Atlandi ookeani lauges lõpmatuses asub saar, mis on justkui terve maailma väike peegel. Seda kutsutakse hellitavalt Euroopa Hawaiiks, aga mulle tundub see olevat kitsas, isegi piirav võrdlus kohale, mis hoiab endas pealtnäha kontinendi jagu ökosüsteeme.
Lennujaamast Funchali kesklinna poole vurades ei tundugi saare suurim asustus nii erinev teistest vahemereäärsetest linnadest. Ühe- või kahekordsed heledate seintega majad, kollakaspruunika tooniga koloniaalstiilis vanalinn, siin ja seal sinist taevast silitavad palmid ja silmapiirini laiuv vesi – see kõik on justkui tuttav pilt.
Kui kuulata saart külastanute muljeid, on esimesed lood alati seotud saarele jõudmisega. Heal selgel hommikul, nagu meil õnnestus tabada, torkab saare tipp kauguse hägususest vaatamata hästi silma. Lennukiga lähenemisel kerkivad laugest ookeaniveest järsu kontrastina mõjuvad hiiglaslikud kaljud nagu iidsete aegade kindlusmüürid. Raske on mõtetes mujale minna kui aastasadu tagasi saarele läheneva purjelaeva mastikorvis oleva madruse kehasse ning hüüatada: „Manner!“
Maandumise kõige silmapaistvam osa toimub tegelikult enne lennujaamarajale jõudmist. Lendame üle saare idapoolsaare, kus torkavad tohutud roostekarva kaljuodad lennukist mööda, mitme meetri kõrgused vahused lained plahvatavad vastu järske kaldaid, lugematute aastate jagu kivimikihte on pööratud maanduvatele külalistele ennast näitama ning sipelgasuurusena näivad inimesed sibavad riburadamisi Ponta do Furado tippu. See kõik liigub aknast paari sekundi jooksul mööda ja lennuki rehvide kägina saatel saab lühike aga muljetavaldav Madeirat tutvustav reklaamiklipp läbi.
Esimese tegevusena turukülastus
Iga kord kui külastan uut linna, meeldib mulle esimese tegevusena minna suurele turule. Mida vanem ja rahvarohkem, seda parem. Turg ja seal toimuv on kiirkursus kohalikku eluollu ning tavadesse. Jalutan müügiputkade vahel, suhtlen lihunike, pagarite ja juurikamüüjatega, hingan õhku, mis on kui erinevate lõhnade kakofooniline live-esitlus. Nii tajun kiiresti, milline on kohalik ühiskond, kuidas inimesed üksteise ja võõrastega suhtlevad ja käituvad, millest siin lugu peetakse ning mis maitsed tõusevad kohalikus paletis esile. Olles oma käitumises viisakas ja natuke uudishimulik, on sul võimalik poole tunni jooksul saada rohkem soovitusi, kui mistahes Google’i otsing seda suudab anda.
Mercado dos Lavradores ehk põllumeeste turg Funchali südames toimis minu jaoks samamoodi. Kiire jalutuskäik nelinurkses avatud taevaga sisehoovis, mõned viisakusvahetused ja vestlused kohalike kaupmeestega, tass kanget kohvi ja kohalik bolo do caco (Madeira lameleib, mida serveeritakse traditsiooniliselt või, küüslaugu ja maitserohelisega), mille järel lahkusin Mandri-Portugali kahhelkividega kaunistatud turult kotitäie eksootiliste puuviljade, mitme parima poncha (Madeira kohalik alkohoolne jook, mida tehakse kohalikust rummist, apelsinimahlast ja suhkrust) ja toidukoha soovitusega.
Funchal – roheline ja lopsakas
Funchal särab oma roheluses. Pehme päiksepaiste soojendab tervet linna ja saare lõunaosa. Päeval võib põhjamaa külma eest pagev külaline leida leevendust Funchali uhkes botaanikaaias. Siin, tuhandete eksootiliste taimede vahel, on vilu ja vaikne. Väärikust annab tervele aiale Jaapani ja Hiina motiividest laenatud esteetika ning Portugali ja Madeira ajalugu kujutavad reljeefid. Aed on suur, põneva ülesehitusega ja ahhetama panevate vaadetega linnale. Botaanikaaed asub nimelt linna kõrgemas osas, kuhu tuleb sõita mööda köisraudteed, või valmistuda seikluseks labürintsetel tänavatel, mis teevad musttuhat sõlme järskudel kitsasteedel, enne kui eksleja jõuab mistahes valitud sihtpunkti.
