Kaksteist aastat tagasi kirjutas Kristjan-Jaak Tammsaar kuulsast hindude palverännakust ehk Maha Kumbh Mela kogemusest, nüüd kümnendi võrra vanemana oli ta taas sellest grandioossest kogunemisest osa saamas. Mis on vahepeal muutunud?
Kui parafraseerida komöödiafilmi „Fear and Loathing in Las Vegas“ (ee „Ratastel Las Vegasesse“) algusridu, siis „olime kuskil India kohal, 10 000 meetri kõrgusel öises taevalaotuses, kui narkootikumid hakkasid võimust võtma“. Kuna mu odavlend Mumbaist Hanoisse ei sisaldanud isegi võileiba, rääkimata lubadusest kogeda värvikaid hallutsinatsioone, võttis kaua aega teadvustamaks – midagi on väga nihkes.
Pahaaimamatult uinuda püüdes tõdesin küll möödaminnes, et kujutluspildid mu peas on kuidagi ebatavaliselt kirkad ja lausa teravalt kolmemõõtmelised. Hallutsinatsioonid polnud mitte ainult visuaalsed, vaid ka auditoorsed ja ruumilised.
Selle ootamatult psühhedeelse lennu eest võlgnesin tänu ontlikule vanakooli doktorile, kes veel samal päeval Mumbais oli mulle terve kokteili ravimeid välja kirjutanud – eesmärgiga turgutada mind tagasi elule pärast nädalat Põhja-Indias, keset maailma suurimat inimkogunemist ja religioosset festivali Maha Kumbh Mela. Nimelt mõjus kogu ajutist festivalilinnakut ööpäevaringselt kattev madmaxilik liiva- ja tolmupilv mu kopsudele nagu vähemalt aastakümme armutut ahelsuitsetamist. Sestap saatis dr Shah mind veel edasi kopsuröntgenisse ja ka vereproove andma, et välistada nii malaaria kui ka dengepalavik ning toonitas, et ma vajan täielikku puhkust ja kindlasti ei soovita ta mul samal õhtul edasi lennata.
Järgmisel päeval Vietnamis valideeriski juba dr Google mu kahtlusi, informeerides, et mulle väljakirjutatud kopsuhaiguste raviks kasutatav inhalaator võib harvema kõrvalnähuna põhjustada ka „asjade tundmist, nägemist või kuulmist, mida pole olemas“.
Millest Kumbh Mela alguse sai?
Kumbh Mela sünnilugu kõneleb ajaarvamise eelsest sobingust jumalate ja deemonite vahel, kes ühendanud jõud, et üheskoos kõiksuseookeanist surematusenektarit kurnata. Väärtuslik maavara viimaks käes, pöörasid ebatõenäolised äripartnerid paraku tülli, nagu ikka ajaloos kombeks. Suure kraaklemise käigus tilkus väärt imekraami neljas punktis üle karahvini serva ning seetõttu roteerubki festival 12 aasta tsükli vältel läbi nelja püha linna Põhja-Indias – Haridwar, Ujjain, Nasik ja Prayagraji, varasema nimega Allahabad –, ent vaid viimane neist on koduks iga 12 aasta pikkuse tsükli täitumist tähistavale Purna Kumbh Mela mammutfestivalile. Nagu sellest oleks veel vähe, oli käesoleval aastal tegu ka kaheteistkümne 12-aastase tsükli täitumisega ehk vaid kord 144 aasta jooksul toimuva Maha (hindi k ’suur’) Kumbh Melaga, öelgem siis maakeeli director’s cut’iga. Ent heal lapsel on ikka mitu nime ja inimmälugi ekslik ja üürike – nii kutsuti ka 2013. ja 2001. aasta festivale eri allikates Maha Kumbh Melaks.
Just siin, Prayagrajis, pühade jõgede Gangese ja Yamuna ristumispunktis, hindi keeli sangami’l, asub 40 ruutkilomeetril laiuva üüratu telklinnaku nii füüsiline kui ka metafüüsiline keskpunkt, kus Kumbh Mela ajal usutakse jõevesi taas kord pühaks nektariks muutuvat. Poolteist kuud kestva festivali kalendris seisab veel viis n-ö kuninglikku kümbluspäeva, mil enese Gangesesse kastmine peaks lausa eriliselt kosutav olema, vabastades palverändurid hetkega loendamatute eluringide jooksul kogunenud karmakoormast. Nii loetaksegi just mainitud viie päeva jooksul Gangeses kümblejaid kuni kümnetes miljonites, terve festivali jooksul kokku aga juba sadades miljonites.
