Mägironija salakaval vaenlane – KOPSUTURSE

tekst : Dr Toomas Põld,
Qvalitas arstikeskus,
REISIMEDITSIINIKABINET

Kõrgmäestikutõbi võib mägironijat tabada teatud kõrgusest, tavaliselt alates 2400 meetrist, sest siis muutub õhk hõredamaks ja organism ei saa enam vajalikus koguses hapnikku. Eriti tundlikud on hapnikupuuduse suhtes aju ja südamelihas. Ägeda kõrgmäestikuhaiguse vormi korral võib haiguse tüsistusena tekkida kopsuturse, mis on eluohtlik seisund ning vajab kiiret tegutsemist. Kopsutursele viitavad hingeldus, huulte sinakus, kahvatu ja higine nahk ning vahel ka köha. Kuna kõrgmäestikus ronimine on nii või teisiti organismile katsumus, tekitades hingeldamist ja südamepekslemist, võib vahel olla raske haiguse esialgseid tunnuseid märgata.

Inimene tunneb ennast kõige paremini stabiilses keskkonnas, seetõttu tuleb kõrgmäestike vallutamiseks hästi ette valmistuda. Professionaalsed matkajad hakkavad ettevalmistusi tegema vähemalt pool aastat varem. Kõige suurem oht haigestumiseks on südame-veresoonkonna haigusi põdevatel inimestel. Haigussümptomid võivad esialgu puududa, sest ka näiliselt terves organismis käivituvad sageli kaitsemehhanismid ja inimene ei pruugi seetõttu haigusest teadlik olla.

Kõige selgema vastuse terviseseisundi kohta annab tervisekontroll, mida võiks teha üks või kaks kuud enne planeeritavat reisi. Võetakse kliinilise vere analüüs, uriini analüüs, soovitatav on teha ka südame koormustest. Terviseuuringuid tehakse nii reisimeditsiinikabinettides kui ka perearsti juures.

Mägedes on võtmesõnaks piisav aklimatiseerumine. Tervel treenitud organismil on piisavalt mehhanisme, mis aitavad kehal eritingimustega kohaneda, aga see nõuab aega ja teadlikku käitumist. Alates 2400 meetrist peaks iga 600 meetri tõusu järel arvestama kõrgusega kohanemiseks ühe päeva. Üle 3000 meetri kõrgusele matkamisel soovitan kaasa võtta hapnikuballooni. Hapnikuballooni koos reduktoriga saab rentida, maskid ja voolik tuleb ise juurde osta. Selliste kõrguste vallutamist saavad endale lubada ainult terved treenitud inimesed, kelle hemoglobiinitase on normaalne (naistel vähemalt 120 g/l ja meestel 140 g/l).

Kaasas peaks olema piisavas koguses mineraliseeritud vett, sest vedeliku tarbimine on sellises kõrguses väga oluline. Alkoholist tuleb kindlasti hoiduda.

Osas riikides kirjutatakse kõrgmäestikku minejatele välja ravimit nimega Acetazolamid. Eestis on ravim saadaval Diakarbi nime all ning seda saab arsti poole pöördudes ja ravimiameti eriloaga tellida. Eesti ravimiametis ei ole see registreeritud ja seetõttu peab ravimi saamiseks aega varuma.

Ent iga organism on eripärane, ravim võib põhjustada ka kõrvaltoimeid ning seetõttu ei pruugi rohi kõigile sobida. Olen Peruus mäkke liikudes seda ravimit ise kasutanud. Päev enne kõrgustesse sättimist võtsin ühe tableti kaks korda päevas ning mägedes samuti. Pean ütlema, et tundsin ennast suurepäraselt. Need, kes tablette ei pooldanud, olid matka ajal veidi uimased. Märkasin, et nad unustasid oma kotte söögikohtadesse ja olid hajevil veel mitu päeva ka mägedest laskumisel.

Vahel võib kõrgmäestikuhaigus muutuda ka krooniliseks, kui tuleb pikemat aega viibida kõrgmäestikes, näiteks ekspeditsioonidel. Mingil ajal organism küll kohaneb, mägielanikel on tervis korras ka kõrgmäestiku tingimustes. Ent mida vanemaks inimene saab, seda väiksem on tema kohanemisvõime.

Dr. Toomas Põld
Reisimeditsiinikabinet, Qvalitas Arstikeskus

Toomas Põld on töötanud 6 aastat laevaarstina, saanud reisimeditsiinikoolituse Ungaris ja Saksamaal. Ta on läbinud ka lennumeditsiini kursused Euroopa lennundusmeditsiini koolis. Tal on õigus teha meremeeste tervisekontrolle. Reisimishuvid on viinud ta enamikku Euroopa riikidesse, samuti on ta kolanud mööda USA erinevaid osariike. Lisaks India, Sri Lanka, Mehhiko, Jaapan, Peruu, Birma, Mali, Burkina Faso, Ghana, Hongkong, Tai, Iisrael, Jordaania.

Kuidas kopsuturset ära tunda?

TEKST: LAURI EHRENPREIS

Tänavu veebruaris üritasime seitsmeliikmelise rühmaga tõusta Aconcagua tippu. Juba reisi algusest saati oli mu tervis kehvavõitu. Eelmiste mägimatkade kogemuse põhjal tundsin, et pulss kippus seljakottikandes seekord ronima pisut kõrgemale. Samuti higistasin öösel ebanormaalselt palju. Selle kirjutasin esialgu 35 külmakraadi jaoks mõeldud magamiskoti arvele, mis alumiste laagrite jaoks oli liiga palav. Tegelikult oli põhisüüdlaseks ilmselt vahetult enne reisi põetud haigus, millest sain antibiootikumi süües jagu kõigest nädal aega enne ärasõitu.

