Maastikuratturi paradiisis

Väidetavasti pole see õige MTB-entusiast, kes pole sõitnud Ameerikas maailmakuulsat Slickrock Traili. Tuleb välja, et ei veebivideod ega paksud raamatud suuda maalida tõetruud pilti, kui raske ja ohtliku rajaga on tegelikult tegemist.

Enne tundmatusse suundumist tasub ikka asjatundjailt nõu küsida. Kas need Gemini loodussildade lähedal kohatud mehed just spetsialistid olid, kuid tõsiasi, et nad olid lähimast asustatud punktist mööda raputavaid maasturiteid veerandsaja kilomeetri kaugusele metsikusse loodusse vändanud, lubas oletada, et üht-teist nad selle kandi rattaradadest siiski teavad.

Olin võtnud plaani, et järgmisel päeval lähen sõitma maailmakuulsat Slickrock Traili. Sõna „maailmakuulus” pole siin mingi kunstiline ega sensatsioonijanuline liialdus. Just sellelt rajalt, mis jääb USAs Utah’ osariigi idaservas 5000 elanikuga Moabi linnakese lähedale, algab 1970ndate lõpust tõsise maastikurattaspordi järjepidev ajalugu. Vähemasti Ameerikas on iga endast lugupidava maastikuratturi suur unistus sõita elus vähemalt korra Slickrock Trailil. Mõne teooria järgi polevatki see õige maastikurattur, kel Slickrock Trail läbimata. See on MTB-sõitjaile vaat et samasugune pühamu nagu moslemeile Meka. Ehk MTB-hulludele mõeldud „lõksude” lõplik lõks.

Loomulikult olin teinud enne Moabi sõitmist eeltööd. Olin vaadanud YouTube’is Slickrock Traili kohta arvukalt videoid ja lugenud raja kirjeldusi raamatutest. Aga kahemõõtmelised videod, olgu ükskõik kui hea kvaliteediga, on teadagi petlikud. Noil jääb mulje, nagu oleks sõitmine Slickrock Trailil, punasest liivakivist kergelt lainetaval pinnasel, mõnus nädalalõpu meelelahutus. Kui järsud on tõusud ja langused ning mil määral pedaalimine võhmale võtab – see ju kiivrile kinnitatud kaameraga ülesvõetud videopildilt välja ei paista.

Raamatud pakkusid siiski pisut hoiatavat infot. „Lonely Planet” manitseb, et sõit Slickrock Trailil on challenging trip, mis võib võtta pool päeva. „Ahh, see raamat kirjutab ju mugavatele linnavurledele,” ei võtnud ma mõttes toda teavet kuigi tõsiselt. Kuni ostsin Amazonist pool aastat enne Ameerikasse sõitu Moabi omakandimehe Lee Bridgersi 380-leheküljelise „tellise”.

Ei ühtki kerget kohta

Arvestades Bridgersi suurteose „Mountain Biking Moab” mahtu ja seda, et autor lähtub oma kogemustest, tasub tema raamatut järelikult usaldada. (Mis siis, et Moabi ühe rattapoe noored mehaanikud lõid käega, kui mainisin neile Bridgersit; nad väitsid, et see mees on endast ise kohaliku legendi kirjutanud, aga tegelikult... on hoopis nemad Moabimaa parimad rattasõitjad. Nojah, väikelinna kadedus ja konkurents, mis muud, oletasin selle jutu peale.)

Bridgers alustab Slickrock Traili kirjeldust sõnadega, et see on tehniliselt väga raske ja äärmiselt ohtlik, paslik ainult oskuslikele sõitjatele ning füüsiliselt kurnav. Slickrock Trail pole rattarada, veenab ta, vaid raske teekond üle liivakivikuplite ja -seljandike, kus kõrgete ja järskude nõlvade all haigutavad sügavad kuristikud. Rajal pole ühtki kerget kohta, kinnitab Bridgers. Ega väsi hoiatamast: kui sul pole häid rattasõiduoskusi, siis ära mine sinna, kui sa just ei taha ratast enamik aega käe kõrval lükata.

