigi eeskujuks on üsna kindlasti norra kunstnikud Edvard Munch ja siinses seoses eriti Gerhard Munthe.

Triik maalis ilmselt ka esimese Lennuki (1910). Nii Triigi teoste „Lennuk” kui eriti „Sõjasarv kutsub” (1909) puhul on selge, et tema tollaseks kõige otsesemaks mõjutajaks on hoopis Nikolai Roerich, kes oli Peterburis Triigi üks õpetajaid. Skandinaavia juurtega folkloori- ja müstikahuviline vene kunstnik Roerich on viikingilaevu kujutanud mitmes oma töös („Võõramaa külalised” 1901, „Meretagused külalised” 1901, „Lodja ehitamine” 1903, „Tundmatu laulik” 1920, „Sadko” jt). Evi Pihlak on nimetanud (1991) veel mõningaid eesti kunstnikke, kellel Roerichiga kokkupuuteid olnud või kes temalt mõjutusi saanud. Teiste seas mainib ta Aleksander Uuritsat ja Oskar Kallist, kes on mõlemad tõepoolest loonud ka roerichlikus vaimus Kalevipoja-ainelisi teoseid.

Oskar Kallise (1892–1918) juugendlikus võtmes ja rahvusromantilise taustaga pastellmaalid aastaist 1912–1917 on ka selgelt Nikolai Roerichi ja Gallén-Kallela stiilinäidisteks. Noorelt Jaltas surnud Kallis kuulus Noorte Kujurite Ühingusse Vikerla, mis loodi 1917. aasta lõpus ja tegutses täpselt aasta. Paljud vikerlased olid Ants Laikmaa õpilased. 1914 tegi Eesti Rahva muuseum Kallisele ettepaneku olla Kalevipoja uusväljaande illustraator. Kallis oli nõus, ta tutvus muuseumi kogudega ja tegi ettevalmistusi Tartusse kolimiseks. Sõja tõttu jäi plaan katki. Kalliselt, keda peeti Vikerla rühmituse kõige küpsemaks kunstnikuks, on pärit mitu Kalevipoja- teemalist tööd („Kalev kotka seljas”, „Manala uks”, „Linda kivi kandmas”, „Kalevipoja kroonimine” jt), paraku siiski mitte purjelaeva. Küll aga leiame kaugele sõitvad laevad teiselt Vikerla liikmelt. Selleks on samuti 1918 surnud Välko Tuul (s 1894), kellelt on õlimaal „Viikingite laevad” (1915). Lisaks on Tuulel veel tööd „Kalevipoeg laudu kandmas”, „Kalevipoeg sõdalastega” jt.

Vikerlaga oli seotud ka Eduard Wiiralt (1898–1954). Tema „Lennuk” (1916) on seevastu umbes samast puust kui Kallise oma, pehme ja ümar, mitte agressiivne viikingilaev. Wiiralti Lennuk ei paista olevat mitte sõja- või avastusretkel, vaid rahulikul kulgemisel, kaubatünnidki trümmi tõstmata.

Vikerla samastas end üsna palju Noor- Eestiga, öeldes „ka on sõnad l’art pour l’art meid sama kohustavad kui toona Noor- Eestit. Kuid nähtub teid, sihte, kus tast lahku läheme.” Ilmselgelt said kunstnikud oma rühmituse asutamisel hoogu ka vasttärganud meelelisest kirjandusrühmitusest Siuru.

Ka Johannes Võerahansu (1902–1980) „Lennuk” (1919) on üsna ajastukohane – skandinaavia laev nii sisu kui ka vormi poolest. Sama, mis Evi Pihlak on kirjutanud Triigi „Sõttamineku” kohta, kehtib ka paljude teiste selleaegsete Kalevipoja-tööde, eriti Lennukite kohta – need on pigem skandinaavia saagade tegelased ja sõiduvahendid, kui meie metsade Vanemuised ja ühepuupaadid.

Eero Epner summeerib toonaste autorite ühisjooni: „Silma torkab, et autorid ei ole eepilise motiivi juurde jõudes mitte väärikas keskeas, vaid noored, kohati isegi verinoored: Wiiralt 18, Võerahansu 19, Triik 26, ning tööd on valminud vahetult enne Vabadussõda või Vabadussõja ajal. Seega peegeldub Lennukis nende kunstnike puhul nii isiklik kui ka ühiskondlik tundlikkus, ärevus, Kalevipoja laevas reisib ka nende ja noore riigi erutus. See pole vaid rahvusromantilise võitluse motiiv, vaid mingi isiklik-sotsiaalse närvikava pulseeriv sõlmeke.”