Kolmandal matkapäeval suundusime 3300 meetri kõrguselt Confluencia laagrist 4300 meetri kõrgusele Plaza de Mulasesse. See oli pikk tee, ligi 20 kilomeetrit. Kiiremad liikusid kaheksa tunniga, minul kulus üheksa tundi. Poolel teel, lõunapausi ajal, oli söögiisu täiesti null ja toppisin midagi endale sisse ainult kohusetundest. Laagrisse jõudnud, käis oma asjade sorteerimine ja telgi juures askeldamine nagu aegluubis − mõte ei liikunud üldse. Nägin välja ilmselt suhteliselt närb ja kaaslased soovitasid mul Diakarbi tabletti võtta, mis pidi liigset vedelikku kehast välja ajama. Miskipärast ei julgenud seda teha − ikkagi retseptiravim ja kartsin, et mine tea, mis teeb. Võimalik, et see oli viga.

Järgimisel hommikul ärgates olid mul tasakaaluhäired − jõudu oli, tasakaalu mitte. Telgist välja astudes oleksin peaaegu pikali kukkunud. Mõnda aega siis istusin ja ootasin, kuni veri hakkas korralikult ringi käima ja tasakaal taastus. Pärast hommikusööki seadsime sammud laagri arstitelki. Aconcagua alumistes laagrites on arstid õnneks käepärast ja kontrollivad kõiki mäkke pürgijaid. Ilma arstliku kontrollita ei tohi laagrist edasi minnagi.

Arstid mõõtsid vere hapnikusisaldust, pulssi, vererõhku ja kuulasid kopse. Nagu arvata võis, oli vere hapnikusisaldus madal, 70 protsenti (meie rühma kõigi liikmete keskmine oli sel hommikul 78 protsenti). Confluencias olid näitajad vastavalt minul 91 ja rühma keskmine 88 protsenti. Kopsude kuulamisel aga kahtlustasid arstid kopsus vett. Sügavalt välja hingates oli tõesti tunda mingit imelikku kõditunnet või krabinat rinnus. 70-protsendine vere hapnikusisaldus ei olnud arstide sõnul veel väga hull, ent kahtlane hääl kopsus pidi muutma riski suuremaks.

Mul paluti kuue tunni pärast uueks tervisekontrolliks tagasi tulla ning kui siis pole asi oluliselt parem, tuleb alla laskuda. Kahjuks ei olnud olukord ka kuue tunni möödudes paranenud. Nii hapnikunäit kui ka kahtlane hääl kopsus olid endiselt alles. Enesetunne polnud hea, aga samas ka mitte halb. Tõusudest üles astudes ja raskeid asju tõstes ajas hingeldama.

Mis seal ikka, eks kohalikud arstid teavad ilmselt paremini, millal tuleb keegi alla saata ja millal mitte. Mõne aja pärast saabus kopter ja viis mu suure uhke kaarega üle kõrval asuva Bonete mäetipu ja Plaza de Mulase laagri rahvuspargi väravasse. Kopteri kasutamine on seal mäepileti ostnuile tasuta. Seega polnud enam muid asjaajamisi, kui minna kohalikku hostelisse öömajale ja hiljem väikesele ringreisile Argentinasse. Järgmisel hommikul oli kopsutursele viidanud kahtlane krabin rinnus kadunud. Hostel ise asus umbes 3000 meetri kõrgusel – seega aitas 1300 meetrit laskumist päris hästi.

Kopsuturse teeb salakavalaks just asjaolu, et haigus võib esialgu väljenduda ainult lihtlabase väsimusena, mida mägedes nagunii kogu aeg ette tuleb. Diagnoosimisel on abiks kindlasti see, kui regulaarselt pulssi ning vere hapnikusisaldust mõõta ja teiste rühmaliikmetega näite võrrelda. Üks võimalus on kaasa võtta stetoskoop ja õppida seda kasutama. Samuti peaks igaüks jälgima teisi reisikaaslasi. Üsna tõenäoline on, et haige ise ei oska enda seisundit adekvaatselt hinnata. Ja kui on kahtlus, et kellelgi hakkab kopsuturse tekkima, siis ei tasu mäest alla minekuga kaua viivitada, haigus võib edasi areneda kiiresti ja lõppeda kurvalt.

Selles numbris

• Matkates läbi Eesti
• RAAMATUTUTVUSTUSED
• Mägironija salakaval vaenlane - KOPSUTURSE
• VALGE VAIKUS
• Kirev SAPOŽNINITE TALDRIKUMAAILM
• SININE, SAJUNE, SUITSUNE
• Tiit Pääsukese väikesed etüüdid
• POLAARTRIPP 2. Vorkuta − Ust-Kara − Salehard
• SURINAME – kus see veel on?
• Maitseelamused Peipsi moodi
• PIIRISSAAR – värviline lainemurdja
• Peidetud rännusihid Emajõe Suursoos
• LODJASEIKLUS TARTUST PEIPSILE
• Vene hingelaadiga KIRIKULAUL
• Vanausuliste matmiskombed
• Üllatusleiud muuseumist - vanausuliste esemed
• Vene vanausuliste SUHETEST õigeusu kiriku ja riigivõimuga Eestis
• Peipsi tervis valmistab muret
• Hanno Pevkur: „Võimaluse korral olen Peipsil!”
• ambulARToorium – kunsti segasummasuvila Peipsi ääres
• Vanausuliste töökusest
• PEIPSISSE SUKELDUMAS
• Peipsiveere reisjuht
• Ümbermaailmareis õpetas vaikust hindama
• UUDISTOOTED
• UUDISED
• Go Reisiajakiri 37 – August 2012