Ja juhuks, kui üldsõnalistest manitsustest ei piisa, meenutab ta juhtumit oma läbielatu varasalvest: „See rada on väga raske ja ohtlik. Kord nägin, kuidas üks perekond asus parkimisplatsilt teele. Isal oli [odav maanteeratas] Schwinn Varsity, lapsel banaanikujulise istmega BMX, mil polnud ühtki käiku, ja emal 20 aasta vanune Taiwanil toodetud ratas, mil oli leistangi küljes korv. Ma lausa anusin, et nad ei läheks sinna rajale, aga nad rääkisid, et on tulnud siia Arizonast, et just seda rada sõita. Kümne minuti pärast olid nad tagasi raja alguses ja suundusid haiglasse. See pole väljamõeldud lugu.”

Sedan’d küll, arutlesin endamisi, aga minu kohta see ju ei käi. Lõppeks olen ma sõitnud mitmeid Tartu rattamaratone ja rattarallisid, kus kolm ja pool kuni neli tundi sadulas väntamist pole kunagi läbi küpsetanud (tõsi, pisut tüütuks muutunud küll). Asi siis need 20 kilomeetrit (12,5 miili) ära ole. Liiati kirjutab Bridgers, et raja läbimiseks kulub vilunud ja tugevail sõitjail poolteist tundi, tavarattureil kolm tundi või pisut üle selle.

Auto sööstab üle pea

Gemini loodussildade lähedal kohatud sportlikud ratturid räägivad aga sootuks teistsugust juttu. Jah, nad on Slickrock Traili sõitnud ja võivad kinnitada, et kui pilte teha ja vaatekohtadesse põigata, võib kuluda vabalt neli-viis tundi. Samuti panevad nad südamele, et startida tuleb hommikul võimalikult vara, sest rajal pole ühtki varjulist kohta, aga päeva jooksul kütab päike heleda liivakivipinnase pööraselt kuumaks, nii et kuumus ei prae siis ainult ülalt-, vaid ka altpoolt.

Jajah, seda olen kuulnud, ütlen endamisi. Nagu ka seda, et rajale ei tasu minna ka siis, kui kas või kümne kilomeetri kaugusel liuglevad silmapiiril äiksepilved – välgutabamuse saamise oht pidi olema suur.

Ometi asume seikluskaaslase Jaanus Laidveega Slickrock Traili vallutama just päikselisel pärastlõunal. („Ära üksinda mine,” hoiatab Bridgersi raamat. „Aga kui võtad algajad sõbrad kaasa, võid nad igaveseks kaotada.” Laidvee ei ole algaja.) Võtame rendimaasturiga suuna Moabi idapoolsel küljel laiuvale Navajo liivakivist kõrgendikule. Kahemiiline tee tõuseb järsult mäkke ja möödub vasakult maailma kõige kaunimast prügimäest. Ei, see pole nali. 1986. aastal korraldasid linnajuhid ajurünnaku, täiendamaks turismiatraktsioonide nimekirja, kui keegi lasi lendu kommentaari, et kogu linna ümbrus on ilus – isegi prügimägi asub looduslikult imelises paigas. Tõsi see on. Aga tõe huvides olgu lisatud, et üleriigiliseks paisunud kaunima prügimäe võistlusel läks esikoht siiski jagamisele Kodiaki linnakesega Alaskal.

Enne viimast tõusulõiku teeb asfalttee terava parempöörde, kuid kiigata tasub hoopis vasakule. Sest seal jääb traataiaga piiratud eramaale Lion’s Back, Lõviküür. See on kurikuulus kitsas ja järsk liivakiviseljandik, mida mööda veel mõni aeg tagasi hulljulged maasturiomanikud üles ja alla sõitsid. Sündmuste käigust ette rutates olgu öeldud, et hoolimata kohalike väidetest, et Lion’s Back on suletud, leidsime Laidveega sellele tagantpoolt siiski veidi turnimist nõudva ligipääsu – ega jõudnud ära imestada, kuidas võisid inimesed tulla üldse mõttele, et nii hirmutavale, 35-kraadise kaldega ja ebaühtlase pinna ning pragudega nõlvale üldse sõitma minna.

