Maoorid: Jõumehed, kannibalid ja kontoriametnikud

Kõige põnevamad kihistused ja nähtused Uus-Meremaa kultuuris tulenevad maoori traditsioonidest, leidis Aime Hansen.

Enne Uus-Meremaale rändamist teadsin ainult, et see on mingi koht Austraalia lähedal, kus elab kamp väliseestlasi. Ka mõned minu ülikauged sugulased põgenesid sinna sõja ajal ja aeg-ajalt, nõukaajal tuli neilt jõulukaarte – need olid nagu sõnumid universumi teisest otsast, peaaegu olematult maalt.

Nüüd olen veendunud, et Uus-Meremaa tõepoolest eksisteerib, ja nagu igal maal, on tal oma lugu. Selle avastad alles siis, kui kohale jõuad, ja mida lähemale lähed, seda rohkem detaile silma hakkab.

Uus-Meremaa lugu algab maooridega. Nemad on selle maa põliselanikud. See on nende maa. Ja Uus-Meremaa algne nimi on hoopis Aotearoa, mis tähendab Pika Valge Pilve Maa.

***

Tänapäeva Uus-Meremaa valged elanikud, peamiselt inglaste järeltulijad, on üldjoontes kenad ja sõbralikud inimesed. Sellest hoolimata kaldub minu sümpaatia ja huvi tahtmatult maooride suunas.

Ühest küljest samal põhjusel, miks ma eestlasena tunnen poolehoidu näiteks iirlaste ja šotlaste ja waleslaste suhtes. Need on väikesed rahvad, kes on kannatanud teise, suurema rahva ülemvõimu tõttu. Ka maoorid on muutunud allüür- nikeks omaenese maal, mille 19. sajandil valged immigrandid enda valdusse võtsid.

Ning teisalt ka sellepärast, et põnevamad kihistused ja nähtused Uus-Meremaa kultuuris tulenevad just maoori traditsioonidest.

***

Võrreldes Euroopaga on Uus-Meremaa ajalugu harjumatult lühike. Maooride esiisad, polüneesia kultuuri esindajad, saabusid siia alles 8.–9. sajandi paiku. Nad rajasid maoori kultuuri, millel on ühisjooni kõigi Vaikse ookeani saarte eluviisiga, näiteks Fiji, Samoa, Vanuatu ja nii edasi. Kuid samas on kõigil saartel ka oma erijooned.

Hoolimata sellest, et maoorid ei rajanud linnu, templeid ega muid ehitisi, mis ajahambale oleks vastu pidanud, oli nende kultuur ja ühiskond vägagi rafineeritud. Maoori sootsium oli klassiühiskond, kus valitsesid keerulised reeglid.

Saarerahval on rikkalik rahvapärand ja oma loomismüüdid. Maoori pärimuse kohaselt õngitses Aotearoa merest välja jumalus nimega Maui. Ka esinevad maoori mütoloogias Isa Taevas ja Ema Maa (Ranginui ja Papatuanuku). Need on ainult mõned näited, maoori pärimustes näib olevat rohkem jumalusi ja tegelaskujusid kui Vana-Kreeka ja Rooma panteonis kokku.

Maooride majad olid kaunistatud ornamentide ja puust lõigatud skulptuuridega, looduslikest materjalidest valmistatud riided, kaunid käsitööesemed nõudsid valmistajalt suurt meisterlikkust. Maoori luule on väga ilus, maoori keel kauni kõlaga, vanasõnad ning targad ütlemised hästi poeetilised.

Tänapäeval on maooridel huvitav kunstivorm nimega Kapa Haka, mis kujutab endast segu massdeklamatsioonist, rühmateatrist ja koorilaulust. See on lavakunstivorm, mille viljelemine on saarerahvale rahvusliku identiteedi seisukohast väga oluline.

Üks maooridele omane kunstivorm on tätoveeringud, mis nende kultuuri arengu jooksul saavutas ülima rafineerituse taseme. Maooride lõuendiks olid nende endi kehad ning need kasutati ära viimse võimaluseni. Vägev näotätoveering oli maoori mehe uhkus, sama mis eurooplasele uhke kaabu või efektne lips.

Klassikalist maoori tätoveeringut kutsutakse moko’ks. Seda teostati kolme töövahendi abil: esimese lõikeriistaga kanti nahale muster, teisega süvendati lõiget ning kolmandaga viidi sisse värvaine. Moko tegemine oli väga valuline, selle ärakannatamine auasjaks.

