2024. aasta matkategelaseks nomineeritud Meri Heinsalu on loodus ja matkamine köitnud juba lapsest peale ning mõni aasta tagasi asutas ta matkaklubi K(g)epsud käima, mis pakub kõigile huvilistele põnevaid ja täiesti tasuta matku.
Tänu loomaarstidest emale ja vanaemale ning bioloogist isale tärkas Meri huvi looduse vastu juba varakult. „Koos emaga võtsime ette pikki jalutuskäike, kus määrasime raamatute abil erinevaid põnevaid lilli. Algklassides liitusin ma Noorte Loodussõprade Majaga, mis korraldas toredaid pikki matku ja laagreid. Keskkoolis osalesin õpilaste teadustööde võistlustel, mille võitjad said minna õppeekspeditsioonidele,“ meenutab ta. Meril õnnestus käia kolmel reisil: Türkmenistanis, Kaukaasias ja Koola poolsaarel. Samuti osales ta Õpilaste Teadusliku Ühingu töös, millega samuti loodusreisidel käidi.
Meri oli ka tegev Tallinna Matkaklubis, mis oli tol ajal väga suur ja aktiivne organisatsioon, koosnedes eri sektsioonidest. Näiteks moto-, vee- ja suusamatkad. Meri valis aga jalgsimatkad ning meenutab, et programm oli tihe. „Kõigepealt toimus kaheaastane koolitus. Igal nädalal olid loengud ja praktikumid ning kevadel tuli eksam ja praktilised katsed Naage laagris. Lisaks olid kategooriamatkad, kuhu pääsemiseks pidid eksamid ilusti sooritatud olema.“
Õpetajatöö ja luuletused
Ülikooli minnes valis Meri teoreetilise bioloogia suuna ning ütleb, et temast pidi saama teadlane, kes asub tööle Tallinna loomaaias. Riigikord aga muutus ning teaduse rahastus läks projektipõhiseks. Meri otsustas, et tal on vaja stabiilsemat töökohta ning jätkas õpinguid, et omandada ka pedagoogiline haridus. „Kooli lõpetades ma aga õpetajana endale kohe sobivat tööd ei leidnud ning asusin tööle hoopis ajakirjaniku ja toimetajana Õpetajate Lehes – kirjutada on mulle alati meeldinud. Kooliajal kirjutasin ma mitu kaustikut luuletusi täis, aga pärast seda ei luuletanud enam mitu aastakümmet. Mõni aasta tagasi, koroonaajal, tegin ma aga ühele kolleegile kingituseks luuletuse ning sealt sai luuletamine uuesti hoo sisse. Eriti meeldib mulle kirjutada luuletusi kolleegide ja koolielu kohta. Samuti leian ma inspiratsiooni looduseteemalistest artiklitest. Olen osalenud ka mõnel luulevõistlusel,“ jagab ta.
Pärast esimese lapse sündi otsustas Meri, et tahaks töötada kodule lähemal ning alustas tööd Viimsi kooli bioloogiaõpetajana. Samuti panustab ta aktiivselt hariduspoliitika kujundamisse õpetajate ühenduste võrgustiku ja Eesti Bioloogiaõpetajate Ühingu kaudu.
Lisaks matkamisele meeldib talle vabal ajal käia seltskonnatantsus ning teha koos abikaasaga automatku nii Eestis kui ka välismaal. Traditsiooniks on saanud suvine reis, mis kestab kuu aega ning kus ööbitakse telgis ja tutvutakse kohaliku eluga.
Eriti meeldejäävad on olnud reisid vähem-arenenud riikidesse nagu Albaania, Serbia, Bosnia ja Hertsegoviina ning Rumeenia, kuna need pakuvad rohkem seiklusi ja elu on seal põnevam. Arenenud Lääne-Euroopa riigid on Meri sõnul kohati liiga ilusad ja turvalised ehk siis pigem igavamad.
Asutas oma matkaklubi
Kolm aastat tagasi asutas Meri oma matkaklubi K(g)epsud käima. Matkade eest tasu ta ei küsi, kuna ütleb, et siis muutuks see tööks – rajad peaks enne läbi käima, toitlustama ja üldse üritusi rohkem läbi mõtlema. „Ma leidsin, et mul ei ole vaja veel teist töökohta – ma võtan matkamist eelkõige ikkagi puhkusena,“ ütleb ta.