Umbes kümneminutine sõit üles pakub vaadet üle terve Funchali. Linnast kasvab välja lopsakas rohelus. Palmid, monsterad, kirevad lillepeenrad, tagaaia banaaniistandused tuletavad kõik meelde, et olgugi et linn on saanud alguse 15. sajandil, siis loodus on ikkagi see, mis valitseb siinset maalappi. Looduse korrapäratusele vastandub pilt, mis on väga hoolitsetud. Funchal püüab tähelepanu oma puhtusega. Tänavatel pole prügi ega risu, langenud lehed ning muu taimne kõdu koristatakse ära ja kanalid on puhtad ilma hulpivate plastpudelite või suitsukonideta. Puhtus võiks olla tegelikult terve saare üldiseloomustus. Madeiralased hoiavad oma saart ja loodust väga ega karda tuletada turistidele oma põhimõtteid meelde otse või erinevate siltidega.
Omapärane saanisõit mäest alla
Linna ülemisest osast alla tulemiseks võib valida Funchalile ainuomase saanisõidu. Monte mäest linna poole pakutav omapärane ühistransporditeenus on juba paarsada aastat vana. Siiamaani käsitsi vitstest ja puidust valmistatud kaheinimesesaane juhivad kaks carreiro’t, traditsioonilistes vormides saanijuhid, kelle õlgkübarad ja kummitaldadega saapad, mis aitavad libedaks kulunud teedel paremini pidurdada, on muutunud Funchali üheks mitteametlikuks sümboliks. Kui varem pakuti linnarahvale kahekilomeetrist sõitu tasuta, siis praegu tuleb selle eest välja käia mõned eurod, kuid ühisteenusele lisanduvad elamust pakkuvad pikad triivimised, turistifotod ja hea enesetunne, et saad natuke panustada kohaliku tava säilitamisse.
Õnnistatute saared
Madeira arhipelaagis on rohkem kui 20 saart, millest suurim, Madeira, on pindalalt väiksem kui Hiiumaa. Erinevalt kodumaa suuruselt teisest saarest on Madeira hiiglasliku kilpvulkaani veest välja ulatuv tipuosa, mis sirgub 1861 meetrit taeva poole. Saar ja ümbritsevad veed kuuluvad juba üle kuuesaja aasta Portugali koosseisu, kuid lähim naaber on siin hoopis Aafrika manner ning sealne Maroko. Selline omamoodi olek, geograafiline iselaad ja ajastupiire hägustav asustus on omane laias laastus igale saarele ja saarerahvale, kuid Madeiral muutub see ka kontinendilt pärit rändajale iseenesestmõistetavaks. Loodus ja inimesed on harmooniliselt loonud koha, mis oma väiksuses suudab pakkuda kõigi hinge midagi suurt. Võib-olla seetõttu ristisidki Madeira esimesed avastajad need Õnnistatute saarteks.
Madeira saar jaotatakse tihti kaheks (põhja- ja lõunakallas), vahel neljaks (põhja-, lõuna- lääne- ja idakallas) ning harva viieks (lisanduvad Madeira mäed). Selline jaotus ja omamoodi segadus tuleneb Madeira mitmekülgsest loodusest ja kliimast. Põhjakallas on roheline, metsik, jahe, tormine, lopsakas, seevastu lõunakallas pehme, soe, metropoliitne, idakallas kuiv, palav, kivine ning läänekallas päikseline, kuurortlik ja loodusandide poolest rikkalik.
Ilm vaheldub siin kiiresti, vahel piisab vaid vihmaga tunnelisse sõita ning kui väljud, oled lõõskava päikese meelevallas. Kohalikud selgitasid, et saare keskosas asuvad kõrged mäed toimivad müürina tihti Madeirat räsivate põhjatuulte ja tormide eest. Suur osa vihmast sajab maha põhjas ning saare lõuna- ja lääneosa jääb pilvede- ning vihmavabaks. Jahe Atlandi ookean mõjutab samuti saare kliimat ning koostöös saare geograafia ja ilmaga muudab Madeira kohalike kõnepruugis Eedeni aiaks või Igavese kevade saareks.
Unikaalsed loorberimetsad
Loorberimetsad on metsatüüp, mis on maailmas kaduv nähtus. Need kõrge õhuniiskusega igihaljad ökosüsteemid on nii haruldased, et Madeira põhja- ja keskosa kattev kahe miljoni aasta vanune massiiv on kantud UNESCO maailmapärandisse kui maailma suurim säilinud ürgne loorberimets. 15‒40 miljonit aastat tagasi katsid säärased elustikud suuremat osa Lõuna-Euroopast, tänaseks on need alles vaid Madeiral, Assooridel ja Kanaaridel. Siinsetes udustes metsades matkates tundub tõesti, nagu aeg oleks peatunud. Loodus paistab valvas, siin-seal läbistab vaikust väikelinnu vidin, kuid ka see mattub hetk hiljem vaikusesse. Mets on tihe, vaid kohati pakub see oma roheliste kardinate vahelt vaadet kanjonitele ja orgudele, mida mööda mets mägede tippude poole sirutub. Puud on kaetud samblavaipadega ning vahakirmega lehed kastepiiskadega, mis päiksevalguses auramise asemel visalt vastu helgivad.
