Meri: armastus ja vihkamine
Merevaimuga inimesi leiame paljudelt aladelt. Ka Eesti teatrist. Alustame Tättest-Matverest, kes jahtlaeval „Nordea“ ümber ilma purjetasid. Kindlasti peaks nimetama Tambet Tuisku, Erki Lauri, Tarmo Männardit. Seekord räägime merest ja sellega seonduvast Rakvere teatri näitleja ja lavastaja Elar Vahteriga.
Tekst: Tiit ja Maris Pruuli
Foto: erakogu
Elar Vahter on Saaremaa poiss, sündinud 1988. aastal küll mitte päris mere ääres, aga veetnud lapsepõlvesuvesid Undva ja Nasva külas. Nii meri kui ka teater on teda saatnud noorest east saati. Tema ellu on mahtunud mereakadeemia lõpetamine, tüürimehe amet kaugetel meredel ja purjetamise hobi. Aga lahutamatult ka teater.
Tiit ja Maris Pruuli ajasid Elariga juttu varakevadises Käsmus vahetult enne, kui Rakvere teatris tuli välja tema lavastatud „Karge meri“. See August Gailiti 1938. aastal ilmunud romaan räägib üksikul saarel elavate hülgeküttide ja kalurite karmist elust ning keerulisest armastusest.
Kumb siis tegelikult enne oli, kas meri või teater?
Meri tuli ikka enne! Emapoolne suguvõsa on pärit kuulsast Nasva kalurikülast ja teine osa suguvõsast Tagamõisa poolsaarelt Undva külast. Sealt paistab panga pealt piiludes isegi Kõpu tuletorn ära. Venna ja sõpradega tegime suvaliste paatidega tomsawyerlikke purjetamisi, kus võtsime kaika mastiks ja presendi purjeks. Isa ostis tavalise Kasse sõudepaadi, millega suved läbi lestal käisime. Sealt tuli ka esimene merehaigus.
Mida merehaiguse all praegu silmas pead, kas seda merehaigust, mis tekib loksutamisest, või merehaigust selles tähenduses, et meri ei lase sind enam lahti?
Nii üht kui ka teist. Mäletan esimest südame iiveldust esimesest paadisõidust. See oli Kuressaares. Piisas pooletunnisest väikesest tiirust, et mul läks süda nii pahaks, et õudne. Nüüdsel ajal merehaigus mind enam ei kimbuta, mõnikord kerge iiveldus ainult.
Sa oled olnud palju merel ja siis sealt ära tulnud. Mis see meri siis sulle on – rõõmus ja sõbralik või midagi sellist, millega „Karge meri“ lõpeb, kus Katrina ütleb, et ta vihkab merd?
Mina pean praegu ikka ütlema, et kardan merd. Olen mõnikord isegi mõelnud, et võib-olla ei peaks merele minema, kui nii tugevalt kardan. Iga kord vaatan merele minnes enda psühholoogilisse kuristikku – see on mingi tunne, mida kardan, ja midagi, mille järele ka janunen. Kui merele lähed, siis hakkad ju kohe mõtlema, millal sadamasse jõuad.
Arvan, et mõistan, millest sa räägid. Mul endal on ju natuke sama teema. Minul on see seotud päris isikliku asjaga – mu isa uppus, kui olin viieaastane poiss. Kas sul on see merehirm ka kuidagi konkreetne või pigem irratsionaalne aukartus ja hirm?
Vast rohkem ikka üldisem. Olen siiski ühe inimese uppumissurmast päästnud. Ujusime kõrvuti ja mees mu kõrval väsis täiesti ära, hakkas mindki vee alla tõmbama. Kui me ta lõpuks välja saime, oli ta täiesti krampides ja šokis.
Kui olin väike poiss, juhtus Undvas selline lugu, kus külamehed läksid väikese Bella paadiga merele, aga laine lõi selle vett täis ja ainult vöör jäi vee peale. Keegi neist ei osanud ujuda. See August Mälgu kuulus lause ühest novellist, et rannakalur oskab sama palju ujuda kui kana lennata, on tõsi. Ujumine on rohkem linnainimeste hobi.
