Läinudkevadisel rongireisil läbi Venemaa peatus Teet Margna - Kristjan Jõekalda telemeeskond ka Tatarimaa pealinnas Kaasanis, 793 km Moskvast ida pool, seal, kus kohtuvad Volga ja Kama jõed. Tiit Pruuli tegi mõningaid märkmeid.

Tatarstani Vabariik asub ca 68 000 ruutkilomeetril ja seal elab 3,8 kuni 4 miljonit inimest. Lisaks tatarlastele (53%) ja venelastele (39%) elab vabariigis veel käputäis tšuvašše ning meie hõimurahvaid udmurte ja marisid.

Kui ütleme „tatarlased“, siis tegelikult tuleks kohe täpsustada, keda täpsemalt me silmas peame. Enamasti jagatakse tatarlased viide etnilis-geograafilisse rühma: Astrahani tatarlased, Siberi tatarlased, Krimmi tatarlased, Poola-Leedu tatarlased ja Volga tatarlased. Viimaste juures siis käidud saigi.

Üks meie põnevamaid kohtumisi Kaasanis oli Venemaa Islami Ülikooli rektori Rafik Muhametšiniga. Teet ja mina tegime temaga ka intervjuu.

Kui palju on muslimeid Tatarstanis ja kui palju on Venemaal?

Küsimusele ei ole tegelikult väga kerge vastata, sest kuidas piiritleda, kes on muslim, kes on kristlane, kes mitteusklik, kes ateist. Usu piirid on kaasajal tihti ähmased.

Üldiselt arvatakse, et Venemaal on ca 20 miljonit muslimit. Erinevad allikad pakuvad tegelikult numbreid 12–20 vahel. Tatarstanis on elanikke rohkem kui 4 miljonit, üle poole on nn etnilised muslimid. Selline mõiste meil ongi – etnilised muslimid, ehk siis tatarlane on juba alateadvuse tasemel muslim, samuti nagu baškiirid, kaukaaslased jt. Tatarlasi on umbes 2,5 miljonit.

Kas kõik tatarlased on aktiivsed praktiseerivad usklikud?

Ei, mitte sugugi kõik. Sel sajandil Fond Europa abiga tehtud uuringud näitasid, et aktiivseid usklikke võib olla 5–10 protsenti tatarlastest. Ülejäänud lihtsalt peavad ennast etnilisteks muslimiteks, ehk siis umbes nii, et minu vanemad olid muslimid, sellepärast olen mina ka. Ma arvan, et see on selline ülemaailmne, rahvusvaheline standard. Ilmselt maailmas enamjaolt see nii ongi, Tatarstanis samuti.

Mille poolest erineb islam Tatarstanis islamist teistes Venemaa regioonides?

Tatarstani unikaalsus seisnebki esiteks selles, et siin tekkis juba 8. sajandil Volga-Bulgari riik, Venemaa praegusel territooriumil vist esimene riiklik moodustis, veel enne Kiievi-Venemaad. Islam jõudis sellesse riiki 9. sajandil.

Praeguste tatarlaste esivanemad võtsid islamiusu vastu vabatahtlikult. See ilmselt mängis oma rolli ka islami kultuurilises arengus.

Kolmas Kesk-Venemaa islami erinevus ülejäänutest on see, et siin arenes usk üsnagi konventsionaalses, mitmerahvuselises keskkonnas.

Kui on tegemist kinnise monorahvuselise ühiskonnaga, siis kogu ümbritsev hakkabki maailma vaatama islami seisukohast. Kui aga ühiskonnas on ka teiste konfessioonide esindajaid, siis maailmavaatelised piirid muutuvad, vaadatakse ja arvestatakse ka teiste inimestega, kes sinu kõrval elavad, sest nendel võivad olla teised huvid. Inimesed muutuvad lihtsalt tolerantsemaks.

Tatarstani kogemus sellega just eristubki, et siin on alati olnud erinevate tavadega keskkond ja kogu aeg on olnud teadmine, et kõrval elavad teiste konfessioonide, teiste rahvuste ja religioonide esindajad. Ja teistesse suhtumisel arvestatakse just nende rahvuslikke ja religioosseid traditsioone.

Radikaalset islami, mida mitmel pool mujal Venemaal kohtab, teil ei ole?

