GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Aastatellimus maksab 18 €.

Maast lahti

Tekst: Eva Maimre, fotod: erakogu

7. oktoober 2025

Eva on turundusjuht, kes valis järgnevateks aastateks oma akna taha meresinise. Liikumine on talle alati loomulik olnud, aga nüüd on järgmine samm tehtud ja ringreis Ümber Maailma alanud.

Sain viimaks maast lahti. Nii otseses kui ka kaudses tähenduses. Tänavu maikuus tegin enda jaoks suurima muutuse – kolisin täiskohaga elama purjelaevale „Aino“ ja alustasin ringreisi nimega Ümber Maailma. Esimesed kuud laeval on olnud kas täpselt sellised, nagu ette kujutasin, või siis kohati üldse mitte. Päris kõigeks pole võimalik ette valmistuda ja see teebki kogemustest seiklused.

Aken

Teate seda tunnet, mis ikka ligi kipub hiilima, nagu ei elaks päris täiel rinnal ja elu saab enne otsa, kui see pihtagi saab hakata. Ja siis veel see sisemine dilemma, et tahaks muutust, aga samas ei taha ka, sest ei julge. Olen järjepidevat arengut väärtustanud ja teadlikke muutusi alati teinud ning minu töö on seda viimasel kaheteistkümnel ja enamal aastal piisavalt pakkunud.

Sellele vaatamata tundsin juba mõnda aega, et mis mõte on enda ettevõttel, sellega seotud riskidel ja eelistel, täiel vastutusel oma sissetuleku teenimisel ning kaugtööl, kui ma selle eeliseid kunagi täiel määral ei kasuta. Globaalne majanduslik surutis, sõjad Ukrainas ja Lähis-Idas ning teised õudused maailmas ja poliitikas panid mind lõpuks tegutsema. Sest tegelikult on nii, et meie aeg siin saab ühel hetkel otsa. Päriselt. Ja meist keegi ei saa valida, kas see juhtub täna või siis, kui me oleme elunäinud üheksakümneaastased.

Meie kõigi aken on avatud vaid viivuks ja see on kordumatu võimalus. Hindan suureks vedamiseks, et samamoodi tundis end minu elukaaslane ja nii asusimegi oma elumuutust planeerima.

Planeerimine on seikluse ema

Ideed elumuutuseks kõikusid mõnes välisriigis kodu ostmisest kuni karavaniga reisimiseni. Kõikidel ideedel olid omad eelised ja nõrkused, kuid peamiselt jäi puudu vabaduse tundest. Vabadusest valida, kuhu läheme, millal ja kui kauaks. Paariaastase analüüsi ja sisekaemuste viljana koorus aga selge võitja – visioon elamisest laeval ja ümber maailma purjetamisest inspireeris ning pani südame kiiremini põksuma. Tahaksin mõelda, et pani põksuma ka meie koer Ivanil, aga me kõik teame, et see on müstika ja imede kategooriast.

Nii panime kevadel 2024 ennast kirja oma esimesele purjelaeva sõidupraktikale Turu saarestikus Soomes. Meie eesmärk oli ühene – testida, kas me saame ja tahame elada 24/7 laevas koos kõige sellest tulenevaga, nagu pidevalt kõikuv jalgealune, piiratud eluruum, rohkelt füüsilist tööd ja minu seniste kogemuste põhjal vägagi tõenäoline merehaigus. Viis päeva purjetamist ja tundsime, et võime olla selleks suisa loodud. Meie otsust plaaniga jätkata ei kõigutanud isegi see, et praktika korraldanud kapten oli türann, kellele purjetamine oli vaevarikas ja rõõmutu tegevus.

Järgmisena andsime ennast üles väikelaeva juhilubade ja raadioside operaatori kursustele ning otsisime uue õpetaja, kellega Haapsalu lahes purjetamist edasi praktiseerida. Üks minu esimesi küsimusi talle oli, et kuidas tema purjetamist näeb. Taskus pöidlaid hoides ja lootes, et ta ei ütle, et see on üks ütlemata raske, higine ja eluohtlik tegevus, vastas ta: „See on lahe!“ Meie peas oli ta palgatud juba enne seda vastust, ent see kinnistas otsust veelgi.

Ideaalset pole olemas

Samal ajal alustasime oma elu esimese laeva otsinguid. Selle käigus saime selgeks, et ideaalset laeva pole olemas, sest kõik oleneb sellest, milleks see mõeldud on. Meile olulised kriteeriumid olid eluruumi avarus, sest täiskohaga kitsastes tingimustes elada ja töötada ei tulnud kõne alla, laeva stabiilsus, sest algajate purjetajatena ei otsi me ekstreemsusi, ja hind, sest me pole miljonärid. Kuigi mitte võimatu, oli see omajagu keeruline valem.