Mu isa ja ta sõber päästsid mehed ära. Ma mäletan ühte meestest – ta ei rääkinud midagi, värises üle kere ja üritas mu isa käsi suudelda. Nad rulliti teki sisse ja pandi lõkke äärde.
Sellised pildid jäävad meelde. Aga ma ei saa öelda, et see merekartuse tunne on kuidagi nendest episoodidest tulnud. See oli juba enne, väikese poisina. Undvas on hästi huvitav astanguline sile merepõhi. Olime venna ja õega seal ujumas ning vaatasime, kuidas pimedus meile sealt siledalt pinnalt vastu vaatas.
Ma olen päris kindel, et meremees, kes ütleb, et pole kunagi hirmu tundnud, ei ole kas kodulahest kaugemale sõitnud, valetab või on lihtsalt totakas. Hirm on mu meelest üsna normaalne mere kaasnähe.
Tulles tagasi meie intervjuu teise peateema juurde, siis millal sinu ellu kooliteater tuli?
Teatriringis kaasategemine algas juba põhikoolis. Saaremaa Ühisgümnaasiumis oli teatritegemine hästi tugeval tasemel. Sirje Kreismann ja Rita Ilves olid eestvedajateks.
Kas kavas olid ainult Aadu Hint, August Mälk ja teised merised kirjanikud või muud ka?
Minu ajal neid meriseid teatritükke polnudki. Tegime Betty Alverit, Kiviräha „Kalevipoega“, luulekavu. Teatri ümber olid koondunud ägedad noored ja ise tahtsid ju ka äge olla. Tundus selline asi, kuhu süda kutsus.
Pärast kooli lõpetamist otsustasid minna siiski mereakadeemiasse. Kas kõik Saaremaa poisid tahtsid saada meremeesteks?
Ei, ega see nüüd nii patoloogiline ka ei ole, aga paar poissi seltskonnas tahtsid küll. See on tõsi, et kui saarel elad, siis see on ikka vist kultuuriliselt paika pandud, et sa ei saa sellest meremeheelust täiesti mööda vaadata. Isa üks sõber oli kalatraali kapten, tema oli väike eeskuju. Ühel hetkel tundus, et tuleb endale korralik amet saada. Oli mingi arvamine, et meremehed saavad maru kõrget palka, millega siis maale laiutama tullakse. Tänapäeval see kindlasti ei ole tõsi. Aga maailma nägemise võimalus oli kindlasti ahvatlev. Ma ei tahtnud tollal olla mingi kontorirott, mereelu tundus selline „päris“.
Kas selle otsuse juures oli ka mingi romantiline dominant?
Muidugi oli romantika ka. Kultuurisfääris on seda ametit alati väga lüüriliselt kirjeldatud või kujutatud. Ja eks mõnd kauaaegset kaptenit kohates vaatabki sulle vastu terve väike meri.
Me uurisime „Admiral Bellingshauseni“ pardal Saaremaalt pärit kaptenilt Indrek Lepalt, et kui seisad seitsmekorruselise laeva sillas, kas siis ka romantikat tunned. Leppisime üsna ruttu kokku, et isegi lennukikandja roolis on romantika võimalik.
Ei vaidle vastu. Ükskõik, kes suure laeva silda astub, talle tuleb naeratus näole. Suure laeva sild on midagi väga erilist – sa näed kaugele, kõik laevasüsteemid panevad ahhetama ja on ägedad. Aga jah, minu jaoks muutus töö suures laevas ikka ahistavaks. Eks see oleneb palju ka lepingu pikkusest. Maksimum, kus inimene heas mõttes adekvaatseks jääb, on kolm kuud. Aga nõukaajal olid ju aastased lepingud. Ja siis polnud midagi erilist, et mehed ahtrist üle parda hüppasid. Katus hakkabki sõitma, muutud antisotsiaalseks. Kuigi vaade on avar, hakkad kogu eksistentsi kahtluse alla seadma.