Ei. Võib-olla on oma roll ka sellel, et Kesk-Volgamaa on ikkagi Venemaa keskosa, erilist valikut tegelikult ju ei olnudki. Mingid katsed eralduda Venemaast oleksid olnud täiesti rumalad. Sellepärast said tatarlased ise aru, et tuleb otsida ellujäämise, eksisteerimise ja arenemise vorme. Tuleb otsida potentsiaalseid võimalusi islamis endas. Leitigi. Areneti intellektuaalselt, islami jumalasõna arenes. Tatarlastel oli 19.sajandi keskpaigas välja töötatud oma haridussüsteem, mis põhines küll islamil, ent oli täiesti uue lähenemisega.

Selle unikaalsus seisnes selles, et mõisteti – puhtalt religioosne haridus on hea küll, aga kuidas elada Vene impeeriumi tingimustes? Lapsi oli vaja ette valmistada selleks, et nad mitte ainult ei saaks haridust islami tõdede kohta, vaid oleksid võimelised elama ja saavutama teatud kindlaid positsioone ka Vene impeeriumi tingimustes. Selleks hakati õpetama ka ilmalikke aineid.

Võib-olla oli see üldine elutarkus, aga tatarlased mõistsid, et tuleb otsida ennast ja ei ole mõtet ennast teistele vastandada või kedagi süüdistada.

Kas võime siis öelda, et integratsioon venelaste ja tatarlaste vahel toimis hästi ja olete teineteise suhtes tolerantsed?

Ei, seda ei saa nimetada integratsiooniks. See on kooseksisteerimine.

Religiooni kontekstis me räägime küll tolerantsusest, aga see on üsna tinglik mõiste. Religioonis tolerantne olla on tegelikult üsna keeruline.

Iga religioon on iseenesest selline lõplik, terviklik. Ta on täiuslik, kuna on loodud Kõigevägevama poolt terviklikus vormis, mistõttu tolerantsus teiste religioonide esindajate suhtes – kuidas seda küll saavutada? Sina teed kompromisse, või siis teised – sellest vaatepunktist ... kuidas see olla saaks ... ( jääb mõttesse).

Religioosne tolerantsus nõuab mitte jumalasõnalisi kompromisse, vaid mõistmist. Mõistmine on kõige olulisem.

Kui me räägime tolerantsusest religioonis, siis see ei ole mingi saavutatud tulemus, vaid püüe mõistmise poole.

Mõistmine – see tähendab avatust. Tuleb olla teistele avatud. Mida rohkem oled  kinnine, seda hullem on see ümbritsevate jaoks. Püüad olla oma probleemide sees ja unustad teised ...

Tatarlased on vist ainsad muslimid 19. sajandil, kes mõistsid, et kooseksisteerimiseks tuleb luua teatud kodanikuühiskonna vorm.

Näiteks 19. sajandil mõisteti, et väga raske on kasutada ainult religiooni kui rahvuse ellujäämise instrumenti. Religioon, jah, see on tugi, toetuspunkt, sammas, aga see ei ole sugugi piisav.

Hakati arendama islami jumalasõna koos rahvusliku ajalooga. Iseenesest tundus alguses, et see on täiesti vastuoluline: ühel pool religioon, teisel pool natsionalism, täiesti erinevad asjad ju. Aga toona osati religiooni kõrval seda rahvuslikku faktorit ära kasutada. Arenes rahvuslik iseteadvus. Siis edasi seati sisse teine kodanikuühiskonna institutsioon – haridussüsteem, mis oli muide täiesti iseseisev. Vene impeerium ei andnud kopikatki selle ülalpidamiseks.

Muidugi ei pööranud 19. sajandil impeerium meile eriti tähelepanu – mõtlesid, et las uurivad ja tegelevad seal oma religiooniga, olgu pealegi, ladna. 20. sajandi alguses hakkasid venelased hirmu tundma – ikkagi oma haridussüsteem! See oli juba erilise islamiseparatismi ilming. Aga mingit otsest separatismi muidugi ei olnud. No mis separatism?!

Tatarlasi on süüdistatud küll pantürkismis, küll panislamismis – aga no pole seda siin olnud. Mis separatism, mis türkism, kui sa elad keset Venemaad? Mis mõtet oleks sellisel vastuhakul?

