Marathon du Médoc: maailma „pikim“ maraton

Maailm on väljakutseid täis, üks neist on lugeja ees – kuidas ühendada prantsuspärane veini- ja toidukultuur jooksumaratoniga?

Tekst ja foto: Martin Loimet, Merily Loimet, Priit Türner

Marathon du Médoc (ametlikult Marathon des châteaux du Médoc) on Prantsusmaal Bordeaux’ piirkonnas toimuv jooksumaraton, mille puhul on ühendatud sealse piirkonna tuntud veini- ja toidukultuur ning sportlik väljakutse. Kuigi tõele au andes võib väljakutseks kujuneda juba jooksurajal pakutava söögi- ja joogipoolisega toimetulemine – eriti viimasega, mille tõttu peetakse seda läbi nalja üheks maailma pikimaks jooksumaratoniks. Kuidas aga tekib üldse mõte veinimaratonile minna? Eks ikka veiniklaasi taga. Plaan paigas, alaku organiseerimine!

Bordeaux’ ajalugu ja Médoci veinipiirkond

Bordeaux’ piirkonnas alustasid viinamarjade kasvatamist ja veinide valmistamist esimesena roomlased, kuid suure tõuke üheks olulisemaks veinipiirkonnaks kerkimisele andis Akvitaania hertsoginna Eleanori ja tulevase Inglismaa kuninga Henry Plantageneti (Henry II) vahel 1152. aastal sõlmitud abielu. Sellega saavutas Bordeaux monopoli veinide (sel ajal nimetati klaretiks) Inglismaale eksportimiseks. Järgmiseks suuremaks tõukeks piirkonna arengule oli 17. sajandil hollandlaste poolt alustatud Médoci soise ala kuivendamine, mille järel hakati jõudsalt veinitootmist laiendama. Kuigi Bordeaux on pidanud vastu seisma paljudele raskustele, näiteks viinapuutäi kahjustused aastatel 1875–1892, oli siiski selleks ajaks välja kujunenud Bordeaux’ veinipiirkond see, mida me praegu tunneme.

Médoc on Bordeaux’ veinipiirkonna üks tuntumaid alamregioone, mis asub Bordeaux’ linnast läänes Gironde’i jõe vasakul kaldal. Tänu heale asukohale Gironde’i jõe ja Atlandi ookeani vahel saab siin toota maailma ühtesid paremaid punaseid veine. Veini tegemiseks kasutatakse peamiselt viinamarjasorte Cabernet Sauvignon, Petit Verdot, Malbec ja Merlot ning sageli on veinidel täidlane maitse, milles on tunda palju punaseid marju. Gironde’i jõe vasakkallas jaguneb omakorda kaheksaks apellatsiooniks (AOC), kus viinamarju kasvatatakse kokku rohkem kui 16 000 hektaril. 1855. aasta Pariisi maailmanäituse ajal loodi Napoleon III korralduse alusel klassifikatsioon, mille järgi jagati Médoci ja Sauternes’i piirkonna veinimõisad maine ja tolle aja hindade alusel hierarhiliselt viide kategooriasse ning see klassifikatsioon kehtib siiani.

Le marathon

Esimene Marathon du Médoc toimus 1984. aastal ning tänaseks on see muutunud nii populaarseks, et osalejate arvu on ametlikult piiratud 8500 inimeseni (aastal 2006 oli soovijate arv 15 000). Kusjuures stardikohad müüakse välja loetud tundidega ning täpset registreerimise alguse kuupäeva korraldajad meelega ei avalda, küll on aga teada umbes nädalane periood, millal see peaks juhtuma. Kaval on varakult enne maratonile registreerimist ööbimine broneerida väiksemas öömajas ja võõrustajale teada anda, et on plaan maratonil osaleda. Enamik kohalikest on mingil määral maratoniga seotud ja info liigub omavahel kiirelt. Tänu sellele vedas ka meil. Ühel hetkel Eestis keset tööpäeva märkan, et helistab võõras number Prantsusmaalt. Kohe vastama ei kippunud, aga selgus, et ähmi täis kohalik AirBnB võõrustaja tahtis teada anda, et äsja oli avatud maratonile registreerimine. Eestlasi oli sel aastal (2023) stardis 21, kellest meie seltskonnast kolm.

