Madison Tuff on 32-aastane Kanada kunstnik, kes on hetkel oma kunstnikuhingel lasknud lennata Ukraina hallile sõjatandrile. Madison ei ole selles julmas mängus lihtsalt pealtvaataja, vaid aktiivne osaleja, kes enda elu ohtu seades abivajajale füüsiliselt käe ulatab ja toimuvat läbi fotosilma jäädvustab.
Kas nõustud, et kanadalased on üks meeldivamaid rahvusi maailmas? Oma reisidel olen tähele pannud, et just tšehhide ja kanadalastega on pea alati ülimeeldiv suhelda. Kas olen sattunud valikuliselt vaid meeldivate indiviidide otsa?
Olen nõus, et kanadalased on ühed kõige viisakamad ja kombekamad inimesed. Arvan, et me siiralt hoolime võõrastest ja teiste inimeste vastu lahke olemine on meisse juurutatud juba noores eas. Mulle tundub, et kanadalased tunnevad erilist uhkust oma stereotüübi üle, selle üle, kes me oleme – just nüüd on see eriti oluliseks saanud, mil Ameerika Ühendriikidega on suhted sellised, nagu need on.
Kui peaksid ennast tutvustama lastesaates umbes kümneaastastele põnnidele, siis kuidas seda teeksid ja kuidas räägiksid sellest, millega tegeled?
Arvan, et esitleksin end eelkõige kunstnikuna. Kuigi olen praegu sõjatsoonis fotograaf, tunnen ennast eelkõige illustraatorina. Töötan ka kunstiõpetajana, veebidisainerina, graafikuna ja videomängude illustraatorina, seega arvan, et sõna „kunstnik“ määratleb mind hästi. Kui aga peaksin lastele rääkima oma tööst lahingutandritel, seletaksin neile, et minu ülesanne on jäädvustada pilte ajaloo jaoks ja dokumenteerida praegu Ukrainas toimuvat, et ka nende lapsed saaksid sellest kõigest teadlikuks.
Sinu biograafia ütleb, et oled „humanitaarfotograaf“ kriisipiirkondades. See kõlab nii üllalt kui ka väga ohtlikult. Kuidas inimene sellise tiitlini jõuab?
Kahjuks jah, see tegevus on eriti praegu väga ohtlik ja muutub veelgi ohtlikumaks, kuna Ukraina jääb ilma Ameerika toetusest. Ukrainas veedetud aja jooksul olen kaotanud palju kolleege ja mu sõbrad on saanud tõsiselt vigastada. Ise olen viimastel aastatel olnud õnnega koos – olen vaid paaril korral sattunud olukorda, kus mürsud või raketid on kukkunud väga lähedale. Mõnel korral on droonid hõljunud mu pea kohal ja ma ei ole teadnud, kas need on valmis midagi surmavat alla heitma või mitte.
Viimase jaanuari alguses, vaid mõni päev pärast seda, kui rindelt lahkusin, sai meie meeskond Vene droonilt tabamuse. Eddy, briti vabatahtlik ja minu lähedane sõber, sai otse pihta, mille tagajärjel amputeeriti tema vasak käsi ja jalg. Sain sellest uudisest kuulda ja pöörasin otsa ringi ja jõudsin kolmekümne tunniga Dnipro haiglasse, kuhu mu sõber oli stabiliseerimiseks viidud. Tema elusana nägemine oli suur kergendus, kuid teadmine, milline raske teekond tal ees seisab, tegi samas ääretult kurvaks. Nädal aega ei maganud meie meeskonnast keegi, keskendusime vaid tema hooldamisele ja üritasime kuidagigi tema meeleolu paremaks muuta. Õnneks on mu sõber praeguseks juba natuke paremas vormis ja taastub hetkel Kiievis.
Kuigi selline kogemus on ka kõrvaltvaatajale äärmiselt raske, ütleks ma, et see ei muuda minu suhtumist rindel töötamisse. Lõpuks taandub rindel ellujäämine või suremine õnnele, ajastusele või võib-olla isegi saatusele. See konkreetne haavata saamine näitab väga hästi, kuidas olukord rindel muutub ja ka halveneb. Kui ma esimest korda Ukrainasse saabusin, ei olnud FPV-droonid ohuks, nüüd on need kõige suurem oht üldse. Ma ei lõpeta sõjatsoonides töötamist, kuid ilmselt valin hoolikamalt, et kus, millal ja kuidas ma töötan.