Enne 1905. aasta revolutsiooni ei lastud tatarlastel välja anda ühtegi ajalehte ega ajakirja. Sada aastat paluti, et lubataks, aga impeerium arvas, et see oleks separatismi allikas. Ei lubatud. Pärast 1905. aastat siis alustati ajakirjanduse väljaandmisega. Kõikides suurtes Venemaa linnades hak- kasid tatarlased oma lehti välja andma ühe aasta jooksul. Intellektuaalset potentsiaali oli juba kogunenud küllaldaselt. Olid  metseenid, olid ajakirjanikud. Ajalehed vajasid palju pingutusi, nii materiaalseid kui intellektuaalseid, aga sellega saadi kiiresti hakkama.

Hakati esitama ka oma kandidaate Riigi- duumasse, kus tekkis muslimite fraktsioon. See koosnes kõige haritumatest, sest sinna kuulusid muslimid, kes olid õppinud näiteks Sorbonne’i ülikoolis. Lõpuks moodustasid nad poliitilise islamipartei.

Aga milline oli islami olukord Tatarstanis Nõukogude korra ajal?

Siin oli selline olukord, nagu igal pool mujal Nõukogude Liidus teiste usunditegagi.

Bolševikud mõistsid võimule saades, et kohe islamit maha suruda oleks üsna raske, praktiliselt võimatu. Kuni 1927. aastani töötasid religioossed õppeasutused, anti välja mõningaid religioosseid ajalehti, aga siis pandi punkt. Ateismist sai täieõiguslik ideoloogia. Haritud vaimulikkond likvideeriti. Ainus koht, kus islamit õpetati, oli Buhhaaras medreses, pärast avati Taškendis instituut. Mujal polnud midagi. Nendesse õppeasutustesse pääseda oli väga raske.

Mošeed pandi loomulikult kinni. Kaasani kubermangus oli enne revolutsiooni umbes 6000 mošeed. Pärast revolutsiooni jäi järele 14 mošeed, Kaasani linnas ainult 1.

Praegu on Kaasanis üle 50 mošee, Kesk-Venemaal mujal kusagil nii palju ei ole.

Moskva föderaalvõimude seisukoht on mulle arusaamatu. Moskvas on 3 miljonit muslimit ja ainult 4 mošeed?!

Ufaas samuti vähe – 8 mošeed, ehkki seal on miljon elanikku.

Kaukaasias on rohkem mošeesid.

Euroopas seda vajadust mõistetakse. Näiteks Inglismaal on sama palju muslimeid kui Moskvas, umbes 3 miljonit, ja seal on 400 mošeed. Muslimid – nad on ju olemas, meeldib see või mitte.

Angela Merkel ütles küll nüüd, et multikultuursus on viga. Aga kui oli vajadus meelitada kohale odavat tööjõudu – siis ei olnud viga? Kui sellega seoses tekkis terve islamikogukond, siis selgus – viga. Tegelikult mitte viga, aga võib-olla pigem tahtmatus tekkinud probleeme lahendada.

Seetõttu on ka Moskvas ainult neli mošeed.

No praegu just Moskvas uue mošee ehitus käib.

Moskvas koguneb islami pühade ja pidustuste ajal umbes 600 000 muslimit. Neid on siis igal pool – tänavatel, teedel kilomeetri raadiuses. Muslimid ei ole rahul – mošeesse nad ei mahu. Pidustuste ajal talvel on vaja õues seista tund aega – kuulata jumalasõna, palvetada. Ümbruskonna elanikud ei ole üleüldse rahul – pärast muslimeid on maas prügi, lapsi pole võimalik jalutama viia, autosid pole kuskile panna, kõik teed pannakse kinni. Ühesõnaga, sellise situatsiooniga ei ole keegi rahul – elanikud ei ole rahul, muslimid ei ole rahul. Sellele vaatamata probleemi ei lahendata. Selles plaanis on Kaasanis olukord optimaalselt lahendatud – 50 mošeed miljonilinnale, see pole paha.

Aga kuidas ikkagi suutsite Nõukogude ajal oma religiooni säilitada?

Sotsioloogilised uurimused ütlevad, et muslimid järgisid ja säilitasid Nõukogude ajal oma religioosseid rituaale võrreldes teiste religioonide esindajatega kõige rohkem.

