Maltast on kujunenud eestlastele populaarne sihtkoht ja seal elab ka pisike eesti kogukond. Seetõttu on paslik heita pilk mitmekesisesse Malta kööki ning vaadata, mida huvitavat sealt leida võib ja missugused tegurid on sealseid kulinaarseid hõrgutisi mõjutanud.
Vahemeres asuva Malta pindala on 315 km². Eesti suuruselt teise saare Hiiumaa pindala on 1018 km² ja kolmanda, Muhumaa 205 km². Samas peab sellele Muhumaast kolmandiku võrra suuremale saarele ära mahtuma 560 000 inimest. Maltalt on linnulennult Sitsiilia rannikuni 80 km ja Aafrika rannikuni ligi 300 km. Maltal valitseb lähistroopiline vahemereline kliima. See tähendab, et Maltal on kaks aastaaega, kuiv ja palav suvi ning niiske ja jahe talv. Kõige külmem kuu Maltal on jaanuar (+12,2 °C), kõige kuumem august (+26,3 °C). Aastas sajab keskmiselt 553 mm, mis on näiteks Eestiga täiesti võrreldav, kuid sadu jaguneb väga ebaühtlaselt ning see on suur probleem. Kõige rohkem sajab detsembris, juulis ei saja aga praktiliselt üldse. Taimestikule on Malta soodne, talvel esineb öökülmi haruharva, kuid suvel valitseva põua tõttu kipuvad mõned taimed närbuma.
Tsivilisatsioonide kokkupõrke kõnekas näide
Kui rääkida tsivilisatsioonide kokkupõrkest, siis Malta on näitlik koht, kus see ajalooliselt Vahemere kaubateede ristumispaigas on toimunud. Jäädes oma asukoha tõttu keset Vahemerd kogu aeg risti ette võimsate tsivilisatsioonide ambitsioonikatele maade jagamistele, ongi tänane Malta kõigi nende geopoliitiliste ladestuste panipaik, unikaalne muuseum. Muidugi väljendub see ka Malta toidukultuuris.
Maltal elasid inimesed juba vähemalt 5000 aastat eKr, kes arvatavasti tulid Sitsiiliast. See tsivilisatsioon kadus salapäraselt, jättes maha megaliittemplid. 8. sajandil eKr tekkis Maltale foiniiklaste koloonia, kes rajasid ajaloolise pealinna Mdina. Järgnesid kreeklased ja Kartaago valitsemine pea 300 aastat, selle järel Rooma vallutus. Pärast Rooma jagamist läks Malta pea 500 aastaks Bütsantsile. 870. aastal vallutasid saared araablased, kes avaldasid tohutut mõju sealsele majandusele, kultuurile ja keelele. Araablased rajasid niisutussüsteemid, mis tõstis muldade viljakust. Kinnistus islam. 1090. aastal vallutasid saared araablastelt normannid ja liitsid need Sitsiiliaga. See tähendas Euroopa mõju taastamist ja kristluse tagasitulekut. Viimased moslemid saadeti saartelt minema 13. sajandil. 1282. aastal jäi Malta koos Sitsiiliaga hispaanlaste võimu alla. 12.–15. sajandini oli Malta õitseaeg. Elanikud kasvatasid kariloomi, nisu, puuvilla ja köömneid ning vedasid neid saadusi Euroopasse. Arenes käsitöö, Malta oli rahvusvahelise tähtsusega kaubanduskeskus ja sadam. 15. sajandi sõjad Euroopa riikide ja Põhja-Aafrika moslemidünastiate vahel laostasid Malta.
Uus ajajärk Malta elus algas 1530. aastal. Saarele kolis pärast Rhodose vallutamist Türgi sultani vägede poolt seal asunud Johanniitide ordu. Maltale jäi ordu sajanditeks ja sai tuntuks Malta ordu nime all. Seal hakkasid nad end aktiivselt kindlustama ja lõid koos Sitsiiliast appi tulnud Hispaania vägedega 1566. aastal tagasi Osmanite impeeriumi suure armee ja laevastiku rünnaku. 1566. aastal asutas Malta ordu suurmeister Jean Parisot de la Valette uue linna, mis sai tema järgi nimeks Valletta. Mõne aja pärast sai kaljudele kindlustatud linn soodsa sadamaga Malta pealinnaks. Valletta muutus rikkaks linnaks ja oma sadamaga oluliseks kaubanduskohaks Vahemerel.