Tühjusest kerkib muljetavaldav linnak
Märkimisväärne, et kogu festivalilinnak kerkib ajutiselt mudastele jõekallastele, mis suure osa aastast on veega kaetud. Kui mussoonvihmadest paisutatud raevukad jõed viimaks taltuvad ja koomale tõmbuvad, rajatakse nullist vaid loetud kuudega tuhandeid kilomeetreid elektriliine ja joogiveetorustikku, püstitatakse üle 150 000 telgi ja teist sama palju tualette. Kui enam kui 6-miljonilises Prayagraji linnas on kokku üheksa tuletõrjedepood, siis siin on neid 53, lisaks 20+ väiksemat valvepunkti. Siin on ka kõik muu, mida üks korralik linn vajab – haiglad, söögikohad, poed, välikinod. Ja siis, poolteist kuud hiljem, pakitakse kõik jälle kokku ning varsti tõuseb vesi taas üle kallaste.
Ka 2013. aastal olin siinsamas, pildistamas eelmist Kumbh Melat, mida arvatakse kokku väisanud olevat üle 100 miljoni inimese. (Loe Kristjan-Jaak Tammsaare artiklit GO Reisiajakirja 41. numbrist – toim.) Värskelt lõppenud festival on tänaseks samuti kokku rehkendatud ning seekordseks palverändurite koguarvuks loetakse üle 600 miljoni inimese, mis tähendab sõna otseses mõttes 7,5% kogu planeedi elanikkonnast! Loomulikult toimuvad sellistes mõõtmetes kalkulatsioonid ekstrapolatsiooni teel ja usinad vanatädid ei pane festivali väravas saabujaid ükshaaval kladesse kirja. Võime ehk kokku leppida, et lõpptulemus on pluss-miinus saja miljoni inimese lõikes täpne. Kindel on aga see, et meenutades enda mälestusi 12 aasta taguselt Kumbh Melalt, tundub tollane festival võrreldes äsja lõppenud gigandiga tagantjärele lausa hubase ja intiimse kogukonnaüritusena.
Juba mainitud tähtsaimate ehk n-ö kuninglike kümbluspäevade kulgemist määrab pea minuti täpsusega planeetide seis ning ka hierarhiliselt on täpselt paika pandud, millises järjekorras millised akhara’d ehk religioossed organisatsioonidkümblemas võivad käia. See tagab, et kõigi autoriteet ja positsioon oleks väärikalt tunnustatud ning aitab vältida akhara’de vahelisi konflikte, mis veel sajandite eest võisid eskaleeruda veristeks lahinguteks, millest jäid sõjatandrile vahel maha sajad, kui mitte tuhanded ohvrid.
Tänapäeval on Kumbh Melal esindatud 13 akhara’t, hinduismi eri voole järgivat rändmunkade ordut. Kuid nende tähtsust ja mõju on India kultuuriruumiga mitte kursis oleval inimesel kerge alahinnata – juba sajandeid tagasi ei olnud tegu pelgalt käputäie vaeste rändaskeetide, vaid pigem jõukate, uhkete ja enesekindlate, tihti ka hambuni relvastatud sõjakate grupeeringutega. Nende palverännakutrajektoorid funktsioneerisid paralleelselt ka kaubateedena, mida mööda veeti näiteks kulda, siidi ja vürtse.
Värvikad rongkäigud on erilised pilgupüüdjad
Just need hindu rändaskeetidest pühameeste ehk saddhu’de ja baba’de värvikad rongkäigud on üüratute külastusnumbrite kõrval vast teiseks kõige pilkupüüdvamaks osaks kogu selles pöörases spektaaklis. Erilist tähelepanu pälvivad enamasti alasti ning tihtipeale keskaegseid sõjarelvi täristavad naga saddhu’d. Naga’d on enamasti üle keha kaetud tuhaga, mis sümboliseerib meie maise keha ja eksistentsi ajutisust ja temporaalsust. Tulemuseks on tihtipeale üsna õõvastava, kui mitte lausa ebainimliku välimusega härrasmehed (kuigi leidub ka naissoost saddhu’sid ja naga’sid, kes erinevalt meestest siiski rõivaid kannavad).