On aga ka näiteid vanade meeste novaatorlikest Lennukitest. Elmar Kits (1913–1972) jõudis teemani vahetult enne siitilmast ärapurjetamist. Tema „Sõit maailma otsa” (1971) on üks ilusamaid näiteid kunstniku abstraktse perioodi töödest.

Kõik mina raiun raamatusse

Praeguseks on Kalevipoja täistekst ilmunud eesti keeles 20 trükis, lisaks Peeter Orgi ja Madis Küla-Nurmiku lühendused (kokku 5 trükki), proosakokkuvõtted lastele ja erinevad tõlked.

1929

Ilmus tagasihoidliku Paide joonistusõpetaja ja aktiivse kohaliku kultuuritegelase August Roosilehe (1887–1941) illustratsioonidega tagasihoidlik kooliväljaanne. Roosileht oli Kristjan Raua kõrval üks esimesi, kes Kalevipoja ainesega põhjalikult tegelema hakkas. Juba 1914–1915 lõi ta sügavas rahvusromantilises vaimus Kalevipoja-ainelised temperamaalid („Kalevipoja võitlus huntidega”, „Kalevipoeg ja vetevaimud”, „Kalevipoeg soome sepa juures”), kus muinasjutulise fooni loomisel kasutas romantilisi looduspilte. 1920 andis ta välja seeria Kalevipoja illustratsioone. Hiljem lisandus neile uusi temperamaale („Kalevipoeg ja sarvik”, „Sorts Kalevipoja mõõgaga”) ja tušijoonistusi. Mõningaid tema illustratsioone on kasutatud kirjastusühingu Töökool eepose väljaandes 1930.

1935

Märtsis 1934 avaldas Eesti Kirjanduse Selts teate, kus kutsus kunstnikke esitama kavandeid Kalevipoja illustreerimiseks. Üleskutsele vastasid 11 kunstnikku (Raud, Mugasto, Roosileht, Sivadi jt). Pikkade kompromisside tulemusena otsustati, et Kristjan Raud (1865–1943) teeb 21 suurt illustratsiooni ja Hando Mugasto (1907–1937) kujundab päisliistud, vinjetid ja initsiaalid.

1935. aasta lõpus ilmus müügile raamatuaasta puhul välja antud Kalevipoja väikeseformaadiline väljaanne, järgmise aasta aprillis sama väljaanne suures formaadis. Tänu sellele tööle ongi Raud seni jäänud meie suurimaks Kalevipojaklassikuks. Tema Kalevipoja-kujutlus on mõjutanud paljusid põlvkondi.

Raud alustas tööd Kalevipojaga juba XX sajandi teise kümnendi alul, kui eepose ilmumise 50. aastapäeval 1911 tõstatati küsimus uuest väljaandest. Kuulutati välja kunstikonkurss, ent see tuli lugeda ebaõnnestunuks, misjärel tellitigi illustratsioonid otse Kristjan Raualt. Raud asus tööle, tegi valmis esimesed joonistused, aga osalt sõja ja osalt seetõttu, et puhkes äge diskussioon, kas Kalevipoega ei peaks mitte keeleliselt uuendama (J. Aavik, 1912; J. Veski 1916 jt), jäi asi soiku. 1920. aastail naasis Raud muinaseepose teema juurde, lõi mitmeid selleainelisi uusi töid. Raamatuaastaks 1935 sai Raud tellimuse kogu Kalevipoja illustreerimiseks. Ta joonistas üle mõned varasemad tööd ja valmistas hulga uusi. Ka söemaal „Kalevipoja sõit Põhjamaale” („Sõit maailma otsa”) valmis 1935. aastal. Ka pärast suurteose ilmumist ei jätnud Raud Kalevipoja teemat päriselt maha. Kokku valmis Raual aastail 1913–1943 ligi 200 Kalevipoja-ainelist tööd, peamiselt pliiatsi- ja söejoonistused.