Muidugi islam on muutunud rohkem primitiivsemaks oma kindlate rituaalide kompleksis: sünd, surm, nimepanek jne. Tatarlased tähistasid siiski kogu aeg surmajärgseid mälestuspäevi. Koguneti pärast inimese surma kolmandal, seits- mendal ja neljakümnendal nädalal. Nendel kogunemistel oli oluline koht, mis aitas tegelikult islamit säilitada – loeti koraani, palveid. Islamit aitas Nõukogude ajal säilitada ehk ka see, et meie usk oma olemuselt ja ülesehituselt on üsna demokraatlik. Jutt ei ole praegu dogmaatikast. Dogmaatika on teine asi. Ma räägin struktuurist. On muslim ja on Jumal. Otse, ilma vahendajata.

Sa saad olla muslim, kui su ümber ei ole ka mošeed ega midagi. Sa saad otse pöörduda Kõigevägevama poole. Kristluses on ikkagi kirik, millel on oma kindlad funktsioonid.

Islamis ei ole sarnast mõistet, nagu kristluses on vaimulikkond, vaimulikud. Vaimulik on meil teatud organisaator, mingeid vaimulikke funktsioone tal ei ole. Seetõttu laieneb islam üsna kiiresti, juurdub kiiresti. Meil ei ole vajadust luua laia infrastruktuuri. Ma olen muslim ja pöördun oma Jumala poole ja sellest mulle piisab.

Kas võiksite lühidalt tatari tähestiku arenguloost rääkida?

Araabia tähestikul põhinev tatari keel oli kasutusel kuni 1927. aastani. Meie tähestik erines küll mingil määral klassikalisest araabia tähestikust. Siis kästi meil üle minna ladina tähestikule, mille nimeks sai janalif ehk uus graafika.

1930ndatel selgus, et ladina alfabeet ei vasta Nõukogude ideoloogia vaimule ja tuleb üle minna kirillitsale.

Viidigi kirillitsa sisse, ehkki vastuseis intelligentsi poolt muidugi oli, kuna kirillitsa ei täida kõiki tatari keele spetsiifilisi häälduse märkimise võimalusi. Kõiki häälikuid ei ole olemas. Nii näiteks tuleb mõnda tatari keeles olevat häälikut kirillitsas märkida kolme tähemärgiga.

1990ndatel tehti katseid pöörduda tagasi ladina alfabeedi juurde. Arutati ja arutleti kaua selle üle, pakuti erinevaid variante. Jeltsini ajal võib-olla oleks võinudki üle minna, sest Jeltsin rääkis: võtke oma suveräänsust nii palju kui mahub.

No aga meil olid nii erinevad seisukohad. Arutlesime nii kaua, et Venemaal vahetus võim. Ja siis Moskvast öeldigi juba, et kirjutage kirillitsas edasi.

Kui palju õpetatakse tatari keelt koolis?

Meil Tatarstanis õpetatakse tatari ja vene keelt võrdselt. Sama palju kui tatari keelt, õpetatakse ka vene keelt. Meie ametlikud keeled on nii vene kui tatari keel.

Šovinistlikud tendentsid koguvad Venemaal praegu jõudu. Ka Tatarstanis on see põhimõtteliselt tunda. Mõned nõuavad, et las tatari keelt õpivad ainult tatarlased, miks meie, venelased, peaksime tatari keelt õppima. Ah, te ju suurepäraselt teate. Samasugune on venelaste probleem Baltikumis – elavad seal, aga keelt õppida ei taha.

See on muidugi pisut naljakas – elad mingisugusel maal ja ei tunne selle riigi keelt. Kuidas siis pretendeerida mõnele heale töökohale, headele suhetele, kui ei tea keelt ...

Tatarstani näide ei ole ehk mitte päris analoogiline, aga no enam vähem sama ...

Siinsetest venelastest valdav enamik ei oska rääkida tatari keeles, aga ka venelasi on erinevaid. Rjazani oblastis venelased näiteks on ikka üsna tolerantsed. Vene elanikkond püüab õppida.

Venemaa Islami Ülikool asutati Kaasanis 1998. Kui palju teil praegu tudengeid on?

Meil on 900 tudengit. Üliõpilased ei ole mitte ainult Tatarstanist ja Venemaalt, vaid ka Kasahstanist, Kõrgõzstanist, Tadžikistanist jm.

Millised on õppeained?

Me töötame riikliku õppekava alusel. Meil on nii ilmalik kui ka religioosne õppeprogramm. Me valmistame ette teolooge. Meil on ka lingvistid, ökonomistid, äsja lisandus ajakirjandus. Nad saavad nn riikliku diplomi. Tõsi, ökonomiste me valmistame, jah, muidugi spetsiaalselt ette islami ökonoomika jaoks. Ta võib muidugi kus iganes töötada, aga ta tunneb islami spetsiifikat.

