Mägine Gruusia: Kaukasuse kolmas tipp Kazbek

Mäed ja nendel matkamine pidi olema haigus, mida saab ravida vaid mägimatkaga. Kuidas muidu seletada seda fenomeni, et kes on kord mägedes käinud, tahab sinna alati tagasi. Tihtilugu lisandub „haigusele“ ka vertikaalne parameeter – soov pääseda aina kõrgemale ja kõrgemale. On see nii või mitte, jääb lugeja otsustada.

Käesolev kirjatükk räägib kaheksaliikmelise grupi mägiretkest Gruusiasse, täpsemalt Kaukasuse mäestikus asuvale kõrguselt kolmandale Kazbeki mäetipule. Reis viis rändajaid lisaks mägedele paratamatult ka Gruusia pealinna Thbilisisse ning juba sihilikult kuurortlinna Batumisse Musta mere kaldal. Peaeesmärgiks oli reisil seatud aga ikkagi Kaukasuse kõrguselt kolmas tipp – Kazbek.

Kazbekile mineku peamine ajend oli peamiselt tema geograafiline lähedus Eestile, lisaks ka tipu mõistlik kõrgus ning loomulikult Gruusia ise. Parimaks Kazbeki vallutamise ajaks peetakse juulikuud, mis tähendas, et just käesoleva aasta juuli kaks viimast nädalat valisimegi mägimatkaks ning tipuründeks. Matkagrupis, kes Kazbeki vallutust teostama siirdusid, oli liikmeid, kes olid mägimatkamisega tegelenud juba dekaadi, kuid ka neid, kellel ees teistkordne mägireis, kuid ka neid, kes päris esimest korda mäkke läksid. Grupp, see on mägimatka tuum ja olulisim komponent, sest ilma hea läbisaamiseta, üksteist mõistmata, abistamata, talumata, ärakuulamata ei saa ükski mägiretk õnnestuda. Tihtilugu lähevad ka tipud kehva grupi nahka.

VARAHOMMIKUNE THBILISI NING LIIGKASUVÕTJAST LEVAN

Reisi alguspunktiks oli meil määratud Riia lennujaam, kuhu tuli kaasa võtta kogu varustusest punnitav seljakott ning toidupoolis. Märkimisväärne ülekaal sai sujuvalt jagatud kamraadide seljakottide vahel ning pärast kolmetunnist Riia-Thbilisi otsa leidsime ennast mägedemaa pealinnast. Thbilisi lennujaamas ootas meid ees Levani nimeline meesterahvas, reisikorraldaja. Mehega olime varasemalt kontakteerunud, et saada abi mägireisi paremaks sujumiseks. Etteruttavalt mainin, et Levan osutus sulleriks ning meie oodatud ja loodetud sujuvus muutus konarusi täis katsumusteks. Levan osutus liigkasuvõtjaks ja rusikaga vehkijaks, hoolimata sellest, et täitsime kõik kohustused tema ees korrektselt.

Moraal seisneb siin selles, et alati tuleb uurida põhjalikult, kes reisi korraldab ning kas mõnel teisel mägimatkajate pundil on temaga head kogemused või mitte – kas mees täidab lubadusi, kas ta pigem aitab kaasa või takistab tegutsemist.

Varahommikune Thbilisi. Kõike seda saatis kuumus ja ootusärevus. Reis jätkus reisikorraldaja organiseeritud mikrobussiga otse Stephantsminda külla, mis asub Kazbeki jalamil. Bussireis mööda mägiteid kestis paar tundi, mille käigus sai nautida maalilisi vaateid mägedele. Stephantsminda küla, väljanägemiselt ja arengult mahajäänud, tänavatel kohtas liikumas inimestele ja autodele lisaks kõike, mida majapidamistes kasvatatakse – lehmi, kanu ja sigu – vabadus kõigil. Külast avanes ka esmakordselt vaade Kazbeki lumisele tipule, 5047 meetri kõrgusele võimsale tipule. Stephantsminda külas veetsime kokku vaid kolm päeva. Tegime aklimatiseerumiseks umbes 500-meetriseid tõuse üles, seda eelkõige mägihaiguse vältimiseks.