Lõviküür sai üleilmselt tuntuks 2006. aasta suvel, kui mesinädalail naine, kes polnud eales varem off-road-sõitu teinud, kaotas sellel laskudes oma Chevy Blazeri üle kontrolli ning põrutas auto ninaga vastu maad ja lendas siis üle pea katusele (vt YouTube: Moab – the crash). Üllataval kombel pääsesid vastabiellunud vaid mõne luumurruga. Aga veelgi üllatavam on see, et pärast õnnetusest tehtud video jõudmist teleekraanidele suurenes maasturisõitjate huvi Lion’s Backi vallutamise vastu tervelt kaks korda. Ühe ebaõnnestunud vallutusretke tagajärge on näha seniajani: mäe paremal küljel lebab kaljupragu täitva kivihunniku otsas sinise Toyota vrakk.

Reaalsus jõuab kohale

Slickrock Trail asub Sand Flatsi puhkealal, mistõttu sinna pääsemiseks tuleb maksta auto pealt viis dollarit (nädalane pääse maksab 10 dollarit). Suur parkla on värskelt asfalteeritud – ja pärastlõunal autosid täis. Veelkordne kinnitus, et tegemist on populaarse paigaga. Aasta jooksul pidavat Moabis, mida haaras 1950ndatel aastatel kaheks järgnevaks kümnendiks uraani kaevandamise buum, käima seiklemas rohkem kui 160 000 maastikuratturit.

Võtame rattad maasturi salongist välja, kinnitame neile esijooksu alla ja sadula külge, asetame raami külge kaks joogipudelit, kolmanda pistame kumbki seljakotti, nagu ka paar energiageeli ja -batooni. Lõpuks, enne teele asumist, määrime keha päiksekreemiga paksult sisse. Seiklus alaku!

Raja alguses on uustulnukaile umbes kolme ja poole kilomeetri pikkune Practice Loop, harjutusring, kus saab oludega tutvuda. Olen seda sõitnud vaevalt mõnisada meetrit, kui hing on paelaga kaelas ja peas pummeldab küsimus: kui juba harjutusring osutub nii kurnavaks ja raskeks, kui hull siis pärisring võib veel olla? Mitu tõusu on nii järsud, et vaevu jõuan üles pedaalida, ja mitu laskumist justnagu poolpüstloodis, et – olgu ausalt üles tunnistatud – tulen sealt alla, ratas käekõrval ja mõlemad jooksud piduritega blokeeritud. Tõusud-laskumised pole siiski kusagil pikad, vaid mõnes kohas üle saja meetri.

Hämmastavalt kiirelt jõuab kohale, et kõik see, millest Bridgers on kirjutanud, on tõsine ja igati arvestatav jutt, mis ei ole mõeldud sugugi üksnes Ameerika linnastunud ülekaalulistele kobakäppadele.
See-eest on vaated ülivõimsad: lainetavad liivakividüünid, nende vahel sügavad värvilised kanjonid, mis suubuvad kõik rohekaspruuni veega käänulise Colorado jõe kanjonisse, taamal lumiste tippudega ja tumedatest vihmapilvedest ümbritsetud La Sali mäed, valged pilved toomas sinetavasse taevasse vaheldust, tugevad tuulepuhangud palavust jahutamas. Kui ümberringi ei laiuks seesugune kaunidus, mis ahvatleb iga mõnesaja meetri järel peatuma ja pilti tegema – ja eks hingetõmbeaeg kulub ka kõigiti ära, sest lõppeks küünib rada rohkem kui 1400 meetri kõrguseni üle merepinna –, oleksin enda peale vihastanud. Et miks?
Sest Slickrock Trail, mis seal salata, tikub käima üle jõu ja võimete. Tuleb möönda, et jutud selle raskusest ja ohtlikkusest ei ole siiski suutnud raja raskust ja ohtlikkust piisavalt usutavalt edasi anda. Pole mõtetki lugeda neid kordi, kui pean ratta seljast maha tulema – neid kordi on kümneid! Nagu isa mulle kunagi õpetas: parem olla elus paar korda arg, kui kogu elu surnud. Olin otsustanud viia kukkumisriski miinimumini, sest kukkumine lõpeks sellisel kõval rajal väga valusalt ning võiks nullida kõik edasised seiklusplaanid.