Ajakirjanik õpib tundma islami spetsiifikat, sest massiteabevahendeid on väga palju, aga professionaale selles vallas on väga vähe. Kirjutatakse igasugu ...

Aga kui palju on religioosses fakulteedis üliõpilasi?

150 tudengit. Pärast õppimist saavad nad imaamideks. Saadame nad mošeedesse. Muidugi kõik ei asu tööle imaamidena, sest imaamidel prestiiži eriti ei ole. No mis see prestiiž on – palk, korter jms. Prestiiž ei ole ainult vaimne mõiste. Noored inimesed ju tahavad samuti omada elementaarseid asju, aga imaamid, eriti väikestes linnades ja külades, ei ela hästi. Religioon on ju riigist eraldatud. Islamikogukond peaks tegelikult ise imaame üleval pidama, aga nad ei ole suutelised seda tegema.

Riik ei anna selleks raha?

Ei, ei anna. Võib-olla riigil polegi mõistlik selleks raha anda, see vast ei viigi kuhugi. Religioon peab olema ise hakkama saav, ise väärtusi loov. Kuidas siis teisiti?

Kui riik annab sulle raha, siis sa elad selle raha eest ära. Aga milles on religiooni mõte? Lihtsalt äraelamises pole ju mõte. Sellepärast ei olegi ma väga nõus sellega, et riik peaks imaamidele head palka maksma.

Aga raha mošeede-kultuurimälestiste renoveerimiseks?

See on pisut teine. Külades imaame pidada ei ole võimalik.

Nad ei saa majanduslikult hakkama. Linna mošeedes on imaamide vahel praegu juba suur konkurents. Linnas on aga majanduslikud võimalused palju suuremad – rahvas käib, teeb annetusi, erinevad aktsioonid, sponsorid, aga külades seda ei ole. See on probleem.

On ka mõningaid fonde, kust raha saame. Moskvaski on fond, mis toetab islami teadust, kultuuri ja haridust, nemad aitavad. On olemas tõesti erinevaid toetusmehhanisme.

Mis arvate, millal saab Venemaal olema muslimeid rohkem kui mittemuslimeid?

Jah, hirmutatakse veidi venelasi sellega, et muslimeid saab olema rohkem. Arvatakse, et 2050ndateks aastateks läheb nii (muigab).

Tendentse muidugi on.

Sest rahvastiku liikumise ja -kasvu protsessid Venemaa sees on praegu väga erilised.

Moskvas on muidugi tatarlasi elanud juba 16. sajandist, aga neid on praegu seal pool miljonit!

Lisaks saabub Venemaale tohutult muslimitest võõrtöölisi Kaukaasiast ja Kesk- Aasiast.

Seetõttu on muslimi „hädaoht“ muidugi Venemaa jaoks olemas, (naerdes) ja mitte ainult Venemaa jaoks ...

Mida soovitate turistile, kes Eestist siiakanti tuleb?

Kaasan valmistub praegu universiaadi korraldamiseks 2013. aastal. Erinevaid kaasaegseid objekte ehitatakse väga palju.

On säilinud ka vanu mälestusmärke. Ei saa öelda, et neid oleks palju, aga siiski on Kaasani 1000-aastasest ajaloost üht-teist alles. Ehkki muidugi tuhandeaastasest Kaasanist eriti midagi enam ei ole. Pärast 1552. aastat, pärast Ivan Groznõid siia islami mälestusmärke üldse järele ei jää- nud, kõik hävitati. Siiski on alles ja tasub vaadata Kremlit, Petropavlovski kirikut 18. sajandist, mis on suurepärane Moskva baroki näide. On mitmeid huvitavaid mošeesid.

Kuulsime just, et Tatarstani endine president on loonud suurejoonelise heategevusfondi Taassünd, mille ees- märgiks on iidsete linnade Bolgari ja Svijažska taastamine. Viimase neist rajasid venelased 1551 ja seda kasutati baasina Kaasani ründamiseks. Bolgari rajasid tatarlased juba 10. sajandil ja selle hävitas Kuldhord 1361.

Aga mida pakute neile, kes tõsisest ajaloost huvitatud pole? Meie oskame eestlastele vaatamisväärsusena nimetada hiiglaslikku Basket-Holli, kus aastaid mängis Kaasani Uniksi koosseisus ka Martin Müürsepp.