Naga’d ise on oma vastuolulisest reputatsioonist tihti vägagi teadlikud ning Kumbh Mela peatänavatel ei ole harv kohata ilmselgelt koordineeritud bravuurikate ja päikeseprillidesse rüütatud alasti naga’de n-ö teeblokaade, kus kõiki möödujaid õnnistatakse emmalt-kummalt poolt paabulinnusule patsutustega, millele peaks ilmselgelt järgnema ka proportsionaalselt lahke annetus baba’de hoiupõrsasse. Kes aga piisavalt varmas maksma pole, riskib saada malakaga mööda sääri. Põhimõtteliselt surutakse paabulinnusulgede lehvides möödujatele peale n-ö spirituaalset katust, lihtsalt meie 1990ndate kultuuriruumi nahktagide ja dresside asemel on siinne element rüütatud lõkketuhka ning kumminuiade asemel udjatakse keskaegsemate relvadega.
Rändmunga eristaatus
Kuna inimkeha on lõppkokkuvõttes vaid ajutine vangikong, mille pinnapealne ja nahakihipaksune ilu on eriti 21. sajandi ühiskonna ülim obsessioon, demonstreerivad just naga’d tihti selle kõige mööduvust ja mõttetust, mutileerides tahtlikult näiteks oma suguelundeid. Nii võib teede äärest aega viitmast leida härraseid, kelle munandikotist ripub läbi tabalukk või kelle suguelund on näiteks hoolikalt ümber mõõga rulli keeratud. Kui ei jagata tee ääres poolkohustuslikus korras möödujatele õnnistusi, siis vedelevad naga’d tihti hašišisuitsust looritatud telkides, kus varmalt omi marihuaanatagavarasid ka huvitatud möödujatega jagatakse ning chillumi-piip enamasti kunagi tühjaks ei saa.
Marihuaana tarbimine stigmatiseeriti ja kriminaliseeriti Indias küll 1985. aastal tänu USA survele, ent kuna tegu on taimega, mida on siinmail rituaalselt kasutatud aastatuhandeid, siis rändaskeetidele see keeld ei laiene. Kohalikud rändmungad elavad tegelikult mingis mõttes üleüldse väljaspool India vabariigi jurisdiktsiooni, sest vaimsele teele pühendudes ja vastava initsiatsiooni läbides loobutakse oma varasemast identiteedist, nimest ja dokumentatsioonist, mis tähendab, et tehniliselt ei ole enam ka füüsilist isikut, keda mistahes üleastumise eest karistada. Nii sõidavad India saddhu’d ka ühistranspordis tasuta, sest kuidas sa ikka „lahkunule“ piletit müüd.
Religioosne turism on kasvutrendis
Minu viga oli nimetatud festivalil see, et tahtsin samaaegselt nii keskmise palveränduri kombel keset lõputut telgimerd olla ja elada kui ka seda ajaloolist festivali pildistada ja dokumenteerida. Olin sellega ju toime tulnud eelmisel Maha Kumbh Melal 12 aastat tagasi, muidugi ise enam kui kümnendi võrra noorema, vastupidavama ja kannatlikumana, ent ka orienteeruvalt poole miljardi inimese võrra tagasihoidlikumal üritusel, et sääraseid detaile mitte unustada.
On vast vältimatu, et hallates sadadesse miljonitesse ulatuvaid masse, tuleb igal individuaalsel inimsipelgal oma isiklikud mugavused siinsel üüratul kvantiteedialtaril paratamatult ohvriks tuua. Ent kas pole raskused ja nende ületamine ka mitte lausa lahutamatuks osaks palverännaku kontseptsioonist, mis finišijoonel sillerdava lunastuse vaid seda magusamaks teeb, vähemalt sadadele miljonitele lihtsurelikele. Ärgem unustagem samas, et juba järgmise viie aasta jooksul projitseeritakse India tõusu maailma suuruselt kolmandaks majanduseks ja keskklassi jätkuvat kasvu saadab aasta-aastalt ka üha tõusev siseturism. Eriti plahvatuslik kasv leiab aset aga just religioosse turismi sektoris – kõikvõimalikes pühakodades ja palverännupaikades, mida 2022. aastal külastas juba üle 1,4 miljardi inimese!
Sestap pole ka imestada, et teisel pool jõge kärarikkast ning hingematvasse tolmupilve mattunud telgi-, bambuse- ja kangamerest oli end käesoleval Maha Kumbh Melal sisse seadnud ka märkimisväärselt elitaarsem rajoon, kus soojustatud ja WiFi-ühendusega luksustelkide vahel jooksid palmidest ääristatud laiad ja pea inimtühjad alleed. Öö sealpool jõge võis maksta paarist sajast kuni mitme tuhande euroni ning sisaldada tippkokkade valmistatud gurmeelõunaid ja helikopterilende üle festivaliala, mis võimaldasid „vähem frustreerivat“ palverännukogemust. Enim tähelepanu püüdis mainitud luksuslinnakus seekord Dome City nimeline telkla, reklaamides end kõrgtehnoloogilistest polükarbonaatplaatidest ehitatud majakestega, mis olevat nii tule- kui ka kuulikindlad, sest miks mitte…
Mis on Kumbh Mela mõte?