Laidvee on minust mõnevõrra söakam ja jõulisem. Tema sõidab alla ka sealt, kust mina astun, ja pressib üles sealt, kust ma ei hakka üritamagi. Kuid ega ta mul eest sõida, sest me ei kiirusta. Eesmärk ei ole rada maksimaalse kiirusega läbida, eesmärk ei ole trenni teha ega sportida, vaid eesmärk on maailma kuulsaimat maastikusõidurada kõigest hoolimata nautida.

Ära seikle omapäi!

Mõned asjaolud teevad sõidu siiski pisut kergemaks. Kuigi slickrock tähendab otsetõlkes libe- ja silekivi, haakuvad ratta rehvid liivapaberi omadustega liivakivipinnasel ideaalselt nagu sisaliku jalad. Nimetus slickrock tuleneb sellest, et vanasti, kui sealkandis liigeldi hobustega, muutus liivakivi pärast vihma kapjade all tõepoolest ohtlikult libedaks. Rada on kogu pikkuses tähistatud valgete juttidega nagu maanteed katkendliku keskjoonega, nii et kaarti pole kordagi vaja. Usutavasti oleks sealkandis, lainetavatel liivakiviväljadel, kaardi järgi ka võimatu orienteeruda, kui sa pole just maailma tipporienteeruja. Rattaentusiastid on andnud mõnele kohale paslikud nimed, nagu Testosterone Poisoning (’Testosteroonimürgitus’) või Faith in Friction (’Usutavasti rehvid peavad’), aga ega neid kuskile märgitud ole; neid peab kohalikelt küsima. Kuskilt olin lugenud, et kollased hüüumärgid ja mustad rombid pinnasel pidid hoiatama ohtlike kohtade eest, aga millegipärast ei märka ma neid. Igatahes olin meelde jätnud ja võtan tõsiselt manitsust, et rajalt ei tasu omapäi kõrvale kalduda – mitte niivõrd seepärast, et võid eksida, vaid pigem seetõttu, et ühtäkki võid üle märkamatu serva kuristikku kukkuda.

Kõige krooniks on muidugi imelised vaatekohad. Kui põhirajal saab läbitud seitse kilomeetrit, viib lühike kõrvalharu Portal Viewpointi, mille servalt näeb allpool orus laiumas Moabi ning otse ees Colorado jõge murdmas läbi võimsa kaljuseina. Pisut enne, kui läbitud saab tosin kilomeetrit ning kagus hakkab paistma üks väheseid teistest eristuvaid massiive, Shrimp Rock ehk Kreveti kivi, jõuab rada Natural Selection Viewpointi (’Loodusliku valiku vaateplatvorm’), kust näeb piki Colorado jõge kirdesse. Bridgers kirjutab tolle koha kohta nii: „Suurepärane paik suremiseks ning all kulgeval maanteel segaduse tekitamiseks.”

Selleks, et Slickrock Trailil traumaohte vähendada, tasub arvestada mõningaid nippe. Laskudes tuleb viia keharaskus taha, ekstrajärskudes kohtades kogunisti üle sadula tagaserva, toetada rinnakorv lausa sadula peale ja sirutada käed ette välja; põlata ei tohi ka esipiduri kasutamist. Tõusul tuleb jällegi viia keharaskus üle leistangi ettepoole, et ka esirattale langeks koormust ning see leistangist sikutades üles ei tõuseks. Ühtlasi tasub meeles pidada, et kui järsust mäest üles vändates jaks ühtäkki otsa saab, ähvardab suure kalde tõttu suur oht pikali lennata. Seetõttu tasub enne tõusu ründamist enesekriitiliselt hinnata, kas ikka suudad sellest üles pedaalida või mitte.