Noormeestele võib öelda, et tatari neiud on kõige ilusamad. Noormehed võivad julgesti siia sõita, tatarlannad on tõesti kenad.

Tatarlased on eurooplased. Igipõliselt muslimid ja igipõlised eurooplased. Selliseid rahvaid pole just palju.

Islam tungis Euroopasse ikkagi üsna hiljaaegu, Ottomani impeeriumi ajal. Meie võtsime islami vastu 9. sajandil. Me oleme põliselt, aegade algusest peale formeerunud muslimiteks. Meile ei ole seda kultuuri hiljuti sisse toodud. Selles mõttes on Tatarstan unikaalne koht nii kultuurilises kui ka ajaloolises plaanis. Ja üleüldse – Kaasan ei ole provintsilinn. Imperialistlik sära ja hiilgus lööb siin ikka aeg-ajalt välja ... Öeldakse ju, et Kaasan on Venemaa kolmas pealinn Moskva ja Peterburi kõrval.

Võib-olla on sellel jutul tõsi taga.

TATARIMAA JA EESTI

Tatarstanil on kergeid puutepunkte ka eesti kultuurilooga.

Kaasanis asub vana ja auväärne ülikool. Umbes midagi sellist nagu Tartus. Aga kui Tartu ülikoolis õppis ainult Lenini vend, siis Kaasanis õppis Lenin ise. Seda tõendab ka vastav ausammas ülikooli peahoone ees. Aga mõlema ülikooliga on seotud üks palju auväärsem mees – keeleteadlane, folklorist ja luuletaja Mihkel Veske, laulu „Kas tunned maad“ autor. Ta on olnud õppejõuks nii Tartus kui Kaasanis. Kaasanis oli Veske soome-ugri keelte õppejõuks, avaldas seal mitu raamatut (mh lääneme- resoome rahvaste ja slaavlaste kultuurisuhetest), uuris mari ja mordva keeli ning suri 1890. aastal.

Samuti on Kaasanis loenguid pidanud baltisaksa päritolu Eesti rahvaluule- ja kirjandusteadlane Walter Anderson.

Tsaariaegne Kaasan oli üldse oluline soome-ugri vaimukeskus. Lisaks ülikooli- le tuleks nimetada õpetajate seminari ja kirjastust, mis mõlemad aitasid kaasa ka impeeriumi väikerahvaste kultuurielule.

1941. aastal, enne sakslaste Eestisse jõudmist, evakueeriti palju eestlasi Nõukogude Liitu. Mitme ešeloni sihtkohaks oli Kaasan ja osa evakueerituist sattuski siis Tatari ANSV-sse. Paljud eesti poisid veetsid aega Kaasani sõjaväelaagri telkides. Tuntuimatest kultuuritegelastest olid Tatarstanis Priit Põldroos, Marta Rungi, Aleksander Arder, Aleksander Tamm, Eduard Tinn, Aino Bach. Kõzõl-Julski rajoonis Surdaa külas moodustati eestlastest isegi „Tatari ansambel“. Sealsamas lähedal Kama jõe ääres, aga Udmurdi Vabariigis, elasid Kambarka külas muldonnides teiste seas näiteks muusikud Gustav Ernesaks, Boris Kõrver, Harri Kõrvits, Hugo Lepnurm, kes panid aluse ehituspataljoni „Kaama mees- koorile“, kuhu kuulus lõpuks 80 lauljat. Siin tekkis ka Ernesaksal idee luua kunagi kutseline meeskoor.

Peagi hakkas tagalas tegutsev ENSV valitsus Tšuvaššias, Tatarstanis, Tšeljabinskis jm asuvaid Eesti kultuuriinimesi koondama ning loodi Eesti NSV Riiklik Kunstiansambel asukohaga Jaroslavlis.

Tatarstanis töötas sõja ajal kolkaküla kooliõpetajana Lilli Promet, kes oli esimesel punasel aastal Tallinnas silma paistnud noore ajakirjanikuna.

1950. aastal esitas Promet romaanivõistlusele oma romaani „Meesteta küla“. See on lugu sellest, kuidas Tatarimaale evakueeritud eestlased saavad aimu ja kohanevad nõukogude tegelikkusega. Kuigi EKP KK leidis teoses mitmeid ideoloogilisi vigu, ilmus romaan 1962. Romaani tegevuskohtadest on täna suuremaid paiku Naberežnoje Tšelnõ, Tatarimaa suuruselt teine linn, mis 1982–1988 kandis nime Brežnev. 1970ndate aastate esimesel poolel töötasid siinsamas komsomoli löökehitusel teiste seas ka eesti komnoored. Ehitati suurimat autotehast üle terve Nõukogude Liidu.