Kuna õpetajatöö on üsna pingeline, siis käibki ta matkadel närve rahustamas ning kiidab, et see on hea alternatiiv teraapiale. „Kui ikka juba 20 kilomeetrit kõmpimist selja taga on, siis on peas täpselt kaks mõtet: millal süüa saab ja millal lõpuks kohale jõuab. Ühelegi muremõttele enam ruumi ei ole. Töö teismelistega on siiski üsna närvesööv ning selleks, et ellu jääda ja mitte läbi põleda, on vaja puhata. Lihtsalt kodus diivanil lesides pole mul ennast veel piisavalt välja lülitada õnnestunud,“ selgitab ta.
Samuti vaimustab Merit üha enam looduse ilu ning põnevust pakuvad võsast leitud erilised taime- ja seeneliigid. „Mulle meeldib ka hea seltskond ning matkadel tekkinud siseringinaljad. Lisaks on alati huvitav tutvuda uute põnevate inimestega. Oluline on ka eneseületamise moment – ikka tahaks ju midagi saavutada. Põhiline, miks ma aga matkamas käin, on see, et kodune diivan maitseb pärast ikka nii hästi, kui selle ära teeninud oled,“ räägib ta.
Eestis ei ole Meri sõnul just palju selliseid avatud matkaseltskondi, kus keegi tasuta matku korraldaks. Tallinna matkaklubi aegadel õppis ta kiiresti, et kui teatud seltskonnad grupist eralduma hakkasid ja oma privaatseid matku korraldasid, siis aja jooksul kippus nende tegevus hääbuma. „Selleks, et grupp jätkusuutlik oleks, peab jooksvalt värsket verd peale tulema. Mina eelistan seda, et kõik saavad liituda ja kui ei sobi, siis rohkem enam tulema ei pea. Avatud üritustega proovin saavutada seda, et meie tegevused välja ei sureks. Samuti on uued inimesed alati väga huvitavad ja nendega on alati põnev vestelda,“ ütleb ta. Ideaalne matkagrupi suurus on Meri jaoks maksimaalselt kümme inimest, kuna muidu valgub matkaseltskond liialt laiali ning suure seltskonna haldamine muutub juba pigem tööks. Selleks, et gruppi väiksena hoida, ta liiga lihtsaid ja kättesaadavaid matku ei korralda, lisades muiates, et tema matkad on tuntud kui „võsas käimise matkad“. Talle väga meeldib just niimoodi käia ja avastada.
Palverännuteed, Hiiumaa ja Saaremaa
Hetkel on matkaklubil käsil rahvusvaheline palverännutee, mida nädalavahetuseti lõigu kaupa järjest läbitakse. „Mu kolleeg oli palverännuteedest väga huvitatud ning kuna üks teine matk jäi parasjagu ära, siis oli nädalavahetus vaba. Helistasin talle ja ütlesin, et hakkame siis homme mööda palverännuteed minema. Kui esimesel korral olime kahekesi, siis järgmistel kordadel hakkas kaasa tulema üha rohkem ja rohkem inimesi. Juhtus ka nii, et mõnda etappi juhtis just sealt piirkonnast pärit matkaklubi liige, kes oskas omalt poolt põnevat tausta rääkida,“ meenutab ta.
800-kilomeetrine teekond Pirita kloostrist Vastseliinasse on matkaklubil nüüdseks edukalt läbitud ning Meri rõhutab, et rajale läheneti loominguliselt. „Tihti tekib keset matka uusi ideid ja leiab uusi põnevaid kohti, mida tahaks avastada. Mõnest kohast läbi ei saagi ja tuleb tagasi pöörata, aga tihti jõuame just niimoodi väga põnevatesse kohtadesse,“ selgitab ta muiates. Nüüd on käsil rahvusvaheline palverännutee, mida samamoodi etapi kaupa läbitakse.