Traditsioonilise maoori mehe puhul tätoveeriti kogu nägu. Ornament oli iga indiviidi puhul unikaalne, sama mis isikukood meie passis. Mustrisse peidetud koodi abil väljendati inimese seisust, kuuluvust suguvõsasse ja muud informatsiooni. Naistel tätoveeriti lõug ja huuled. Traditsiooniline lõuatätoveering muutis maoori kaunitarid Dracula pruutide sarnaseks, tekitades mulje, et neil voolab üle lõua äsjase ohvri veri. Maooride ühiskond koosnes erineva seisusega inimestest; tätoveerimine oli ainult ülemklassi eesõigus.

20. sajandil hakkasid maoorid tätoveeringuid tegema kaasaegsete vahenditega, kuid viimasel ajal on alanud traditsioonilise moko taassünd. Maooridele ei meeldi, kui valged inimesed kopeerivad moko’t. Nende meelest võrdub see passi ja isikukoodi vargusega. Moko ei ole maoori jaoks ainult ornament, see on tema identiteedi väljendus.

***

Kui keegi Euroopas maooridest üldse midagi teab, siis ilmselt esimene asi, mis meelde tuleb, on haka, mida aeg-ajalt näidatakse ka BBC videoklippides. Terve rügement triibulistesse tunkedesse riietatud turskeid meeskodanikke pööritab silmi, trambib jalgu ja viibutab keelt. Nad näevad välja nagu kamp vihaseks aetud herilasi.

Haka on Uus-Meremaal endiselt populaarne. Seda esitatakse nii maoori laulude ja tantsude kontsertidel kui tegeliku elu situatsioonides: spordivõistlustel, koolides, hõimukogunemistel, niisama lusti pärast.

Kontsertidel on haka galanumber. Oma olemuselt on see sõjatants, mille eesmärgiks oli vaenlane moraalselt rivist välja lüüa. Ning ma usun täiesti, et haka seda eesmärki täitis, sest kui vaenlane ei surnud hirmu kätte, kukkus ta pikali naeru pärast.

Haka’t vaadates olen pidanud iga kord toolist kinni hoidma, et mitte naeru pärast põrandale variseda. Ma ei taha mingil juhul maoori traditsioone solvata! Ent kuidas on võimalik tõsiseks jääda, kui kamp lihavaid, poolpaljaid, mustreid täisjoonistatud tagapoolega, hõredas niineseelikus maoori onukesi silmi pööritab ja keelt viibutab!

Samas on haka ka fantastiline ja kaasahaarav, sest maoorid esitavad seda alati südamest. See koosneb dünaamilistest, rütmilisest, hõigete saatel toimuvatest liikumistest ja nendevahelistest pausidest, kus poosidesse tardunud tantsijad seisavad täielikus vaikuses.

***

Milline on maooride tegelik elu tänapäeval? Kas Uus-Meremaal sõidavad endiselt ringi piroogides mehed, tätoveeritud näod peas, või on maooridest saanud moodsa ühiskonna pintsaklipslased? Nii seda, teist kui kolmandat – tõde on kuskil vahepeal.

Minu esimene kokkupuude maooridega oli see, kui nägin, kuidas ühe maja õuele veeres ereoranž konteinerauto ja kõrgest kabiinist hüppasid üksteise järel alla kolm turjakat selli.

Nad nägid välja nagu bodybuildingprogrammi reklaam. Ma pole tegelikus elus kunagi näinud nii lihaselisi kujusid. Nad olid lüheldased, kuid jässakad ning nende käed-jalad olid nagu puutüved. Tõestamaks, et see pole lihtsalt visuaalne bluff, haaras igaüks konteinerist sülle kolm kahekümnekilost pakki, ning, kandam üle pea ulatumas, siirdusid maja kõrval asuva kuuri suunas.

See oli pakiveofirma auto ja mehed tassisid majaelanike kraami. Meestel polnud aega niisama vahtida, nad tassisid kaste nagu muistsed vägilased kivirünkasid ning viisid need jooksusammul panipaika.

Olles pakkide virnad kuuri kantinud – töö kiire ja korralik –, hüppasid kolm karu taas auto peale, viipasid maja elanikele ja kihutasid minema. Mina jäin neile ammulisui järele vahtima. Ma olin selliseid jõulisi kujusid varem näinud ainult telekast, raskejõustiku võistluste ülekandes.

See oli minu esimene mulje: maoorid on suured ja tugevad.