1951. aastal nimetas rahvaluuleteadlane Eduard Laugaste Kristjan Raua illustratsioone dekadentlikeks, „mida ei saa pidada liginemiseks Kalevipoja õigele kujutamisele, eepose demokraatliku sisu ja vormi avamisele”. (Edasi, 28.08.1951). Absoluutselt asjalikuma ülevaate Raua Kalevipojaainelisest loomingust on kirjutanud Lehti Viiroja (1961, 1988), Helmi Üprus (1961) ja Juta Kivimäe (2003).

Üks Raua loomingu korduvaid lemmikmotiive oli värav muinasmaailma. Suurima ja helgeima värava on ta joonistanud Lennuki teele.

Hando Mugasto päisliistud, initsiaalid ja vinjetid on äärmiselt maitsekad ning arendavad traditsioonilist rahvusromantilist suunda selgelt edasi. Valik temale langeski seetõttu, et tasakaalustaks Tuglase poolt soositud Raua arhailist stiili. Mugastolt on säilinud ka üks XVI loo esilehekülje kujunduse kavand, kus Lennuki motiiv on üsna sarnane Raua valgusesse sõitva laevaga, aga see siiski käiku ei läinud. Ometi kiidetakse ka kasutatud päisliistu, et see harmoneerub hästi peatükki illustreeriva Raua joonistusega (Solomõkova, 1984). Ka on säilinud Lennukit kujundav vinjetikavand, mida ei kasutatud. Kokku tegi Mugasto eepose jaoks üle 100 puugravüüri, millest enamik on kahevärvilised (pruun ja must).

1946

Nõukogude Eestis ilmunud eepose illustreeris Paul Luhthein (1909–2007), kes oli noore graafikuna kujundanud Valgetähe ja Riigivapi teenetemärgi, EV Politsei vapi, Konstantin Pätsi vapi. Sõja ajal mobiliseeriti ta Punaarmeesse ja sealt algas Luhtheina karjäär nõukoguliku sümboolika disainijana, mis tipnes ENSV lipu kujundamisega.

Rootsis Vadstenas ilmus samal aastal kirjastaja Andres Lauri poolt uustrükk 1935. aasta Kalevipojast koos Raua illustratsioonidega.

1951

Kalevipoja illustreerimise andis Eesti Riiklik Kirjastus kolmele kunstnikule: Alo Hoidrele, Richard Sagritsale ja Ott Kangilaskile.

Kõik kolm olid andekad graafikud, kaks esimest neist olid andnud ka oma selge panuse nõukoguliku sotsrealismi juurutamisse eesti kunstis, olid teinud rindejoonistusi (Hoidre, Sagrits), propagandaplakateid (Hoidre, Sagrits), tööstusmaastikke (Hoidre) jms ajastuomast kunsti.

Põhjarannikult pärit Sagritsa (1910–1968) jaoks oli marinistika oluline teema, viikingisõite võib aimuda näiteks ka ta hilisemast õlimaalist „Muistsed meresõitjad” (1958). Kalevipojaga tegeles Sagrits ka väljaspool eepose illustreerimist. Koos Evald Okasega oli ta Balti jaama Kalevipoja-aineliste pannoode autor (1947).

Ott Kangilaskit (1911–1975) on eesti mütoloogia palju mõjutanud, ta on illustreerinud muinasjuturaamatuid, kujutanud Kalevipojaga seotud paiku looduses ja eeposest pärit stseene (Kääpa jõgi, Linda kivi, Assamalla lahinguväli, Iru mägi, Neeruti järv), illustreerinud ajalooraamatu „Eesti esiajalugu” (1936) ja valmistanud muid ajalooainelisi töid („Muhu linnuse piiramine”).

Alo Hoidre (1916–1993) oli sõja järel tähelepanu äratanud mitmete poliitiliste tellimuste täitmise ja mõnede tööd poetiseerivate taiestega („Rehepeks”).

Kogu selle väljaande meeleolu on kuidagi raskemeelne ja traagiline, võib-olla ka ajastust tingituna. Vaid Lennuk jääpankade vahel ja virmaliste all maale lähenemas mõjub kuidagi helgemalt.

Väljaande vahetiitlid ja vinjetid valmistas Richard Kaljo, vahetiitlite ornamentaalse kujunduse tegi Edith Paris.

1953

Kalevipoeg ilmus Kreutzwaldi kogutud teoste sarjas koos eelnevalt mainitud kunstnike illustratsioonidega.