Üheks matkaklubi traditsiooniks on kujunenud pika nädalavahetuse matk lihavõtete ajal. Kõigepealt läbiti kolme aasta jooksul jupikaupa RMK Hiiumaa matkatee ning sel aastal alustati Saaremaale tiiru peale tegemisega. „Sõitsime Kuressaarde ning matkasime mööda idakallast Sõrve Sääre tippu. Järgmisel aastal on plaanis matkata mööda teist kallast. Saaremaa on üsna suur ning eks näeb, mitu aastat meil seal läheb. Ja läheb nii kaua läheb, kui läheb. Lihavõtete aeg on selleks ilusti paigas,“ jagab Meri klubi plaane.
Teisi RMK pikki matkateid täispikkuses läbida plaanis ei ole, aga huvitavamaid lõike kõnnitakse küll. Suvehooajal käiakse rohkem rattamatkadel, kuna raske seljakotiga kõndimist Meri liialt ei naudi. Rattaga varustust vedada pole aga tema jaoks mingi probleem.
Eksimine lisab põnevust
Kõige meeldejäävamad on Meri jaoks olnud need matkad, kus ta on kõige rohkem ära eksinud. Lisaks on olnud toredad kohtumised sõbralike inimestega. Näiteks sai üks lõunapaus ootamatu pöörde, kui ühiselt süüa tegema hakati ning mööda sõitnud külavanem neid hoopis endale külla kutsus.
Meri kõige suurem eksimine juhtus mõni aasta tagasi, kui kolleegi tütar temast parasjagu koolitöö raames filmi tegi. „Ta tuli meiega ühele matkale kaasa. Lumi oli peaaegu vööni ning ma eksisin seal ikka täiesti kapitaalselt ära. Viimane versioon filmist oli see, kuhu ta oli kogunud kokku minu kõikvõimalikud „ämbrid“ nii sellelt matkalt, koolist kui ka tantsuürituselt. See kõik oli päris meeleolukas,“ meenutab ta.
Matku planeerib Meri RMK kaartide põhjal ning ütleb, et pool lõbust ongi tema jaoks just kogu planeerimistöö. Valdavalt kasutatakse kohale jõudmiseks ühistransporti ning ka ratas transporditakse kas rongi või bussiga – nimelt saab viimastel aastatel ratast bussis tasuta vedada. „Rattad pannakse kas bussi alla või taha, lihtsalt tuleb eelnevalt tasuta rattakoht ära broneerida,“ räägib ta. Jalgsimatkadel eelistatakse ööbida majutuses ning need on olnud seinast seina: nii luksuslikud spaad kui ka tagasihoidlikud püstkojad. Merile meeldib väga avastada uusi kohti ning juba käidud teele ta naljalt tagasi ei lähe. „Mida rohkem ma käin, seda suuremaks Eesti minu jaoks muutub ja seda rohkem on neid kohti, kuhu ma tahaks minna. Kui ma lähengi tagasi, siis teisel aastaajal või teistpidi,” selgitab ta. Matkaklubiga on jõutud ka välismaale, näiteks käidi Madeiral ning järgmisena on plaanis minna Lanzarote saarele. Samuti on tehtud rattamatku Soomes ja Lätis.
Varustuse suhtes soovitab ta uutele ühinejatele, et saapad peavad olema sisse kantud ja number-kaks suuremad kui tavajalanõud, samuti võiks kaasa võtta vahetusjalanõud. Talvel on tal igaks juhuks alati kaasas grupivildid. Seljakott võiks ka päevamatkal olla korraliku vöörihmaga. Samuti on Meri märganud, et algajad kipuvad end liiga paksult riidesse panema.
Matkaklubi tulevikuplaanides on lõpetada ära rahvusvaheline Jaakobitee. „Me otsustasime minna mööda vähemkäidud haru Valga suunas. Kui sinna välja jõuame, siis võiks ikka edasi kuni Hispaaniani välja kõndida. Samas, kuna me ei ole kõik enam just väga noored inimesed, siis teeme nalja, et eks ole näha, kumb enne kätte jõuab, kas surm või palverännutee lõpp. Meil on ka läbi mõeldud see, kuidas viimased etapid toimuvad rulaatoritega.“ Meri enda unistuseks on jõuda Uus-Meremaale ja Lõuna-Ameerikasse. Käimata on ka Šotimaa ja Iirimaa. Kohti, mida avastada, on veel palju – nii Eestis kui ka välismaal.