Näiteks katamaraane peetakse stabiilsemaks, kuid kuna need on suured ja elamiseks mugavamad, siis on ka hind krõbe. Laias laastus võib öelda, et lisaks laeva vanusele määrab selle suurus ostuhinna ja ka tulevased ülalpidamise kulud. Suurim hinnahüpe toimub laeva pikkusest alates 10-12 meetrit, lisades juurde kümneid tuhandeid eurosid. Arvestades ka edasisi jooksvaid kulusid, siis sõltuvad laeva mõõtudest sadamamaksud, vette ja veest välja tõstmised ning teiste teenuste hinnad. Rääkimata sellest, et kui tahad oma laeva tiikpuidust pindu õlitada või muid alasid libeduse vastase materjaliga katta, siis läheb kõike rohkem – nii aega, raha kui ka energiat.

Otsingud olid keerulised ja aeganõudvad, kuid siiski leidsime veidi enam kui kuue kuuga Soomest oma vintaaž-merememme „Aino“ sünniaastaga 1984. Selle kinnise kaptenisillaga väärika Nauticat 44 eelmisteks omanikeks olid eluaegsed purjetajad Tuula ja Risto, kes olid laeva kasutanud oma suvekoduna Kagu-Soomes Saimaa järvistus. Nende hool ja armastus „Aino“ vastu oli üheks oluliseks kaalukeeleks ostuotsuse tegemisel. Teadsime, et see sobib pikaajaliseks elamiseks ja nägime, et selle eest on hästi hoolitsetud. Samuti sisendas kindlust see, et Nauticati laevad on Soomes ehitatud kõrgelt hinnatud alused, millel on oma pühendunud austajaskond terves maailmas. Asjadest ette rutates, seda huvi ja austust sain tunda mitmel korral oma teekonnal Saimaa järvedest Soome lahte. Ikka ja jälle tuli keegi uudistama, kui „Ainot“ tõsteti järjekordselt kas vette või veest välja või siis veoautole, et sõidutada ta maad mööda Kotkasse. Uuriti, kas tegemist on Nauticatiga ja sageli oli küsijail seda tüüpi laevadega ka isiklikke kogemusi. Nende vestlustega sain praktiseerida nii oma ununenud soome keelt kui ka teadmisi laevast.

Hüpe

Seejärel oli käes aeg loobuda juurtest maismaal. Me pole kumbki kogujad, kuid kogu senine elu maismaal panustas sellesse, et oleksime võitnud kategoorias „võidab see, kellel on surres rohkem asju“. Neid oli kogunenud nii palju, et mingil hetkel hakkasime neid hulgi laiali jagama. Veelgi keerulisem oli aga saada valmis vaimus, et oleks võimalik lahti lasta tuttavatest metsadest, parkidest ja paikadest, lemmikkohvikutest ja harjumustest. Kuid siiski kõige raskem oli mõista, et inimesi enda senises elus ei pruugi me näha kuude kaupa, kui mitte aastaid. Selles hingemäsus möödusid nädalad.

Kuskil umbes seal sai selgeks, et peame määrama endale kindla tähtaja, millal Soome sõidame ja laevale kolime. Võib olla, et mälu mind petab, aga näis, nagu selle otsusega oleksid meie järgmised sammud läinud justkui kiiremaks ja konkreetsemaks. Asjade kuhjad järk-järgult vähenesid, kohtadele ütlesime head aega ja inimesi kallistasime. Korduvalt. Ja nii me maikuus Soome poole ajama panime.

Sentimeetri haaval

Algul oli tunne, nagu oleksime reisil. Päev päeva haaval hakkas aga aina enam kohale jõudma, et see pole ajutine ja kodu on kõikjal. See tunne tekkis juba esimestel nädalatel, kui me polnud laevale veel kolinud, elasime AirBnB-s ja valmistasime laeva ette vette laskmiseks. Ma pole ilmselt kunagi nii palju füüsilist tööd teinud ja kindlasti pole ma eales nii palju lihvinud ega värvinud. Kolm kihti kattevärvi tuli laeva kerelt maha võtta ja uued kaitsvad kihid peale kanda. Järgnesid väliste tiikpuitpindade lihvimine ja õlitamine ning laeva mootori ja kõikide tehniliste detailidega enda kurssi viimine. See õpetas meid oma laeva tundma sentimeetri haaval. See on aidanud meid kogu senise teekonna jooksul ehk Savonlinnast Tallinna ja Saimaa järvistust Läänemerre.

Oma esimese iseseisva sõidu ilma kogenud kaptenita pardal tegime maailma ühe esimese ooperifestivali kantsis Savonlinnas. Meie sõit polnud aga poeetiline, vaid ülimalt praktiline – praktiseerisime sildumist, tankisime vett ja tühjendasime septiku. Kui oma sadamas neid teenuseid ei pakuta, siis võtavad sedasorti sõidud vähemalt tunni-poolteist, isegi siis, kui sihtkoht on lähedal. Seetõttu oli ka meie saavutustunne meeletu. Iga järgmise sõiduga on kogemus kasvanud ja heaolu väiksematest tegudest tasapisi vähenenud. Samas on meie saavutused läinud suuremaks ja nendest kogunevat enesekindlust ei saa millegi muuga võrrelda.