Miljoneid aastaid endasse tõmbunud mets lubab vaid üksikutes kohtades matkajaid ligi ning ka need rajad on tegelikult sajandeid vanad levada’de ehitamiseks ja hooldamiseks mõeldud käigud. Levada’d on Madeirale omased niisutuskanalid, mida mööda suunatakse saare põhja pool ning mägedes kättesaadav magevesi lõunaossa, kus on sellest puudus. Esimesi levada’sid hakati ehitama juba 16. sajandil ning seda ränkrasket tööd tegid enamasti vangid, kes saadeti Mandri-Portugalist saarele karistust kandma. Üle kahe tuhande kilomeetri ulatuses levada’sid siugleb tänaseks üle terve saare, millest suurem osa on ehitatud pea läbipääsmatusse loorberimetsa, kõrgetele mäekülgedele või läbi mägede. Need vahel põlve-, vahel puusakõrgusele graniidist ehitatud akveduktid on umbes kolmkümmend sentimeetrit laiad ja paarkümmend sentimeetrit sügavad ning vesi liigub nendes füüsikaseadusi ja maastikueripära jälgides. Suurem osa Madeira matkaradu ongi levada’de kõrval olevad ehitus- ja parandusteed, mis omakorda võimaldavad matkajatel avastada saare loodust ning kaugeid kohti neid kõiki kahjustamata.
Ookean oma mitmekesisuses
Tihedale metsale vastandub saart ümbritsev otsatu ookean. Saare lõunaosas on see üldiselt rahulik ja vaikne. Väikesed vahused lained kõnelevad ta unuvast jõust, mis teisel pool saart iga natukese aja tagant ärkab ning räsib kõrgeid kaljusid mitmemeetriste veeseintega. Câmara de Lobos, Ponta do Sol, Paúl do Mar ja Calheta on linnad ja külad saare lõuna- ja läänekaldal, mis üritavad üksteist trumbata oma randade, surfivõimaluste, rannabaaride ja päikseloojangutega. Samas, viimase jaoks parim koht on tegelikult saare kõige läänepoolsemas punktis, suure majaka juures Ponta do Pargol. Saare lõunapoolset rahuliku eluolu ja looduse ilu jäädvustas ajaloolisel maalil ka kuulsaim briti peaminister Winston Churchill.
Väikesest Calheta külast on igapäevaselt võimalik minna ookeanile vaalu ja delfiine vaatlema. Aasta ringi saab siin kohtuda hariliku afaliini, hariliku delfiini, troopikagrinda ja vaaladest kašelotiga. Kuid muudel kuudel külastavad saart ka küürvaalad, mõõkvaalad ja veel suur hulk delfiinlasi ja vaalalisi. Lisaks pesitseb Madeira vetes ka haruharva nähtav ning eriti ohustatud liikide nimistusse kuuluv vahemere munkhüljes.
Saare põhjakallas vastandub lõunakaldale samamoodi nagu ookean maismaale. Ookeanisse püstloodis langevad kaldakaljud on sadu meetreid kõrged. Neid kattev loorberimets aurab hommikupäikeses ja seguneb vihastest lainetest kõrgele paiskuva vahuga. Iga natukese aja tagant tuleb tung auto kinni pidada, sest avanev vaade rabab oma majesteetlikkusega veelgi enam kui eelmine. Siin on ookean alati kuulda ja tunda. Hoolimata sellest on ka põhjakaldal võimalik nautida veemõnusid. Porto Moniz on maailmakuulus avatud ookeaniveega täidetud basseinide poolest. Looduslikult vulkaanilisse kivimisse uuristatud või inimese poolt loodud orvad, augud, süvendid täidab ookean igapäevaselt ise ja pärast pikka matka mägedes on päevitustool ja soe ookeanivesi täpselt see, mida keha ja vaim vajavad.
Kui basseinid on tormise ookeani tõttu suletud, sest lained on nii suured, et basseinides ujumine muutub ohtlikuks, siis pakub üks väike, aga eriline rand Seixali külas inimestel võimaluse ennast võrdlemisi ohutult vette kasta. Musta vulkaanilise liivaga rand on Madeira üks tuntumaid kohti. Võimsad, kuid muuli tõttu kontrollitud lained pakuvad rõõmu nii vanadele kui ka noortele ning vaade justkui „Jurassic Parki“ filmistseenile paneb ümbritsevat rahvamassi unustama või hoopis mõistma, miks selliseid unikaalseid kohti on vahel hea kõigiga jagada.