Kaama autotehas Kamaz rajati lööktöö korras 1960ndate lõpus ja 70ndate alguses. Eesti poeet Arvi Siig, kes vaimustus liialt kommunismist ja teadusliktehnilisest revolutsioonist, on kirjutanud pika oodi oma külaskäigust masinatehasesse, muu hulgas sellest, kuidas nende veoautodel on fantastilised mootorid ja lennukikabii- niga sarnanev juhtimisaparatuur. Luuletaja võib endale seda lubada.

Tõsi on aga see, et praegugi toodetakse Tatarstanis kõige rohkem veoautosid Venemaal.

Tatarlased Eestis

Islamiusk jõudis Eestisse tatarlaste kaudu juba Liivi sõja aegadel 16. sajandil, kui Vene tsaari vägedes sunniviisiliselt võidelnud tatari ülikud koos oma vägedega rootslaste poole üle tulid ja Eestisse elama jäid. 1570. aastal kuulus sellesse Vene väkke, mis oli Tallinna alla koondunud, ligi 10 000 tatarlast. Seda tatarlaste ületuleku episoodi on kirjeldatud ka Balthasar Russowi kroonikas.

Esimene suurem islami kogukond tekkis Eestis aga 1721. aastal, kui siinsed alad liideti Vene tsaaririigiga ja sõjaväeteenistusest vabanenud tatarlased jäid Eestisse elama.

Pärast Põhjasõda sai Tallinnast Vene mereväe tugipunkt. Paljud Vene ohvitserid, aga ka sundteenistusest vabanenud tatarlased ostsid oma perele maja ehitamiseks maatüki praeguse Sakala, Tatari, Liivalaia, Ravi ja Vana-Veerenni tänavate piirkonnas. Neid maju hakatigi nimetama tatari külaks või aguliks. 19. sajandi alguseks oli aga tänava nimena kasutusel Tatarstrasse.

Tatarlastega oli seotud ka kunagi Kompasnana tuntud Tallinna linnaosa, mis jääb praeguste Gonsiori, Raua, Pronksi ja Reimanni tänavate piirkonda. Kompasna oli juba oma kujunemise ajal rahvusliku koosseisu poolest väga kirev linnaosa. Paljud esialgsetest elanikest olid Vene mereväelased, kelle seas oli ootamatult palju tatarlasi. Nende jaoks oli Lasnamäel mereväe linnakus kohandatud ka islamiusuliste palveala.

Katariina II tegi suuri jõupingutusi, et vallutatud alade rahvaid venestada. Üheks selliseks abinõuks oli korraldus eesti tüdrukute ja tatarlastest mereväelaste sunduslikuks abiellumiseks. Pühavaimu kiriku abieluregistrist võib leida, et 1794. aastal registreeriti korraga mitmekümne tatari madruse ja allohvitseri abielu eesti neidudega. Nende registreerimiste iseloomu selgitab õpetaja lisatud lühike märkus: “Valitsuse käsu kohaselt.” Ühe aasta jooksul sundis Vene võim ainuüksi Tallinnas abielluma enam kui 50 eesti neidu.

Nii kujunes Kompasna juba algusest peale paljurahvuseliseks ning Tallinna oludes kauaks omanäoliseks, vabameelseks ja vastuoluliseks linnaosaks. Hiljem asus sellesse piirkonda elama ka juute, kes andsid piirkonnale oma värvingu.

Veel 1920. aastatel elas Kompasnas kümmekond tatarlaste peret. 1930. aastate keskel oli alles vaid üks pere. Tatarlaste käekäiku Tallinnas ei ole lihtne jälgida, sest nimede paneku ajal anti neist paljudele eesti, saksa, vene või juudi nimi.

1861. kaotati Venemaal pärisorjus ja paljud talupojad said liikumisvabaduse ning hakkasid tegelema kaubandusega. See andis põhjuse ka tatarlaste püsikoloonia tekkeks Eestisse, kuna siia saabusid tatarlastest kaubitsejad. Maakonnast maakonda liikumiseks kasutati hobuvankreid ja paljudel juhtudel peeti tatarlasi hoopis mustlasteks. Kui kauplemise edenedes jäi osa tatarlasi paikseks, avati ka väiksemaid poode.