1798. aastal sõitis teel Egiptusesse saartest mööda Prantsuse laevastik Napoleoni armeega. Ordu alistus Napoleoni väele ilma vastuhakuta. Kapitulatsiooniakt nägi ette ordu lahkumise saartelt. Maltalaste esialgne entusiasm kadus aga kiiresti, kui Prantsuse okupandid asusid röövima, riisuma kirikuid ja paleesid, kehtestasid uusi makse. Maltalased alustasid prantslaste vastu ülestõusu, kuulutasid Gozo saarel välja vabariigi ning piirasid Vallettat. Nad pöördusid abipalvega Sitsiilia ja Briti admirali Nelsoni poole. Pärast pikka blokaadi pani Nelson 1800. aastal Maltal lehvima Briti lipu. Suurbritannia keeldus Maltat ordule tagastamast, kuid keeldus ka saarerahvale omavalitsuse andmisest. 1813 kuulutas Suurbritannia Malta oma kolooniaks.
Teine maailmasõda kujunes Maltale tõsiseks katsumuseks, saared muutusid Hitleri koalitsiooni vastase võitluse uppumatuks ja alistumatuks emalaevaks Vahemeres. Malta pidas vastu Itaalia ja Saksamaa blokaadile ning pommitamisele.
1947. aastal taastasid Briti võimud Maltal põhiseadusliku omavalitsuse. 1964. aastal võeti referendumi järel vastu Malta põhiseadus ja ta sai iseseisvaks riigiks. Pärast referendumit sai Maltast 2004. aastal Euroopa Liidu liige.
Ühest Magrebi araabia keele murdest pärit keel on ainus Euroopas kasutuses olev semiidi keel. Samas on malta keel ka ainus kirjakeelena ladina tähestikku kasutav semiidi keel. Viimaste DNA-uuringute järgi on pooled maltalased foiniiklaste järeltulijad. Maltalased on väga pühendunud katoliiklased. Riigikeeleks on malta keele kõrval ka inglise keel.
Malta köök – maitsete virvarr
Malta köök on ainulaadne tänu saarte geograafiale ja ajaloole. Erinevad võõrvõimud, kes saartel valitsesid, tõid igaüks midagi kaasa toidukultuuri kihistutesse. Toiduvalmistamine on Maltal kodune ja maalähedane, tugevate Itaalia ja Sitsiilia mõjudega, kuid juurdunud on ka mõned Briti saartelt, Prantsusmaalt, Hispaaniast ja Põhja-Aafrikast pärit maitsed. Pole üllatav, et olulisel kohal on mereannid, kuid suurt rolli mängivad ka saarel kasvatatavad köögiviljad: tomatid, oliivid, baklažaanid ja kabatšokid. Traditsiooniline toit on Malta saarte köögi suur iseloomustaja. Malta restoranid pakuvad toitu, mida inimesed ka kodudes traditsiooniliselt valmistavad. Me leiame menüüst laias valikus köögivilju, leiba, juustu, pastat, liha ja kala.
Kuulsate Malta roogade nimekiri on pikk. Tüüpiline Malta roog on mitut moodi küpsetatud küülik fenkata nime all, seda võib marineerida, hautada või oliiviõlis praadida. Teine populaarne Malta roog on bragioli, mis koosneb õhukestest veiselihaviiludest, mis on mähitud riivsaia, hakitud peekoni, küüslaugu, peterselli ja keedetud muna viilude ümber. Seda rooga serveeritakse tavaliselt köögiviljade ja kartulitega. Siinkohal tuleb mainida sarnasust Lõuna-Itaaliast Campania maakonnast Sarno orust pärit tüüpilise liharulli braciola’ga.
Pastaroad on maltalaste seas väga populaarsed. Tüüpiline pastaroog on Sitsiiliast pärit küpsetatud makaronid, mida tuntakse imqarrun il-forn’i või timpana nime all. See on tugev roog makaronidest, mis on segatud Bolognese kastme, peekoni ja hakitud köögiviljadega. See sisaldab ka herneid ja on kaetud riivjuustuga.
