GO Reisiajakiri ilmub 6 korda aastas. Aastatellimus maksab 18 €.

Matk Namiibia kõrgeima mäe tippu

Tekst: Daire Kaup, fotod: Erakogu

6. august 2025

Kui eelmises ajakirjas kirjutasime Mauritiusest, siis seekord võtame ette teise Aafrika riigi, mis on samuti turvaline ja n-ö sobilik riik Aafrika mandriga tutvuse tegemiseks. Siiski, seekord ei söö loo autor ainult austreid ega naudi veesafarit, vaid matkab Brandbergil ehk Tulemäel.

Namiibia on riik Aafrikas, mis eristub paljudest teistest selle mandri maadest oma avaruse, vaikuse, rahulikkuse ja turvalisuse poolest. Keegi ei torma, keegi ei trügi. Tänavad on puhtad ja isegi avalikud tualetid näevad välja, justkui keegi oleks neid just küürinud. Namiibia on ideaalne sihtkoht Aafrika-algajale – siit leiab lummava looduse ja maitsvad toidud.

Üle aasta tagasi palusin heal sõbral – kogenud Namiibia matkasellil – kokku panna reis, mis hõlmaks selle põneva riigi pari-maid palasid. Plaan paberil lubas kahe nädala jooksul matkata inimtühjal Brandbergi mäel, turnida silmapiirini ulatuvatel roostekarva liivadüünidel, nautida veesafarit pingviinide, hüljeste ja pelikanide seltsis ning süüa Swakopmundis end oimetuks austritest ja mereandidest. Etteruttavalt öeldes saab kõige meelde-jäävam osa sellest reisist olema matkarännak Brandbergi (peaaegu) tippu.

Brandberg – mägimatk läbi põrgu paradiisi

Brandberg tähendab afrikaani ja saksa keeles ’tulemäge’ – nimi tuleneb mäemassiivi punakast helkest päikesetõusu ja -loojangu ajal. See 2606-meetrine graniidihiid on Namiibia kõrgeim punkt, mis kujunes miljoneid aastaid tagasi, kui Gondwana manner lagunes. Samuti on Brandberg rikas arheoloogilise pärandi poolest – selle koobastes leidub üle 43 000 kaljumaalingu. Meie eesmärk on näha oma silmaga just neid jooniseid ning kogeda looduse lummust, mis meid mäetipus ootama peaks.

Sõidame läbi kõrbe oma baaslaagrisse Uisi, endisesse kaevurilinna, mis näeb välja otsekui stseen mõnest postapokalüptilisest filmist: tühjad liivased tänavad, mahajäetud majad ja üksik pood, mille uks on küll avatud, ent sees valitsev tühjus jätab tunde, justkui oleks küla maha jäetud.

Kohe Uisi jõudes saan aru, et midagi on mu tervisega korrast ära. Hotellituppa sisenedes tühjendan kogu sisikonna tualetti, palavik tõuseb ja keha vapub kordamööda nii kuumast kui ka külmast. Teised sulistavad basseinis, mina aga poen teki alla. Abikaasa katsub mu otsaesist ja nendib: „Sul on megapalavik. Ja homme hakkame mäkke ronima!“

Alternatiivi pole

Hommikul võtan uue palavikualandaja sisse, segan energiageeli veega ja tean – täna toitun vaid sellest. Keha on nõrk, aga valikut ei ole: keegi mind homme eraldi mäkke giidima ei hakka.

Alustame tõusu koos kolme giidiga, kelleks on Andre Gouws, tema väimees Karl ja riiklik giid, kes iga Brandbergi mäel matkava grupiga kohustuslikus korras kaasa antakse. Meie 12-liikmeline punt on kokku pandud teadlikult – inimesed, keda tean ja usaldan ja kellega varem matkanud olen. Võiksime töötada kokku nagu kellavärk.

Viimased juhised enne starti kõlavad karmilt: see matk saab olema raske. Iga gramm, mis kaasa pakid, loeb. Jagame nelja päeva toidumoona laiali. Meie abikaasaga telki ei võta – giidi sõnul piisab magamiskotist ja alusest, ööd pidavat tipus soojad olema.

Esimesed sammud mäkke – palaviku ja haletsusega

Brandbergi jalamil näitab kraadiklaas +30 °C. Ees ootab 850 tõusumeetrit. Kõlab talutavalt – kuni selgub, et kogu tõus toimub kividel turnides. Iga samm vajab plaani, iga vale liigutus võib lõppeda kukkumisega.

Tõmban seljakoti rihmad koomale... ja juba olen esimese kivi taga kõveras. Matk algab. Riiklik giid viimane, Gouws ja Karl ees. Mina – kusagil rivi lõpus, enesehaletsus tõmbab maadligi.

Kuni hetk, mil abikaasa võtab mu koti enda kõhule ja me paneme koos „teise käigu“ sisse. Nii ma seal kõõlun, ilma kotita kui eksinud turist, päike seniidis lagipähe lõõskamas.