Mis puutub humanitaarfotograafi tiitlisse, siis andsin selle endale ise. Kogu minu töö Ukrainas on hetkel vabatahtlik. Saabusin Ukrainasse 2023. aasta jaanuaris, et liituda ühe humanitaarabi korraldava MTÜ-ga. Olime selle organisatsiooniga Instagramis veidi suhelnud ja kuigi sellel ajal ei olnud mingeid väga konkreetseid töölevõtmise protsesse, olin kahe nädala jooksul juba Bahmutis. Sõja esimesed aastad olid nagu metsik lääs ja igaüks, kes ilmus kohale, et aidata, ja oli hea tööeetikaga, võeti avasüli vastu. Sellest ajast olen kokku umbes kaheksa kuud veetnud eesliinil, töötades keerulistes olukordades ja mitme eri MTÜ-ga koos.
Kas tead, kuidas asjad praegu (Ukrainas) on? Kui keegi soovib vabatahtlikuks minna, nagu sina läksid, kas see on lihtne või keeruline?
Kahjuks ei ole uutele vabatahtlikele enam lihtne eesliinil kohta leida. Kõikidel meie töötajatel on praeguseks seljataga aastatepikkune kogemus ja me ei usalda uusi inimesi väga kergekäeliselt, kuna olukord siin on ju pidevalt elu ja surma küsimus. Tööle värbamine nõuab kandidaadilt ulatuslikku taktikalist meditsiinikoolitust, võimet äärmise surve all autot juhtida, osata ukraina keelt või pakkuda mõnda elutähtsat teenust. Praegusel hetkel on vist ainus viis abiandmises osaleda, saabudes eesliinile üksinda ja ise oma tee leida. Ükski MTÜ ei võta ilmselt tööle kogenematut evakueerijat.
Mida tähendab sinu jaoks sõna „inimlikkus“?
Minu jaoks tähendab inimlikkus oma fookuse nihutamist enda pärast muretsemiselt teiste vajaduste eest hoolitsemisele, olenemata sellest, kes nad on – ja tegutsemist kõhkluseta.
Sinu Instagramist leiab suure hulga muljetavaldavaid fotosid väga erinevatest kohtadest. Kui suur osa sinu fotograafiast on seotud sinu missioonidega ja kui palju lihtsalt armastad pildistada?
Minu instas on näha kohene stiilimuutus 2022. aasta veebruaris, kui Ukrainas algas sõda. Kui Venemaa ründas, tegin otsuse muuta oma elu nii, et keskendun just sellele sõjale. Hakkasin oma fotograafiahobi tõsiselt võtma ja valmistusin selleks päevaks, mil eesliinile lähen. 2022. aasta sügisel tegin viimase reisi Afganistani ja pärast seda pole ma oluliselt reisinud. Euroopas elamine võimaldab mul olla üsna liikuv, seega vahel võtan sõjast siin nii-öelda fotograafilise puhkuse.
Mul on sõnad kuidagi otsas. Räägi mulle midagi oma missioonidest.
Sõja puhul on raske mõista – enne kui seda ise näed –, kuidas sõda riigis liigub. Eesliin liigub pidevalt nagu laine: edasi minnes, siis tagasi tõmbudes. Avastad, et inimesed suudavad kujuteldamatutes olukordades uskumatult hästi kohaneda – eriti need inimesed, kellel pole muud võimalust kas perekondliku toe puudumise, halva tervise või vaesuse tõttu. Need tegurid viivad olukorrani, kus inimesed – tavaliselt eakad kodanikud – jäävad sõjalainete vahele lõksu. Lainetesse, mis muutuvad mõne aja peale kuidagi normaalseks ja mida peetakse ellujäämiseks isegi enam-vähem sobivaks, kuni need järsku seda enam pole. Siis kutsutaksegi meid appi.
Iga missioon on erinev. Tavaliselt oleme kõik hilisööni üleval, oodates informatsiooni abi paluvate inimeste kohta. Meie koordinatsioonimeeskond planeerib marsruudi läbi linna minekuks ja see on alati nii lühike kui võimalik. Hommikul ärkame varakult, kontrollime luureandmeid ja vaatame üle autod, et veenduda, et kõik on korras. Pakime oma varustuse ja sõidame umbes 20 kilomeetrit eesliini poole – alati peatume teel bensiini võtmiseks ja selleks, et juua tass kohvi. Sa ei taha ju surra, ilma et oleksid viimast tassikest kohvi joonud, eks ole – meil on kõigil ka üsna must huumorimeel. (Madison naerab.)