Tegime tule

Teate seda legendaarset Tom Hanksi stseeni filmis „Kaldale uhutud“, kus tema tegelaskuju suudab pärast lennuõnnetust üksikul saarel puulaastude, kookoskiudude ja tahtejõuga süüdata lõkke? Seda uhkustunnet kogeme täna ka meie. Kolm kuud, viisteist sadamat, kakskümmend kolm vett läbilaskvat akent, rohkelt uut laevatehnikat ja ohutusvarustust, 369,4 liitrit diislit, lugematul hulgal pilsivett, mootoriõli ja jahutusvedelikku ning üks tilkuv reoveepaak hiljem on „Aino“ A-kategooria laev, millega võime kindlusega seilata ka avamerel.

Nüüd pole muud kui edasi. 2. septembril saabusime väikesaarele Örö, mis on meie jaoks ilus, aga ka märgiline koht. Veidi enam kui aasta tagasi küpses just siin otsus meie uuest elust maailma meredel. Siit plaanime Ahvenamaa ja Stockholmi arhipelaagi kaudu jõuda Kieli kanalisse ning sealt enne talve sõita Euroopa sisemisi veeteid lõunasse. Oleme muu hulgas õppinud ka seda, et kapten teeb plaane ja meri naerab. Kui on midagi, mis vestlustes meresõitjatega korduma kipub, siis on see soovitus, et tähtajad ja raha pole head kompassid, sest ärevaks ja kulukaks muudab mereelu just kiirustamine. Tegime tule ja hoiame seda meremiil meremiili haaval.

Kõige-kõige

Meie ringreis nimega Ümber Maailma on alles alanud, kuid kogemuste maht on võimas. Siin on minu tänane kõige-kõige-list.

Kõige ägedam: see tunne, et kodu on kõikjal, avardab maailmavaadet ja paneb päriselt mõistma, et me kõik oleme üks. Inimesed, mered, fauna ja floora.

Kõige üllatavam: olen alati olnud päris hea kohaneja, aga kiirus, millega võtsin omaks oma uue kodu ja uue elustiili, üllatas mind ennastki.

Kõige tüütum: septiku tühjendamine võib võtta tunde, sest oled püüdlikult tuulte ja füüsikaga arvestades sildunud, laeva kinni sidunud ja näed alles siis silti „Ei tööta“ ning järgmine pump, mis laeva tema vaevast vabastaks, asub üheksa meremiili kaugusel.

Kõige haisvam: ikka see va septik, mis tagantjärele hinnates hakkas lekkima juba esimestel nädalatel. See kogus viirukit, mis enne lahenduse leidmist ära põletatud sai, paneb siiani pea ringi käima.

Kõige kulukam: kui ostad laeva järvistust, kuid tahad sellega merd sõita ja idanaabri vetesse sisenemine ei tule kõne alla, siis vette, veest välja ja siis taas vette tõstmised ning mast-maha-mast-peale-tööd on oluline osa protsessist ja eelarvest.

Kõige rohkem: meie tööriistakast pole enam kast, vaid ladu.

Kõige inimlikum: meresõitjad on üksteisele abiks, sest nii merel kui ka sadamas võib kõigil seda vaja minna. See, kui keegi ootab sind tormise ilmaga kai peal, et aidata sul turvaliselt silduda, on tõeliselt südantsoojendav. Ja samuti on see praktiline.

Kõige hirmutavam: laeva kolimise päeval kukkus meie koer Ivan laeva ja kai vahelisse vette ning hakkas ujuma väina keskel oleva tugeva hoovuse suunas. Kui ta lõpuks minu kutsele reageerides tagasi meie suunas ujus, oli kergendus ja rõõm meeletu. Tema hirmul silmad meenuvad mulle siiani.

Öelda, et ma enam ei karda, oleks iseendale valetada. Olen kogu protsessi vältel tundnud samaaegselt rõõmu, hirmu, ka toorest surmahirmu, elevust, ebakindlust, kuid siiski kõige enam uhkust. Uhkust selle üle, et tahan õppida ja suudan vastu võtta uut ning et isegi, kui ma kardan, siis teen ikkagi.

See ongi minu elumuutuse kaalukaim õppetund – karda, aga tee ikkagi.

Selles numbris

Viimati blogis

Aasta turismiedendaja ja turismiobjekti nominendid on selgunud

7. veebruar 2026

„Aasta turismiedendaja ja turismiobjekti auhindadega tunnustame inimesi ja ettevõtteid, kes on oma südame ja pühendumusega aidanud Eestil turismisihtkohana silma paista…

Costa Rica: Põgenemine Pura Vidasse I

6. veebruar 2026

10.12.2018 Lahkumisel teadmises, et järgnevad kohtumised on ebatõenäolised, tuleb nagu tükike oma südamest panna ootele, ta vaigistada. Mõni hääl jääb…

Kõik postitused