Malbe neiu RAJU HOBI
Keegi on venelaste kohta öelnud umbes nii: „Venelased söövad marineeritud seeni viinaga, heeringat viinaga, suitsuvorsti viinaga, musta leiba viinaga, kalamarja viinaga, marineeritud kurki viinaga, rohelist sibulat viinaga, peedisalatit viinaga. Nad söövad kõike viinaga.” Sama mitmekesine nagu viinasakummide loetelu, on ka viinapitside galerii, kust võib hundijalavett endale sisse kallata.
Üks malbe Eesti neiu – aastaid Eesti Filmi Instituudi hea haldjas olnud ja äsjalinastunud fi lmis „Riigivargad” pruudi osa mänginud Kristina Märtin – on teinud viinapitside kollektsioneerimisest endale hobi. Kristinaga on juhtunud täpselt nii, nagu on öelnud eesti vanarahvas: „Esmalt võtab mees pitsi, pärast pits mehe.” Ta ei saa enam pitside kogumise kirest lahti.
Muidugi on esimene küsimus, kas neiu ka ise viina joob. Punapea lööb häbelikult silmad maha ja vastab õrnal häälel: „Jaa.”
On’s ka viinade suhtes eelistusi? Mõni kallis Beluga või muu taoline? „Ei ole, joon ikka seda, mida pakutakse. Isegi Lauaviina olen joonud,” vastab tagasihoidlik Kristina.
Aga kust selline pöörane mõte, et hakata reisidelt kaasa tooma viinapitse, mitte heegeldatud pitse, mis Krissu olemusega ehk paremini kokku sobiks?
„Kogu sai alguse 2005. aastal Krakówist, kus tehti kõvasti nalja Frédéric Chopini kulul. Tahtsin siis endale midagi mälestuseks osta, kruus tundus tohutu suur, viinapits just paras,” räägib Kristina, kes jumaldab Chopini masurkasid ja poloneese ning ka temanimelist viina.
Lisaks mürtsuvale muusikale meeldivad kaitseliitlasest Kristinale kohutavalt ka vormiriietes mehed. Seda tema kirge sümboliseerib viinapits „New York Police Department”.
„Kui ma seda pitsi tõstan,” näitab Kristina Iisraelist toodud jooginõud, „siis tervitan mõttes alati UZI-dest pikki valanguid tulistavaid Eesti sõdureid.”
„Alguses oli oluline, et saaks n-ö käe valgeks või käe maha sellega, et oleks mingigi pits ostetud, hiljem hakkasin juba valima, et näeks ka pärast joomist äge välja. Näiteks see viltune Pisa torni pits või viltune Tartu pits või San Mariono kitšimaiguline pits.”
Mõne pitsiga käivad kaasas ka isiklikud lood. „Selle Budapesti Püha Mattheuse kiriku pildistamisel oleks ma napilt Ikaruse bussi alla jäänud. Tänasin Jumalaema sellega, et ostsin sellesama kiriku pildiga viinapitsi ja võtsin sealt seest kohe mitu toopi ungari kanget ploominapsi pálinka’t. Neil on seal ju ka „Matheus Pálinka” olemas.”
Türgi pits toob meelde unustamatud romantilised õhtud katamaraanil Nordea, kus Marko Matvere laevalael roppe meremehelugusid laulis. Kristina oli nii lummatud, et unustas kogusse pitsi ostmata, palus pärast sõbrannat, kes Türki läks, et see talle ühe pitsi järele tooks.
Kuna Kristina on ka natuke glamuuritüdruk, siis on ta kogus Cannes’i fi lmifestivalilt ostetud pits, Hollywoodi pits ja Europarlamendi poest ostetud pits. Viimase suhtes pole ta küll päris kindel, kas tegu on pitsi või munapeekriga, aga kuna see näeb hea välja, siis kõlbab kogusse küll.
Kristina on oma kogumiskire vankri ette rakendanud ka sõbrad ja vanemad. Emaleisale on ta tänulik, et nood viitsisid Riiast palsamipitsid kaasa tassida. Kui Krissu isa, vaga mees, käis USA-s mormoonidega asju ajamas, tõi ta sealtki tütrele viinapitsi kaasa.
Küsin Kristina käest pahaaimamatult, et paljud kasutavad viinapitse piparkoogivormidena, kas tema ka. „Vat mul on teine kirg veel − piparkoogivormid, neid on mul ligemale 80, nii et pitse ei pea ma seks otstarbeks kulutama,” ütleb kodulembene tüdruk.
„Aga viinapitsid kui lillevaasid,” uurin edasi. „Jah, kui nopin metsa alt mõne õrna õie, ülase või sinilille, siis saavad pitsid jälle tööd,” tunnistab ta.
Kristina Märtini kogus on pitse New Yorgist Pariisini ja Roomast Veliki Novgorodini. Viimati lisandusid kogusse soju-pitsid eksootilisest Lõuna-Koreast, lausa viis tükki korraga. Mõni eriti kallis aare on tal ikka tihti ridikülis kaasas, nagu teistel tüdrukutel huulepulk või „Suvest suveni” kondoom. Aga Krissu tunnistab, et ega viinavõtmine selle pärast ära ka ei jää, kui pitse pole. „Võib otse pudelist ju ka väikese lonksu võtta, ma tean küll, et see pole kultuurne, aga häda korral väikeste lonksudega võib.”
Selles numbris
- RAAMATUTUTVUSTUS
- Parim reisiraamat Kronbergilt
- Aasta seiklus 2013
- Malbe neiu RAJU HOBI
- Piparkoogimajakeste paradiis keset Saksimaad
- Tundmatu. Tundmatum. ALBAANIA
- SURMAKOMBED kui sild Hiina teispoolsusesse
- NORDKAPP – tsiklimatk ilma äärele
- BARENTSI MERI − kajakisõitja karge paradiis
- TIPUS VÕI MITTE − see on küsimus. Kohtumised Katmandus
- Lastega mööda Eestimaad
- Varanasi kirjad 1. Seitse aastat hiljem
- ANDRES SÖÖDI reisidokumendid
- Madridi tänavamiim
- LINNAVÕSADE UURIJA
- Turvaline ja sõbralik megametropol SHANGHAI
- Imeline RIO DE JANEIRO
- BERLIIN - kas jätkuvalt arm aber sexy?*
- MIHKEL RAUAGA NEW YORGIS!
- KROONIKA
- Go Reisiajakiri 46 – Veebruar 2014
