Meetrikõrguse paradiisiriigi mure

Leslie Leino otsis Maldiividel saarekest, mis vanasti mõõna ajal veest välja tuli. Leidis, aga lõplikult vee alla kadununa.

Tsunamid on tulnud, et taanduda, kuid veetasemetõus on tulnud, et jääda. Kui ta ikka tuleb. Keset India ookeani asuvaid Maldiivide saari ohustab just nimelt veetaseme tõus, mis võib maapinnalt minema pühkida ühe võluvama paradiisi.

Maldiivide parlament ei korraldanud asjata 2009. aasta oktoobris 6 meetri sügavusel veealust parlamendiistungit, juhtimaks paar kuud enne Kopenhaageni kliimakonverentsi maailma tähelepanu kliimasoojenemisest tingitud veetasemetõusule ja väikesaarte kadumisele. Maldiivid on maamuna peal just see koht, kus toimub kõige vilkam mereveetõusu mõjude uurimine. Kui Eestis räägitakse riigi hääbumisest läbi rahvastiku vähenemise, siis 80% territooriumist alla meetri kõrgused Maldiivid peavad leidma võluvitsa riigi füüsilisele säilimisele.

Külastuskäik Rasdhoo atollil (60 km pealinnast Malést läänes) asuvasse Kuramathi kuurorti pani mind kui kliimasoojenemise juttu skeptiliselt suhtuvat inimest oma arvamust natuke kohendama. Või vähemalt mitte nii arrogantselt suhtuma loodusprobleemidesse.

Kuramathi 1,5 kilomeetri pikkuselt saarelt päikese loojumise suunas ookeani eenduv valge liivapank on koht, kuhu noored pulmareisilised tulevad jäädvustama elu kaunimaid hetki. Neid ootav puhas valge liiv, mis on kui paradiisisaarte punane vaip ning millel kõndimine on higistavalt erutav, on mesinädalaid veetvate noorte ehe unistuste kehastus. Põlved ilust nõrgad, võetakse sisse viimased poosid, sest ekvaatoril loojuv päike koos kumaga kaob kiiresti, ning “klõps”. Ja “klõps”. Meeldejäävamaid fotosid on noorte elust võimatu leida.

Mina tulin siia liivapangale aga spetsiaalselt selleks, et oodata mõõna ajal välja tulevat liivapanga neemest eemale jäävat saarekest. Ma olen fotodel näinud, et liivapanga neemest kaugel eemal asub veel üks saar. Asustamata saar, kõrgust napilt üle merepinna.

Kuid mida ei tule juba teist päeva järjest, see on veealune saareke. Kuramathi saare liivapangal seistes on eemalt näha, kuidas lained keset merd veealuse saare kohal kokku löövad, kuid saar ise ei taha kuidagi välja tulla. On kahjuks tõsi, et see liivasaareke ei pruugigi enam välja tulla, sest veetaseme tõusu tõttu jääb Kuramathi saare liivaneem aina lühemaks ja lühemaks.

Kuid nii lihtsalt ma alla ei anna. Ma otsustan enne pimedaks minekut kõndida läbi mere paarsada meetrit kuni uppunud saarekeseni. Sinna minnes ulatub vesi kohati tugevalt üle põlvede ning õige raja leidmisel tekib raskusi – mõlemal pool liivavalli laskub ookeanipõhi kiiresti sügavikku. Kuid pärast pooletunnist sumpamist jõuan lõpuks kohale. Korraga on vesi vaid 5–10 cm sügavune ning see tähendab, et olen jõudnud endisele saarele. Kuna ma olin vaadanud vanu fotosid, siis teadsin, et siin kuskil peab asuma saareke. Inimesed Kuramathi saarel küsisid, mida ma kõnnin ookeanisügaviku suunas. Saarekese kadumisest nad kahjuks ei teadnud midagi.

Saarekesel seistes mõtisklen, kuidas kunagi Kuramathil mesinädalaid veetnud turistide hommikujooksu radadelt ujuvad nüüd üha tuimema ükskõiksusega üle aeg-ajalt end selle sama valge liiva alla peitvad nõelraid. Kohtades, kus turistid päikeseloojangu mesiste momentide ajal jalgu liiva sisse surusid ning romantilise momendi hetkel joobnuna paradiisi ilu kiitsid, poevad nüüd uusasunikena raide kogukonnad. Liivasaarekesele jääb üle vaid alt üles kokkuklopsivaid ookeanilaineid vaadata. Seda saarekest ei tulnud terve nädala jooksul kordagi välja.

Olen käinud Tšehhis 2002. aasta üleujutuste tagajärgede likvideerimisel ja näinud, milleks on üleujutused võimelised. Kuid Vltava jõe vesi kadus ja külad koos Praha linnaosadega taastati. Rasdhoo atolli 1,5-kilomeetrisel liivapangal koos nõelraidega (nad ujuvad põlvini ulatuvas vees minust mööda vaid mõne meetri kauguselt ning justkui vaataksid oma silmadega küsivalt mulle otsa: “Mida see koll siin teeb?”) jalad vees solberdades tõden, et see vesi ei kao ju siit kuhugi.

Kaugel Eestis ei taju Maldiivide probleeme. Need on pigem justkui abstraktsed meediasünnitised, mis kaovad lehekülje keeramisega unustusse. Kuid pärast Maldiivide külastamist tajun taolisi probleeme teistmoodi, mõistan nende tõsidust ja reaalset ohtu ühe riigi territooriumile. Keset ookeani asuva meetrikõrguse riigi karm reaalsus jõuab kohale, kui pealinnas Malés ringi kõndides hakkavad mere ääres igal pool silma tammid. Kogu lennujaama ümbrus on täis ehitatud tamme ja tugevdusi. See tunne ei ole sama, mis Hollandis allpool merepinda autoga ühest linnast teise sõites, sest Maldiivid asuvad keset ookeani ja siin ei ole sisemaad, kuhu põgeneda. See on uut tüüpi terve riigi eksistentsiaalne julgeolekuoht.

Luksuslik eksootikareis võib tihti nii mõnegi jaoks olla pigem pilge kui tõeline seiklus, kuid just paradiisisaartele tehtud luksusreis võib teinekord õpetada palju rohkem kui hunnikute viisi loetud raamatud või kahekuune Aasia reis. Pealtnäha vaid üks väike detail ookeanivõludest sõltuva riigi loos – kadunud liivasaareke – võib aga loodusesse suhtumisel olla täiesti vabalt Brasiilia vihmametsas lendava liblika tiivalöögiks.

Selles numbris

• Kuidas rääkida reisimisest?
• Ülo Tootsen: Kahe mere vahel ehk omal jõul läbi Venemaa
• Rohkem kui saldejums
• Negrita, Pepito ja Raffa seljas mööda Boliiviat
• Eesti aastapäev Mehhiko tipus
• Venezuela: Mitte ainult Chavez ja sotsialism
• Kirka sinise valguse kaisus
• Pereväljasõidud majakate juurde
• Taga-Karpaatia giid Priit Aimla
• Kuidas saadakse Everesti-meheks?
• Meetrikõrguse paradiisiriigi mure
• Go Reisiajakiri nr 30 – Juuni 2011