Mark Twaini Berliin: Euroopa Chicago!
Armastatud USA kirjanik Mark Twain on praeguseks enim tuntud Tom Sawyeri ja Huckleberry Finni loojana. Ent eluajal teadsid kaasmaalased teda kui vaprat maailmarändurit, kes teenis enamiku oma sissetulekutest rännuraamatutest ja reiside vahel peetud loengutest. Seal rääkis kirjamees põhjaameeriklastele lugusid laiast maa-ilmast, mille tunnistajaks ta võhikuna võõrsil olles sattus.
Kuna elan ise ajutiselt Berliinis, otsustasin üles otsida Twaini märkmed tema Berliini-talvest ja uurida, kuivõrd erinevad tema muljed 130 aasta tagusest Preisi keisririigi pealinnast 21. sajandi uusberliinlase omadest. Selgus, et mitte eriti.
Mark Twain seilas koos naise, kolme tütre ja teenijannaga New Yorgist üle ookeani aurulaeval „Gascogne“. 30. septembril 1891 maabus perekond Lõuna-Prantsusmaal ning rändas nädala jooksul läbi Prantsusmaa ja Saksamaa Berliini.
See ei olnud Twaini jaoks sugugi mitte esimene kord Euroopas käia. Ta oli varem reisinud põhjalikult Saksamaal, peatudes pikemalt Heidelbergi ülikoolis ja õppides seal ka saksa keelt, lühemad põiked oli ta teinud Prantsusmaale ja Šveitsi. Sellest reisist valmis raamat „Hulkur välismaal“ (1880), mille üks lisadest, Appendix D on Saksamaal ohtralt tsiteeritud essee „Kohutav saksa keel“ *.
1891. aasta Berliinis veedetud talvest eraldi raamatut ei sündinud. Twain mainis, et ta kirjutas küll ühe pikema iroonilise loo sellest, kuidas tema seltskonnaelu hävis, sest perekonna esimene elupaik ei asunud kohaliku kõrgklassi jaoks piisavalt respektaablis kandis. Ent Twaini naine keelas selle avaldamise, sest kartis solvumisi. Nii peame kirjaniku muljetest aimu saamiseks lähtuma ainsast artiklist, mille ta avaldas pärast tagasi USA-sse seilamist 3. aprillil 1892 ajalehes Chicago Daily Tribune. Kõik alljärgnevad tsitaadid pärinevadki sealsest artiklist pealkirjaga „Euroopa Chicago“.
Maailma kõige uuem linn
„Ma tunnen end Berliinis, nagu oleksin ära eksinud,“ kirjutab Twain. „Eeldasin, et leian eest soise linna konarlike mudaste tänavatega, mida valgustavad vaid tänavalaternad. See Berliin on kadunud… See on uus linn, uusim, mida ma olen iial näinud. Enamik linnamassiivist näeb välja, nagu oleks see ehitatud eelmisel nädalal.“
Twain sattus juhuslikult tunnistajaks kakskümmend aastat varem pealinnaks saanud linna hämmastavalt kiirele arengule. Kraanasid ja ehitusplatse on Berliini tänavatel tohutult palju ka aastal 2020, aga 1891 oli neid ehk isegi rohkem.
„Berliin paistab silmale uuem kui ükski muu linn, ja ka blondima jumega ja puhtam; mitte ükski muu linn ei ole nii ruumikas, vaba tunglemisest; ühelgi teisel linnal ei ole nii palju sirgeid tänavaid; ja Chicagoga võistleb ta pinna sileduses ja kasvu feno-menaalses kiiruses. Berliin on Euroopa Chicago. Neis kahes linnas on umbes sama palju elanikke – ütleme poolteist miljonit. Aga siin paralleelid ka lõppevad. Vaid mõned Chicago osad on suursugused ja kaunid, sellal kui kogu Berliin on suursugune ja märkimisväärne, ja ta ei ole mitte osaliselt, vaid läbivalt kaunis.”
„Läbivalt kaunis“ tänapäevase Berliini kohta vast ei julgeks öelda, selleks on ajalookihistused ja ärihuvid jätnud 130 aasta jooksul liiga palju jälgi. Ometi mõjuvad Twaini muljed paljuski üllatavalt moodsalt, sest Preisi Ordnung, süsteemsus ja metoodilisus valitsevad ikka edasi. Irooniline on vaid see, et enamik välismaalasi, olgu nad kirjanikud või mitte, kipuvad Saksa korraarmastust pigem kiruma või selle üle naljatama. 20. sajandi jooksul oli kombeks Berliinist vaimustuda just vabaduse ja boheemliku vaimu pärast: olgu siis legendaarselt liberaalses 1920ndate Weimari vabariigi pealinna ööelus või 1990ndate Love Parade’i vaimus reivirütmis võnkuvas Berliinis. Ent Twain imetles Berliinis just nimelt Korda ja Süsteemi.