1954

Torontos Orto kirjastuse poolt välja antud Kalevipoeg oleks muidu 1935. aasta kordustrükk, aga siin on Raua joonistuste asemel Eerik Haameri (1908–1994) 21 must-valget joonistust. Maailma otsa minejad on Haamer pannud tormisele merele väikesesse paati sõudma. Haameri illustratsioonid on õhulised ja kergemad kui enamikul teistel Kalevipoja-raamatute kunstnikel.

1961

Graafik Evald Okas (1915–2011) on paigutanud XVI peatüki juurde neli illustratsiooni, millest üks kujutab laeva ehitamist, kaks laeva tormisel merel ja üks tuldpurskavat sädemete saart. Nii nagu kõik ta Kalevipoja-illustratsioonid on väga võitluslikud, täis kirge ja kodumaa-armastust, kannavad sama paatost ka merepildid.

1975

Raamatuaastal ilmus Kalevipoeg Kristjan Raua illustratsioonidega. Raamatu järelsõnade hulgas oli ka L. Viiroja ülevaade Rauast kui muistendikunstnikust, keda ta peab Kalevipoja illustraatoreist kõige jõulisemaks ja arhailisemaks. „Suurem kui ühegi teise kunstniku tõlgenduses, on siin üldistuse aste,” arvab Viiroja.

1977

Raamatuaastal välja tulnud teos ilmus ka taskuformaadis, samuti Raua juba enam kui tuntud illustratsioonidega.

1992

AS Roto andis välja ajastukohase mustvalge säästu-Kalevipoja, kus kasutatud Mugasto päismikke ja vinjette ning raamatu keskele on paigutatud kehvakvaliteediline pildipoogen 16, mitte 20 Kristjan Raua illustratsiooniga.

1997

Kirjastuse Avita väljaanne kasutas erinevate varasemate kunstnike töid, XVI peatüki juurde on paigutatud Georg Mooste ja August Roosilehe Lennukid.

1998

Kirjastus SE&JS andis Kalevipoja välja Eesti Vabariigi 80. aastapäevaks. Kasutati Kristjan Raua illustratsioone, aga mitte Mugasto töid. Raamatu kujundasid hoopis modernsemas stiilis Kadi Pajupuu ja Rein Seppius.

2003

SE&JS andis Kalevipoja taas välja Kristjan Raua illustratsioonidega, lisatud on aga ka pilte, mida 1935. aasta väljaandes polnud kasutatud („Kalevipoeg kündmas”, „Noor Kalev jõuab kotka seljas Viru randa”). Raamatu kujundas Andres Tali. Raamatus on ka Juta Kivimäe järelsõna „Kristjan Raud ja tema Kalevipoeg”, kus autor juhib tähelepanu Soome ja Põhjamaade eeskujudele Raua loomingus ning iseloomustab Rauda kui hingestatud rahvusromantikut, nõustudes Armin Tuulsega, et tegu oli „Põhjamaade viimase suure rahvusromantilise kunstnikuga”.

2008

Andres Tali (s 1956) võttis endale tinaraske ülesande, kui nõustus kirjastaja Sirje Endre ettepanekuga illustreerida Kalevipoega XXI sajandil. Kalevipoja kaanonid olid eelkõige tänu Rauale, aga sisuliselt sama nurgelist kangelasstiili jätkanud Luhtheinale jt üsna selgepiiriliselt välja kujunenud. Oma motiive ja eesmärke selgitab kunstnik ise raamatu järelsõnas, kus ütleb, et iga identiteet vajab uues situatsioonis uut määratlust. „Identiteet toetab indiviidi siis, kui ta on võimeline igal hetkel sellega samastuma. Iga uus olukord nõuab identiteedi uut kirjeldamist – seda ei tule karta ega pidada pühaduse rüvetamiseks ega millekski veel hullemaks.”

Tali tegi umbes poole aasta jooksul igale eepose laulule ühe pliiatsijoonistuse. Tehniliselt käis see nii, et kunstnik joonistas pildi pliiatsikalkale, skaneeris joonistuse arvutisse ja töötles teda seal edasi.