Kui pikk oli sinu pikim leping?
Kuus kuud. Sain aru, et see pole ikkagi asi, mida tahaks terve elu teha. Kahjuks ka see maailma nägemine, mida ihalesin, piirdus betoonkaidega. Laadimised-lossimised on nii kiireks tehtud, et ringivahtimiseks pole aega. Sadamad on viidud linnadest eemale. Betoonkai on aga igal pool suht sarnane. Lisaks peab ütlema, et eks ka ühe general cargo laeva meeskond on üsna isemoodi seltskond, kellega ei pruugi olla väga palju ühiseid teemasid. Tundsin, et südame all on mingi tühi koht ja seda ma otsima läksingi.
Nii jõudsid sa 2015. aastal Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiasse.
Jah, siis hakkasin ka purjetamisega tegelema ja sain aru, et see tunne, mis purjelaeval, jahtklubides ja regattidel, on midagi sellist, millest romantilised raamatud räägivad. Kui suurtelt laevadelt ära tulin, ütlesin isegi mõnele sõbrale, et ju ma siis ei armastanud seda merd piisavalt. Nüüd, kui purjetan, arvan taas, et vist ikka armastan küll. Mingi salaarmastus on ikka väga tugev.
Kuidas sulle võistluspurjetamine istub?
Esimene kogemus oli aastatel 2012–2013, kui Tall Ship’s Race’iga sõitsime Briti jahil „Osprey“. See on natuke udune mälestus. Olin mereakadeemia viimastel kursustel, aga korralikult purjetada veel ei osanud. Eelmisel aastal sõitsin samuti Tall Shipsi kaasa Belgia jahil „Beatricia“ ja tänavu taas. Nüüd sõidan ühe etapi „Vesta“ kaptenina. Need suured purjekad on juba visuaalselt lahedad – kui need preilid endil ikka kogu kleidi välja riputavad, on see ilus pilt.
Kas see, et lavastad „Karget merd“, on rohkem armastus mere vastu või armastus armastuse teema vastu?
Eks teatrikolleegid võtavad mind ikka ju „meremehena“. See on ka arusaadav. Ma ütlesin juba ühes pressiteates, et tõlgiksin sõna „karge“ armastuseks ja sõna „meri“ inimeseks.
Karge on üldse selline ambivalentne mõiste, et see võib olla hea ja ka veidi halvem. Kui Saaremaal rääkida kohalike randlastega, siis pole üldse harv, kui nad ütlevad, et nad vihkavad merd. Ma saan aru, kuidas meri muutub kurjaks, kui ta on võtnud sinu pere liikmeid. Millist lärmi võib meri kevadeti ja sügiseti teha!
Mind meri pigem kutsub. Mulle meeldib ka tormise mere ääres olla.
Kas selle tüki valis välja Rakvere teater või sa ise?
Ma tegelikult pakkusin teatrile mitu asja välja, pooled neist vist olidki merega seotud. Kunstiline juhtkond tegi oma valiku. Mul on hea meel, sest see materjal kõnetab mind. Alates juba sellest, et hülgeküttimine, millest selles teoses räägitakse, on tänapäeva inimesele täielik kosmos.
Tõsi, kui see romaan kiirkorras läbi lugeda, ei pruugi see suurt muljet jätta. Aga kui sellesse natuke süveneda ja mõelda inimolevuste peale, siis on siin selline soomeugrilik suhtlemine väga ehedalt olemas. Suhtlus toimub kuidagi hoopis teisel tasandil. On suur vahe, kas sa räägid neli minutit jutti või ütled nelja minuti jooksul neli sõna. Pausid võivad olla tähenduslikumad kui sõnad.