Pastizz on rahvuslik filotainast küpsetis, tüüpiline odav soolane suupiste, mis on sagedamini täidetud ricotta või hernestega, kuid ka anšooviste, soolaliha või õuntega. Pastizz’i küpsetatakse ahjus kuldpruuniks.
Suupisteid jagub igale maitsele
Malta tüüpilisel suupistelaual on ġbejna, väikesed juustukoogid, mis on valmistatud lambapiimast, kohalikud kreekerid galletti, oapasteet bigilla ja muidugi Malta ümar juuretisega leib ħobż tal-Malti, millele nõristatakse oliiviõli, määritakse tomatipastat ning kaetakse juustu, oliivide, kapparite, sibula ja tomatitega. Sellist eelrooga nimega hobż biż-żejt serveeritakse ka kõige peenemates Malta restoranides. Suupistelaualt ei saa mainimata jätta ka koriandrimaitsega Malta sealihavorsti zalzett tal-Malti.
Ilmselgelt Briti köögi mõjudega on lampuki pirk, valge kalaga täidetud pirukas. Lampuki on Malta rannikuvetes traditsiooniliselt augustist novembrini püütav delfiinikala. Välismõjudest on ilmselt inspireeritud ka brunġiel mimli ehk ahjus küpsetatud veise- või seahakklihaga täidetud baklažaanid ning kapunata, Sitsiilia mõjutustega kohalik ratatouille’ versioon tomatite, kapparite, oliivide, baklažaanide ja paprikatega.
Supid on populaarsed
Supid on Malta perenaiste köögis samuti aukohal. Soppa tal-armla on rammus köögiviljasupp, mida valmistatakse hooajalistest köögiviljadest. Tavaliselt kasutatakse porgandeid, kartulit, nuikapsast, ube, sellerit, hernest, kapsast eri variatsioonides. Malta perenaised teevad sageli Malta juustu ja muna või pasta lisamisega supi veelgi paremaks. Aljotta on traditsiooniline ja populaarne kalasupp, mis oli ajalooliselt eriti populaarne paastu ajal, mil liha oli keelatud. Kalapuljong keedetakse väikestest kaladest ja tänapäeval lisatakse sageli ka krevette, kalmaare, kaheksajalgu. Kala on kombineeritud praetud sibula, küüslaugu, vee, tomatite ja maitseainetega, nagu piparmünt ja loorberilehed. Seejärel kurnatakse puljong ja lisatakse paksendamiseks riisi.
Magusa valik võtab silme eest kirjuks
Kohalike magustoitude nimekiri näib lõputu. Iga püha toob kaasa oma magustoidud. Jõulud toovad qagħaq tal-għaseli – küpsetatud tainarõngad täidetud siirupiseguga, lihavõtted figolla – tuhksuhkru või šokolaadiga kaunistatud mandlitäidisega talle- või jänkukujulised küpsetised. Kuid populaarseim Malta magustoit, mida võib leida kõikjalt, on siiski imqaret – küpsetis, mis täidetakse datlite, tsitruse ja vürtside kombinatsiooniga, vormitakse rombikujuliseks ja praetakse õlis. Imqaret tuletab meelde Maroko ja Tuneesia datlimagustoite.
Kokkuvõtteks võib mainida mõningaid kohalikke Malta saartel villitud jooke. Populaarne alkoholivaba jook Kinnie on mõru-magusa apelsinimaitsega, mis sarnaneb Itaalia Chinottoga. Cisk on kohalik laagriõlu, mida leidub kõikjal saarel. Nendest kahest joogist on Maltal võimatu märkamatult mööduda.
Malta elanikel on ka väga elav väljas söömise kultuur, eriti suvekuudel, mil väljakud muudetakse perede ja sõprade kohtumispaikadeks ning promenaadidel on rahvast sagimas niipea, kui päike loojub ja temperatuur muutub talutavaks.
Jänesel on Malta köögis eriline koht
Jänesehautise fenkata päritolu ulatub Maltal tagasi aega, kui jäneseid oli palju ja neist sai kohalikele elutähtis toiduallikas. Malta geograafia ja kliima pakkusid ideaalse elupaiga jänestele, kes toodi saarele sajandeid tagasi ja muutusid kiiresti populaarseks jahiloomaks. Ajalooliselt ei olnud jänesejaht mitte ainult toidu hankimise vahend, vaid ka sotsiaalne ja kultuuriline tegevus, mis ühendas kogukondi. Traditsioon hautada jänest pikalt koos kohalike ürtide ja köögiviljadega kujunes praktiliseks ja maitsvaks viisiks, kuidas seda rikkalikult saadaolevat toorainet maksimaalselt toiduks kasutada.