Tali piltides on esteetilist ja sisulist draamat ja pinget palju rohkem kui enamiku tema eelkäijate omades. Vana tekst saab nüüdisaegseid pilte vaadates palju uusi tähendusi. Raamat on alates tähefondist, Päikese ja Kuu märkidest kuni illustratsioonideni kujunduslik tervik. Kõik see kokku on disaini tippteos. Kunstiteadlane Sirje Helme kirjutas eepose sama väljaande järelsõnas, et „Tali Kalevipoeg on läbi imbunud eksistentsiaalsetest vaevadest, ta on ilus ja tugev ja kuidagi kaitsetu”. Ka Tali Lennuk ei ole laia põhjaga ookeanikindel alus, vaid moodne, voolujooneline, aga habras. Ma ei tea, kas ma ise julgeks sellise purjekaga Tallinna madala poist kaugemale seilata.

Kui Tali Kalevipoega varasematega võrrelda, tundub talle kõige rohkem hingesugulane olevat Weizenbergi Kalevipoeg. Kui Weizenbergi Kalevipoja kõhklev kuju võis saja aasta eest arutleda, et kas me ikka jõuame tõusta maailma, siis Tali Kalevipoeg püüab mõelda, kuidas ses maailmas nüüd ellu jääda.

Tali Kalevipoja kujundust ja illustratsioone märgati ka laiemalt: 2009. aastal sai ta Balti raamatuauhinna parima raamatukujunduse eest, Kalevipoja illustreerimist arvesse võttes annetas Vabariigi President talle Valgetähe IV klassi teenetemärgi.

2011

Eesti Kirjandusmuuseum ja kirjastus Kunst üllitasid kahepeale eepose eesti- ja ingliskeelse väljaande. Illustratsioonidena kasutati Austraalias elanud Gunnar Neeme (1918–2005) töid, kes jõudis Kalevipoja teema juurde 1964. aastal. Kokku valmis tal kuni 1994. aastani üle 200 eeposeainelise töö ehk „taidelist nägemust”, nagu autor neid ise nimetas. See on pateetikavaba, ent ometi folklooritraditsioonidest kinni hoidev lähenemine eeposele. Osa Neeme Kalevipoja-töid on ilmunud eraldi raamatuna „Kalevipoeg taidelises nägemuses” (1984). Tema käekirja on nimetatud „ekspressionistlikult venitatud stilisatsiooniks”, mis on avanud uue suuna Kalevipoja mõistmiseks.

***

Lisaks raamatute sisule ehib Lennuki-motiiv vähemalt nelja eepose väljaande kaant: eestikeelsed 1935 ja 1946 (H. Mugasto), venekeelne 1949 (V. Muhhin) ja soomekeelne 1957 (P. Hammarberg).

Tunnen sind jo lapse põlvest

Eno Raua lastele mõeldud kokkuvõtet eeposest (ilmus esimest korda 1961) on ilmutatud koos tõlgetega enam kui kümme korda ja see on olnud paljude laste esimene tutvus Kalevipojaga. Parimad Eno Raua laste-Kalevipoja illustratsioonid on teinud Ants Viidalepp (1961, 1970, 1976, lätikeelses tõlkes 1964), Heldur Laretei (1976, venekeelses tõlkes 1978, soomekeelses tõlkes 1981) ja Jaan Tammsaar (1998, venekeelses tõlkes 1989 ja 1998). Mõnedki Raua lastele mõeldud tekstid on ilmunud aga suisa ilma piltideta (Ilo 1996; AS MIX 1998; 2013 Tammerraamat on kasutanud palgelehel Triigi Lennukit).

Aga veel enne kogu eepost hõlmavat kokku võtet tegi Eno Raud lasteversiooni just nimelt XVI loost. 16-leheküljeline vihikukene „Kalevipoja teekond maailma otsa” ilmus 1960. aastal sarjas „Minu esimene raamat”. Illustratsioonid pärinevad tollal oma kunstnikuteed alustanud teedrajavalt graafi kult Peeter Ulaselt (1934–2008).

Lastele on Kalevipoega mugandanud veel Juhan Kunder (1885), Villem Ridala (1921 koos August Roosilehe tušijoonistustega, 1998 koos Heldur Laretei illustratsioonidega), Eduard Laugaste (1960) jt.