Teiseks asi, mida nimetatakse „saarte ajaks“. Saartel kellaajalisi kokkuleppeid ei ole. Saaremaal on ka täiesti oma aeg. Kui minu isikliku elu tempo läks kiiremaks, sain aru, et lähen Saaremaal täiesti endast välja – inimesed toimetavad seal oma ajas. Öeldakse „ju vaatame“, „pärastpoole“, „homme vaatame“. Mina ütlen: „Saame homme kokku.“ Vastatakse: „Ju saame.“ See hakkas mul nii tuttavalt kõlama sellega, mida kuulsin Araabia poolsaarel laevade peal töötades: „Inshallah“ – kui jumal annab.
Eks saartel, kuhu saamiseks pead tihti merega võitlema, ongi usuteema oluline. Gailit kirjutab „Karges meres“, et ega ei teagi, kumb on merel vägevam, kas jumal või kurat.
Selle peale meenutan mõnd hetke. Kord Omaanis öises vahis taevas tähti vaadates nägin – ei, mitte jumalat, vaid iseennast. Tundsin midagi enamat. Midagi sellist, mis oli üheks põhjuseks, et merelt ära tulin. Ja mõnikord augustiöös Soome saarestikus virmalisi nähes tuleb selline esivanemate tunne peale. Aga meie etenduses on üks motiive see, et jumalat võid kirikust otsida, merel on omad seadused.
***
„Kargest merest“ valmis 1981. aastal Arvo Kruusemendi film, kus mängisid Merle Talvik, Tõnu Kark, Mikk Mikiver, Ita Ever, Raine Loo, Aarne Üksküla jt.
2007. aastal tõi Pärnu Endlas „Karge mere“ lavale Margus Kasterpalu, kes kirjutab: „Otsisin nüüd üles vana kavalehe. Olen seal tsiteerinud omaaegset õppejõudu, kirjandusprofessor Harald Peepu: „Kasutades ühtesid ja samu sõnu oma tunnete väljendamiseks – erinevus tuleneb vaid soost, east ja elukogemusest –, mõistavad tegelased nii erinevalt inimestevahelisi seoseid, et Gailitil vaatleja ja kirjeldajana jääb vaid imetleda, kuidas pisikese saare inimestes otsekui veetilgas peegeldub kogu inimkonna lembeigatsus ja -traagika. Seda harukordset hetke, kus terve maailm korraks väikesesse veetilka mahub, tuleb püüda ikka ja jälle tabada. Ja mitte ainult teatris...“
***
Enne, kui ma kunagi ammu selle Gailiti raamatu kätte võtsin, olin kindel, et karge meri on midagi ilusat ja romantilist. Lõpuks selgus midagi muud. Raamatu viimasel leheküljel hüüab Katrina:
„Vihkan merd, seda tujukat ja karget merd, mis võttis mu mehe ja võib võtta veel teisigi. Ma põgenen tema juurest.“
Mu kasuisa, kirjandusteadlane Harald Peep, kirjutas järelsõna „Karge mere“ 1983. aasta väljaandele, kus ütles, et Gailiti romaan on eesti merekirjanduse traditsioonis üsna erandlik ja isikupärane uusromantiline teos, kus autori pilk on teritatud psühholoogilise vaatluse tarbeks ja üheks süžeeliste sõlmituste loojaks on armastus.
Tiit Pruuli
Selles numbris
- Eesti reisikirjandus 2023
- Merehaigus – kuidas sellega toime tulla?
- Tutvumisreisil Põhja-Mesopotaamias
- Meri on, meri jääb…
- Marathon du Médoc: maailma „pikim“ maraton
- Matkates vaimse tervise poole
- Isoleeritud maailm – Tiibetiga sekeldamine on inimkonna enda huvides
- Omal käel Maldiividel
- Poolteist aastat merenomaadid
- Meri: armastus ja vihkamine
- Katkendeid raamatust „Läbi Loodeväila. Kokkupõrkekursil Veenusega“
- Kapten Kolk Kauges Idas
- Reisiajakiri küsib
- Süstamatk Ida-Sajaanides
- Purjepaadiga olümpiale!
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 105 – Aprill 2024