Pärast lühikest aklimatiseerumisaega alustasime oma teed järgmisesse sihtpunkti, milleks sai valitud 3500 meetri kõrgusel asuv Meteostantsija – endise ilmajaama hoonega – laagripaik. See tähendas meile ligi 1500 tõusumeetrit ühes matkapäevas. Jõuvarude säästmiseks rentisime hobused, kandmaks meie seljakotte, ning takso, grusiinist juhiga vana Niva, mis meid külast 500 meetri võrra kõrgemale viis.

Hoolimata abi kasutamisest ei olnud ligi 1000 tõusumeetrit laagripaiga suunas kerged. Hobused ja nende juhid olid jõudnud üles Meteostantsija juurde enne meie saabumist ja ootasid pingsalt raha. Varasemalt kokkulepitud veotasu oli mäkke jõudmise järel muidugi muutunud kolmekordseks. Vedajad nõudsid valjuhäälselt kolmekordse summa tasumist, meie aga keeldusime. Loobiti ähvardusi. Siit järgmine moraal – kaup ning hind tuleb kokku leppida esimesena, mõlemad pooled peavad aktsepteerima kokkulep- peid, kuid alati tuleb leida parim ning usaldusväärseim võimalikest lahendustest.

METEOSTANTSIJA LAAGRIPAIK

Arvestades olukorda ning meie endi rumalust, ei jäänud muud üle kui kukruid kergendada. Olles raha kandjatele ja taksojuhile üle andnud ja seljakotte oma valdusse tagasi võtmas, avastas üks reisikaaslane, et seljakotile kinnitatud telk oli kadunud.

Vedajad sellest kuulda ei tahtnud ning ajasid vargust tagasi, süüdistades vara kaotamises meid endid. Löök oli aga valus, sest osa grupist oli jäänud selle intsidendiga peavarjuta. Üldjuhul on mägimatkajad ja neid teenindav seltskond aus ning üksteise järelt ei varastata. Gruusias selgus, et see aga ei päde. Õnneks leidus aga abivalmis grusiin, kes oli valmis meile oma telki laenama, ilma lisatasude ning vaidlusteta. Matk sai jätkuda.

Meteostantsija juures olime laagris mõned päevad, mille käigus tegime taas aklimatiseerumistõuse. Mägihaiguse sümptomeid meie grupiliikmetel ei esinenud, seda aitasid vältida nii aklimatiseerumistõusud kui puhkus. Lisaks meie kaheksaliikmelisele grupile oli Meteostantsija juures telke püsti terve hulk, rahvast käis läbi pea igapäevaselt. Ilmastik aga osutus Meteostantsija laagripaigas heitlikuks – paistis päikest, kuid sadas ka vihma ja rahet. Mõnel ööl puhus väga tugev tuul. Laagripaiga pind oli peamiselt kaetud kiviklibuga, mõnel nõlvaserval paistis natuke lund.

Sügavat hämmingut tekitas meile kui rohelise mõttemaailmaga inimestele suhtumine jäätmetesse. Meteostantsija laagriplatsil visati üleliigsed asjad lihtsalt maha. Laagri ümbrus oli räpane. Väidetavalt oli kogu Gruusia prügimajanduse parandamisse sekkunud ka riigi president ukaasiga, mis pidi tagama puhtama keskkonna. Esialgu inimeste muutunud suhtumist prügi mahaviskamisse ei paistnud. Laagriplatsi temperatuur oli tavapäraselt üle null kraadi ning päevane päike lubas ringi liikuda vaid lühikeste varrukatega särgis. Kazbeki igilume piir algab umbes 4000 m kõrguselt.

9-TUNNINE RÜNNAK KAZBEKI TIPPU

Mäetippude vallutamisel on pea kõige olulisemaks ja määravamaks faktoriks ilmastik – kui ilm on halb, on mäetipu võtmine väga riskantne. Segavad madal nähtavus, pinnatuisk ning külm ilm. Teiseks põhiliseks eelduseks on ronijate kogemus ja oskused. Halva ilma ning väheste oskustega võib kergelt teelt eksida või õnnetusse sattuda, näiteks kukkuda jäälõhesse.

Meie grupijuht jälgis pingsalt ilmateadet.

Meteostantsija laagriplatsi ühes nurgas leidus mobiililevi ning pärast mäetipu vallutamist lubavat ilmateadet võeti vastu ühine otsus rünnata Kazbeki tippu. Rünnak tähendas järgmisel hommikul kella ühest ärkamist, väikest hommikueinet ja ligi 9-tunnist matka mäetippu ning tagasi. Varahommikuse alustamise tingib asjaolu, et tippu tuleb jõuda hommikul, sest keskpäevase päikese ja soojaga muutub mäetipus ilm heitlikuks.