Mõnevõrra primitiivne üldistus, kuid päris vale see ei ole. Tugevate maoori geenidega inimesed hakkavad linnapildis silma eelkõige just suurte kogude poolest. Kuid kogukad kehad tunduvad olevat pigem geneetiline joon kui liigsöömise tagajärg.

Maooridel on enamasti ka laiad näod, ümmargused silmad, suured ninad, lopsakad huuled. Looja on nende näod joonistanud mahlakate pintslitõmmetega. Maooridel on tõmmu nahk ja mustad juuksed. Tätoveerimine on ka tänapäeval populaarne: nii meestel kui naistel on suured kehapinnad kaetud jooniste ja mustritega. Leidub ka traditsioonilise näotätoveeringuga inimesi.

Arvatakse, et päris puhtaverelisi maoorisid kaasajal enam ei ole, sest valgete sissetungist peale on kõigis suguvõsaliinides kuskil ka segaabielud. Vähema hulga maoori geenidega inimestel nii selgeid füüsilisi tunnuseid ei ole ja mõne inimese puhul märkad alles lähemal vaatlemisel, et tal on maoori verd: silmajoon, sitikmustad juuksed, kriipsu võrra tumedam nahajoon.

Ametlikku kuuluvust maooride hulka määratakse iga-aastase rahvaküsitluse teel. Inimene, kel on maoori verd, võib valida, kas ta soovib ennast selle rahva esindajana identifitseerida.

Kui füüsiline välimus maha arvata, siis linnapildis käituvad ja riietuvad maoorid samamoodi nagu valged inimesed ega hakka silma millegi iseäralikuga. Keegi ei jookse ringi niineseelikus ega vehi odaga. Maoorid, nagu valgedki, töötavad kontorites, kaubamajades, hotellides, ja nagu me nägime, autojuhtidena.

Kuid mis toimub ühiskonna varjatud kihtides?

Valgete sissetungieelsest sootsiumist räägitakse kui klassikalisest maoori ühiskonnast.

Pärast inglaste sissetungi 19. sajandi keskel hakkas traditsiooniline maoori ühiskond lagunema. Maoorisid tabas tüüpiline väikerahvaste saatus, kus suurem kultuur hakkas nende keelt ja meelt välja juurima. Asi läks isegi nii kaugele, et vahepeal oli maooridel keelatud oma keeles rääkida.

Paljud maoorid pöördusid kristlasteks ning hakkasid ajapikku oma kultuuri häbenema. Kuid 1960. aastate paiku toimus midagi maoori renessansi taolist ning kasvavad põlvkonnad hakkasid oma keele ja kultuuri vastu järjest suuremat huvi ilmutama.

Mitmesugused maoori ühiskonna struktuurid on aga säilinud läbi aegade, näiteks hõimuline jaotus. Maoori sootsiumi kõige suurem ühik on iwi, n-ö superhõim, mis omakorda jaguneb hapu’deks, alahõimudeks. Hapu koosneb whanau’dest ehk meie mõistes suguvõsadest.

Enamik maoorisid kuulub ka tänapäeval mingisugusesse iwi’sse ja hapu’sse. Ning maakohtades elavad whanau liikmed ka füüsiliselt lähestikku, nagu vanasti.

Ka kuulumine jõe või mäe juurde on tähtis. Vanasti, kui maoorid tutvusid uue inimesega, tahtsid nad kohe teada, milline on tollele kõige lähem mägi, jõgi või järv.

Kuulumine on maooridele väga oluline. Suurlinnades, Wellingtonis ja Aucklandis, kus maoorid on kaotanud sideme oma algse iwi ja hapu’ga, moodustatakse kunstlikke, urbaniseerunud maooride hõime.

Samuti on maooridel siiamaani oma kogunemispaigad, kus hõimu asju otsustatakse. Sellise maa-ala kaks olulist komponenti on whare ruranga, kogunemismaja ja selle ees olev väljak, marae, kus rahvas koguneb, nagu vanasti Rooma foorumil. Kõnekeeles tähistab marae sageli mõlemat, nii kogunemiskoha territooriumi kui sellel asuvaid ehitisi.

Marae territooriumil tuleb käituda teataval viisil, tavadest üleastumist peavad maoorid suureks solvanguks. Seda isegi siis, kui tegemist on turistidele mõeldud show’ga. Uus-Meremaal leidub rohkesti maoori truppe, kes teenivad elatist traditsiooniliste laulude ja tantsude kontsertidega. Üks sellistest rühmadest tegutseb Te Puia vabaõhumuuseumis Rotaruas. Kontsert toimub maoori kogunemismajas.