Teised appi tõttanesid

Kalevipojaga on lisaks uurijatele tegelenud ka teised kirjanikud. Derivaate eepose XVI loost on tulnud ja kindlasti veelgi tulemas. Tuglas ütleb oma „Teoste sünnilugudes”, et Kalevipojas esinev maailma lõpu otsimise episood oli teda novelliteemana huvitanud kaheksateistkümnendast eluaastast saadik. Nii valmibki ta novell „Maailma lõpus”, kus minategelane satub tundmatule saarele.

Enn Vetemaa travestia „Kalevipoja mälestused” (Loomingus 1971, raamatuna 1985 koos Jüri Arraku illustratsioonidega ja 2001 koos Henno Käo illustratsioonidega) mängib ka Kalevipoja maailmareisiga. Autor laseb teadvuseta kangelasel mitmeid öid ja päevi ookeanil hulkuda, teda painavad nägemused põrgupiigast ja ta paati närivad peninukid. Kalevipoeg ei teadnud, milleks ja kuhu ta tahtis jõuda, küll aga vormistati reis hiljem usaldusnõuniku poolt kangelaslikuks polaarretkeks. Vetemaa pakub (selgelt Annistist inspireerituna), et Kalevipoja maailmareis oli vajalik n-ö suurte rahvaste sekka astumiseks, sest Saxo Grammaticus’e andmeil oli ka Taani kuningas Gormos maailma äärt otsimas käinud. Iroonilist paatost kannab ka Jüri Arraku illustratsioon vastavale peatükile.

Ka Kristjan Kirsfeldti Kalevipoeg 2.0 Imbi Kallikorm. Muinaslaev. Õli. Vaal galerii (2010) sisaldab kuueteistkümnenda loo, kus räägitakse reisimisest, eesti lipu ümber maailma viimisest. Päris- Kalevipojale on ses eesti rahva moodsas eeposes mõni üksik vihje. Esiteks loo pealkiri „Laevaehitus ja sõidu algus. Teekond universumi otsa.” Teiseks paar lauset tekstis: laev valmistati hõbedast (autor Tauno Kangur), külastati Sädemete planeeti, kohati hiigelneidu ja tapeldi koletistega.

Lennuk tarbe-, dekoratiiv ja ehtekunstis

Maailmalõpupurjeka motiivi on kasutanud paljud tarbe- ja ka ehtekunstnikud. Lennuk ehk lihtsalt viikingilaev on leidnud tee prossidele, müntidele ja markidele, majade fassaadidele ja nahast albumikaantele (Eduard Taska, Adamson-Eric jt), gobeläänidele (Mari Adamson). Eesti Raamatu Aasta puhul korraldas Pärnu Uue Kunsti Muuseum noorte kunstivõistluse „Kalevipoja rännakust maailma äärele”. Osales üle 200 töö.

Lennuki-temaatikas on traditsioonilist rahvuslikkust, huvitavaid katsetusi ja amatöörlikke jäljendusi.

1934. aastast kuni 1941. aasta kevadeni oli käibel ilmselt eesti ilusamaid münte läbi aegade – rahvasuus viikingilaevana tuntud ühekroonine. Mündi kujundasid Georg Vestenberg ja Günter Reindorff ja see kannab rahvasuus nime viikingilaev ja kuulub ilmselgelt samasse seeriasse Kalevipoja Lennukist inspireeritud viikingilaevadega.

2010. aasta novembris esitleti Kumus esimest marki seeriast „Eesti Kunstimuuseumi kullafondist”, millel on kujutatud osa Nikolai Triigi maalist „Lennuk”. Poognal on kaheksa marki, mille keskel on kupong Nikolai Triigi maali Lennuk tervikreproduktsiooniga. Postmargi kujundas kunstnik Lembit Lõhmus, margi tiraaž oli 80 000 eksemplari ja hind 9 krooni.

Noor ehtekunstnik Anna-Helena Saarso (s 1993) kombineeris 2013. aastal vanaaegseid meistrite tehtud sõlgesid taaskasutatud metallkettidega, andes neile uue ja moodsa väärtuse. Kokku sai kaelakee Lennuk. Saarso: „Ehte loomisel andsid mulle inspiratsiooni sõlgede kujud, mustrid, erinevad metallid ja ketid. Kaelakee kompositsiooni ehitasin ümber Lennuki kujutisega messingsõle, mida ümbritsevad langevate metallkettidega ühendatud teiste Eestimaa paikade sõled ja preesid. Minu jaoks oli ehte loomisel oluline eelkõige lõpptulemuse esteetilisus. Kandja on see, kes paneb kaelakee konteksti ja lisab sinna oma loo. Nüüd kuulub ehe jahtlaev Lennuki madruse abikaasale.”