Esimeses puhkepeatuses selgub tõde: paar matkalist on oma võimeid selgelt üle hinnanud. Nende kotid jagatakse teiste vahel laiali. Meie grupijuhi kandam saab nii suur, et ta vaevu jalga põlvest kõrgemale jõuab tõsta. Kõikide taluvuspiir on üsna lähedal.

Lõunapausil tunnen, et rohud on hakanud mõjuma – jõud tuleb tagasi. Võtan oma koti jälle enda selga. Mõned raskemad esemed jäävad veel abikaasa kotti. Tunne on... taevalik!

Matka viimases kolmandikus liigun juba juht-grupis. Jõuame tippu napilt enne loojangut.

Tähistaevas, mida ei unusta - Brandberg vs. Valge Daam

Öö veedame lamedal kiviplatool, kuhu asetame oma magamisalused ja magamiskotid. Iga paari tunni tagant teen silmad lahti ja lihtsalt vaatan – nii palju tähti pole ma kunagi varem näinud. Need ööd on ilusaimad, mida kogenud olen.

Namiibia kaks populaarset mäge – Brandberg ja White Lady (Valge Daam) – pakuvad väga erinevaid kogemusi. Brandberg on mõeldud kirglikule matkajale: vaikne, füüsiliselt nõudlik, eheda ja puutumatu loodusega. White Lady sobib jalutajale turistile – lihtne rada, giidiga saad paari-tunnise jalutuskäigu jooksul kõndida kaljujoonisteni, mis asetsevad klaasi taga. Brandbergil saad neid kaljule joonistatud kujusid ka käega katsuda.

Meie matka teisel päeval kohtame kaht 74-aastast loodusfotograafi, kelle koti küljes silman kobakaid fotostatiive. Nad külastavad Brandbergi kord aastas, seda enam kui veerand sajandit, ikka eesmärgiga loodust, linde ja loomi pildistada ning rahu ja vaikust nautida.

Allatulek on minu jaoks lihtsam. Hüppan kivilt kivile, keskendudes sellele, et kerelihased oleksid pinges, tasakaal paigas ja jalg alati kindlal pinnasel.

Alumisse baaslaagrisse jõuame väikeste viperustega. Rajamärgistusteks on mäele suurematele kividele laotud kivihunnikud, mis aitavad matkajatel suunda hoida. Meie grupp jaguneb teel kolmeks. Juhtgrupp, kuhu kuulun ka mina, saab uue liidri meie enda hulgast. Brandberg ei ole aga kindlasti koht, kus matkakogemust testima hakata – üsna pea kaotame rajamärgid silmist. Uus juht suunab meid kiviselt rajal kõrvale, liivasele pinnasele, kus jalg enam kindlat tuge ei leia. Õnneks on sihtkoht silmaga nähtav ja otsustame keerulisemal maastikul alla liikuda. Hiljem selgitab Gouws, et Brandbergil on ülitähtis jälgida raja märgistust – piisab vaid mõnest kivist valelt poolt mööduda ja oledki eksinud... Paar päeva hiljem saadab kohalik Maopargi omanik Stretch meile sõnumi: üks matkagrupp on Brandbergil kaduma läinud. Me ei tea tänaseni, kas see oli seesama seltskond, kes meile alla jõudes vastu tuli…

Sel õhtul seame oma magamisasemed kaljuservale, vaatega kaugel asuvatele mägedele. Aafrika tähistaevas on lummav – ei raatsi isegi magama jääda, sest olla siin ja praegu tundub lihtsalt liiga ilus.

Matkatoit

Kuna nelja päeva toit tuleb meil endal seljas kaasa tassida, peavad toidukorrad olema läbi mõeldud ja kaalult kerged. Matka alguses laotatakse baaslaagri söökla põrandale toidupakikesed, mis sisaldavad eri sorti pastasid ja veidraid, tundmatuid kuivatatud osakesi. Esmamulje: me jääme nälga. Tegelikkus: giid Gouws on suurepäraselt ette valmistanud kõik toidud. Ta räägib särasilmil, kuidas ta enne matka ise hakkliha pisikese soolaga pannil kergelt pruunistab, seejärel 70 kraadi juures ahjus kuivatab – tulemuseks maitserikas ja ülikerge koostisosa, mis supile või pajaroale lisatuna imab vedeliku sisse ja paisub mõnusalt maitseküllaseks toiduks. Samal viisil on võimalik toimida köögiviljadega nagu tomat, sibul, porru, brokoli, samuti kanalihaga, lõigates need väikesteks kuubikuteks ning ahjus madalal temperatuuril niiskust eraldades on võimalik terve restoran mäkke vedada. Sisuliselt on sul võimalus potitäis suppi kanda seljakotis üles pisikeses pakikeses, kaaludes vaid mõnisada grammi.

Meie kui suured pudrusõbrad võtame Eestist kaasa pisikestes pakikestes kiirpudrud. Ülilihtne valmistada ning tõeliseks maitseelamuseks muudab selle Namiibia või, mille maitse on ülimaitsev – koorene, kerge soolaga.