Püha Johannese rüütlite ajastu algusest Maltal 1530. aastal saab jälgida ka fenkata võidukäiku. Sellest ajast alates muutus jänes oma hinna ja kättesaadavuse tõttu vaesema elanikkonna peamiseks valguallikaks toidulaual. Inimesed soovisid midagi, mida oleks lihtne valmistada ning samal ajal maitsev ja kõhtu täitev. Hautis oli ideaalne viis jänese valmistamiseks, kuna see ühendas palju kohalikke koostisosi üheks rikkalikuks maitseks.
Aja jooksul juurdus fenkata Malta kulinaarsesse pärandisse, seda valmistati külapidudel, perekondlikel koosviibimistel ja toiduna, mida valmistati kristlikeks pühadeks. Selle roa populaarsus levis Malta saare kallastelt kaugemalegi. Fenkata’s on esindatud Vahemere parim maitsekooslus: oliiviõli, sibula ja küüslaugu püha kolmainsus koos tomatite, punase veini ja kõigi ürtidega, mis asetavad selle piirkonna toidu maailma parimate hulka. Seal on piisavalt muid köögivilju, et see roog tunduks ka tervislik.
Kuid fenkata’t võib pidada ka Malta talupoegade vastupanu sümboliks. Malta talupojad kasutasid jäneseliha kuni nende metsiku vohamiseni 18. sajandil, mil Püha Johannese rüütlid kehtestasid küülikujahile karmid, kuid ebajärjekindlad reeglid. See kriminaliseeris talupoegadele küülikujahi, elutähtsa valguallika nende toidulaual. Kuid jänesejahi keelamine peatas ka kahjurite küttimise, kes hävitasid aiasaadusi ja eriti vilja. See kulmineerus protestide, kodanikuallumatuse ja isegi lühiajalise ülestõusuga. Söögiks kasutatav jänes omandas vastupanu ja ellujäämise tähenduse, kinnistades end ka niimoodi Malta kultuuri.
Parim näide fenkata kultuurilisest staatusest on näha Malta suurimal riiklikul festivalil L-Imnarja. Festival on otsene jätk paganlikust Vana-Roomast pärit traditsioonile. Nagu paljud teisedki säärased pidustused, ühitas Hilis-Rooma kristlus selle katoliiklusega. See oligi muutunud katoliiklikuks pidustuseks selleks ajaks, kui Püha Johannese rüütlid selle saarele tõid. Igal aastal kehtestati nende pidustuste ajaks luba küttida ja süüa jäneseid. Seega kujunes see püha omamoodi päästerõngaks sageli alatoitumuses talurahvale. Kuid jänes muutus tänu sellele ka festivali keskseks figuuriks. Sellest ajast alates ongi see olnud igal Imnarjal kesksel kohal.
Malta oli üks viimaseid kohti Euroopas, kus näiteks kartulist sai üks põhitoiduaine. Kuna fenkata kultuuriline kaal seisneb ainuüksi jänesel, võis kõiki selle roa teisi elemente kuni 20. sajandi keskpaigani katsetuste ja veaparanduste abil viimistleda, pidades sammu Vahemere köögi arenguga. Jäneseid ei lippa ka enam tihedalt rahvastatud saareriigis ringi ja nende küttimine on asendunud küülikukasvatusega.
Veinid – iidne traditsioon
Malta on kindlasti üks väiksemaid veini tootvaid riike maailmas. Viinamarjaistandusi on kõige rohkem 800 hektarit ja veine eksporditakse harva väljapoole Maltat. See teeb Malta veini mujal maailmas küllaltki eksklusiivseks.
Vein on Maltal olnud juba tuhandeid aastaid. Arvatakse, et foiniiklased istutasid 8. sajandil eKr esimestena saartele viinapuud. Hiljem hoolitsesid viinamarja kasvatamise, veinitootmise ja selle Vahemere piirkonnale tüüpilise põllukultuuri põlistamise eest kreeklased, seejärel roomlased.