Et whare ruranga’sse siseneda, peavad ka turistid läbi tegema teatava tseremoonia, mille käigus tuleb maooridega suhelda rituaalsel viisil. Näiteks valitakse turistide esindaja, kes peab maoori pealiku suunas astuma kindlaksmääratud arvu samme, nina maoori mehe ninaga vastakuti panema jne.

Ka majja siseneda tohib ainult eeskirjade kohaselt. Maja ees on madala äärisega piiratud terrass, kuid sellest ei tohi mingil juhul üle astuda, vaid tuleb kõndida läbi äärises oleva avause. Kuigi on tegemist kõigest vabaõhumuuseumi meelelahutusega, saavad maoorid tõsiselt pahaseks turistide peale, kes nende rituaalseid juhtnööre ei järgi.

See kõik näitab, et maoorid võtavad oma traditsioone endiselt väga tõsiselt, ükskõik kui imelikud või naljakad need ka ei tunduks meile, valgetele inimestele – maoori keeles pakeha.

***

Osa saareriigi maavaldusest kuulub siiamaani maooridele, kaasa arvatud mitmed pühad järved ja mäed. Kui pakeha’d tahavad midagi ehitada maatükile, mis on kuidagi oluline maoori hõimude vaatevinklist, peavad nad viimastelt luba küsima ning ehitise valmides õnnistavad maoori vanemad selle sisse.

Näiteks kui Tauranga linna teedehooldusfirma uue silla ehitas, käisid maoori vanemad kõiki silla harusid sisse õnnistamas ja vaimudega kõnelemas, et nood rajatise suhtes sõbraliku hoiaku võtaksid.

Kuigi osad maoorid tegutsevad läänelikus ühiskonnas, nagu mistahes moodsa ajastu inimesed, on maooridel selle kõrval selgelt tajutav oma maailm, mis on nagu omaette saar Uus-Meremaa ühiskonnas. Maooride mõtteviis ja maailmavaade erineb tänaseni valgete omast. Nad on isiklikul tasandil üsna kinnised ja tõrjuvad ega lase pakeha’sid oma maailmale väga kergesti ligi. Mõnikord näib, et maoorid isegi igapäevaelus – tänaval, poes, tööl – kannavad endas kibestumust selle pärast, et on muutunud vähemusrahvuseks omaenese maal.

Suurem osa maoorisid liigub nii valgete kui maoori maailmas. Kuid osa maoorisid elavad vaid oma kogukonna territooriumil. Need asulad sarnanevad mitmeti indiaanlaste reservaatidega Ameerikas. Maoorid on üldjoontes vaesemad kui valged inimesed. Selle põhjuseks on ühest küljest nende endi hoiakud, teisest küljest aga ka see, et osal selle rahvuse esindajatel on tõepoolest raske kohaneda valgete elu- ja mõtteviisiga.

Leidub ka ekstremiste, kes arvavad, et valged tuleks maalt välja kihutada ja moodustada maoori valitsus. Kuid vaevalt see neil niipea õnnestub, sest Uus-Meremaa neljamiljonilisest elanikkonnast moodustavad maoorid vähem kui neljandiku.

***

Kuigi ma maooridele kui väikerahvale kaasa tunnen, seda enam, et nende saatuses on palju ühisjooni meie endi ajalooga, pean tõele au andes tunnistama, et ega maoorid ise ka päris puhtad poisid ei ole.

Vanasti oli klannide omavaheline sõda tavaline. Ka maoorid ise tunnistavad, et hõimud on alati sõdinud maa pärast. Miks, see jääb mulle ausalt öeldes arusaamatuks. Isegi nüüd, neljamiljonilise elanikkonna juures tundub Uus-Meremaal ülearu tühja ruumi olevat, sealhulgas hulganisti ilusaid elamiskõlblikke alasid. Saareriigis on rohkesti metsa ja mageveekogusid, silma järgi jätkuks lahedasti ruumi kümnele miljonile. Valgete sissetungi ajal polnud maoorisid isegi mitte miljon – Uus-Meremaa avarused olid tollal veelgi otsatumad.

Tänapäeval füüsilist sõda enam ei peeta, aga konfliktid mõnede hõimude vahel kestavad edasi, ja sealt tulevad ilmselt ka need antisotsiaalsed maoori jõugud, kes siin ja seal esile kerkivad. Nüüdsel ajal peavad jõugud sõnasõda. Kuid vahel läheb ka kakluseks.