„Berliin paistab olevat enim valitsetud linn maailmas, aga tuleb tunnistada, et vist ka kõige paremini valitsetud. Meetod ja süsteem hakkavad igal pool silma – suurtes asjades, väikestes asjades, kõigis detailides, olgu nad mistahes suurusega. Ja see ei ole meetod ja süsteem paberil, omaette eesmärgina – see on meetod ja süsteem praktikas. Berliinil on iga asja jaoks reegel, ja reegel pannakse toimima, vaese ja vägeva jaoks ühtemoodi, ilma teenete või eelarvamusteta.“
Eriti sügava mulje jättis Twainile Saksa pealinnas die Polizei:
„Politsei rahulik tasane viisakas kiuslik visadus on kõige imetlusväärsem asi, mida ma siinpool olen kohanud. Nad võtsid ette minu veenmise, et ma hangiksin passi šveitslannast teenijannale, kelle me kaasa olime võtnud, ja pärast kuut nädalat kannatlikku vagurat ingellikku igapäevast pingutust saatis neid edu. Ma ei tahtnud neile tüli tekitada, aga ma olin laisk ja arvasin, et nad väsivad.“
„Kui Berliinis oleks maavärin, siis võtaks politsei selle oma kontrolli alla ja juhiks seda nii korrastatud moel, et jääks mulje, et tegu on palvekoosolekuga. Sellega ju maavärin tavaliselt ka lõppeb, aga see siin oleks teistmoodi: pehme ja vaoshoitud, nagu vabariiklane, kes salaja palvetab, et võidaks hoopis teine pool.“
See viimane mõjub ju eriti tänapäevaselt. Saksa bürokraatia tundus Twainile nunnu ja seostus tema jaoks pereväärtustega.
„Ühe aspekti poolest on Berliini 1 500 000 liikmega elanikkond nagu perekond: selle suure pere pea teab paljude pereliikmete nimesid, kus nad asuvad ja kus ja millal nad sündisid ja millega nad elatist teenivad ja mis religiooni nad järgivad. Kes iganes Berliini tuleb, peab need andmed otsekohe politseile teatama.“
Täpselt sama reegel kehtib ka aastal 2020. Berliini kutset kuulnul ja järginul tuleb esimese käiguna uues kodulinnas seada sammud bürgermeistri juurde, ametisse, kus elupaik kirja pandud saab. Ilma registreerimist tõestava paberileheta nimega Anmeldung ei õnnestu suurt midagi, isegi mitte linnaraamatukogu kaarti saada.
Küll aga on tänapäeval veidi enam variatiivsust maksusüsteemis: see oleneb näiteks tööandja asukohariigist. Ehkki Twain oli tänapäevases mõistes vabakutseline kirjamees, koputas temagi üürikorteri uksele Berliini perepea saadetud ametnik ja nõudis sissetulekute pealt maksu: 48 marka. Lisaks pidi ta tasuma kirikumaksu, sest olla korra ühes kirikus käinud.
Selline väljapressimine muutis kirjaniku pahuraks. Ta avaldas arvamust, et välismaalaste sissetulekut ei peaks maksustama – selle asemel võiks tasu koguda hoopis koeraomanikelt, kelle elukad kirjaniku rahu häirisid. 130 aastat hiljem nii ongi: lemmikloomad on maksustatud, ajutised elanikud tingimata mitte. Kui kohalik ajakirjanik küsis, kui kauaks plaanib härra Berliini jääda, vastas Twain: „Kuni teie maksud mind siit minema kihutavad.“
Kaltsakate paradiisist hotell Royali
Berliini elupaiga valis välja kirjaniku abikaasa. Tänaseks Tiergarteni linnajakku jääva Körnerstrasse 7 pansionis ootasid peret ees märksa kehvemad elutingimused, kui oli lubatud. Twain jääb niiskes korteris haigeks ja veedab nädalaid haigevoodis, tõlkides lastele unejutuks Heinrich Hoffmanni „Kolumatsi“. Saksa suppide suhtes skeptilise kirjanikuhärra suurimaks lemmikuks saab Supi-Sass, kes teatas üha: „Ei taha seda paha suppi, kallan selle supi uppi.“ Pärast USA-sse tagasi jõudmist tekib „Struwwelpeteri” tõlke avaldamisega autoriõiguste tõttu pikk viivitus ja „Slovenly Peter“ ilmub alles pärast Twaini surma 1935.