Keskaeg oli kohaliku veini jaoks raske aeg, eriti araablaste võimu all. Alles Malta ordu rüütlite saabudes läks viinamarjakasvatusel paremini. Briti koloniaalperiood osutus täiesti katastroofiliseks – kolonisaatorid juurisid välja sadu hektareid viinamarjaistandusi, et kasvatada selle asemel puuvilla. 19. sajandi lõpus istutati siiski mitmeid alles jäänud viinamarjapõlde ümber. 2004. aastal ühines Malta Euroopa Liiduga, mis kiirendas veinitootmise taassündi ja tõi kaasa kohaliku veini kvaliteedi paranemise.
Pikka aega peamiste rahvusvaheliste viinamarjasortide nagu Cabernet Sauvignon, Syrah või Chardonnay kõrval tähelepanuta jäänud kohalikud sordid pakuvad viimasel ajal taas huvi.
Ġellewża on tume viinamarjasort. Sellest vähestes kogustes kasvatatavast viinamarjast valmistatakse vähesel hulgal veini. Punase veini kõrval valmistatakse Gellewżast ka roosat vahuveini. Ġellewżat kasutatakse aga valdavalt seguveinides koos Syrah’ või Cabernet Sauvignoniga, et saada täidlasem vein. Ġellewża pehmendab sageli veini vürtsikust ja lisab kirsimaitset.
Ometi ületavad Ġellewża tootmismahud teisest Malta kohalikust viinamarjasordist Girgentinast toodetud veini mahtu. Girgentina annab mõnusa happesusega mahlaka ja õrna valge veini. Girgentinat leiab sageli ka seguveinidest, eriti kombinatsioonist Chardonnayga. Need kaks kohalikku viinamarjasorti annavad Malta veinidele huvitava ja väga kohaliku aktsendi.
2007. aastal otsustas riik luua veinile kaks päritolu tunnust: DOK Malta, mida toodetakse peasaarel, ja DOK Gozo, mida toodetakse ainult väiksemal ja metsikumal Gozo saarel. Peasaare Malta põhjaosa savi-lubjakivimuldadel on kuningaks valge vein, samal ajal on lõunaosa punase veini südameks. Mis puutub Gozosse, siis selle suhteliselt mitmekesine pinnas toetab mõlemat sorti veini.
Anthony „Tonin“ Cassari 1919. aastal asutatud Marsovin on järk-järgult kasvanud Malta suurimaks veinitootjaks. Praegu toodab Marsovin ligi kaks miljonit pudelit veini aastas tänu mitmele tootmiskohale ja laagerdamiseks loodud veinikeldritele. Nende esindusveiniks on kahtlemata „Primus“, mis on elegantne Ġellewża ja Syrah’ segu. Veelgi vanem, 1907. aastal asutatud Delicatat toodab 1,2 miljonit pudelit veini aastas ja teeb koostööd paljude väikeste viinamarjakasvatajatega. See mitmekesisus võimaldab veinimõisal pakkuda äärmiselt laia valikut, vähemalt 50 eri veini.
Mainida tasub ka Ta Mena ja eriti Mar Casari veinikeldrite huvitavat toodangut, kus veine laagerdatakse amforates, nagu antiikajal tavaks oli või nagu seda ainsana maailmas Ida-Gruusias Kahheetias siiani tehakse. Laagerdamiseks vajalikud savinõud kvevrid ongi Mar Casar veinikeldris valmistatud Gruusias. Sealne Merlot kvevri on väga eriline vein.
Selles numbris
- Raamatuarvustus: Matti Maasikas "Rahvas, kes hakkas vastu"
- Malta rahvuslikud maitsed
- Moldova teel Euroopasse
- Kivikuningriigi lõputu kutse
- Kuidas saada digiränduriks?
- Tall Ships Race 2024 postkaartidel
- Continental Divide Trail – matkarada ainult hulljulgetele
- Laugavegur – maailma ilusaim matkarada
- New Yorgi jahtklubis
- Kolme lapsega purjelaeval läbi Euroopa
- Kolm päeva Soulis
- Marko Reikopi UNESCO- ja ooperiturism
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 109 – Detsember 2024