Kui oleme eesliinist umbes 15 kilomeetri kaugusel, paneme selga kogu oma kaitsevarustuse. See vahemaa – 15 kilomeetrit – kasvab kahjuks pidevalt FPV droonitehnoloogia arengu tõttu. Sõltumata sellest, millises linnas töötame, kanname kõik kuuliveste, kaela- ja kubemekaitset, samuti kuulmis- ja silmakaitset. Meie varustusse kuuluvad ka sellised tööriistad nagu raadiod, droonide tuvastussüsteemid ning me ei lahku kodunt kunagi ilma hästivarustatud esmaabikarbi ja tööriistakomplektita.
Saan rääkida ainult enda eest, aga kui ma olen linna sisenenud, juhtub midagi füsioloogilist – tõenäoliselt sõidab sisse adrenaliin – ja hirmu tundmise asemel muutud hüperfokusseerituks ja tunned, et tegutsed kõige kõrgema funktsionaalsuse tasemel. Ma suudan kiiremini ja selgemini mõelda, mitme asjaga korraga tegelemine on lihtne, teadlikkus ümbritseva keskkonna suhtes on suurenenud. Olenevalt päevast võivad su läheduses plahvatada langevad pommid, pidev nähtamatute droonide sumin kostab läbi õhu.
Tahame minna, evakueeritavad peale võtta ning võimalikult kiiresti ja sujuvalt linnast välja saada. See pole aga alati lihtne – mõnikord me ei leia inimesi üles või on nende maja öö jooksul hävitatud. Võib-olla on nad puudega ja neid tuleb üheksandalt korruselt alla kanda või on neil dementsus ja nad ei mäleta, et nad meile abi kutsumiseks helistasid. Iga päev toob kaasa omad väljakutsed. Nii hull kui see töö ka pole – põhjus, miks ma ikka ja jälle tagasi tulen, on hoida käest kinni kellelgi, kes kogeb oma elu kõige halvemat päeva, ja ilma ühise keeleta, lihtsalt oma kohalolekuga edastada talle sõnum, et kõik saab korda. Ja kui sa siis näed nende silmist, et nad lõpuks saavad aru, et nad ei sure üksi siin külmas ja hirmu täis linnas, siis tean, et minu riskivõtmine oli seda väärt.
Kas kogu selle õuduse jäädvustamine ja tulevikule õppetunnina edasiandmine on sinu peamine ülesanne või on peamine hoopis tegevus, mida sa vabatahtlikuna Ukrainas teed? Või on mõlemad sinu südames võrdsed?
Minu jaoks on see 50/50. Ma ei ole ainult vaatleja, vaid osalen evakueerimistes. Ma kannan inimesi, kui meie meeskond vajab kolmandat kätt, ma liigutan kotte ja annan vajaduse korral edasi teavet. Me kõik vastutame meeskonna turvalisuse eest, seega me kõik jälgime droone ja kuulame lähenevaid rakette. On oluline, et meeskond töötaks üheskoos ja ükski meeskonnaliige ei töötaks üksi. Dokumenteerimine on spetsiifiline oskus, mille saan meeskonnatööle lisada, see mitte ainult ei jäädvusta ajalugu, vaid ma saan oma materjali kasutada ka raha kogumiseks, ilma milleta me ei saaks oma operatsioone jätkata. Kuid see ei ole minu peamine eesmärk, ma tulin Ukrainasse inimesi aitama ja ma kasutan selle juures kõiki oma võimeid, isegi kui see mõnikord tähendab lihtsalt kellelgi käest kinni hoidmist.
Ole hoitud, Maddie!
https://www.instagram.com/madisontuff/
- Afganistan
- Bahmut
- Dnipro
- Eesliin
- evakueerumine
- fotograaf
- FPV-droonid
- humanitaarabi
- Humanitaarfotograaf
- Kanada
- koordinatsioonimeeskond
- Kriisipiirkond
- kunstnik
- Madison Tuff
- missioon
- Rene Satsi
- sõjatsoonid
- sõjavarustus
- Ukraina
- Ukraina sõda
- vabatahtlik töö
- Venemaa
Selles numbris
- Raamatututvustus: Toomas Kokovkin, Siiri Külm, Kalev Sepp "Elutee. Hiiumaa jääteede lugu"
- Kogenud maailmarändurite parimad reisinipid
- Rattaga Läänemerel – Ahvenamaa
- Jah Colombiale, teineteisele ja seljakotireisidele
- Madeira – Euroopa Hawaii
- Madison Tuff - fotograaf sõjatandril
- Maha Kumbh Mela – maailma suurim rahvakogunemine
- 20 kuud seljakotireisi 10 000 euroga
- Salapärased saared Newfoundlandi külje all
- Kia ora, Uus-Meremaa!
- Rapa Nui raidkivide rapsoodiad
- Sumba ikatitest
- Parem kui Bali
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 111 - Aprill 2025