Läksid mehed laeva peale

Eesti merendusloos on olnud kaks tähelepanuväärset päris-Lennukit. Sügistalvel 1918 sõdis Läänemerel Eesti Vabariigi vastu Nõukogude Venemaa hävitaja Avtroil. Alus langes Mohni saare lähedal Briti laevastiku kätte, kes andis selle Eesti Vabariigile. Laevale anti nimeks Lennuk ja ta sõdis nii Punaarmee kui ka Landeswehri vastu. 1933. algas algas selle Lennuki reis maailma otsa – ta müüdi Peruu armeele. Meremuuseumis on olemas ka õlimaal „Miiniristleja Avtroil”.

1999–2001 purjetas ümber maailma 44-jalane purjekas, mis oli Saaremaal, Nasva sadamas ristitud Lennukiks. Sõitu alustati Tallinnast ja esimest korda ajaloos viidi Eesti lipp Eestist üle kõikide meridiaanide ja toodi jälle koju tagasi. Lennuk ei kasutanud oma reisi lihtsustamiseks ühtegi kunstlikku veeteed, vaid purjetas vanade traditsioonide kohaselt läbi kogu Põhjamere ning ümber kurikuulsate Hoorni ja Hea Lootuse neeme. Kokku läbiti selle reisiga 38 000 meremiili.

Ka see Lennuk on leidnud tee ühele maalile, see on vabakutseline kunstnik Inge Kenn (s 1937), kelle maal on valminud raamatu „Eesti lipp ümber palli” kaanel oleva purjeka järgi.

Aga ükskord…

Muidugi on Kalevipoeg kujunenud nähtuseks, kelle ja millega saab illustreerida ja tõestada kõike. Kui vaja, rääkisime muinaseesti ilust (J. Tischler, 1887), kui vaja, siis võitlusest baltisaksa mõisnike vastu (A. Räppo, 1943), kui vaja, siis eesti ja vene rahva sõprusest (L. Vihalem, 1951). Kalevipoeg on olnud eesti rahva kangelane (C.R. Jakobson , 1875) ja natuke töllakas eesti mees, kel sandisti läheb (E. Vetemaa, 2003). Vahepalana on Kalevipojaga saanud nahutada kodanlikke natsionaliste (E. Laugaste, E. Nirk 1951). Eepost on nimetatud suureks Euroopa eeposeks (J. Talvet, 2003) ning ka „äparduseks ja soperduseks” (Kivisildnik, 2003).

Lennuki illustratsioonide diapasoon pole küll veel nii lai, aga päris mitmekesine siiski. Üsna hiljuti oleme Andres Tali ja Gunnar Neeme näitel tõdenud, et Kalevipoja ja tema laevaga saab mängida ka nii, et see ei pruugi igav olla, nii, et see kõnetab ka kaasaegset inimest. Nii et maailma lõppu jõudmist pole ses teemas veel vaja karta.  

Selles numbris

• RAAMATUTUTVUSTUS
• Ebola – keda see puudutab?
• NARRI MÜTSI, mitte mütsi meest!
• Ainult omnivoorid jäävad ellu
• AUTOMATK külalislahkesse Kõrgõzstani
• Maailmalõpupurjekas Lennuk eesti kunstis
• Harju Matkaklubi
• Varanasi kirjad 5. Võõras
• Lastega mööda Eestimaad
• Kogu tõde PALMIDEST
• KONTROLLAEG
• LEMBEH – allveefotode paradiis
• India raidkirjade jälil
• Ida-Virumaa kristlased
• Kas paberil ilmuvat reisiajakirja on internetiajastul veel vaja?
• OBER-SALZBERG — Kolmanda Reichi Keila-Joa
• Teekond läbi Eesti 400 aastat tagasi
• ANDRES KOLLISTI rännakud
• Uudistooted
• Kroonika
• Juhtkiri
• GO REISIAJAKIRJAL ON JUUBEL! Vaata siit lähemalt, mida juubeli puhul ette võtame
• GO Reisiajakiri 50