Meenutus Vilsandi talvest
Ühel suvepäeval võib Vilsandilt läbi käia rohkem turiste kui talvekuudel kokku. „Kes on nii ettevõtlik, et talvel Vilsandile jõuab, kogeb erilist vaikust ja üksindust, mida maailmas järjest enam napib,“ meenutab Kunter Tätte Vilsandi talve.
Lumine talveilm on Vilsandil haruldane nähtus. Meri ei lase krõbedal pakasel ligi tikkuda ja lumi ei jää enamasti maapinnale kauaks. Õnneks on Vilsandi kena paik ka lumeta.
Vilsandi tõmbenumbriteks on tema mitmekülgsed ja põnevad rannad. Näiteks Vesiloo laiule viiv paarikilomeetrine kiviklibust säär või majaka lähistel paiknevad hämmastavad kaljumoodustised ei jäta kedagi külmaks.
Kui tahta talvel Vilsandile sõita või sealt lahkuda, on ilmaprognooside uurimine väga oluline. Esiteks on tormituuled Lääne-Eesti saartel alati karmimad kui mujal ning teiseks sunnib jää tulek paadid kaldale tõmbama. Kõige raskem on saarele pääseda siis, kui merel on jää, mis inimest veel ei kanna. Kes kummipükstega läbi jääsupi marssida ei taha (selline neljakilomeetrine retk on võimalik, aga ilma teejuhita seda ei soovita), võib nädalateks saarele jäävangi jääda.
Jäävangi jäämine ei olegi nii harukordne. Olen mitu korda kogenud, kuidas meri üleöö jäässe läheb – äärmiselt abitu tunne. Tugeva jääkatte peale ei tasu lootma jääda. Vahel on ka jää peal liiga paks lumekiht või on tuul liiga vali, et jala üle tulla. Ühel jaanuarikuu päeval oli väga tugev tuul ja jää nii libe, et isegi porgandiriividega jalge all ei olnud võimalik üle jää saarelt lahkuda.
Talvel on saar loomade päralt. Inimteed on rebaste ja kährikute käsutuses. Lume olemasolul on rannaniidud ja metsad kaetud sõraliste jälgedega.
Linnurohke ala on Vilsandit ümbritsev meri ka talvel, saare lahtedesse võib toituma koguneda tuhandeid linde. Lääne- ja põhjaküljest ei lase tugevad tuuled ja pehme mereline õhk jääl tekkida ja see annab lindudele hea võimaluse madalas vees toituda. Üks Vilsandile iseloomulik talvituv lind on kirjuhahk, ohtralt leidub ka kosklaid, sõtkaid, sinikael-parte, kühmnokk-luiki, laululuiki ja teisigi veelinde.
Selles numbris
- Tuleviku Tiibeti seemned
- 2008. aasta parimad reisiraamatud
- Siiditee maade olevik ja möödanik
- Eesti etnoloogide jälgedes
- Arunachal Pradeshi puntras piirid
- Päikese-kuujumala kaitse all Arunachalis
- Väike Tiibet, India pärl
- Tema kõrgus Himaalaja
- Kas minna otse, kui ringi saab?
- Defitsiitsed ööbimiskohad Ameerika rahvusparkides
- Kaljudele kaotatud süda
- Meenutus Vilsandi talvest
- Suveks Norra katusele
- Jalgrattal Londonit avastamas
- Horvaatia on tsiklimeeste paradiis
- Argentiina ja Tšiili... See on nagu Euroopa... Ei, siiski mitte!
- Go Reisiajakiri nr 17 – Aprill 2009