Toitume matkal ülihästi: pastaroad muutuvad gurmeeõhtusöökideks, mida Gouws vürtsitab kohalike Namiibia maitseainetega. Räägin talle mõttest korraldada Haapsalus Namiibia-teemaline õhtusöök – Gouws läheb sellest nii elevile, et toob enne kojusõitu mulle kingituseks Namiibia retseptiraamatu, mis on välja antud 1980. aastatel, sisaldab see tema sõnul parimaid Namiibia retsepte, mida põlvkonniti edasi antakse.

Vesi – eluküsimus

Aafrikas, eriti kõrbes ja mägedes, on vesi kulla hinnaga. Solitaire’i kõrbelinnakeses näeme silti, mis kajastab viimaste aastate sademete koguseid. Eelmisel aastal sadas seal kokku vaid 3 mm, aasta enne 37,5 mm, sel aastal aga 148 mm – see on mägede mõistes suur luksus. Siin ei voola ojad mäest alla, nagu Euroopas harjunud oleme – siin pead teadma, kus asuvad veesilmad, kust vett joogiks ja söögiks ammutada. Teel kohatud matkasellidest fotograafide sõnul on meil tohutult vedanud, et me ei pea oma joogivett ise üles vedama, mida eelnevatel aastatel nemad teinud on. Väike arvutus näitab, et kui ma üksi tarbin umbes kolm liitrit vett päevas (mina tarbin keskmisest matkajast palju vähem vett!) ja me matkame neli päeva, siis paljalt oma joogivesi, mida kaasas kandma oleksin pidanud, on kokku 12 liitrit, lisaks toiduvalmistamine, hambapesu... Kogenud matkasellide sõnul sellisel puhul mägedes hambaid ei pesta. Prioriteedid mägedes muutuvad.

Mis me sellest kõigest kaasa võtame?

Hiljem Swakopmundi terrassil Lõuna-Aafrika roosat mulli rüübates võtame aja järelemõtlemiseks. Jah, see oli vinge kogemus!

Minu jaoks on suurim taipamine: füüsiline vorm on võtmetähtsusega. Tahan kogeda selliseid matku ka 60- ja 70-aastaselt, miks mitte 74-aastaselt, nagu need vaprad fotograafid. Selleks pean hoidma end tasakaalus, seda nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Iga päev. Ausõna.

Kaasseltskond tõdeb – suurimaks katsumuseks oli kuumus. Ning vesi. See, mida igapäevaelus peame enesestmõistetavaks, muutub siin kalliskiviks.

Kõige olulisem õppetund? Ettevalmistus. Kui see on tehtud läbimõeldult, on matk mõnus. Kui mitte, muutub see ellujäämiskursuseks. Brandberg ei halasta – 11 tundi järjest, kivide vahel, rasked kotid seljas, astud-ronid selle kandamiga põlvekõrgusest kõrgemale. Nii mõnigi, kes enne matka põlvevalu ei kurtnud, sai selle matkaga boonusena kaasa.

Aga kõige tähtsam on meeskond. Rollid jagunesid iseenesest. Tugevamad aitasid nõrgemaid. Igaüks andis endast mis suutis – ja rohkemgi. Kes oleks osanud arvata, et mina, kogenud matkaja, pean matka esimesel päeval oma koti abikaasale loovutama, sest viirus murdis nii keha kui ka vaimu. Aga nii see läks. Igale inimesele antakse täpselt nii palju, kui ta suudab kanda – tõdeb meie seltskonna tugevaim nõrgema sugupoole esindaja.

Mis meid Brandbergil kõige rohkem lummas?

Loodus. Vaikus. Tähed. See tunne, et oled imepisike osake millestki hoomamatult suurest. Vahel tunneme end suure ja tähtsana, siin aga mõistad, et oled nagu sipelgas või isegi nagu sipelga sitt. Kõik maised mured tunduvad tühised, kui oled nii kõrgel mäeveerel, et saad vaadata ümbritsevat justkui lennukiaknast, sest kõrval asuvad mäed, päikeseloojang ja pilved on meist allpool. Nagu istuksid pilve serval...

Ja vesi… Kui palju hakkad sa hindama kõige elementaarsemat osa elust! Meenub hetk enne tippu jõudmist, kus üks meist otsustab oma veepudeli maha valada, et koormat seljas vähendada. Ühine karje peatas tema tegevuse, hiljem üleval laagris selgub, et täna me vett ei saa, iga pudel, milles vett, on kulla väärtusega...

Lõpetame oma seikluse analüüsi Alar Siku sõnadega: „Kui hakkad kodumaal restoranis virisema šnitsli küpsusastme üle, on aeg matkakott selga vinnata ja rajale minna.“ Oleme ülivinge kogemuse võrra kõik rikkamad.

Selles numbris

Viimati blogis

New York Times pakkus välja aasta parimad reisisihtkohad

11. jaanuar 2026

Väljaanne Time Out avalikustas just oma nimekirja 2026. aasta parimatest reisisihtkohtadest, mis on nende toimetajate poolt välja valitud. Kohti loetleti…

Piraeus, kas ainult sadam?

9. jaanuar 2026

Esmalt viis mu võõrustaja mind aga jalutuskäigule Piraeuse linna, mis julgelt kauni kuurordi möödu välja annab. Kõnnime Mikrolimanis (tõlkes: Väike…

Kõik postitused