Meeldejäävad hetked
Uudishimulikule ja tähelepanelikule rändajale pakub Madeira ka omajagu maagilist realismi. Siin on loodus ja inimene, argielu ja erandlik põimunud viisil, mis võib esmapilgul jääda tähelepanuta, kuid nagu nimi, mis keelel, aga tegelikult unustatud, suudab ka Madeira painata pikalt mõtteid ja mälestusi. Üks selliseid kohti asub saare läänekaldal, külas nimega Achadas da Cruz. Peadpööritava kalju otsa on ehitatud väike funikulöör ja kohvik. Siseruum oli soe ja kutsuv, eriti sombuse ja vihmase ilma puhul, nagu meile sai osaks. Kohvik oli täis kohalikke, kes igaüks nii omamoodi, et ka parim portretist poleks osanud neid täielikult tabada. Saali täitis vali jutuvada, mida üritas telekast tulev kohalik mängusaade tulutult segada. Kohe kui jõudsime siseneda, tõusis vanim memm püsti ja uuris soravas inglise keeles, mida me soovime. Pärast klaasikest poncha’t soovitas memm justkui möödaminnes sõita ikka köisraudteega alla randa kaema.
Jätnud sooja ruumi, tühja klaasi ja omapärase seltskonna seljataha ees terendava transpordivahendi vastu, nägin juba enne kabiini juurde jõudmist, kui palju see vihmases tormituules õõtsus. Väike roheline plastkarp, tugev tuul ja paarsada meetrit tikksirgelt alla sööstev kaljuserv tekitas isegi minus väheke õõnsa tunde, kuid sisse ma astusin. Tühjusesse suunduv kabiin õõtsus alguses õigeusu viirukipanni moel, kuid jäi üsna pea rahulikuks. Vihmane hall pleekis tasapisi heledamaks ning järsku täitis kabiini kuldne päiksevalgus.
All rannas olid kaljude kohal olevad vihmapilved ikka näha, kuid nende rõske loomus jäi siin päikselisel, soojal, õrna iiliga rannas sama kaugele kui külm Eesti november soojast Madeirast. Kui jalutasin randa rajatud vanade aedviljapeenarde, vulkaanilisest kivist aiakeste ning õlgkatusega uberike vahel ringi, tekkis tunne, nagu oleks roheline kabiin toonud mind mitte lihtsalt paarsada meetrit ookeanile lähemale, vaid viinud ka mõnisada aastat ajas tagasi.
Sarnane pilk sajandite salapärase eesriide taha tabas mind ka 15. sajandil hiiglaslikku rahnu rajatud ja tänase päevani töötava Meie Leedi Penha de Franca kabeli juures, samuti õhtuhämaral Funchali väljakul vastu kõndivas traditsioonilises riietuses noores jesuiidis, kes kutsus meid fado kontserdile, ööd läbivates pulmapeohõisetes, mis kostsid vanast piraadikindlusest, ning Euroopa vanimas ja ainukeses rummivabrikus. Ilmselt on see nimekiri veel pikem, aga minu jaoks oli neid hetki piisavalt, et erand muutuks iseenesestmõistetavaks.
- Aafrika manner
- Achadas da Cruz
- Atlandi ookean
- bolo do caco
- Botaanikaaed
- Calheta
- Câmara de Lobos
- carreiro
- Euroopa Hawaii
- Funchal
- kilpvulkaan
- köisraudtee
- koloniaalstiilis vanalinn
- Kristjan Jekimov
- levada
- Madeira
- Madeira arhipelaag
- Mercado dos Lavradores
- Õnnistatute saared
- Paúl do Mar
- Penha de Franca kabel
- poncha
- Ponta do Furado
- Ponta do Pargol
- Ponta do Sol
- Porto Moniz
- turg
- UNESCO maailmapärand
- ürgne loorberimets
Selles numbris
- Raamatututvustus: Toomas Kokovkin, Siiri Külm, Kalev Sepp "Elutee. Hiiumaa jääteede lugu"
- Kogenud maailmarändurite parimad reisinipid
- Rattaga Läänemerel – Ahvenamaa
- Jah Colombiale, teineteisele ja seljakotireisidele
- Madeira – Euroopa Hawaii
- Madison Tuff - fotograaf sõjatandril
- Maha Kumbh Mela – maailma suurim rahvakogunemine
- 20 kuud seljakotireisi 10 000 euroga
- Salapärased saared Newfoundlandi külje all
- Kia ora, Uus-Meremaa!
- Rapa Nui raidkivide rapsoodiad
- Sumba ikatitest
- Parem kui Bali
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 111 - Aprill 2025