Siiski, nii hulluks asi ei lähe nagu vanasti, kus sõjas oli kõik lubatud, kaasa arvatud pettus, alatus ja reetmine. Näiteks pidusöögile kutsutud külalised naaberhõimust võtsid ootamatult välja tapariistad ja nottisid pererahva maha.

Auhaavamist ja solvamist, kui ei õnnestunud kätte maksta, peeti meeles mitu sugupõlve ja järeltulijad maksid kätte solvajate lastelastelastele, et suguvõsa au taastada. Mana (au, fassaad, “nägu”) ja utu (tasumine, kättemaks) olid olulised mõisted klassikalises maoori ühiskonnas. Mana hulgaga mõõdeti inimese positsiooni maoori sootsiumis.

Vangi võetud vaenlashõimuliikmed, näiteks naised ja lapsed jäeti ellu, aga ainult selleks, et neid hiljem pintslisse pista. Maoorid olevat ka vaimselt alaarenenud inimesi, näiteks Downi sündroomiga isikuid nuumanud spetsiaalses paigas, nagu sigu ja lambaid – eks ikka selleks, et patta panna.

Muuseas olgu öeldud, et inimsöömine oli tavaline praktika paljude Vaikse ookeani saarte rahvaste juures ning vägevad inimsööjad (mida rohkem ligimesi alla neelatud, seda uhkem) olid ühiskonnas lugupeetud inimesed.

Kolelugusid räägib ajalugu ka maoori peadest. Nimelt oli maooridel kombeks säilitada pealike ja muude tähtsate isikute tätoveeritud peasid ning kui Uus-Meremaale hakkas voolama välismaalasi, muutusid need populaarseteks eksootilisteks suveniirideks. Peade jaoks viidi isegi sisse omaette tolliseadus. Nagu iga kaubandusliik, nii arenes ka küpsetatud peade äri.

Samamoodi, nagu Egiptuses hakati 19. sajandil juurde tootma muumiaid, leidsid nupukad maoori äriinimesed vahendeid, kuidas peade hulka suurendada. Ning nende meetodid polnud just ... hm, väga õilsad.

Kui siiani oli vägev tätoveering olnud iga maoori uhkuseks, siis nüüd muutus liiga atraktiivne näomuster omaniku nuhtluseks, sest tema pea muutus seeläbi ihaldusväärseks kaubaartikliks. Leidus piisavalt maoori kaupmehi, kes ei pidanud paljuks kaasinimest maha kopsata, et tema toredat pead müüki panna.

Orjadel traditsiooniliselt tätoveeringuid ei olnud. Kuid nüüd hakati kaunistama ka orjade nägusid, muidugi selleks, et hiljem pea otsast kaksata ja maha ärida.

Kord olla juhtunud selline lugu: valge ostja vaatas väljapandud päid, kuid ükski neist ei olnud talle meeltmööda. Seepeale kaupmees, kõrgemast seisusest maoori osutas eemalseisvale inimsalgale, mis koosnes tema hõimu liikmetest.

“Kas mõni neist peadest meeldib sulle?” küsis ta. “Vali üks välja ja ma garanteerin, et kui sa tagasi tuled, on see sinu jaoks valmis – kuivatatud ja pakitud.”

Vaat sellised lood juhtusid kunagi Uus-Meremaal! Kuid ära karda, lugeja, tänapäeval võib julgesti Uus-Meremaale reisida, huvitavate peade otsastkaksamine pole enam moes.

Selles numbris

• Ühe Tiibeti poliitika
• Olev Remsu. Islam ja diktatuurid, Venemaa ja Kesk-Aasia
• Christian E. Hannig. Kondori tiibade all
• Jüri Vendla. Unustatud merereisid. Eestlaste hulljulged põgenemised üle Atlandi 1940. aastate teisel poolel
• Buss see sõidab ...
• Väike Maroko toidugiid
• Araabia, Euroopa ja Berberi köökide sõpruskohtumine
• Ameerikas Olümpia poolsaarel. Mitte vampiiride pärast
• Maoorid: Jõumehed, kannibalid ja kontoriametnikud
• Vahin katedraali. Pisarad voolavad...
• Svaneetia unustatud mägedes
• Serbia – tuttavad koostisosad, võõras kombinatsioon
• Serbia pärast Titot. Miloševičist ja Karadažičist rääkimata
• Poiss unistab valgetest purjedest ...
• Sauter, tsikkel ja Euroopa
• Motikatel, hobusel, jalgsi
• Aasta seiklus 2010: Arktika-Antarktika
• Go Reisiajakiri nr 28 – Veebruar 2011