Elupaik kahtlasevõitu kandis takistab Twaini sotsiaalset elu. Terveks saanuna vilistab ta naise soovile kokku hoida ja kolib pere kogu täiega ümber uhkele Unter den Lindeni avenüüle hotelli Royal. Sealt paistab elu märksa roosilisem ja nii kiidab ta ka reegleid, mis Berliinis elamistingimuste kohta kehtivad.
„Vaest rahvast ei tohi siin räpastesse üüri-korteritesse tihedalt kokku suruda. Igal üksikisikul peab olema eluruumiks ette nähtud hulk kuupmeetreid, ja sanitaarne järelevalve on sage ning süstemaatiline.“
Tegelikult oli Berliinis 19. sajandi lõpul veel hullem elamispinna puudus kui tänapäeval, aga hotell Royali see ilmselt välja ei paistnud. Oli sage, et pered mitte ei jaganud korterit, nagu nüüdses Berliinis kombeks, vaid üht tuba, kuhu mahtus vaid rida voodeid ja riidehunnikuid.
Hobuliikluse tohuvabohu
Twain imetles Berliinis küll kõike uut ja moodsat, ent imelikul kombel ei maini ta sõnagagi uhket S-bahni, linnarongiliiklust, mille esimene liin avati üheksa aastat enne kirjaniku Berliini jõudmist. Twaini liiklusseiklused piirdusid hobusõidukitega.
„Berliinis on suur valik puhtaid ja mugavaid hobusõidukeid, ent alati, kui sa arvad, et tead, kuhu see sõidab, siis ei tasu veel pardale astuda, sest see sõiduk ei lähe sugugi just sinna. Sõidukite marsruudid on imepäraselt keerukad ja juhid eksivad tihtipeale ära ja keegi ei kuule neist midagi aastate kaupa. Sildid sõidukitel ei avalda ühtki detaili teekonna kohta; nad nimetavad vaid lõppsihi ja hakkavad siis katsetama, kui palju territooriumit suudavad nad läbida enne kohale jõudmist… Ajudest ei ole mingit kasu, kui üritada hobusõidukiga Berliinis navigeerida. Kui Brooklyni üks võimekamaid toimetajaid külastas linna, astus ta varahommikul hobusõidukisse ja püüdis sellega jõuda ühte kindlasse punkti kesklinnas. Ta veetis sõidukis terve päeva ja kulutas palju dollareid, aga ei jõudnud sinna, kuhu ta soovis minna.“
Lisaks hobustele sattusid linnaruumis sihtmärki otsides segadusse ka inimesed, Twaini väitel isegi sedavõrd, et mõni sooritas meeleheitest enesetapu. Nimelt olevat majade numbrid paigutatud niivõrd ebaloogiliselt, et midagi nii hullu pole nähtud ilmaruumi algsest kaosest alates. „Ei ole lihtsalt võimalik, et see tark linnavalitsus on seda teinud. Esiteks arvad, et selle on korraldanud idioot; aga selleks on siin liiga palju variatiivsust; idioot ei suudaks mõelda välja nii palju erinevaid viise, kuidas tekitada segadust ja korraldada jumalateotust.“
***
Mark Twaini fännide meelehärmiks tuleb öelda, et praeguses Berliinis ei ole säilinud kumbki hoone, kus kirjanik 1891. aasta sügistalvel elas. Mälestustahvlid on siiski olemas, samuti Twaini-nimeline tänav Kaulsdorfi linnaosas. Marzahni ja Hellersdorfi piirkondade ühine linnaraamatukogu kannab samuti tema nime. Linna teises otsas, äsja suletud Tegeli lennujaama lähistel on ka Mark Twaini nimeline algkool. Kooli ajaleht kannab nime Mississippi Online.
* Mark Twain. „A Tramp Abroad“. Penguin, 1997. Lk 390–402.
Loos kasutatud tsitaadid pärinevad artiklist „The Chicago of Europe“ (Chicago Daily Tribune, April 3, 1892).
Tekst: Mele Pesti
Foto: Wikimedia
Selles numbris
- Raamatuarvustus
- Aastavahetusel ümber maailma
- Seiklus Indias enne koroonaaja arvamist
- Prantsuse mägedes kõõlumas, seljakott lugusid täis
- Lapi kuld
- Laura Dekker – noorim soolopurjetaja
- Mark Twaini Berliin: Euroopa Chicago!
- Rännulõhn
- Kontvõõrana salapärastes New Mexico pueblo’des
- Arkadi Popov, kirglik reisikorraldaja
- Reisiajakiri küsib
- Peedu Kass – mägironimisest jazzini
- Cho Oyu – Eesti esimene Himaalaja ekspeditsioon
- In memoriam Tõivo Sarmet
- TOOTEUUDISED
- KROONIKA
- GO Reisiajakiri 86 - Detsember 2020