Maraton ise on oma nime vääriline – läbida tuleb 42,195 kilomeetrit ning ajalimiit on kuus ja pool tundi. Valikus on vaid maratoni distants ning kuna kõik jooksjad stardivad korraga, tasub pudelikaela vältimiseks hoida võimalikult stardijoone lähedale. Sellise nõuande saime vahetult enne stardikoridori minekut kohalikult elanikult, kes oli ka ise Eestis reisil käinud. „Väike“ erinevus tavalisest jooksumaratonist on aga see, et maratonirada läbib rohkem kui 25 veinimõisat, kes kõik pakuvad jooksjatele oma mõisa toodangut, sealhulgas mõisate esiveine.

Osavõtjate ring on kirev

Start antakse Pauillaci külast ning sel korral hõlmas avamine nii kraanaga õhku tõstetud klaverit kui ka akrobaate. Jooksu sisseelamiseks väga palju aega ei antud, sest juba teisel kilomeetril oli ootamas esimene veinimõis. Lisaks jäid teele ka sellised tuntud veinimõisad nagu Château Lafite Rothschild, Château Montrose ja Château Pichon Baron, mille veinitoodangut sai higisena, pooleldi jooksusammul ja inimeste vahel trügides degusteerida. Siit ka põhjus, miks seda nimetatakse üheks pikimaks jooksumaratoniks, sest nii mõnegi jooksja jaoks muutus jooksmine teisejärguliseks. Ürituse turunduslikku tähtsust veinimõisate jaoks näitas ka see, et paar mõisat pakkus jooksjatele veini päris klaasist pokaalides, sest selles maailmas on mainel väga kõrge hind.

Sportlik mõõduvõtt algab juba päev varem ühise pastapeoga, kus on esindatud loomulikult ka vein. Maraton ise on alati temaatiline ja sellel korral oli teemaks gastronoomia ning rajal võis näha nii kokkasid, viinamarja-, banaani- ja maasikakostüümis jooksjaid, poolpaljaid ehk vaid põlle kandvaid kelnereid või kandikuga ettekandjaid, kellest paljud ka kogu jooksu selliselt läbi tegid. Kui jooksu- ja veinivorm lubab, siis miks ka mitte. Kindlasti oli abi ka raja kõrval olevatest paljudest pealtvaatajatest ja orkestritest. Jooksu kestel on võimalus ennast lisaks veinile, veele ja tavapärastele suupistetele kosutada jäätise, juustu, austrite, canelé ja steigiga. Milline jooks, milline elu! Kui aga jooksu ajal nii mitmekesine menüü kehast läbi käib, peab see ka millalgi välja tulema. Nii oligi viinapuude vahel sageli näha kükitavaid peanuppe, kuna ametlikke tualette oli minimaalselt ning nendeski pikad järjekorrad. Eks sellises stiilis kükitamine oligi korraldajate ametlik lahendus väetiste asendamiseks. Üleüldse oli jooksu ajal nalja, imestamist ja kaunist loodust nii palju, et distants möödus lausa märkamatult.

Hoolimata 30-kraadilisest leitsakust ja paljudest rajal olnud „takistustest“ kulges jooks meeldivalt. Numbriinimestena käis rajal pidev tempo arvutamine ning finišisse jõudsime tulemusega 6 tundi 25 minutit ja 25+ erinevat (punast) veini ehk ideaalsest tulemusest jäi üle viis minutit. Auhinnaks medal, Bordeaux’ vein ja nipet-näpet suveniire. Ühel meist oli maratoni päeval ka sünnipäev, kuid õhtuks oli sünnipäevalapsel soov seda veiniga tähistada kadunud.