Meil kulub Laidveega nii harjutus- kui ka põhiringi läbimiseks ehk umbes 23 kilomeetrile koos peatustega kolm tundi ja 47 minutit. Puhast sõiduaega koguneb tund ja 55 minutit. Seega tuleb keskmine sõidukiirus 12 km/h.

Ent mis kõige tähtsam: kumbki meist ei kukkunud kordagi.

Jah, Moab on linn, kus nii mõnedki inimesed käivad hullusi ja lollusi tegemas ning satuvad olukordadesse, mida hiljem sügavalt kahetsevad. See on tegelikult linn, mille ümbrus nõuab kaine mõistuse kuulamist. Ja minu kaine mõistus ütles mulle pidevalt, et ära sõida Slickrock Trailil alla mäest, millest sa alla sõita ei julge.

Ma ei näinud ühtegi sõitjat – ja noori uljaspäid kihutas seal mööda ja vastu kümneid –, kes oleks seetõttu mu peale üleolevalt või põlglikult vaadanud. Slickrock Trail on rada, kus ei ole mõtet käia end näitamas teistele. Seal on igaüks ametis iseendaga.

Slickrock Trail

Asukoht: USAs Utah’ osariigi idaservas Moabi linna külje all Sand Flatsi puhkealal.

Olulisus: maailma kuulsamaid, hinnatumaid ja kaunimaid maastikurattaradu, kust hakkas 1970. aastate lõpus levima MTB-sõidu harrastus.

Raja pikkus: põhirada 20 km, harjutusrada 3,5 km.

Raja reljeef: järskude tõusude ja langustega liivakivimäed; lauged lõigud peaaegu et puuduvad; rada asub 1300–1400 meetri kõrgusel merepinnast.

Tõusude kogusumma: 512 meetrit.

Tähistus: valged jutid liivakivil kogu raja pikkuses, seetõttu pole sõitjal kaarti vaja.

Raskusaste: tehniliselt nõudlik ja ohtlik, füüsiliselt kurnav.

Vajalik arvestada: päevasel ajal, eriti suvel, küünib temperatuur rajal 40 kraadi kanti; varju pole mitte kusagil; isegi eemalt ähvardava äiksetormi ootuses varitseb oht saada välgutabamus.

Puhas sõiduaeg: treenitud inimesele 1,5–2 tundi; koos peatustega (vaadete nautimine, pildistamine) 3–5 tundi.

Ajalugu: avatud 1969. aasta suvel motokrossirajana – idee Slickrock Traili rajamiseks andis motohuvilisest ajakirjanik Dick Wilson; mootorratturid sõidavad seal praegugi, maasturihulludele on läheduses Hell’s Revenge’i rada, mis ristub mitmes kohas Slickrock Trailiga.

Selles numbris

• RAAMATUTUTVUSTUS
• Irving Penn. Üks ja mitu maailma
• Ilumetsa Kuldne ring
• ISLANDI KIRJAD 4
• Polaarekspeditsioon Põhja-Siberisse
• Maastikuratturi paradiisis
• Kultuurne Motobande trolliredelil
• Salapärane avastus Bulgaarias
• VIIAKSE VÄGISI VÄLISMAALE. MAKSTAKSE VEEL PEALE KA!
• Voldemar Panso reis Leningradist Odessasse
• Piiririkkujad EÜE-s
• Käsipagasiga reisile!
• REISIMINE NÕUKA AJAL
• Kuivikute ja keeduspiraaliga koorikonkurssidel
• 14 uljast päeva TURKMEENIAS
• ANU KAALU MÄED
• KROONIKA
• Go Reisiajakiri 43 – August 2013