20. sajandi algusel elas Tallinnas umbes 2000 tatarlast, kes usupühade läbiviimiseks üürisid ruume tuletõrjemajas vene turul, praeguse Viru väljaku ääres.

Kui jõukal karusnahakaupmehel Sigbatulla Mähdjevil sündis 1904. aastal poeg Ibrahim, siis ostis ta kiituseks Allahile Tallinna siselinna kalmistu kõrvale maad ning sinna rajati tatarlaste surnuaed. Kalmistu sepistatud raudväravat ehtisid islami sümbolid ja poolkuud. 1950. aastate alguses see kalmistu hävitati ja selle kohale rajati puuhoov koos bensiinijaamaga. 1950ndatel aastatel matsid paljud tatarlased oma lähedased ümber Tallinna Liiva kalmistule ja seal on tänaseni moslemitele eraldatud osa.

Aastatel 1914–1920 lahkusid paljud tatarlased Eestist Soome, Saksamaale või ka ajaloolisele kodumaale. Kui aga omariikluse püüded Tatarimaal veriselt nii valgete kui ka punaste võimude poolt maha suruti, tulid ida poolt Eestisse omakorda sõjapõgenikud.

1934. aasta rahvaloenduse andmetel elas Eestis 166 tatarlast. Eesti Vabariigi ajal olid suuremad tatarlaste kogukonnad Tallinnas ja Narvas, kus elati aktiivset seltsielu ja hoiti sidemeid kaasmaalastega Soomes. Laste pühapäevakoolides õpetati tatari keeles maateadust, tatari ajalugu, rahvuslikke tavasid, oli ka usuõpetus, tegutsesid lauluseltsid, lavastati näidendeid.

Talvesõda katkestas suhtluse Soome tatarlastega ja Nõukogude okupatsioon tegi lõpu ka rahvuslikule seltsielule. Nõukogude okupatsiooni aastatel jätkas islamikogukond mitteametlikult tegevust, tähistades kodudes usupühasid (pulmad, nimepanek lastele, matused jm).

1980. aastate lõpp tõi ärkamise ka Eesti vähemusrahvastele ja 1988. aastal registreeriti Tatari Kultuuri Selts, mille asutajateks olid põlised Eesti tatarlased. Lisaks Eesti iseseisvuspüüdluste toetamisele oli eesmärgiks ka Eesti islamikoguduse taasregistreerimine. Tatari Kultuuri Selts oli Eestimaa Rahvuste Ühenduse asutajaliige, paljud tatari kogukonnast olid Rahvarinde liikmeteks. Selts asus korraldama tatarlaste kultuurielu, tööd alustas pühapäevakool.

Eestis on praegu registreeritud 6 tatari seltsi, kaks nendest Tallinnas, ülejäänud Maardus, Ida-Virumaal, Narvas ja Pärnus. Tallinnas tegutsevad ka Eestimaa Tatarlaste Kultuuriühing Idel (Volga) ja Tatari Kultuurikeskus Yoldõz (Täht). Neist vii- mane teeb tihedat koostööd Eesti islami kogudusega.

Tatari kogukonda jagatakse sisserände järgi kaheks. Väiksema rühma moodustavad need, kes ise või kelle sugulased on Eestis elanud juba enne Teist maailmasõda. Neid iseloomustab integreerumine eesti kultuuri ja eesti keele vaba valdamine.

Suurem osa tatarlasi on aga Eestisse tulnud sõjajärgsel perioodil. Nemad on saanud venekeelse hariduse ja kuuluvad seetõttu Eesti muukeelsete elanike hulka. Sellest jagunemisest johtuvalt erineb mõnevõrra ka tatarlaste mõtte ja elulaad, sarnanedes siis vastavalt eestlaste või muulaste omaga. Tatarlaste endi vahel see mingit olulist lõhet põhjustanud ei ole, mõlemad rühmad osalevad aktiivselt rahvuslikus seltsi ja kultuurielus.

Tatarlaste rahvusliku identiteedi aluseks on emakeel ja islam. Umbes 80 protsenti siinsetest tatarlastest valdab emakeelt vähemalt rahuldavalt, usku aktiivselt praktiseerivaid moslemeid on umbes 15 protsenti.

Raamatust „Islam Eestis“ (2008)