Ise jäime jooksuga rahule, sest meie kõigi jaoks oli see esimene täispikk jooksumaraton, kuigi päris klassikalise spordivõistlusena seda pigem võtta ei tasuks. Keegi ei keela kogu rada ilma peatumata läbi joosta, kuid kindlasti jääks oluline osa kogemusest saamata. Seega tasub jooksma minna seltskonnaga, kelle huvid ja eesmärgid on sarnased. Üldiselt oli kogu võistlus ja programm väga hästi korraldatud, mille eest tuleb tänada 3200 vabatahtlikku. Maratonijärgsel hommikul osalesime kümnekilomeetrisel lõõgastaval jalutuskäigul istanduste vahel, millest said osa võtta ka maratonil mitteosalejad. Loomulikult pakuti ka veini.

Prantsusmaal avastamist jätkub

Marathon du Médoc on selline üritus, kuhu jooksusõbral tasub ka ainult selleks puhuks kohale sõita, kuid soovitame piirkonnas veidi pikemalt ringi vaadata. Veinisõpradel on võimalus külastada erinevaid veinimõisaid (pikalt ette broneerida!) või teha pikem peatus Bordeaux’ linnas, kus asub interaktiivne ja põnev La Cité du Vin’i veinimuuseum. Kes soovib odavalt tõeliselt häid veine degusteerida, seadku sammud veinibaari Bar à Vin, mis asub Bordeaux’ veininõukogu hoone esimesel korrusel.

Kui rendiauto istumise all, väärib külastamist Euroopa suurim liivadüün Dune du Pilat, mis asub Pauillacist pooleteise tunni ja Bordeaux’st vaid tunnise autosõidu kaugusel. Prantsusmaal on väga hea ja kiire rongiühendus ning seega saab mugavalt külastada ka kaugemaid sihtkohti.

Meie reisikava nägi välja järgmine – otselend AirBalticuga Tallinnast Pariisi, seejärel paaripäevane aklimatiseerumine ja kultuuri nautimine Pariisis ning sealt rongiga edasi Bordeaux’sse. Bordeaux’st võtsime rendiauto, millega oli mugav Saint-Estèphe’is asuvast ööbimiskohast jooksu starti liikuda ning piirkonnas ringi vaadata. Reisi lõpetasime taas Bordeaux’ linnas, kust saab sõita rongiga otse Pariisi Charles de Gaulle’i lennujaama. Kuigi paljud jooksjad ööbivad Bordeaux’ linnas, kust buss võistlejad starti toob ja hiljem tagasi viib, tasub võimaluse korral võtta siiski rendiauto, kuna väiksemates külades ühistranspordi peale väga loota ei saa.

Tegelikult tasub jooksumaraton ka puhtalt melu pärast ette võtta, isegi kui jooksmine või veinid huvi ei paku. Erinevalt teistest spordivõistlustest ei näinud me rajal ühtegi tõsist ja vihast sportlast, kõik osalejad olid rõõmsad ja tulnud päeva nautima. Kuna meie särkidel oli Eesti lipp, siis nii mõnigi kord patsutati õlale ja elati kaasa. Kahtlemata oli tegemist erilise kogemusega, mis jääb kauaks meelde. Kui aga Médoci maraton on juba läbitud, toimub novembrikuus Prantsusmaal ka Beaujolais’ veinimaraton, mille ümbruses on samuti palju teha ja vaadata.

Vt lisa maratoni ametlikult kodulehelt: www.marathondumedoc.com/en/

Selles numbris

• Eesti reisikirjandus 2023
• Merehaigus – kuidas sellega toime tulla?
• Tutvumisreisil Põhja-Mesopotaamias
• Meri on, meri jääb…
• Marathon du Médoc: maailma „pikim“ maraton
• Matkates vaimse tervise poole
• Isoleeritud maailm – Tiibetiga sekeldamine on inimkonna enda huvides
• Omal käel Maldiividel
• Poolteist aastat mere­nomaadid
• Meri: armastus ja vihkamine
• Katkendeid raamatust „Läbi Loodeväila. Kokkupõrkekursil Veenusega“
• Kapten Kolk Kauges Idas
• Reisiajakiri küsib
• Süstamatk Ida-Sajaanides
• Purjepaadiga olümpiale!
• Tooteuudised
• Kroonika
• GO Reisiajakiri 105 – Aprill 2024