***
Luule Meri sulest
Pühendusega matkasõpradele
Kui just pole saanud katku,
ikka korraldan ma matku!
Kui neid pole taband taud,
taas on sõbrad kohal, vau!
Kolm on seltskond, piisab grupiks,
jätkub ühest purgisupist.
Küll see maitseb tee peal hea!
Kodus mitte. Miks, ei tea?
Vahest meid on mitu kümmet,
siis see meenutamas rünnet!
Kurjad koerad, metsaloomad,
saba jalge vahel; või on koomas…
Kuigi diivanil on mugav,
sõrmed sügelevad juba:
hoolega nüüd uuriks kaarti
profile ehk tõmbaks traati:
„Saab sealt läbi, kas sa tead?
Mis on olnud sinu vead?
Uppusite rappa, sohu?
Tulemuseks kõigil nohu…“
Oi, nüüd aega jäänud napiks,
saapad võtan välja kapist,
sokid nurgast seismast ka –
jälle pesemata ja
jopel nööp on ikka läinud!
Oh, vist olen alla käinud…
Inimesed, need, kes normis,
võsale ei jookse tormi.
Puhkepäeval piisab voodist,
miks mind jälle välja toodi?
Kell on vaevu saanud kuus
võileib servapidi suus
juba rongi peale kappan,
teised hullud kogun sappa!
Jälle matkateel ma kondan,
sihiks nagu ikka, Sonda.
Kas on lumi taas meil vööni?
Väärtuslikku aega röövib…
Või ei leia kuskilt silda?
Õlekõrs nüüd läheb hinda!
Miks ma seda kõike teen?
Hulgun metsas veel ja veel…
Sest, et muidu vaevab stress.
Õppevahend kännupess,
kitsekolp ja repsijunnid
kasutada vaja tunnis!
Aastaid kogunenud turja,
ehk saab ära hoida kurja
kondivalu, halbu mõtteid
ebatervislikke võtteid.
Ei ma kannata üks raas,
juba jälle ootan taas,
et saaks teha uusi retki,
teiega veel veeta hetki.
Minu kallid sõbrad head,
kohtumist ma ootan pea!
- 2024. aasta matkategelane
- Albaania
- bosnia ja hertsegoviina
- Eesti Bioloogiaõpetajate Ühing
- Hiiumaa
- Iirimaa
- Jaakobitee
- Janika Tamm
- Lanzarote saar
- Lõuna-Ameerika
- matkaklubi K(g)epsud
- matkamine
- Meri Heinsalu
- Õpetajate Leht
- Palverännuteed
- Pirita klooster
- RMK
- RMK Hiiumaa matkatee
- Rumeenia
- Saaremaa
- Serbia
- Sõrve säär
- sotimaa
- Tallinna loomaaed
- Tallinna Matkaklubi
- Uus Meremaa
- Vastseliina
- Viimsi kool
Selles numbris
- 13 Eesti autori lühilood võtsid suuna ingliskeelsetesse kõrgustesse
- Kanalisaarte köök
- Malle Leisi reisid
- Ood virtuaalreisimisele
- Südametervise reeglid matkaks ette valmistudes
- Fotoretk Nepali
- Vanad mehed teavad palju lugusid
- Vooluga kaasa. Tai päevik
- Reisisoovitus: Tai Chanthaburi puuviljaaiad vihmahooajal
- Campervan’iga Kanada Kaljumäestikus
- Meri Heinsalu: matkamine on minu teraapia
- Riko Noormets viis Eesti Polaarklubi lipu põhjapoolusele
- Timo Palo osales prantslaste polaarlaeva testimisel Põhja-Jäämerel
- Põhjanaba ehk maailma ots
- Maast lahti
- Täiesti salajane missioon
- Gröna Bandet: 1300 km matka Rootsi mägedes
- Tooteuudised
- Kroonika
- GO Reisiajakiri 114 - Oktoober 2025