Kui mu silmad viimaks ümbritsevast pöörasest spektaaklist juba küllastunud olid, sain lõpuks mahti ka lihtsalt sangami’l aega veeta, kus hetkekski katkematu inimvool hakkas mulle viimaks meenutama merelainete raugematut loksumist rannal. Kuigi antud juhul oleks ehk sobivamgi ümbritsevaid palverändureid võrrelda mitte lainete, vaid just liivaga rannal – mida rohkem neid on, seda vähem suudame me ka eristada individuaalseid liivateri ja näeme lihtsalt horisondini ulatuvat ühetaolist valkjat välja. Sangami’l sain ma aga festivalilt lahkumise eel aega ka metafooriliselt pikali heita, et lõputus liivamassis taas individuaalseid liivateri märkama ja eristama hakata nende lõpmatus kuju-, materjali- ja värvikombinatsioonides. Just siin meenus mulle ka 12 aastat tagasi esmakordse Kumbh Mela külastamise järel pinnale ulpima jäänud mõte või ehk pigem tunne, et Kumbh Mela tõeline väärtus ei ole mitte siinne fantastiline vaatemäng – ei metsikud alasti naga’d keskaegsete sõjarelvadega, ei läbilõige India suurimatest vaimsetest õpetajatest ja gurudest, ei iga kord plahvatuslikult kasvavad külastajate numbrid ja rekordid, mille sarnaseid kuskil mujal maailmas ei näe.
Ei, see oli just see individuaalne magneetiline tõmme, iga inimese isiklik motivatsioonide, inspiratsioonide ja ajendite kokteil, mis neid sellist teekonda ette võtma oli ärgitanud – tulid nad siis sadade või tuhandete kilomeetrite kauguselt, võttis see päevi või nädalaid. Säärane usuline pühendumus ja joovastus võib näida pentsiku ja mõistmatuna meie tillukesest õhtumaanurgast vaadeldes, ent on siinpool planeeti asendamatuks (elu)jõuallikaks sadadele miljonitele, kes peavad muidu igapäevaselt sumpama sellises ellujäämissoos, mida meie mandril pole kogetud enam ehk sajandi jagu. Ent ma ei pea siinkohal silmas mitte organiseeritud religiooni ja selle dogmasid, vaid mingit märksa ürgsemat ja sõnatumat kihistust meie sees – seda teoreetilist piiritut potentsiaali, mis peitub meis kõigis ning mis jõustab vahel ka kõige viletsamaid ja väetimaid meie seast mobiliseerima endid moel, mis laseb korda saata tegusid ja ette võtta rännakuid, mida vaid päev varem poleks keegi meie ümber, eelkõige ehk me ise endast oodanud ega uskunud.
Autori osavõttu Maha Kumbh Melast toetas Eesti Kultuurkapital.
- akhara
- Allahabad
- baba
- Eesti Kultuurkapital
- Ganges
- gurud
- Haridwar
- hindu
- India kultuuriruum
- Kristjan-Jaak Tammsaar
- Maha Kumbh Mela
- mammutfestival
- naga
- Nasik
- Õpilasreisid
- palverännak
- Põhja-India
- Prayagraji
- saddhu
- sangami
- Ujjain
- Yamuna
Selles numbris
- Raamatututvustus: Toomas Kokovkin, Siiri Külm, Kalev Sepp "Elutee. Hiiumaa jääteede lugu"
- Kogenud maailmarändurite parimad reisinipid
- Rattaga Läänemerel – Ahvenamaa
- Jah Colombiale, teineteisele ja seljakotireisidele
- Madeira – Euroopa Hawaii
- Madison Tuff - fotograaf sõjatandril
- Maha Kumbh Mela – maailma suurim rahvakogunemine
- 20 kuud seljakotireisi 10 000 euroga
- Salapärased saared Newfoundlandi külje all
- Kia ora, Uus-Meremaa!
- Rapa Nui raidkivide rapsoodiad
- Sumba ikatitest
- Parem kui Bali
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 111 - Aprill 2025