Grupp alustas teekonda Kazbeki tipu poole täpselt ja plaanipäraselt, liikusime varahommikuses pimeduses pealampide valgusel ja jõudes poolekilomeetrise rännaku järel liustikule, panime kogu grupi köide, et vältida liustikulõhedesse kukkumist. Lõhed võisid vahel olla kuni mõnikümmend meetrit sügavad. Kõik sujus, ajaliselt olime graafikus, energiat jagus, motivatsiooni jätkus. Kuid mäel olid meiega omad plaanid ...

Kui Kaukasuse kõrguselt kolmanda tipuni oli jäänud veel umbes 700 meetrit, hakkas tõusma päike, mis muutis nähtavuse halvemaks ja tõstis üles tuule. Temperatuur jäi pidama –10 kraadi ümber. Liikusime veel pisut edasi, kuid varsti tekkis mäenõlval kerge pinnatuisk ja pilvisus tihenes veelgi. Nähtavus oli mõnel hetkel vaid mõnikümmend meetrit. Ilmastikku, meie oskuseid ja grupi riskitaluvust hinnates teatas grupijuht väga demotiveerivast otsusest laagrisse tagasi pöörduda. Altimeeter näitas sellel hetkel 4700 meetrit üle merepinna ning tipuni oli jäänud vaid natuke üle 300 meetrit.

Olles laskunud mõnedsajad meetrid, tekkis grupis terav arutelu, kas tagasipöördumine Meteostantsija laagriplatsile oli põhjendatud või mitte. Pean mäenõlval peetud vaidlust mägimatka kõige raskemaks hetkeks, kuna grupp oli hetkega jagunenud kahte leeri – osa tahtis jätkata tipuvallutust, teised pidasid turvalisemaks naasta laagrisse. Pärast mõningast argumenteerimist kahe polariseerunud ronijatepundi vahel, jõuti ühisele meelele, et hinnata tuleb ikkagi ronijate oskusi ja riskitaluvust. Lõppkokkuvõttes loeti tagasipöördumisotsus õigeks ja tõdeti, et igal korral tipuvallutusplaanid ei õnnestugi. Tõsised mägimatkahuvilised on varem või hiljem Kazbekil tagasi.

Kokkuvõtvalt oli läbielatu positiivne ja tagasiminekusoov annab endast pidevalt märku. Paraku pean tunnistama, et olen saanud mäepisiku, mis kutsub mind jälle ja jälle tagasi. Soovitan soojalt külastada Gruusiat. See on maa, kus on palju avastada. Kazbek on mägi, mille tipu vallutamiseks ei lähe tarvis erilisi alpinismioskusi, piisab tahtest, heast ilmast ja natukesest õnnest.

Richard Peterson

Selles numbris

• REISIKIRJANDUS - Georg Lukas: Krimmi mälestused. Eestlaste unistuste ja mälestuste Krimm
• Laste pildiraamat "Merekarud"
• Leidke alati aega reisimeditsiiniks!
• Häid pilte! Mobiiltelefoniga!?
• KONGO MUUSIKA: enam kui lärm
• Raymond Blanc: peterselliriivsaiakoorega Manxi lammas
• ISLE OF MAN: Iiri mere (maksu-) paradiis
• Valitud seltskonnaga VALIMATA OLUKORDADES
• KRISTJAN JÕEKALDA: kaks kanget Venemaa avarustes
• VANUATU: muljeid vulkaanide ja palmide maalt ehk minu esimene kultuurišokk
• Hiiumaa sukeldumisekspeditsioon vrakkide kaitseks
• Pidu pilvede all
• Jäine kalmuküngas
• Mägine Gruusia: Kaukasuse kolmas tipp Kazbek
• Ülevenemaaline matkajate kokkutulek KODAR 2011
• JUHTUB...
• GEPARDID juubeliks
• MOTOREPORTERI matkajad kurikuulsas Liibanonis
• Katamaraan Nordea ehk ümber imelise ilma
• Ühel teljel ümber planeedi
• Go Reisiajakiri 32 – Oktoober 2011